Õdus esmaspäev

Esmaspäeval kodus olla võrdub minu jaoks luksusega, mida vaid vahest väga harva endale lubada saan. Täna on see päev ja nii mõnus on. Nädalavehetusel oli ettevõtte üritus Rakveres, sealt koju sain alles pühapäeva lõunaks ja seetõttu maitseb üks lisa puhkepäev eriti magusalt:)

Hommikul tõmbasin ennast diivaninurka kerra ja sooja teki all, kohvitass käes algas minu päev. Minu suureks nõrkuseks on igasugused küünlad ja mida pimedam aeg meile jõuab, seda rohkem neid meie kodust leida võib. Ja juba hommikul süütan esimesed neist, pimeduse peletamiseks ei ole neid iialgi liiga palju. Kodus on nii õdus ja mahe vaniljearoom levib üle toa. Olen kudunud SKS projekti, imepehmet salli Novita Mammutist, vorminud Starsky valminud tükid ja õhtupoole kavatsen need kokku ka õmmelda. Ainult silmuste vardale korjamine kampsiku esiservade ja krae tarbeks ei pane mind vaimustusest kiljuma, selle töö võiks küll kellegile teisele teha jätta. No ja et mind siis päris luuserdamises süüdistada ei saaks, siis õhtusöögiks on Allanit midagi eriti maitsvat ootamas;)

Aga väljas sajab ja sajab, kahjuks mitte lund. Rakveres üllatas pühapäeva hommikul küll meid hotelli aknast avanev vaade lumise kirmega kaetud maapinnale. Eile õhtul olid mõned lumehelbekesed ka meie akna taha Tallinnasse jõudnud, tekitades minus juba lootust, aga ... Kodus on ikkagi mõnus:)

In Memory - Kissa

Aasta oli siis..., igaljuhul olin 10. aastane kui Kissa meie juurde elama sattus. Tõin vanematelt luba küsimata kassipoja koju lootuses, et tagasi ikka ei käsi keegi seda pisikest nääpsukest viia. Isa muidugi üritas küll karmi häälega öelda: "Tore, et meile näidata tõid, aga nüüd ole palun nii kena ja vii see kassipoeg oma klassijuhatajale ilusasti tagasi". Õpetaja kiisud tõepoolest kooli tõi ja lubas soovijatel need endale võtta, tagantjärgi vaadates äärmiselt tobe käitumine, aga siis olin ma ju kümnene ja väga vahva ideena tundud toona. Nii see Kissa meie juurde jõudis.

Vahepeal on möödunud 17 aastat. Selle aja jooksul on temast saanud elu nii loomulik osa, pereliiga sõna otseses mõttes. Mäletan, kui kolisime korterist ridaelamusse 14 aastat tagasi. Viimane koormatäis meie elu saabus uude koju vastu südaööd ja mõtlesime, et ei hakka kassi koos poegadega selle öise kolimisega traumeerima ja jätame nad selleks ööks veel vanasse korterisse. Uues kodus aga vaatasime kõik nõutult üksteisele otsa ja tundsime, et midagi olulist on ikkagi puudu. Sõitiski isa meie puuduoleva pere järgi, et võiksime esimese öö kõik koos oma uues kodus veeta. Loomulikult on ta hakkama saanud ka lugematute pahandustega, aga need kõik on olnud andestatavad ja ammu unustatud. Meie pisut pirtsaks ja isepäine, aga peaaegu alati kaisutamisvalmis kiisu, sellina ta juba kord on.

