Öökullid Karelile

Karelile oli vaja vesti, kuid tema ema ei läinud seda kohe poest otsima vaid rääkis sellest minule. Ja mina haarasin kohe mõttest kinni ning saatsin mõned näidispildid valimiseks, ise lootes, et palun valige need öökullid. Õnneks meeldis Kareli emale ka kõige enam just öökullidega vesti idee. Plaanisime lõnga koos Veimevakka ehk nüüdsesse Käsitööjaama ostma minna, kuid ei õnnestunud, seega valisin ise sellise hallikas-sinaka peruu villase. Mõnus pehme jäi, ei torgi, kuid hoiab viisakalt vormi ning ei ole "lörts". Meriinot ma seetõttu ei tahtnud kasutada, kuigi oleks veel pehmem saanud.

Juhend: Owl baby vest - kasutasin vaid öökullide mustrit, muidu kootud vastavalt mõõtudele.

Lõng: Hjertegarn Lima, 2176, ca 150 g

Vardad: 3,5 ja 4 mm

Eelmisel pühapäeval tegime väikese proovi ka ja siis tundus, et oleks võnud isegi suurem olla pisut. Harutasin õhtul kodus õlad uuesti lahti ja lisasin paar cm pikkust seeläbi. Aga eks näeb, kui nüüd Karelile tõesti väikseks jääb, siis pisike venna on kasvamas ja saab temale. Kuigi ma siiski loodan, et sellel talvel saab õige omanik ka seda edukalt kanda.

Täna hommikul tegin natuke tikkimistööd ka, kuigi selles vallas ei ole ma just eriti osav. Sai kah :) Silmadesse lisasin veel mustad pisikesed pärlikesed, et oleks toredam.

Jõulupalavik, vaikselt hiilib ligi.

Juba teine advent läbi ja jõuludeni vaid 18 päeva jäänud. Lugedes Paranksi juures kuidas ostukeskused rahvast üle ajavad ja parkimiskohtagi keeruline leida, siis tundub, et olen oma kingijahiga juba hiljaks jäänud. Hetkel mind kohe üldse ei ahvatle ükski rahvast pungil kauplus. Äkki nädala sees on rahulikum? Peab katsetama.

Nädalavahetus möödus kudumise (jippii, kudusoon on üles leitud) ja kokkamise tähe all. Eile tegin piparkoogitaigna valmis, mida järgmine nädalavahetus loodetavasti koos sõpradega küpsetama saab hakata. Üks õnnetu kõrvits ootas ka kapi otsas, lõin noa sisse ja kõik sabast sarvedeni läks käiku. Kõigepealt meile kõrvitsa-juustu püreesupp. Siis sektorid ahju röstima (180 kraadi juures ca 45 minutit) ning hiljem püreeks ja sügavkülma. Mari-Liisi eeskujul nokkisin seemned ka välja, loputasin puhtaks, kuivatasin ja seejärel röstima. Õhtul torkasin veel kahe keeksi jagu mammusid ja natuke pähkleid tumeda rummi sisse likku. Eelmisest aastast oli meeles, et jube head on selle keeksi see kuivatatud pirni tükid, natuke teraline ja mõnus hamba all. Lisaks läks veel suuri rosinaid, kirsse, jõhvikaid, aprikoose, poolik pakk datleid ning veidi poolitatud sarapuupähkleid. Kuigi ma ei minesta ei vorsti ega ka poesaia peale, siis igasugu värvilist ja eksootilise maitsega kraami ma keeksi sisse ei kipu panema. Aga ainult mahedat kraami ma ka osta ei näe mõtet, võimaluse piires küll aga mitte nui neljaks.

Üle pika aja

Kaja vist oli see, kes ütles, et blogima peab järjepidevalt, muidu kaob harjumus. Minu harjumus on juba kadumas, sellest ülesaamiseks tuleb hakata jälle blogima. Vähe sellest, et ma pole jõudnud siia kirjutama, ei ole ma käsitöö vallas ka millegi märkimisväärsega hakkama saanud vahepeal. Poolikuid töid on mitmesse kotti peidetud, kuid seda kirge juskui hetkel pole. Nii et tuleb ennast ka kuduma taas harjutada :) Selleks nõustusin heade sõprade pojale jõuluks vesti kuduma, kolmapäeval läheme Madliga vastavatud Veimevakka lõnga valima. Et siis pisikesed sammud korraga.

Muinasjutuline talveilm aga tekitas minus vastupandamatu jõuluootuse. Istun siin diivanil, pastakas ja märkmik kõrval, ning nuputan mida jõululauale Põlvas ja uusaastalauale Tallinnas võiks pakkuda. Raamauhunnik kõrval muudkui kahaneb, kuid inspratsiooni ikka ei ole. Täna hakkan vist mööda blogsid ja toidulehekülgi ringi kolama. Kirjas on vaid vist eelmisest aastast Krentu blogist leitud idee Maru piparkoogi-vaarikajäätist teha. Ma loodan sellega ilma masinata Põlvas toime tulla. Triibiku jõulukeeks nagunii, seda teen seekord kaks, ühe võtan jõuluks Põlvasse ja teine jääb meile koju maiustamiseks. Natuke mammusid tuleb veel juurde varuda, siis sab need likku torgata.

Isetehtud kinkidega on seekord nigelasti, kuid mõned mõtted siiski on. Seekord pärlikastist ja köögist, kudumisega ei jõuaks ma enam kuhugi. Üldse mõtlen, et peaks seda ringi pisut koomale tõmbama, meil on jõuluajal niipalju käimist, et igaühele lihtsalt ei jaksa midagi välja mõelda. Eelmisel aastal nimekiri oli juba hullumeelne, seekord jäävad ilmselt vanemad, minu vanaema, tädi, ristiemad ning siis Allani vennalapsed (3) ja minu tädipoegade tütred (2, minu ristitütar sealhulgas). Kuigi ka seda kõike polegi nii vähe. Me Allaniga mõtleme, kas seekord teeme üksteisele kingitusi või läheks hoopis selle eest kusagile spasse vms. Samas on kinke ju nii tore saada :)

Aga et see ei oleks järjekordne piltideta postitus, siis panen kirja kaks oma viimase aja lemmikut, lumisesse talveõhtusse sobivad mõlemad.

Tomatisupp kitsejuustuga (minu bossi retsept)

Poti põhjas praadida klaasjaks üks sibul.

Lisada 2 (suurt) purki purustatud tomateid (ma olen ka tomatihoojal värskeid sisse hakkinud).

Tomatipastat suuremast pakist ca pool.

0,5 puljongikuubikut (aga saab edukalt ka ilma selleta).

1-2 tükeldatud küüslauguküünt.

natuke tüümiani

Kui see kõik on korralikult segi keenud, ca 5-7 minutit, võta pott tulelt ja viiluta sisse pool pakki kitsejuustu. Siis saumikseriga veidi töödelda ja serveerimiseks veidi tüümiani või basiilikut peale, ning valmis ongi.

