Kanaaju

Käisin täna Karnaluksis emale õmblusmasinat ostmas. Isa poolt kingitus, ema tehtud valik ja minu ülesanne ära tuua :) Uurisin ja katsusin ja lasin automaatset nööpaugu õmblust näidata jne. Andsin oma teised ostud ka arvele löömiseks ja sinna lauale need jäidki. Marssisin aga õmblusmasinat käeotsas vinnates Karnaluksist minema ja hiljem autos alles avastasin, et muud kraami polegi. Kell oli juba 5 läbi ja ma nii vihane enda peale. Tulin spetsiaalselt varm töölt ära, et homme enam linna asja ei oleks. Nüüd pean vaid lootma, et homme hommikul Karnaluksi helistades mu kaup ikka alles on ja need mulle ka kätte antakse. Kuigi seda elastik-ehteniiti oli mul just täna vaja. Pagan võtaks seda uimasust.

Ainus hea asi selle juures, ema "vana" masina saan nüüd endale :)

Hakkab tulema...

... jõulutunne. Tasahilju ja salamahti hiilib ligi.

Eile õhtul tegime töökaaslastega väikese loosipakkide vahetuse Chicagos õhtusöögi kõrvale. Sellel aastal olid omavalmistatud kingid selges ülekaalus. Muuhulgas oli pakkides peidus ebaküdooniahoidis, õunamoosi põnevate lisanditega, armsad heegeldatud sussid, omavalmistatud maiustusi ja ehteid. Mina panin Qsti eeskujul ilusasse purki Brownie segu, väga lahe sai. Mul veel selle ideega mõned plaanid, peale jõule saab pilte ka :)

Täna käis meil tööl jõuluvana, ok me ise küll ei näinud aga kingid olid tõestuseks tema kohalkäigust :) Enne kella nelja kästi salmid veel viimast korda meelde tuletada ja siis läks pakijagamiseks. Ja kink on lahe - jõulukalkun. Päris pirakas teine :) Elevust tekitas see kink kõigis, väga kihvt. Võtan nüüd nädalavahetusel selle kalkuniteo ette, esimest korda. Saame süüa ilmselt kuni pühade alguseni:)

Nädala alguses sain ühe projekti tõttu ettevõtte poolt veel kenas summas Rahva Raamatu kinkekaarte, mis nüüd hirmsasti mul kotis sügelevad. Aga enne jõule ei ole mõistlik neid kulutama asuda, ootan need teised jõuluvanad ka ära ja vaatan siis. Aga homme koolitusele ja siis veel 2 päeva tööl ning siis on jõulud. Nüüd juba igatsen seda pühademelu.

Jõulutunne auuu....

Juba 3. advent... kuid kus on minu hinge soojendav jõulutunne? Mis lahti? Lumi tuli peaaegu maha. Reedel jõuluüritus mille raames Tannu ja Birgiti jõulukontsert Haljala kirikus (hinnang: keskpärane) ning õdus õhtusöök Rakvere linnuses. Jõulukingid said valdavalt soetatud selle nädalavahetusega. Päris 100% omatoodangut on seekord vähe, enamus läheb "poolfabrikaatidena" kingikotti. Inglise aka Triibiku puuviljakeeks 24.detsembri õhtut ootamas. Jõuluõhtu menüü enamvähem emaga kooskõlastatud. Küünlad ja mandariinid ja piparkoogid... ja ikka ei miskit.

No ja siis üks väga lähedaste sõprade tegu haavas mind täna sügavalt, võimalik et see ei olnud nii mõeldud. Ilmselt ei olnud. Aga mul on ikka valus. Ka sõprade perekonna väiksemaid liikmeid oleme oma sõpradeks pidanud. Eriti neid lapsi keda sagedasti näeme ja tihedalt suhtleme ning kalliks peame. Aga meid ilma lasteta ilmselt ei peeta perekonnaks. Kunagi ma Anu blogis just kiitsin, et meid ikka kutsutakse laste sünnipäevadele, mis sellest et ise ilma lasteta. Võtan sõnad tagasi. Ah, ma olen võibolla lihtsalt viripill.