Nüüdseks kahjuks oli, sest neljapäevast saadik teda enam ei ole - meie hulgas- . Kolm nädalat tagasi käis ema temaga arsti juures kuna kass praktiliselt midagi enam ei söönud. Röntgenpilt näitas kopsukasvajat, mida Kissa kõrge vanuse tõttu enam opereerida ei olnud võimalik. Arst kinnitas käsi südamel, et valu ta ei tunne ja vägisi toita teda mõtet enam ei ole. Eelmisel nädalavahetusel olin Põlvas ja ei mäletagi, millal enam nii palju nutnud olen... Kui valus on vaadata armastatud sõbra vaikset hääbumist, tema veel lohutamas sind peaga õrnalt poksates ja silmis pilk, et ära nuta, mul polegi ju nii valus.... Kahjuks oli selleks nädalaks olukord niivõrd halb, et enam ei pidanud ka mu vanemad vastu. Tundus, et ta siiski piinleb, ei saanud enam eriti hingata ja ei olnud mitu päeva suutäitki söönud. Raske otsus tuli läbi piinava valu, nutsid nii arst kui ema... Ja mina Tallinnas. Ja minu viimasel ajal Põlvas resideeruv Ronja-kiisu käib mööda maja ringi ja otsib, otsib taga sõpra ja mängukaaslast. Kahjuks peab ta pettuma ja ükspäev ta taipab, et ei näe teda enam iialgi...

Neljapäeva õhtul süütasime tema mälestuseks küünla, midagi enamat teha pole enam võimalik.

Vogue Knitting

Nii, ma ei pidanud enam vastu ja tellisin endale ära. Täna kohe tundsin, vot kauem ei suuda edasi lükata ja ma kohe väga hädasti vajan seda ajakirja omale. Isegi see ei suutnud panna mind ümber mõtlema, et detsembris pidi Stockmanni ka müügile tulema. Nüüd ootan, ootan ja ootan...

Õuna-toscakook

Kuna meile maalt alati õunu kaasa antakse, peab nendega ka midagi ette võtma. Seda kooki ei ole ma millegipärast sellel sügisel veel teinud, kuigi eelnevatel aastatel on just see täielik lemmik olnud. Retsepti päritolu kohta ei oska kahjuks midagi tarka kosta, ilmselt kuskilt internetiavarustest on see minuni jõudnud. Aga õpetus on siis siin:

Õuna-toscakook

2 muna
1,5 dl suhkrut
50g võid
1/2 dl piima
2
dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g hapukaid õunu
1 tl kaneeli

Toscakate:

75 g võid

1 dl suhkrut

2 sl jahu

100 g mandlilaaste

Vahusta munad ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa sulatatud või, piim ning jahu-küpsetuspulbri segu. Sega ühtlaseks taignaks. Kuumuta ahi 200 kraadini. Laota tainas võitatud, 24 cm läbimõõduga koogivormi. Koori ja viiluta õunad, sega kaneeliga ning vala tainale. Kata vorm fooliumiga ja küpseta ahjus 20 min. Katte jaoks sulata kastrulis või, lisa suhkur, jahu ja mandlilaastud. Lase pidevalt segades korraks keema tõusta.Vala koogile ja küpseta veel 10-15 min, kuni kook on pealt kuldpruun.

Starsky ja muidujutud

Siin on minu väike lõngasaak sellest nädalast. Ehk siis on siin pildid kaks tulevast salli (üritan esimest korda akrüülist midagi teha, aga Mammut on nii ahvatlevate värvidega), rotisokid Allanile ja kingitus salasõbrale. Kaugemale pole ma kahjuks veel jõudnud, olemas lõng ja välja mõeldud tehtav kingitus, isegi muster on olemas :) Jõuludeks on kindlasti valmis, ma luban.

Hetkel on pooleli Starsky kampsun, praeguseks olen varrukate juures. Hoogu võttis oluliselt maha see, et pidin paremat esitükki kaks korda üles harutama. Ükskord Knitty süül, kuna ei olnud arvestatud mustriga ja seetõttu tuli palmikutega osa liiga ühte äärde. Ise ka ma ei märganud enne, kui käeaukude tegemisega olin lõpule jõudnud ja tundus kuidagi erinev vasakust esitükist. Olin õpetuse välja printinud mõni aeg tagasi ja nüüd vaatasin uuesti Knittyst järele ja seal on parandused praeguseks hetkeks sisse viidud. Teisel korral õnnestus mul kududa kuidagi tugevamalt, nii, et parem külg tuli vasakust esitükist ca 4.5 cm lühem. Urr, tõmbasin veelkord soonikuni üles. Lõngaks ostsin Alvita Incat 11 tokki, (a 100g=120m, 75% villa ja 25% polüamiidi). Loodetavasti tuleb välja.... Ostsin Tartu ja Tallinna Liannist kõik valge lõnga ära ja laos ka polnud neil rohkem, õpetuse järgi võib üks tokk puudu tulla. Samas oli peale esi- ja tagatüki lõetamist veel 5 tervet tokki, lets keep our fingers crossed:)