Ja siis pärmitaignast kaneelisaiad. Mu suhe pärmitaignaga on selline kehvema poolne, enamasti ei ole saiad saanud nii pehmed kui ma eeldaks ja eriti järgmisel päeval neid enam ei tahaks. Kuid sõbranna juhatas Liilia blogis oleva pärmitaigna retseptini, ning see toimis tõesti täitsa edukalt. Saiad said pehmed ja järgmiseks päevaks neid kahjuks enam ei jätkunudki :)

Kaneelisaid

25 g pärmi
2 dl piima
0,5 dl (40g) suhkrut
veidi soola
jahvatatud kardemoni
1 väike muna
6 dl (400 g) nisujahu
50 g võid

Vahele:
50 g võid (sulatada)
suhkrut
kaneeli

Pudenda pärm kaussi, lisa veidi käesooja piima ja lahusta selles pärm. Kalla juurde ülejäänud piim, sool, suhkur, kardemon ja pool jahukogusest ning sega korralikut läbi. Lisa muna ja järk-järgult teine pool jahust ja sõtku. Viimaks lisa ka tükkhaaval toasoe või ning sõtku seni kuni taigen ei jää kausi ja käte külge kinni. Kata kauss rätikuga ja tõsta sooja kohta umbes 1 tunniks kerkima.

Kerkinud taigen rulli jahusel laual lahti, ristkülikukujuliseks. Määri peale sulatatud jahtunud või ja puista korralikult üle suhkru ning kaneeliga.Keera rulli, alustades laiemast servast. Lõika rull 2-3 cm paksusteks viiludeks ja aseta saiad ahjuplaadile ning lase 10 minutit kerkida. Määri pealt lahtiklopitud munaga ja küpseta 210 kraadises ahjus 10-15 minutit.

Harutamisest

Üldiselt mul harutamisega probleemi ei ole, külma kõhuga tõmban kasvõi valmis viimistletud töö üles ja hakkan otsast peale. Sest kudumid mis nukralt garderoobinurgas lebavad, teeksid mulle oluliselt suuremat meelehärmi. Seekord aga, ma ju tahtsin nii väga seda kardigani kanda sügisilmadega :( Õige pea on juba liiga külm ning tuleb tõhusamad rõivad selga panna. Lõng on mul ka imeline, Cascade Yarns Ecological Wool, mis mul sagedases kasutuses oleks kui selle kätte saamine pisut lihtsam oleks.

Viimased paar aastat olen alati hoolikalt proovilappe kudunud ja kalkuleerinud, nii ka seekord. Aga jäin uskuma Ravelrys mitmel puhul mainitud kitsaid varrukaid ja noh, tegin liiga laiaks need hoopis ja sellega seoses ka kehaosas lai mis lai. Eile Midsommeri mõrvalugude ajal kudusin veel viimaseid ridu suures lootuses kardigani juba sellel nädalal kandma hakata. Kurb-kurb. Tuleb vist täna süda külmaks teha ja õhtul kohe harutama hakata, ja kohe uuesti kuduma. Muidu juhtub nagu mu palju mainitud Starskyga, see on mul garderoobis lebav patt millega eile suveriideid ära pakkides taas silmitsi seisin :)

Ja mul oli juba välja otsitud lilla Gedifra Shetland deluxe, et hakata Krentu vesti viimasest EN kuduma. Ootele siis.

Tšillimoos

Magus, terav, tuline ja oi kui hea! Mulle hirmsasti meeldib eelnimetatud maitsekooslus, mistõttu käin tööl lõunaks Mamos nende ahjuliha wrappi tšillimoosiga aegajalt söömas. Selleks pole õnneks kaugele vaja minna, 5 korrust trepist alla ja kohal :)

Kuna see moos mul juba hinge peal oli, siis vaatasin netis sobiva retsepti järgi ringi. Otsustasin Good Foodi Sweet chilli jam'i kasuks, kuna see tundus olevat just see õige. Retsept lubab, et on piisavalt terav kuid pead õlgadelt ei lennuta ja nii ka on. Tegin prooviks 1/4 kogusest ja sellest sai täpselt 0,25 l. Küpsetasime eile ahjus sea kaelakarbonaadigi selleks, et moosi proovida :) Mina määrisin lihatüki ikka särav oranzi-punase kihiga kokku, Allan andis tagasihoidlikumalt oma lihalõigule värvi. Ma olen igatahes väga rahul selle tšillimoosiga ja plaanin mõned purgid veel teha, eriti kui oma (loe A. ema) kasvuhoones ilusaid punaseid paprikaid on veel rohkesti.

Magus tšillimoos

8 punast paprikat, seemnetest puhastatud ja suurteks tükkideks lõigatuna

10 tšillipipart, suurteks tükkideks hakituna koos seemnetega

näpusuurune tükk kooritud ja jämedalt tükeldatud ingverit

8 kooritud küüslauguküünt

400 g purk kirsstomateid

750 g valget peensuhkrut (Billingtoni golden caster sugar't, kui raatsid)

250 ml punase veini äädikat

Pane tšilli, paprika, inver ja küüslauk köögikombaini ja töötle kuni saad täiesti ühtlase segu. Kalla paksupõhjalisse potti, lisa tomatid, suhkur ja äädikas ja lase keema tõusta. Koori vaht ning seejärel lase madalal tulel keeda ca 50 minutit, aegajalt segades.

Kui moos on paksenenud, keeda veel 10-15 minutit aegajalt segades, et moos põhja ei kõrbeks. Moos on valmis kui see näeb välja nagu paks ja mullitav laava (otsetõlge :)). Lase hetk jahtuda ja pane steriliseeritud purkidesse ja kaaneta koheselt. Säilib ca 3 kuud jahedas ja pimedas kohas.

Kaks tekikest

Meil on palju toredaid sõpru ja nendel sõpradel on viimase aasta jooksul üksjagu pisiperet juurde tekkinud. Kõigile kahjuks ei jõua ja ega kõik ilmselt ootagi midagi isetehtut kingiks. Mõned sõbrad on aga ise soovi avaldanud, et neile meeldiks miskit minu varrastelt või heegelnõelalt. Siis ma suurima hea meelega nende soovidele vastu ka tulen.

Ruudu muster: willow, raamatust 200 heegeldatud ruutu

Lõng: sinine (110g valget, 150g sinist ja 100g rohelist) roosa (200g valget, 200g roosat, 150g beezi)

Heegelnõel: 3,5

Piskesele Jakobile oli sinise-rohelisega tekike valmis tükk aega enne tema sündi. Seda juhtus külas olles nägema siis mõnekuuse Gertrudi emme ja arvas kindlalt, et just sellist oleks G'le ka vaja :) Gertrud sai oma roosa-beeziga tekikese enda pooleaastaseks sünnipäevaks. Olgu öeldud, et ma eelnevalt ei osanud arvatagi, et G emmele meeldiks midagi käsitöö vallast kingiks saada. Üks mu parimaid sõpru ja nii palju ma teda siis tunnengi :) Sininise teki jaoks on heegeldatud 4x4 ruutu, roosa sai pisut suurem ehk 5x5 ruutu.

Ruudukesi oli mõnus heegeldad diivaninurgas ja Novita Luxus Cotton on ka üks tore puuvillane, mida sooviks veel kasutada. Beebisid silmas pidades oli eriti oluline, et heedeldatud pind jääks pehme ja kerge, mitte libe ja raske, nagu paljud teised puuvillased lõngad tekitavad. Pealegi võib neid tekke ka masinas pesta, mis peaks hooldamise kergemaks muutma.