Kuna Kayl juba ammu-ammu mul oma kolm soovi kuldkalakesele kirja panna palus, siis saagu see võlgnevus ka ära õiendatud :) Tegelikult on mõned soovid veel tähtsamad aga neid ma siia avalikult kirja ei pane ;)

1. Kaks nädalat kopsuklamüüdiat kergitas esikohale soovi omada tervist. Nii, et viirused külge ei hakkaks ja hullemad tõved ning hädad ka kaugele hoiaks.
2. Aega. Olla iseendaga, toredate sõpradega ja tegeleda meeldivate asjadega.
3. Rõõmsat meelt. Et jätkuks positiivsust ka kehvematel aegadel ja julgust unistada.

Ja kuna ma ise olen meemide osas hirmus vilets (tuli praegu mitu võlga meelde lausa) siis kedagi personaalselt koormama ei hakka, kuid annan vabatahtlikuse alusel võimaluse kõigil soovijatel oma kolm soovikest kirja panna.

Magusaga pimeduse vastu

Väljas on nüüd nii pime ja rõske, päikest pole enam teab mis ajast näinud. Selline ilm tekitab minus vastupandamatu magusaisu, millele küpsetades hõlpsasti järgi andma kipun. Mõnus on õhtul tee ja koogikestega maiustada. Nii ongi need aasta tagasi oma arstile lubatud -10 kg endiselt minu kõhul ja mingeid kadumise märke ei ilmuta. Lükkan uut käiku tema juurde aina edasi, sest piinlik on.

Aga asjast ka. Kõigepealt Eva suussulavad keedukreemikoogikesed. Mulle kohutavalt maitseb keedukreem, kuigi ise tegin seda esmakordselt. Aga pilt Toidutares oli liiga ahvatlev, vastupanu asjatu. Retseptis antud muretaigen sai pisut rammus, kuigi maitse üle kurta ei saa :)Põhimõtteliselt võiks neid koogikesi ka nt pärmi-lehttaigna või mõne muu taignaga valmistada. Ideaalsed tee kõrvale, hästi magusad ja maitsvad.

Minu hetke lemmikmuffiniks on saanud jõhvika-martsipanimuffinid, põhiretsept on Perenaine.ee's, seal küll pohlamuffinite nime all :) Idee tekkis NOPis laupäevahommikust jõhvika-martsipanikooki süües, väga hea kooslus. Peale veel valge shokolaad... mmm. Kui ma olin nende muffinitega juba mitmeid külalisi kostitanud, siis küllaminekuks neid valmistades lisasin liiga palju jõhvikaid (et karp tühjaks saada) ja asendasin keefiri piima ja hapukoorega ning miskit ilmselt tegin veel teisiti, sest ära need ei küpsenudki. Jube kahju oli, aga retsepti jälgides saavad neid tõesti parimad muhvikud mida söönud olen.

Ja siis midagi emade varasalvest, kui nii võib öelda. Minu ema tegi varem sageli tuuletaskuid, nüüd ostab ta neid poest (häbi-häbi ema :)). Sest neid valmistada on imelihtne, vastu minu ootusi. Nami-namist uus kooskokkamine oli abiks vana asja avastamisel. Õnnestusid ilusti, kasutasin Maire Suitsu retseptiraamatus olevat õpetust. Täidiseks lihtne kohupiim-vahukoor-suhkur-vanillisuhkur.

Keedutaigen

2,5 dl kuuma vett

50 g võid

2,25 dl jahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

4 muna

näputäis soola

Lase potis vesi ja või keema tõusta. Võta pott tulelt ja lisa kogu jahu ning sega kuni kogu vedelik on imendunud. Aseta pott tagasi nõrgale kuumusele ja sega kuni anuma keskele tekib ühtlane läikiv tomp. Eemalda tulelt ja mikserda hulka 1 muna ning lase jahtuda. Seejärel ülejäänud 3 muna taignasse ükshaaval ja viimase munaga koos lisa ka küpsetuspulber.

