Uus sõber

Selline ta on. Amatöörklassi kaamera, kuid siiski minu esimene peegelkaamera ja ma olen nii õnnelik. Lubasin endale, et enne fotokursuse läbimist Eesti Fotos ma peegelkaamerate poole ei vaata. No väga hea lubadus oli, eile sain tunnistuse ja täna kaamera :)

Ma valisin teda ikka mitu kuud, kaalusin nii üht kui teist varianti.. Pühapäeval pidin juba Pentax K200S ära ostma, kui jõudsin selgusele, et siiski Canon EOS 450D peab minu uueks sõbraks saama :) Kit objektiiv peab esimesed paar kuud asja ära ajama, eks ma siis vaata, millest kõige rohkem puudust tunnen. Ja kuna minu puhul on tegemist piiratud eelarvega tüübiga, siis sai sujuvalt vana kompaktkaamera (mis mind üliarmsasti on teeninud tegelikult) isale maha äritud. No et ilusamini kõlaks, nimetati seda meie peres lapse hobi toetamiseks :) Selle raha eest sai uus fotokas omale UV-läätse objektiivile, mälukaardi ja fotokott ootab ka veel ostmist. Laupäevasel Greete ristimisel saab kaamera ka oma esimesed ametlikud ristsed ja nädalasel puhkusel Põhja-Soomes loodan tema hingeelu veel põhjalikumalt tundma õppida. Ülehomsest algav puhkus on sisustatud :)

Ooo, Mamma Mia!

Ma nii ootasin seda filmi, loomulikult käsime siis esimesel võimalusel Mamma Miat ka vaatamas. Muusikal, mis mõned aastad tagasi meile näha toodi, oli super. Muidugi, see et Mann antud etendust Londonis on näinud, tegi mu ikka tohutult kadedaks :)

Piisas juba esimestest kaadritest, kus paat tasa ööpimeduses üle lainete liugleb ja saateks laulusõnad "I have a dream", kui mul juba silmad niiskeks kiskusid. Üliemotsionaalsus ei ole midagi uut minu puhul :)

Ahh, see oli nii ilus, armas, võluv ja kaasahaarav, et ma istusin ilmselt kogu filmi aja totakas rõõmuirve näol. Muidugi väljaarvatud kohad mis oma ilust mind pisaraid pühkima panid :) Meryl Streep on vaimustav, ma ei teadnudki, et ta nii hästi laulda võiks osata. Ja mu lemmikmehed, lausa kaks tükki ühes filmis! Pierce Brosnan on seda olnud juba igiammusest, kui ta veel Remington Steel seriaalis mängis ja ma lapsena tema poole õhkasin :)) Muhedad inglise härrasmehed Colin Firthiga mõlemad. Allani muidugi esmalt irvitas, kui Pierce oma laulu lahti lõi, et kuidas nüüd James Bond lembelaulikuks kehastus, aga minu arust oli päris usutav. Ok, võibolla ainult hetkeks tundus mulle ka naljakas, aga edasi oli ikka super. Selline mõnusalt rokilik tämber on tal.

Kui mul oli vaja wc'sse minna (mida mul on alati, täiesti masendav), siis ma ikka lükkasin seda minekut nii kaua edasi, kui tõesti enam ei suutnud. Ei raatsinud sellest lummusest kuidagi lahkuda.

Aga, nagu te aru olete saanud, siis mulle HIRMSASTI MEELDIS! Tõeline heatuju film.

Rullbiskviit ja maasikad

Kui kõik teevad, siis mina tahan ka :) Rullbiskviiti siis seekord. Ema ikka aegajalt küpsetas, aga liiga keeruline tundus see minu jaoks siis. Sest rullima pidi kiiresti, muidu hakkas lagunema ja kuum biskviit ju kõrvetas näppude alla. Ema pani vahele alti hapukat moosi ja nii hästi maitses, kui biskviidi külge jäänud pooleldi sulanud suhkruterad hamba all õrnalt krõmpsusid.

Minu versioon kakaosem ja maasikalisem. Hästi mahlane ja maitsev, kadus kiiresti meie kõhtu :) Ühtset retsepti ei olnudki, natuke siit ja natuke sealt. Aga umbes nii see valmis:

Biskviit:

4 muna

1 dl jahu

1,25 dl maisitärklist

4 sl suhkrut

4 sl kakaod

Täidis:

1 toru kohupiimapastat

2 dl vahukoort

4 dl maasikatoormoosi (sisaldas juba suhkrut ka)

2 sl suhkrut

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, lisa omavahel segatud kuivained. Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200 kraadi juures ca 10 minutit (pöördõhuga täiesti piisav aeg). Tõsta biskviit suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile ja eemalda küpsetamisel kasutatud paber. Keera rulli ja lase jahtuda.