Üks tore koht Räpinas

Kui te Tartu poolt Räpinasse sisse sõidate ja seda maja näete, siis pöörake aga parklasse ja astuge sisse. Tegemist on armsa hotelli ja restoraniga, ning just sellest viimasest tahaks pisut muljetada.

On üsna tavatu, et üks Lõuna-Eestis väikelinnas asuv restoran kõrgemale tavapärasest friikartul-šnitsel-küpsetatud lõheflee küündib, seetõttu ei olnud meie lootused just ülisuured. Eelneva päeva olime veetnud sõpradega Peipsil paadi järel lauaga uhkeid poognaid tõmmates (mina olin paadis :) ) ja õhtul otsustasime veidi sõbra sünnipäeva tähistada. Tegemist on tõeliselt armsa ja hubase kohaga, kus teenindaja sõbralik naeratus väga oodatud tunde tekitab. Veel aasta tagasi oli maja suht räämas ja kokkuvarisemise äärel, nüüd on see sajandialguse piltide alusel renoveeritud ja nii hotelli kui ka restorani mööbel on eritellimusel ühe säilinud komplekti alusel valmistatud nagu muiste.

Menüü on lühike ja mahub kenasti ühele leheküljele. Mõistagi on see trükitud kohaliku Räpina Paberivabriku vanapaberist valmistatud lehtedele. Menüüst aga leiab nii kergemat vahepala kui ka toekamat kehakinnitust. Minu valitud võis praetud kohafilee metsiku riisi ja meeporganditega viis jalad suust, tsiteerides klassikuid a'la Mann :) Lihtne ja samas kui hõrk. Lõpuks ometi oli võimalik süüa kala oma parimal moel, kus maitset ei ole üritatud tappa kõikvõimalike maitseainete kokkukuhjamisega. Sünnipäevalapse valitud toormarineeritud lõhefilee salat kooreta keedetud põldvutimundega põldkapsasaltil nägi samuti väga isuäratav välja. Mehed sõid mõlemad tallekooti orsoto ja röstitud mesiste küüslaukudega. Seda ma sain Allani taldrikult pisut nokkida ka ja maitses super hea. Liha langes kondi küljest pelgalt puudutuse peale ja need küüslaugud... kui poleks teadnud millega tegu siis oleks pakkunud miskit kuivatatud ploomi-aprikoosi sarnast, nii mesised ja head. Ja kõik need road maksid igaüks alla 100 krooni :) Magustoiduks valisin oma armastatud brüleekreemi ja ei pidanud petuma. Siidine kreem ja lusikaga toksates purunev karamelline suhkrukiht koduste punaste ja valgete sõstardega. Üks parimaid, mida olen söönud. Ja söönud olen ma seda ometi palju, palju. Ja hinnaks 40 kr, ma nägin unes ka veel seda magustoitu :)

Meie neljane (plus 1 kuune beebi kes veel midagi peale emme ei soovinud) seltskond tundis Kiudoski restoranis väga mõnusasti ja kiidab sealset kokka (noor Põlva poiss) ja toitu väga! Ma väga-väga soovin, et neile jätkuks kliente ka pimedateks sügis- ja tavekuudeks, et meil oleks neid võimalik veel palju kordi külastada. Ja kui te imestate, et miks ühtegi pilti pole toidust, siis.. nautimise kõrval ei tulnud meelde enne magustoiudga lõpule jõudmist aparaadi järele haarata.

Sitsid ja satsid ja suvi

Juhend: Purity, Rowan 43

Lõng: Rowan Kidsilk Haze, ca 1,5 tokki

Vardad: 4,5 ja 5

Üks lihtne sallike sumedatel suveõhtutel satsilise kleidi peale õlgadele heita. Lõngaks vana hea Rowan Kidsilk Haze, kuigi suvel oleks midagi siidist ja "libedat" eelistanud. Imelihtne kudumine muidu, enamus valmis autos ja isegi nii ei õnnestunud ühtegi apsakat sisse teha. Kudusin selle Allani venna pulmadeks, kuid juhtus nii, et eelmine laupäev sattus üks kuumimaid päevi sel suvel olema. Ununes isegi mõte sallist, oli nii-nii palav, et oli tegu väärika ilme säilitamisega sitsilises kleidiski. Pulmad ise olid toredad, ka järjekordne pruudipärg tuli meile. Me oleme varsti väga proff "uus pruutpaar" :)

Üldse on väga tore suvi olnud, oleme avastanud pisut Eestimaad ning sõpradega palju aega veetnud. Lihtsalt mõnuletud ja aktiivselt puhatud, mitmeid häid söögikohti avastatud. Isegi kena hulk moose-marmelaade ja muid hoidiseid on purki saanud. Ning üks nädal puhkust on veel ees.

Ahjaa, ma üritan harjuda ka oma uue Maciga :) Üksjagu erievusi on millega tuleb kohaneda. Piltidega on ka hetkel jama, sest eelmine photshop oli mul PCle. Olen mõnda aega ainult raw faile pildistanud ja seetõttu on väike järeltöötlus hädavajalik. Aga see probleem saab loodetavasti ka peatselt lahendatud.

Elu ilma arvutita

Kuu aega juba olen internetimaailmast juskui ära lõigatud. Ühel päeval ekraan lihtsalt viskas pildi mustaks ja kõik. Ekraani saaks vahetada aga kui mõtekas see enam on... Nüüd anti lootust, ehk lihtsalt ühenduse viga aga samas ei ole siiani olnud kellelgi lõpliku diagnoosi andmisega tegeleda. Iga päev lasen Allanil helistada, et kas nüüd on korras, siiani ei ole olnud.

Muidugi saab tööl kõige hädapärasemaga tegeleda ja kodus jääb rohkem aega lugemiseks ning muuks meelepäraseks. Kuid kurb on ikka olla, harjumuse jõud on suur. Lisaks on mul kohustus ühtede fotode osas, kuid muidugi on kõik pildid raws ja photoshopi ei ole ka sõprade arvutis.

Ja iga päevaga muutub soov uue sõbrakese soetamiseks järjest tugevamaks. Tänaseks on tekkinud tugev tunne, et üks MacBook kolib veel sellel nädalal sisse meie juurde :)

Hoidistamishooaja avapauk ehk maasikamoosid rabarbriga

Ajal, mil Põhja-Eestis leiab ehk peenralt esimesi rohelisi maasikaid, on mul esimene ports koduaia maasikatest moosi juba purgis :) Jaanipäeval tõid sõbrad kaasa suure kastitäie marju, millest ohtra muu söögi kõrval enamus puutumata jäid. Nii ei jäänudki mul ilusal jaanipühal muud üle kui selle aasta hoidistamishooaeg avatuks kuulutada.