Tõsta või lase kondiitripritsiga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile meelepärased taignakogused, arvestades et keedutaigen kerkib pigem kõrgusesse. Küpseta 200 C juures ca 25 minutit. Ära ahjuust küpsetamise ajal ava. Lase jahtuda ja täida kohupiima-vahukooreseguga.

Ja järjekindlalt keeldub mu käsi kirjutamast tainas, kuigi see on õige :)

Esimene pääsuke

Eile oli selline tore päev kus mõned blogimutid puhkamisele vilistasid, puhkusid selle asemel oma pintslitelt tolmu ja tõmbasid oma äsja soetatud lõuenditelt kile ümbert ning kukkusid pr. õpetaja Kajaka terava pilgu all maalima. Oi, algus oli raske. Mõned usinamad olid kodus eeltöö ära teinud, Anu lausa lõuendile ette joonistanud. Mul oli ka kavand valmis kuid esimese hariliku pliiatsi jooneke oli ikka visa tulema. Ja kui kavand lõuendile kantud, järgnes hinge kinni hoides esimene pintslitõmme ja siis juba teine ja kolmas ja nii see läks. Varsti ei olnudki enam nii jube. Päris nauditavaks muutus see tegevus. Mida aeg edasi, seda enam kostus usinate õpilaste suust lauseid nagu: "ostan veel lõuendeid", "lähen täna, ei täna vist ei jõua... aga homme ning ostan värvid", "oi ma kavatsen kodus veel ja veel maalida" jne.

Mis ma endale edapidiseks meelde jätan: alusta põhjast, ma enam ei ürita maalitu vahel seda pinda katta; ürita segada värvi kokku parasjagu, hiljem sama tooni ei olegi nii lihtne saavutada (sealjuures püüa piiri pidada, kindlasti märkate kui palju helesinist meie piltides on ;)). Alustasime kuskil 1 paiku ja viimased meie seast lahkusid peale poolt üheksat. Suhteliselt palju aega kulub ikka, eks algajate asi ka :) Maalimise pisiku sain aga külge ja nüüd käin kodus ringi pilguga mida vabale seinapinnale võiks maalida ja riputada. Esimene pilt läheb vist magamistuppa, kui Allan Tallinnasse jõudes nõus on muidugi :)

Tore oli! Kaja kodu on ise nii inspireeriv paik, et seal lihtsalt tulevad head mõtted. Uued plaanid on ka paigas, et mida siis järgmisena ette võtta. Seni harjutan kätt ja tunnen tegevusest rõõmu.

Ma pean veel lõppu lisama, et minu maailma on blogimine tõesti väga palju rikastanud. Palju toredaid ja armsaid inimesi, kellega ma muidu ilmselt kunagi poleks kohtunud, kuid kellega nüüd koos aega veeta on puhas rõõm ja nauding. Aitäh, et Te olemas olete!

Häid jõule :)

Ei, ma ei ole peast segi ega mitte ka ajas rändama õppinud. Home 4 You kauplused aga vist küll :) Täna poodi sisse astudes jäin jahmunud näol suuri säravais tuledes kunstkuuski vaatama. Kõndimise unustasin sootuks, nii et minu järel tulevad inimesed mind pahasel ilmel ukseavast edasi trügima sundisid. Hõbedased ja tumerohelised vilkuvate tulukestega kuused, ehted küljes ja puha. Ja stendide viisi ehteid, igat värvi kuulikesi ja ingleid ja tähekesi ja...