Ja juba kevadel alustasin Novita kevadnumbrist pärit soonikkardiganiga Novita Samos hallikasrohelisest lõngast. Lõpuks olen selle küll valmis saanud ja kokkugi õmmelnud, vaid lukk on veel puudu. Tegelikult on see mul juba vähemalt kuu aega tagasi ära ostetud, kahjuks pole ma seda ette suutnud õmmelda :( Ja ometi pidi sellest tulema suvekampsun, mida jahedamatel õhtutel hea peale võtta. Võibolla siis järgmiseks suveks :D

Iseendaga kuri

Ma ei mõista, miks mul on rumal harjumus iga kord poest midagi magusat kaasa haarata. Kuigi ma eriti shokolaadi ei söögi, kõidab see mind ometigi poeriiulitel. Eriliti siis, kui on tegemist mõne uue tootega. No nagu eile, korvi lendas Kalevi uus ploomi- ja küpsisetükkidega shoks. Nüüd seisab kapis (no vähemalt kümne omataolisega) ja ma eriti nagu ei tahagi, aga ometi pidin selle eile ostma. Issver, on mulle ikka kiikse antud. Pigem varuksin lõnga koju, kahjuks nõuab see suuremat hoiuruumi ja seda paraku eriti laialt käes ei ole.

Mul pole midagi selga panna

Minu pikaleveninud haigus sai otsa ja neljapäevast käin jälle tööl. No ei teagi kas peaks nii väga rõõmustama. Piisab vaid nädalast, et ära olla ja jälle on kõik peapeal. Osakond lüüakse lahku ja oma valiku pidi praktiliselt päevapealt teda andma. Äraminejate asmele olid meie osakonnast uued töötajad juba leitud, mõni valik natuke üllatavam kui teine. Aga jah... see selleks.

Siis on meil nüüd keelatud teksades tööl käia esmaspäevast neljapäevani. Et asutuses käib ikka väga palju külalisi ja finantsasutuse töötajatelt eeldatakse ikka kostüümikandmist... OK, mul peaaegu ei olegi viigipükse ja need mis on, ei meeldi ka eriti. Deem, ma arvan, et normaalsed ja stiilsed teksad on 10 korda etemad kui need kaks paari viikareid mida oman. Käin ikka jumalast korrektselt riietatuna tööl, sviitrid ja kenad jakid, pluusid + mu armastatud teksad. No tore-tore, järgmised palgad siis viin Montonisse ja Mosaici, nagu mul targemat teha ei oleks rahaga (näiteks raamatuid ja lõnga osta :).

Laupäeval tegin esimese ostu parema tuleviku nimel, paljukiidetud Anu Pink'i kooliõpiku Õmblemine. Et äkki õpin siis ka midagi ise tegema ;) Kudumise raamatu ostsin ka ja 100 rooga sarjast Vormiroad tuli ka minuga koju.

Kui ma vaatan naistekaid

Kuna kodus veedetud päevad on minust TVhooliku ja melanhooliku teinud, siis sobib täna Sat1 pealt tulev üks mu all times favorite , Pretty Woman, lihtsalt suurepäraselt minu õhtusse. Ma ei tea mitu korda ma seda näinud olen, ega ei hakka nüüdki lugema. Reeglina magusad filmid mulle isegi ei meeldi, aga lisaks Ilusale Naisele, olen võimeline lugematuid kordi vaatama näiteks ka Dirty Dancing'ut ja Notting Hill'i. Nende filmide puhul ma varun koju head veini ja lemmikshokolaadi, tõmban kerra sohvanurka ja läks lahti. Allanile on need õhtud, kus ta üritab jalkatrenni või bowlingut mängima ennast sättida. Aga alati ta ei viitsi ka ja viimane kord kui eesti pealt Notting Hill tuli, pani ise koguni õigel ajal õige kanali peale ja vaatas koos minuga ;) Aga täna on ta jalkat mängimas ja õhtu minu päralt.