Haarasin Allani ema aiast natuke rabarbit ka kaasa, puhas maasikamoos on minu jaoks liiga magus ja igav. Kokku sain 4 purki (ca 1,5 l) rabarbri-maasikamoosi vaniljega ja 4 purki (2 l) maasika-rabarbrimoosi. Esimeses variandis on rabarber ülekaalus ja teine variant pigem maasikane. Ma nüüd pean veel natuke kaaluma, kumb neist moosidest mulle enam maitseb, Allan otsustas hoobilt maasikasema variandi kasuks. Aga meie väikese pere juures ehk rohkem maasikamoosi polegi tarvis, suur hulk teisi marju ja puuvilju tahab ju ka sügiseks purki panemist. Vaatame veel.

Rabarbri-maasikamoos vaniljega (nami-namist)

750 g rabarbri
500 g maasikaid
1 dl vett
500 g moosisuhkrut
1 vaniljekaun (Põlva Selverist ei leidnud ja kaugemale ei viitsinud poodi minna, lisasin pakikese vene päritolu vaniljet)

Keeda puhastatud ja tükeldatud rabarbri vees kaane all 5 minutit. Lisa maasikad koos moosihkru ja pikuti poolitatud vaniljekaunaga ning keeda veel 10 minutit. Eemalda vaht ja lase pisut jahtuda, eemalda vanillikaun ning pane steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Mina püreestasin ka selle moosi enne purkidesse panekut.

Maasika-rabarbrimoos (Thredahlialt)

1600 g maasikaid
500 g rabarbrit
1 kg suhkrut

Püreesta marjad ja rabarber, sega suhkruga ja lase 15 minutit seista, aegajalt segades. Siis lase moos keema tõusta, keeda 10 minutit ja eemalda vaht. Lase õige pisut jahtuda ning tõsta steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

Purkide all olevad rätikud on taaskasutus minu ema moodi, ehk jõuluteemalisest laudlinast, mis oma pisut kulunud välimuse tõttu ei sünni enam lauale katteks, saavad hoopis köögirätikud :) Aga eks peale jaanipäeva tulebki nüüd jõule ootama hakata, mis seal enam.

Jalgpallurite naised

Vähe on neid inimesi kes ei ole kuulnud, et eilsest algas jalpalli MM 2010 Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ja vist on vähe neid nais, kellele lähimate nädalate jooksul telekapulti usaldatakse. Mina igatahes olen leppinud olukorraga ja vaatan ka ise suht huviga. Eile käis Allan mulle niikaua ajudele, kuni nõustusin temaga ennustustabeli täitma. Ütleme nii, et esimese mänguga (LAV-Mehhiko jäi meil välja kuna see oli juba lõppenud kui meil ennustamiseks läks) läksin temast kohe kolme punktiga ette. Meil on siis nii, et õige tulemus annab 1 punkti ja õige skoor sealjuures veel 2 punkti lisaks. Ja arvake ära kes Prantsusmaa-Uruguai viiki 0:0 ennustas :) Järgnevad 2 mängu tõid kummagile mõlemas mängus 1 punkti juurde. Et siis seni läheb mul päris hästi.

Ja ma laenasin Liinalt ideed tarbida ühe mänguriigi veini sellel õhtul. Ma ilmselt piirdun vaid nädalavahetustega, igapäevaselt läheb paljuks. Eile oli meil LAV punane vein ja täna tõi Allan mulle ühe Argentiina veini. Mõlemad on väga huvitavad olnud, ma muidugi üritan tarbida selle ürituse raames kuni 150 kr veine.

Homme tuleb tasakaaluks tüdrukutega SATC õhtu koos kinokülastuse ja sellele järgneva hea söömaajaga. Et mitte oma naiselikku poolt minetada :)

Hapuoblikasupp suitsukamaraga

Kui juba kord veab ja õnnestub korralik suitsuliha tükk hankida, siis see hea kraam tuleb viimse raasukeseni ära tarbida. Unustatud on ninakirtsutused liiga pekise liha teemal ja muud tütarlapselikud veidrused. Liha on hea musta leiva peale, killukese võib muna praadimisel kasutada ja ega meil teda muuks enam jagugi.

Väiksena tundus suitsuliha mulle vastik, nii tulisoolane ja valdavalt pekist koosnev. Ei tea kas on tänaseks päevaks mu maitseeelistused muutunud või hangib Allani isa meile lihtsalt nii suussulavad tükid, et midagi maitsvamat on raske ette kujutada. Kui lihaga ühele poole on saadud, jääb järgi hea suitsukamar, millest kevadel ja suve hakul saab maitsva supi.

suitsukamarat
korralik peotäis hapuoblikaid (kaalusin, ca 130 g oli mul)
6 keskmist kartulit

2 l vett
puljongikuubik (soovi korral)
5 keedumuna
soola, musta pipart

Pane suitsukamar veega potti keema. Keeda kuni kamar on pehme, nii umbes 30 minutit ehk. Seejärel võid lisada soovi korral puljongikuubiku ja tükeldatud kartuli. Kui kartul on pehme, lisa pestud ning tükeldatud hapuoblikad. Mõne minuti pärast lisa keedetud muna, mina surun poti kohal lihtsalt kahvliga peos puruks. Maitsesta soola ja pipraga, lõika kamar väiksemateks tükkideks ja serveeri. Igale portsule võid raputada veel natuke keedumuna tükikesi.

Väga hea supp on, ausalt :) Allani ema teeb seda suppi vahel ka noorte rabarbrilehtedega.

Aegnal

Täna oli "ideaalne" ilm Aegna külastuseks. Ausalt, hommikul ärgates oli null soovi kodust välja selle muutliku ilma meelevalda astuda. Kuid mis teha, oli antud lubadus tööüritusel kohal olla. Ja nagu kirsiks tordil, ei minul ega mu lähikonnas elavatel alalistel kopanjonidel polnud seekord kellelgi autot, mis omakorda tähendas kodust lauluväljaku juurde vantsimist. Sealt korjas üks kolleeg meid õnneks peale.

Rohuneeme sadamast transporditi meid kaatritega saarele, nii et vesi tuiskas igast ilmakaarest. Ja ega me enne sedagi enam kuivad olnud. Natuke töist juttu, lõuna söödud ja saadeti meid aardejahile. Täitsa põnev jaht oli, meie grupp sattus ka eriti lõbusatest inimestest koosnema, nii et ilmaolud väga ei muserdanudki. Eks esimesest punktist leitud Jägermaister aitas ka selle pisut kaasa :) Veel saime vett ja liiva tasakaalu seada, aardekirstude lukke lahti muukida, puzlet kokku panna, kookospähkleid aukudesse ajada jms. Ainult see vihmakeebi pidev selga ja seljast ära tirimine muutus ühel hetkel nii tüütuks, et lõin käega. Pealegi oli päike niipea väljas kui trukid eest kinni said ja vihm kohe kallal kui keebi töökaaslase seljakotti olin sokutanud. Õnneks mu jope on üsna ilmastikukindel. Viis punkti erinevate ülesannetega olid mööda saart niimoodi laiali paigutatud, et tänase päeva sammudeks tuli lõdvalt 17 tuhat, tore.