Täidiseks vahusta koor suhkruga, lisa kohupiim ja toormoos. Jaota segu jahtunud biskviidile ja keera rulli. Hoia külmkapis kuni söömiseni.

Ja nii kui mina oma eelmise hooaja maasikavarudest lahti saama hakkasin, varustas emps mind selle aasta maasikatega. Saatis meile Tallinnasse "natukene", me Allaniga saime ikka pool õhtut neid puhastada :) Vaarikatega pidin juba üksi hakkama saama, siis abiline väsis. Purustasin saumikseriga toormoosiks ja 6 liitrit sai. Kodus mul säilituskarpe ei olnud aga suur oli mu üllatus, kui järgmisel päeval ka poeriiulitel vaid tühjus vastu vaatas. Meile kahele oleks 1,5 liitrisest karbist pheks korraks pisut palju. Siis aga sattusin Jyski hoopis midagi muud otsima aga leidsin vaid 7 eeku maksvad 0.5 l karbid. Võtsin kohe hulgim neid, mine tea mida kõike head sinna veel mahutada tuleb :)

Midagi pisikest ja roosat

Pisikesi sõpru ja sugulasi tekib meil viimastel aastatel nagu seeni pärast vihma ja iga kord peale järjekordset uudist selles vallas ma mõtlen, et vot nüüd valmistan ise pisikesele kingituse. Aga ei ole teinud, siiani. Mõnikord ma kahtlen, kas sellest osatakse rõõmu tunda, teinekord on ema ise tubli käsitööline või ei ole lihtsalt midagi vahvat ideed olnud.

Muster: Trellis - Knitty spring 2005, autor Britta Stolfus Rueschhoff
Lõng: Schachenmayr nomotta Punto ca 170 g , ostetud Veimevakast
Vardad: 4,5 mm

Onupoja tütar Lisandra oli esimene, kellele ma midagi valmis suutsin meisterdada. Sest see kampsik on nii armas ja tundus ka põnev teha. Oligi mõnus, ei olnud liigselt igav, samas ei olnud vaja ka päris kogu aeg näpuga mustrist järge ajama. Pisut nuputamist nõudis ka. Just kraeosa, mida mitu korda harutasin, sest ei saanud aru kas oleks võimalik seda ka külge kududa või peaks ikkagi õmblema. Lõpuks sai nii, et kasvatamise osa kudusin ja ülejäänu õmblesin. Ainus millega ma rahul ei ole, on kaeluse kahte osa ühendav õmblus. Kui parempidine Kitchener stitch (ma ei tea kuidas see eesti keeles kõlada võiks) on köki-möki, siis pärlkude sellisel moel ühendada, et ka õmblusjoon jääks pärlkoes, on raketiteadus - minu jaoks. Nööbid leidsin päris viimasel hetkel Abakhamist, tahtsin midagi naturaalset ja pisut vanamoelist. Ma ei tea küll, kuidas need pesule vastu peavad, aga eks see hiljem näha ole ;)

Kuna meie katsikulkäimine lükkus pidevalt edasi, siis sai juba kohe 6 kuuse kampsik kootud, et saaks natuke pikemaks ajaks seda :) Kuigi vapper 1 kuu vanune Liisu käis juba minu sünnipäeval, siis meie va luuserid, jõudsime temale ametlikult külla alles napilt enn 4 kuu täitumist.

Loll aga järjekindel

Mina noh. Kui juba teist korda paari nädala jooksul unustad pesumasina äravoolu vooliku kraanikaussi tõsta, siis mis see minu kohta ütlema peaks? Et pole nagu eriti õppimisvõimeline, või mis...

Loomulikult sai Allan oma osa, sest tema on ju süüdi, et see neetud masin meil ajutiselt ( ma ei tea kui kaua veel see periood kesta võib) keset vannituba seisab, sest õigesse kohta on torud ikka veel vedamata. No kui kõik oleks nii kuis peab, ei juhtuks ju taolist kräppi. Kes on siis süüdi :)))