Ettevaatust, saapad

Olen juba eelmisest kolmapäevast haiguslehel ja kodus vedelenud. Mingi viiruseuss on kuhugi eriti sügavasse soppi minu kehasse pesa teinud ja ei taha mitte lahkuda. Ära tüütab see kodus istumine ka ja kui laupäeval oli nagunii vaja süüa osta, läksin Allaniga Ülemistesse kaasa.

Kui me seal juba olime, siis mõtlesin, et põikan äkki mõnda poodi ka korraks sisse. Saapaid tahaks uusi ja ilusaid, aga ma ei mõista kustkohast inimesed neid ostavad. Poest ei ole küll midagi võtta. No kui ma ainult autoga ringi liiguks ja kolm meetrit ukseni kõnniks, siis küll. Aga vot selliseid kõrgekontsalisi mul juba on ka, tahaks midagi toekamat aga ilusat. Sellist kooslust Eesti kingapoodidest ei leia. Suurtüki kingapoes ühed Vagabondi saapad ju olid, mitte just päris see - jalgaproovida ju võis. Jalas polnud just suurem asi ja 2 tuhandet ma nende eest ei maksaks. Ok, ei sobi ja jalast ära, eks ole.... aga ei saa jalast ära, sest lukutagune nahaliist on luku vahele kinni jäänud. Alguses sikutasin õrnemalt, siis juba tugevamalt, üritasin üles ja alla, liistu vahelt välja kiskuda üritades. Mõningase sikutasime peale läks naljatuju üle ja vaatasin juba päris õnnetu näoga Allani poole, tuli siis temagi minu jalga saapast päästma. Aga tema jõuline tegutsemine tegi mind närviliseks ja üritasin ise edasi. Jõudsin juba mõelda, et tore-tore, nüüd pean ära ostma saapad mis mulle isegi ei meeldi, ja kallid ka veel, neetud ma ütlen. Lõpuks ei jäänud muud üle kui müüja poole pöörduda, mõtlesin, et saan nüüd raudselt sõimata, et mis te lõhute jne... aga õnneks tegi ka tema suhteliselt nõutu näo pähe ja üritas ka natuke pusida, ei andnud tulemusi. Kutsus siis juhataja ja tema ütles, et see pole esimene kord kui nii juhtub, tuleb aga saabas jalas alla kingsepa juurde minna ja tema pidavat selle saapa mul jalast ära orgunnima. Et ega saabas jalga jääda sa ju, no läksimegi siis koos müüjaga läbi keskuse, mul ühes jalas oma valge kõrgema kontsaga saabas ja teise suhteliselt madal must saabas. üritasin hästi enesekindlat nägu teha, et vot nii peabki olema. Õnneks on inimesed endaga nii hõivatud, et arvatavsti ei pannud keegi seda tähelegi. Kingsepp, nagu selgus, on uus ja tema ei teadnud saapa eemaldamiseks midagi tarka välja mõelda. Keeras aga selja ja pusis mingite võtmete kallal edasi. pika arutamise peale jõudime (mina, allan ja õnnetu müüja) järeldusele, et tuleb nahaliistule lõige teha ja siis saab luku loodetavasti jooksma. Kingsepp aitama ei soostunud, viskas oma terariistad ainult lauale, et vaadake ise. Keegi teine ei julgenud minu jala kallale lõikuriga minna ja siis pididn ise selle töö käsile võtma. Lõike sain tehtud ja lõpuks otsustas ka see neetud lukk ennast liigutama hakata, eelneva töötlemise tulemusena murdus õnnetuseks ära see osa, kust kinni hoida. Aga jalast ma ta sain, uhh, päris võhmale võttis see tsirkus. Müüja võttis saapa enda kätte tagasi ja nentis, et tuleb kahjuks kuludesse kanda.

Vot minu vana-vanaema ütleks selle ürituse peale: "Jumal kelmi karistab". Kes käskis mul haigest peast kodust välja ronida saapaid proovima. Nüüdsest mul igaljuhul saapahirm sees, ei julgegi enam teistele läheneda ja jalga panemisest rääkimata :)