Koju toodi õnneks ära. Autost välja ronides tunsin küll, et kaunis külm ja niiske on olla. Jopp, teksad ja jalanõud olid suht läbivettinud. Aga soojas kodus sooja dušši all sai tõdeda, märg aga õnnelik. Jah, loodame et see ekstreem meil esmaspäeval kontorit päris tühjaks ei jäta :)

Kuidas karulauk mu nädalavahetuse plaanid sassi lõi

Tegelikult oli mul plaanis nädalavahetusel logeleda ja kududa ja lugeda. Sest esiteks - terve see aasta on mul erakordselt tihedad ja seejuures imetoredad nädalavahetused olnud; teiseks - hirmammu ei ole siin ühtegi valmistööd näidata olnud; kolmandaks - esmaspäeval pean raamatukokku hunniku raamatuid tagastama millest üks ikka veel pooleli. Ja läks ikka nagu alati.

Reede õhtu veetsime sõpradega Tallinna lahel jahiga seilates. Imeline ilm, kallid sõbrad ning võimalik, et merelt tuleva maheda briisi mõjul oivaliselt maitsenud söök-jook. Täiuslikult alanud nädalavahetud.

Ja siis kirjutab Vernanda nii toredasti karulaugu sügavkülma pistmisest, et ma veedan enamuse laupäeva pärastlõunast karulaku pestes, kuivatades, hakkides, kotikestesse toppides. Sest muidugi ma pidin ju keskturult 5 punti endale koju tooma. Et jätkuks ikka kohe söömiseks ja tallele panemiseks. Minu enne ja pärast pildid järgnevad nüüd :)

Sügavkülma läks 8 väikest minigrip kotikest. Natukeseks ikka jagub, ma loodan.

Kohe söömisek valmis purgike karulaugupestot. Alles eelmisel nädalavahetusel sai Kaja juures söödud seda hooajalist lemmikut, kuid sellest ei saa kunagi küllalt. Läheb tuleval nädalal nii pastale kastmeks kui risoto sisse.

Retsept on tegelikult tunde järgi

100 g karulauku (mina panen koos vartega)
50 g piiniaseemneid
1 dl oliiviõli
50 g parmesani
soola

Töötle saumikseriga pestud ja kuivatatud karulauk koos pähklitega peeneks. Lisa vähehaaval oliiviõli niipalju kuni sulle sobiv konsistents tekib. Sega juurde riivitud parmesan ja maitsesta soolaga. Voilaa, valmis.

Karulauguvõi

100 g võid
15 lehte karulauku
poole sidruni koor
soola

Haki karulauk peeneks, sega toasooja või, riivitud sidruni koore ja soolaga ühtlaseks. Taas, imelihtne.

Tänaseks õhtusöögiks on ahjukartulid karulaugu-kurgi-kodujuustusalatiga.

75 g karulauku
pool pikka kurki
250 g kodujuustu
150 g hapukoort
soola
pipart

Haki karulauk peeneks, lõika kurk kuubikuteks, sega kodujuustu ja hapukoorega. Maitsesta soolaga.

Kuna karulaugu hooaeg nädala-paari pärast lõppema hakkab, siis viimane aeg proovida. Retseptideks saab ideid Nami-namist.

Jänes roolis

Kuidas tunda ära bussis jänest sõitev reisija? Eks ikka pikkade kõrvade järgi. Aga kuidas tunda ära juba 9 kuud kehtivate juhilubadeta autot rooliv juht? Vot see on küsimus.

Aga kui te mind tunnete siis võite tunnuste üle pikemalt juurelda :) Sest reedel võtsin nagu muuseas juhiload üle piiiika aja rahakoti vahelt välja ja mis ma seal näen.... kehtiv kuni 06.08.2009. Ma pidin krambid saama. Mõelda vaid kui midagi juhtunud oleks, kasko poleks isegi mitte hüvitanud, sest juhiluba on kehtetu. Täitsa pekkis. Aga mis sest oleks-poleksist enam. Nüüd ma enne rooli lihtsalt enam ei istu kui asi korras. Teisipäev saan arstitõendi ja siis kähku Maanteeametisse. Ja reedeks broneerisin Allani endale autojuhuiks. Mul on päeval Tartusse tööasjus vaja minna ja mõelda vaid kui tore, saan auto koos juhiga oma käsutusse.

Aga pole halba ilma heata. Hästi et selle enne augustit avastasin, eksamit ma poleks vist küll enam võimeline sooritama :)

Isetegemised toidu vallas

Ma klassifitseerun kindlasti suureks pasteedisõbraks. Parematel päevadel on mul kodus A. ema tehtud variant, mitte nii headel aegadel sobib Selveri oma kah. Aga... nüüd kui mul köögikombain olemas on, otsustasin hoopis ise teha. Ma muidugi tean, et õiget pasteeti läbi hakklihamasina aetakse, kuid mulle sobib minu variant ka väga hästi :)

Eelmise nädalavahetuse esimene katsetus sai veid liiga tihke ja kõva. Seekord timmisin omale sobivamaks ja väga mõnus saiakate on mul nüüd külmikus ootamas. Pildil on küll eelise nädalavahetuse katsetus.

Konjakimekine kanamaksapasteet

500 g broilerimaksa (külmutatud variant oli minul)

125 g võid

1 peeneks hakitud sibul

1 peeneks hakitud porgand

1 dl kanapuljongit

sortsuke konjakit

soola, pipart, muskaatpähklit

Hauta võis (1/3 kogusest) sibul ja porgand madalamal kuumusel pehmeks. Lisa tükeldatud kanamaks ja hauta ilusati läbi, kuid ära pruunista. Maks ei tohiks olla enam roosa. Mul kulus selleks oma 20 minutit. Maitsesta soola, pipra ja muskaatpähkliga. Lase jahtuda.

Peenesta veid jahtunud maks köögikombainis pehmeks ja lisa ülejäänud või tükikestena, puljong ning konjak. Lase masinal veel natuke käia ning vala valmis pasteet kausikestesse. Lase jahtuda. Imehea sai.

Teine isetegemine jäi eelmisse nädalavahetusse. Suures tuhinas otsustasin ka paljude teiste eeskujul jogurti tegemise ette võtta. Lasin liitri piima (3,5%) peaaegu keema tõusta ning veidikese jahutamise järel (näppu enam piim ei kõrvetanud) lisasin Farmi maitsestamata jogurtit nii 1 dl jagu. Seejärel segasin läbi ning tõstsin potiga suurde saunalinasse mähituna põrandaküttega vannitoa põrandale järele mõtlema. Ca 10 tunni pärast segasin läbi ning lisasin ristiema tehtud vaarikamoosi.

Ma nüüd ei tea mis valesti läks, aga pisut tükiline jäi see asi mul. Maitsel polnud viga, päris hea oli, aga soovitud kreemist tekstuuri ei saavutanud. Hetkel otsustasin mitte uuesti proovida. Seedin natuke seda teemat ja kui keegi oskab soovitada mida paremini teha, siis ootan tagasisidet.

Kui ma Allanile mainisin plaani ka müslit tegema hakata, sain laia muige osaliseks. Et nüüd teeme kõik ise, poodi asja enam varsti ei olegi :) Ma siis tõmbasin piduri peale korraks, kuid täna tõin ikka pähklite segu müsli jaoks ära ja homme hakkan kaerahelbeid röstima.

