Täna hommikul kell 10 Kaarli Kiriku ukse taga pikas rivis seistes... nii pidulik ja ärev tunne oli sees. Uskumatult kaunis vaatepilt avanes meile: lühtritesäras kirik, küünlad kuldselt helkimas ja tänase päeva pidulikkust rõhutamas. Vahekäikupidi õpetaja Jaak Ausi järel altari poole astudes tõusis korraks küll klomp kurku, vaadates kui paljud lähedased teistel seda päeva nendega jagama olid tulnud, meil ei olnud mitte kedagi . Mitte et asja mõte oleks sellest olnud... aga siiski. Tädipoeg oma perega pidid saabuma hiljem, et pisike Greete ära ei väsiks.Kõigi nende kuude jooksul on kolmapäevaõhtused leeritunnid nii omaseks saanud, et hakkan sellest ilmselgelt puudust tundma. Igal õhtul sealt lahkudes tundsin, et tahaks olla parem. Tänane kulminatsioon oli hingematvalt kaunis. Meie päev, oleme Allaniga mõlemad õnnelikud, et Greete ristimine meid sellele teele juhatas.
Kirikust väljudes nägin vilksamisi ühte tuttavat nägu, ja ei olnud silmapete, täitsa meie sõbrad olid, kes lilled peos meile vargsi lehvitasid :) Hästi armas üllatus neist. Peale pildistamisi ja õnnitlusi suundusime 6 suurema ja 3 pisema külalisega Kadrioru Park Cafe'sse kohvi ja kooke nautima. Hilisem jalutuskäik päikeselises pargis ja tõdemus, kui vahvad sõbrad/sugulased meil ikka on, kes tänase tähtsa päeva meie jaoks veel kaunimaks aitasid muuta.
Linnuväljaheide (pehmelt väljendudes :)), mis Allan kohviku toolilt oma pintsakule organiseeris, peaks ju ka vaid õnne tooma ;)
Enamus meie suurtest sõpradest sellel päeval
Pisikese sõbraga
Greetega leeritunnistuse pärast võitlemas :)
Väiksed sõbrad tundsid ennast täna ka väga mõnusasti
Õnnelikud