Diivanidilemma

Kui eelmisel korral leidsime Allaniga õige kiiresi ühise meele, siis seekord ei tea kumbki mida ta õieti soovib aga teise pakutud variant ka kindlasti ei sobi :) Ehk me peame tuliseid arutelusid teemal diivan(id).

Allan soovib kahte ja mina jälle ühte suure lahtise nurgaga. Allan soovib paigutada neid vastamisi, mina oleks äärmisel juhul nõus paigutama neid (kui üldse kahega nõustun) nurga all. Ja nii edasi. Ühisel nõul olema selles, et materjaliks on kangas.

Ja teine suur dilemma on hind. Eelmisesse korterisse ostsime suhteliselt hinnalise diivani, mille meie armas kass ribadeks tõmbas. Väga kahju oli tegelikult ning vihaseks ajas ka. Aga mis me nüüd teeme. Hing ihkab nt Belluse suletäidisega suurt, mugavat ja pehmet diivanit ... aga kui see elukas jälle oma vanad kombed käiku laseb? Vaagime siin nii- ja naapidi ning oleme jõudmas kokkuleppele, et mõtleme viisaastaku plaanis ja ostaks seekord järgnevateks aastateks mingi soodsama variandi. Ehk muutub vananedes kass ka pisut mõistlikumaks ja mõne aasta pärast soetaks uue. Igatahes läks mõte kohe Ikeale. Ja nüüd küsimus laiemale ringile, on kellegil kogemusi Ikea diivanitega?

Ma ei hakka kokku lugema, mitu korda selles postituses on kasutatud sõna diivan, aga ma näen juba unes neid mõnusaid istumisaluseid. Kott-tooli maitse on lihtsalt nii tugevalt istmiku küljes kinni :)

Juba veebruar või?

Juba teist aastat jääb mul jaanuari kuu blogimises vahele. Kuhu ma nii küll jõuan... Aga oleme siiski kõik kenasti elus ja terved ning kirjutamast ei takista küll miski muu kui laiskus.

Tegelikult oleks mul hädasti vaja fotograafi, sest mitte ühtegi kudutööd ei saa näidata kui keegi neid ei pildista:) Ikka tahaks ju omaniku (kelleks reeglina olen mina ise, loomulikult) seljas-peas-kaelas tehtud pildiga edvistada. Õhtud on veel liiga pimedad ja nädalavahetus möödub nagu poleks olnudki. Luisa ka ei ole minuga kuigivõrd ühte mõõtu, seega ei saa modelliks kasutada :)

Aga söögist tahtsin küll kirjutada. Eelkõige sellest, kuidas mu kallis tütar minu kokakunsti kuigivõrd kõrgelt ei hinda. Milline nöök mulle, kes ma suure suuga kuulutasin, kuidas purgitoidud minu lapse laual domineerima ei hakka. Viimaste nädalatega on tulnud taoline pööre, et ma võin ise oma kõrvitsa, brokoli ja mis iganes püreesid süüa, Luisa võtab mõned ampsud ja hakkab siis oma söögitoolis väänlema ja hädaldama. Muutes poosi ja asukohta saab veel mõne hädise suutäie söödud ja siis on kõik. Aga annan talle Gerberi küüliku või kalkuni rooga köögiviljadega või Ellas Kitcheni veiseliha kartuliga ja brokolit pirni ning hernega - no võikski sööma jääda. Ja ma olen ostnud ikka mahedat veiseliha ning seda siis pisikeste "frikadellidena" sügavkülma varunud. Täitsa kahju kohe. Loodetavasti see on vaid hetkeline tagasilöök ja preili minu toitu tulevikus siiski sööma soostub. Iga kuu minisünnipäeva tähistamiseks tehtud tordid pakuvad talle küll kord korralt aina rohkem huvi. Paraku neid me veel talle ei paku :)

Ahjaa, eelmisel nädalal saabus lõpuks palavalt igatsetud köök. Selle puhul kutsusime pühapäeva õhtuks lausa sõbrad külla, et ma saaks oma küpsetamistuhinat kellegi peale välja elada. Küll on ikka mõnus. Ja nõusid peseb nüüd masin ja ma ei pea enam vannitoas mustade kruuside ning taldrikutega möllama. Selle pildi taustal paistev "köök" on nüüd möödanik :)