Vanessa omas elemendis ja uus mänguasi mulle

Et siis köögikombaini ostsin lõpuks ära omale. Küll ma valisin ja mõtlesin nende kahe Kenwoodi vahel, lõpuks FP270 ma koju tõin omale. Ja olen rahul. Klaasist blender on väga oluline, hea tsitrusepress, mahlapress, vürtside purustaja ja võimsust ka parasjagu. Ja muideks munavalgeid vahustab ka super hästi, seda ei osanud oodatagi. Ruumisäästlik on ka.

Vanessa meie uuest massinast suurt ei hoolinud, küll aga köitis tema jäägitu tähelepanu suur kast. Mõelda vaid, saab sisse ronida, närida, tuustida ning keegi ei keela. Cool. Kass kasutas võimalust ja tegi kõigepealt ühe uinaku, siis aeles niisama, vaatas kas me ka jälgime tema tegemisi ning hetkeks tüdis. Aga öösel leidis oma armastuse taas. See päädis kasti öösel trepikotta heitmisega, et pererahvas ikka und ka saaks :)

Karulauk

Tänasel tuulisel pühapäeval avasime selle aasta karulauguhooaja. Allan tõi keskturult 13 krooni eest kaks pisikest punti.

Nüüdseks juba teine aasta kui ma selle taime tärkamist pinevil ootan. Mäletan veel kahe aasta tagust kepikõndi Pille ja Kajaga, kes omavahel karulaugu imelistest omadustest vestlesid ja Pille aina uutest roogadest rääkis millesse see küüslaugumaitset meenutav rohttaim passib. Pesto, tzatziki, sõir, või - nee on nüüdseks kõik mu äraproovitud lemmikud. Valiku karulauguretsepte leiab nami-namist.

Meie lauale jõudis täna karulauguga kartulipuder. Retsepti järgi putru ei keeda aga need kaks punti panin mõlemad sisse. Maitsev! Võiks muidugi veel peenemaks hakkida karulaugu aga ma seekord ei raatsinud, tahtsin hamba all esimesi taimekesi tunda :) Juurde valmis Thredahlia ainetel metskits malmpotis. Täheldan siia ka tänase retsepti üles:

metskitse liha korralik tükk

2 sibulat

küüslauku

2 pommut

1 purk purustatud tomateid

pärlsibulaid (pool väikest purki oli jäänud külmikusse)

soola, pipart, vürtsköömnepulbrit, tšillihelbeid

õli, mul viinamarjaseemne, sest oliiviõlist oli vaid extra virgin mis kuumutamiseks ei sobi

Lõika liha suurteks kuubikuteks, maitsesta üsna tugevalt soolaga ja jäta kaussi ootele. Koori sibul ja küüslauk ning haki mitte väga väikeseks. Lõika ka pommu kuubikuteks.

Kuumuta malmpoti põhjas õli tuliseks ja pruunista lihatükid mõlemalt poolt. Tõsta liha potti tagasi, lisa sibul, küüslauk, veidi jahvatatud vürtsköömet, tšillihelbeid ja kuumuta pisut. Lisa pommutükid, purk konserveeritud tomateid, pärlsibulad ning veidi vett. Jäta (paokil) kaane alla vaikselt umbes kolmeks tunniks podisema. Aeg-ajalt kontrolli, et vedelikku jätkuks ja sega veidi.

Seda retsepti olen peale malmpoti omanikuks saamist mitmeid ja mitmeid kordi kasutanud, siiani üks lemmikuid. Pommu laguneb mõnusaks kastmeks ja lihtsa vaevaga valmib suurepärane hautis.

7 head asja igas päevas

Aitäh Krentu, selle meemi saamise üle on mul täitsa hea meel! Mind igapäevaselt rõõmustavat on nii palju, et siia meemi ma peret ja sõpru ei hakka mahutama, nemad on kogu elu kalleim vara nagunii.

Vanessa, minu hommikune ärataja ja koju saabumise puhul tervitaja. Minu väike nurrumootor ja pisike süleloom. Sinuta oleks päev hulga hallim.

Väike pahe igas päevas. Isegi kui olen otsustanud mõnel päeval mitte maiustada, käib Allan mööda kappe ja sahtleid ringi tuulamas ja meelepärast mitte leides moosib mind seni, kuni ma ikka küpsetama hakkan :) Ja ise ei suuda ma ka siis enam kindlameelseks jääda.

Ilma selle hõbehalli sõbrata ma ei oska. Käib minuga igal pool kaasas, reisid ja SPAd ei ole erand :)

Kududa, kududa ja veelkord kududa - seda pean mina iga päev saama. Ja kuigi selle pildi peale on püütud vaid osa minu lõngavarudest, siis praktiliselt iga uue projekti jaoks on mul alati vaja veel lõnga juurde tuua. Hull lugu.

Ma armastan lugeda ja armastan raamatuid. Kui ma hommikuti vahel bussiga-trammiga tööle lähen, on raamat alati kaasas. Õhtuti ei oska ma ka ilma lugemata kuidagi olla. Raamatukogus ei suuda ma iialgi piiri pidada, seetõttu on mul järjekorras alati mitu raamatut ootel kui ühte loen.

Ma ei ole suurem asi telekavaataja, aga mulle meeldib armsaid filme vaadata just siis kui mul isu tuleb. Seega ostan ma palju dvdsid, võin lemmikuid vaadata mitmeid-mitmeid-mitmeid kordi ja ei tüdine.

Minu inspiratsioon. Ajakirjad ja raamatud mis lubavad mul unistada elust millist elada sooviksin. Ja aitavad jääda kogu selle pealesurutud oled-edukas-kui teed-palju-palju-tööd-ühiskonnas iseendaks, vähemalt nendel loetud õhtutundidel ja nädalavahetustel. Olen ju imelik inimene kes armastab oma kodu ja naudib kokkamist ja jumaldab kudumist.

Ma paluks enda päeva väikestest rõõmudest kirjutada Mannil, Kajakal, Tullial, Sircul ja Karumammil.

Kinu-kinu

Mul on Solarise keskuse avamise üle väga hea meel. Mitte et ma seal üle paari korra käinud oleks, vaid ikka seetõttu, et nüüd saan ma CCP-s 50 krooni eest kinos käia. Kui ma varem üritasin sättida oma kinoskäigud nädalavahetusele, siis nüüd, voilaa... saab õhtul ka soodsamalt kui varasemalt päeval. Ja selle raha eest võib juba igasugust kraami vaadata. Ei ole harv juhus, kui ma nädalas 2-3 korda kinno satun. Naistekaid naistega, õudukaid ühe töökaaslasest kinohuvilisega ja Allaniga ikka ka, ta lihtsalt valib rohkem.

Näiteks Morganid, treiler oli selline nii ja naa, kuid film ise päris tore. Vähemalt meie töökaaslaste seltskonnale, kes pika päeva lõpetuseks nii mõnedki korrad südamest naerda said. No see Manni poolt mainitud lõpp lihtsalt peab ju ameeriklastele olema.

Ja täna käisime Valenitine's Day'd vaatamas, mis ilmselt 120 kr pileti puhul ei oleks mu valikute hulka kuulunud. Ei tea kas ainult mulle tundub, et ameeriklased tahtsid oma versiooni Love Actually'st teha? Hästi sarnane loo ülesehitus ja kuidas need liinid siis lõpetuseks kõik kokku saavad viidud. Einoh, võib ikka vaadata, lihtne film mis tuntud näitlejaid täis topitud ja igav küll ei hakanud. Muidugi on rohkesti roosamannat ja klišeesid. Love Actually (mida ma väga-väga armastan) rafineeritusele ligilähedale ei pääse.

Aga Inglourious Basterds ja Sherlock Holmse oleks ma igal juhul vaadanud, need on mu viimase aja parimad elamused. Tarantino fänn olen pikka aega olnud ja tõbraste film oli täielik õnnestumine. Ja Holms oli üllatus, jube hea kaameratöö ja põnevad võtteplaanid ning muusika. Guy Ritchie käekiri on samamoodi ära tuntav nagu Tarantinolgi. Geniaalne film, mulle tohutult meeldis. Ja mul on paganama kahju, et Avatar oma uudsete tehnoloogiliste lahenduste tõttu need kaks filmi Oscarite jagamaisel raudselt ilma võimaluseta jätab.

Welcome to Estonia

Teeme Eestimaa ilusaks!

Tomten

Muster: Tomten Jacket Elizabeth Zimmermannilt
Lõng: Novita Luxus Stone, pruuni 750g, halli 100g
Vardad: ringvardad 4,5 mm

See oli nüüd juba üle-eelmisel suvel kui minu kallis A. mulle etteheite tegi, et temale miskit kunagi ei koota. Ma olin üsna pahviks löödud sellest avaldusest kuid võimalust kasutades ladusin talle ette mitmeid mulle meelepäraseid kampsunimustreid. Tema valik langes kiiresti Tomteni kasuks. Ma olin ka rahul :)

Lõnga valimine osutus juba keerukamaks ülesandeks. Oleks tahtnud midagi tviidilaadset, kuid valik meil kesine. Tellima ei tahtnud USA-st hakata kuna näpud juba sügelesid. Lõpuks sobisid härrale Novita Luxus Stone kaks tooni ja nii ma need ka ära ostsin.

Arvutustööd tehtud, lõin vardad lõnga sisse ja läks käima. See oli siis 1. septembril 2008 :D. Algul oli tore kududa mindless parempidiseid ridu, kuid õigepea oli mul tunne nagu kooks põrandavaipa. Lõputud parempidised read, rida rea otsa. Puhh. Ja nii ta seisma jäi, nii umbes kolmveerand aastaks. Kui ma eelmisel sügisel peale sapiseid märkusi tulevase kampsikuomaniku poolt selle taas kätte võtsin, läks libedamalt, eriti käeaukudeni jõudmise järel. Panen siis kirja ka mis ma teisiti tegin kui originaalis. Palju kasutasin Jared Floodi muudatusi.

• V-kaelus, et vältid väga suurt kapuutsi. Samal põhjusel vähendasin kapuutsiks kootavaid silmuseid 24 võrra, kududes mõlemalt õlalt 6 esihõlma ja 6 tagaosa silmust kokku.
  

• Kapuutsi kuklaosas kahandasin natuke alguses, kudusin veidi ja siis jälle kasvatasin, et järgiks peakuju ja oleks mõnusam. Terava tipuga kapuuts ei tulnud kõneallagi, sobivaks osutus variant kus käiku läksid nii lühikesed read, kahekaupa kahandamine ja järelejäänud silmad õmblesin Kitchener Stitchi kasutades kokku.

• Varrukad kudusin õlaosas lühikesi ridu kasutades, nii sai õlast hästiistuva kampsuni. Samuti kahandasin varruka laiust iga 14 rea järel.

Lõpuks kui kamps oli valmis, nööbidki ees, avastas kallim, et kapuuts on ikka liiga terav. Egas midagi, veelkord esiliistu ja alumise ääre ülesharutamine ja kapuutsi umbes... sajandat korda uuesti kudumine. Seetõttu sain veel jõululaupäeval vahetult enne surnuaeda minekut nööpe ette õmmelda. Aga peaasi, et omanik lõpptulemusega rahul. Ja seda paistab ta olevat.

Ühtalsi kvalifitseerub see mu lemmikkudumiks mis valmis aastal 2009. Ma piltide puudumisel ei saanud Kajakalt ja Tiinalt saadud meemi enne taha, ainult kuu aega hilinesin :)

Kus olin mina kui...

Anu ja Triin saatsid:)

Kirjuta, kus olid sina, kui…
***
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Mu vanemad olid siis veel nõnna noored, et ei osanud minust veel unistadagi :)

2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Mähkmetesse vast enam ei teinud kuid kasteaias ka ei käinud veel

3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Käisin 0 klassis sellel ajal ja ei meenu sellest miskit, tean et juhtus aga ilmselt vanemad ei tahtnud hirmutada õudusjuttudega.

4. … toimus Balti kett 23.8.1989?
Mina olin tädiga ühe praeguseks lahkunud inimese sünnipäeval ja istusime aianurgas ning küpsetasime šašlõkki. Ema-isa olid küll balti ketis, ei mäletagi täpselt kas Viljandi või Pärnumaal ... mind põlati liiga titeks ja kaasa ei võetud.

5. … Estonia uppus 28.9.1994?
Millegipärast ei mäleta ma sellest midagi, kus ma olin või mida tegin. Olin esimest aastat gümnaasiumis. Õnneks meil ühtegi lähedast inimest Estoniale ei jäänud. Õudne oli neid uudiseid lugeda, kuulata ja vaadata, õudust mäletan sellest ajast küll.

6. … printsess Diana suri 31.8.1997?
Mäletan seda hästi, sest järgmisel päeval alustasin iseseisvat elu üliõpilasena Tartus. Ärkasin ärevusest vara ja lülitasin oma toa teleka sisse ning nägin kohe kuidas uudis jooksis ekraani ülaservas. Ajasin vanemad ka üles ja ütlesin mis juhtunud oli. Oli kuidagi kummaline tunna, et ka sellised inimesed surevad.

7. … saabus aasta 2000?
See on vist üks väheseid aastavahetusi mis ma vanemate ja sugulastega vastu võtsin. Olin väga tujust ära oma tollase poiss-sõbra pärast kes oli sõjaväes ja välja ei saanud selleks päevaks. Või valetas ta mulle ja ei tulnud lihtsalt koju, kes seda enam teab tema hilisemaid vägitegusi arvesse võttes.

8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Olin tööl kuid siis midagi sellest ei teadnud, kuna raadiot ei saanud kuulata ja telekat meil polnud. Peale tööd sain isaga kokku ja tema autos siis kuulsin mis juhtunud oli. Tohutu hirm valdas mind, nii puutumatu USA oli langenud terrorirünnaku ohvriks. See tundus kohutav, arvasin et nüüd läheb raudselt sõjaks.

9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?
Räpinas sõpradega, tundeid ei tekkinud. Minu jaoks oli ta nagunii justkui elav laip kes aegajalt skandaalidega seoses ajakirjanduses figureeris.

10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Loomulikult Bradi ja Angelina lahkuminek, kuigi seda uudist täna juba kummutatakse :P Teglikult Etioopia lennuki merre kukkumine, hirmus.
Ise tulime eile maalt koju ja laisklesime niisama, peale kolme päeva pidutsemist.

Enam ei tea kes on juba teinud, aga kirja saavad sellised nimed: Triibik, Oravake, Tullia, Krentu

Sushitegu

Minu oskused piirdusid siiani vaid makirullide kokkukeeramisega. Eile proovisime Anu juures nõksa keerulisemaid võtteid, nagu munarulli küpsetamine ja california makide keeramine jne. Põnev. Minu meelest sobib sushitamine imehästi seltskondlikuks ettevõtmiseks, ise neid kõigile söömiseks oleks tüütu valmistada. Aga niimoodi kõik koos, ümber laua, jutuvada ja väike valge vein kõrvale - mõnus.

Jätan meelde, et sushiks sobib imehästi meie pudruriis ja et riisi pesemisse ei tohi kergekäeliselt suhtuda. Riisi keetmine õnnestus minu 5+ nami-nami instruktsioonide kohaselt. Ja vot seda munarulliasja ma proovin õige pea, nii lahe oli selle tegemist vaadata. Ja jube hästi maitsesid ka tavalised lõhetükike-riisipallil sushid. Ma nimedega jään hätta, püüdsin küll hoolsalt Kaja õpetussõnu kuulata aga need nimed, need on ikka puhta sassis.

Paranksi kook ja Triinu rulaad, Mann ütleks selle kohta "viisid jalad suust" :) Ma olen seda kooki isegi teinud, nagu selgus, nüüd kindlasti teen veel. Nii hea oli. Rulaaditegijat minust ei ole, aga kui Triinu perekond taas seda söömast keeldub, siis ju nõu, mina tulen appi :)

Pilte näeb flickeris.

Milko

Meie majas ei ela mitte ainult Allan, mina ja Vanessa, vaid vahetevahel külastab meid ka mõistatuslik tegelane Milko. Ja ikka alati siis, kui miski jama on toimunud. Näiteks kui keegi piimapaki külmkapi asemel köögiletile unustanud on või kui pesu pesumasinas peale masina töö lõppemist paari tunni pärast avastame või kui trenniriided ühes märja käterätikuga ka järgmisel hommikul veel põrandal vedelevad... Kes tegi, vaatame üksteisele ja vahest ka Vanessale otsa, kõik kehitavad õlgu või vaatavad ilmsüütute silmadega vastu. Ühesõnaga Milko tööpõld on lai ja satub ta meie juurde ikka ühtelugu.

Täna näiteks oli see tegelena minu vannitoa põrandal kääriva eelleivataigakaussi astunud ja sellel oleva köögirätiku sinna sisse nutserdanud. Kuna Allan oli tööasju ajamas, mina lugesin raamatut elutoa diivaninurgas ja kass magas õndsat und duššikabiinis kõht taeva poole - siis ei jäänudki üle kedagi muud kui Milkot süüdistada. Ok, kass sai ka väikse sõimu osaliseks, vähemalt oleks ta pidanud märkama kui see tegelane meie vanitoas pättusega tegeles.

Jõuluvana kingikotti

Ja ongi pühadeaeg läbi ning algab taas argipäev. Muinasjutuline ilm on need jõulud ja aastavahetuse eriliseks muutnud. Jõulud möödusid meil taas Lõuna-Eestis. Jõudsime igale poole kuhu plaanitud ja saime paljude kallite inimestega koos olla. Jõuluvana oli samuti väga helde, muuhulgas tõi ta mulle Jamie Kokakooli raamatu, emailitud malmpoti, väga laheda silikoonist kokkukäiva sõela, dr. Hauschka kosmeetikat, isa mandoliiniansambi cd, vanaemalt väga armsa ja vana setu savikannu, ema tehtud pajalapid jpm.

Ise panustasin jõuluvana kingikotti ka seekord mõningal määral isetehtud kraamiga. Muidugi oli terve hulk kinke ka poest pärit, aga see isethtu kinkimine polegi minu jaoks eesmärk omaette.

Sellel aastal said mitmed sugulased kingiks juba eelnevalt juttu olnud Brownide segu ilusates klaaspurkides. Purgid peitsin Triibikult napsatud idee järgi õunapoolikutega trükitud riidest poekottidesse. Kotid ise, tõsi küll, on pärit HomeArtist, sest õmblusmasina sain endale alles peale jõule :)

Allani suurem vennatütar ja minu tädipoegade tütred said endale kangavärvidega maalitud pluusid. Särgid ise on pärit Zarast, selgus et ega ühevärvilisi ilma kaunistusteta pluuse polegi nii lihtne leida. Oma ristitütre pluusi tegin valmis juba siis kui me Triinu juures kätt harjutamas käisime, teised pusisin hiljem kodus. Lihtsad käevõrud tegin ka, pisematele elastikniidile ja suuremale eelpainutatud traadile helmeid lükkides.

Muster: omalooming

Lõng: Lane Cervina Merino Superfine, ca 150 g

Vardad: 3,25 ja 3

Kudumata ma ka kuidagi ei saa. Esimese kingiga oli eriti lihtne, ristitütar vajas lasteaia jõulupeole boolerot kleidi peale. Tema emalt sain värvisoovi ja pildi kuidas asi enamvähem välja peaks nägema. Ranglaanlõikega pisike boolero ei ole miski raske ülesanne, kuid ilmselt on seda oluliselt lihtsam kududa kui pisike modell käepärast oleks. Saaks aegajalt selga sobitada ja oleks pisut kindlam. Nüüd hoidsin hinge kinni kui Greete "proovi" tuli, sest jõudsin selle mõõtude järgi päris valmis kududa eelnevalt. Õnneks sobis kui valatult :) Äärtes lihtne pikoo, proovisin üht ja teist kuid lõpuks tundus nii kõige parem. Lõng on ääretult pehme, ideaalne pisikestele kudumiseks. Villane, kuid meriinole omaselt üldsegi mitte kare.

Muster: Luna Moth Shawl

Lõng: Rowan Kidsilk Haze, ca 50 g

Vardad: 4

Pitssalle olen ma nüüd juba päris mitmeid kudunud, kuid selgub, et mõned on ikka veel ilma jäänud. Tegelikult ei osanud ma arvatagi, et mu teisele ristiemale ka selline meeldida võiks. Kui ema eelmisel aastal kingiks Kiri salli sai, selgus aga tõsiasi, et temalegi meeldiks üks selline väga. Lõngaks sai taas Rowani Kidsilk Haze, kuid kuna tegemist on tõeliselt särtsaka daamiga siis ei tulnud mingi tagasihoidlik toon üldse kõne allagi. Sai selline tumeroosakas värv valitud. Mustriks Luna Moth, mis ammugi to-do-listis seisis. Äärde tegin kudusin küll hoopis tavalise nooleotsamustri, algupärane sallilõpetus mulle väga ei meeldinud. Seetõttu ilmselt seni veel kudumata oligi. Kuid sellisena meeldis lõpptulemus nii mulle endale kui ka kõige tähtsam, kingi saajale.