Saate aru küll, et esmasest üllatusest üle saades ma siiki läksin pakutava valikuga lähemalt tutvuma. Ostlemiseks ei läinud. Sest olgem ausad, isegi minusuguse jõulupede jaoks on oktoobri keskpaik selgelt liiga varane pühadekraami välja toomiseks. Aga kes enam kauem oodata ei malda, siis palun, teie peale on kaupmehed juba mõelnud :)

Punamütsike

Ei ole minu garderoobis mitte ainsamatki punast riideeset aga mammi poest oli kunagi punast Debbie Bliss alpaca silk lõnga ikka tellida vaja. Otsustasin, et nii armas lõng ei ole väärt kastis seismist. Tulemuseks palmikutega mütsike sest olgem ausad, peakatteid ei saa kunagi liiga palju olla :) Nii lihtne on mõne juhendi järgi kududa, pealegi kui igapäevaselt oma aju pingutada tuleb. Hakka siis veel ise aretama, eksole. Debbie Blissi palmikumütsi kudumine edeneb kiirelt, ühe päeva teema kui järjest kududa. Varda võtsin veidi peenemad, ei tahtnud liiga lötakat (slouchy kõlab tegelikult palju paremini) mütsi seekord.

Muster: Cabled Beret by Debbie Bliss
Lõnga: Debbie Bliss alpaca silk DK ca 75 g
Vardad: 3,5 ja 4,5 sukavardad

Täna ostsin Veimevakast muuhulgas punast siidi-meriino segust lõnga salli jaoks, et oleks ikka komplektis :) Liina mahitusel puhta alpaca jätsin soetamata, pidvat liiga kare kaela ümber olema. Usun targemaid, siid paitab nahka ikka enam kui villane, olgugi või mu suurim armastus (lõngade vallas loomulikult) alpaca.

Moosijuttu

Meie peres pole moosi kunagi poest ostetud. Nii minu kui ka Allani ema on kirglikud hoidistajad ning muret talviste varude pärast pole põhjust tunda. Kuid sellel suvel tabas mindki kange moosipalavik. Alguses oli plaan mõned purgid punasesõstra marmelaadi krõbedale röstsaiale määrimiseks valmistada, kuid isu midagi purki panna üha süvenes. Käisin Allani ema aias ringi, silmad peas vilamas, et millest annaks veel miskit kokku keeta.

Kogu keetmise ja püreestamise tulemusena ootab pühapäevaseid pannkooke ning argihommikute putrusid ja röstsaiu:

• punasesõstra marmelaad
• tikri-kirsimoos
• tikrimarmelaad kaneeliga
• mustsõstramoos kaneeli ja pirniga
• mustsõstratšatni
• õuna-kardemonimoos
• sibula-tomatihoidis

Veel on ootel suur hunnik õunu, pirne ja ebaküdooniaid, et saada pirnimarmelaadiks, õunamoosiks ingveriga ja ebaküdoonia hoidiseks. Samuti palju-palju tomateid. Piduri tõmbas peale aga ootamatu purgisaaga. Nimelt ei ole ma iial ühtegi purki enda jaoks kõrvale pannud, sest kes oleks võinud arvata, et minust veel vanuigi hoidistaja tuleb :) Alustuseks soetasin küll hulga ilusaid purke Stockist, kuid õige pea tõin Räpina Magaziinist (hullult laia tootesordimendiga väikelinna pood:) neid nn meepurke lisaks terve paki. Võtsin Põlvast mõned 0,5 liitrised purgid ka kaasa, mõeldes et vajadusel soetan neid Tallinas juurde ja vot nüüd. Pole purke. Mitte üheski poes. Uskumatu! Hakka või miskit ainult purkide pärast ostma :) Üks töökaaslane lubas homseks oma varud üle vaadata, ehk saan midagi. Tooraine ei säili kahjuks igavesti.

Samas külmkappi vaadates valdab rahulolu, kuigi igast valminud hoidisest on vaid üks purk seal ootel. Kahju, et Tallinnas mul kogu seda kupatust kuskil hoida pole, enamus jäi ema keldrisse kust vajadusel neid siis koju tooma hakkame. Toatemperatuuril ma miskit säilitada ei riski.

Roosi tekike

Väike tekike imearmsale Rosannale, kelle katsikul eile sai käidud. Väga mõnus oli taas Anu juures, ning pisikene Roosi on tõeline õieke, ei mingit nuttu ega nurinat, seltskondlik sumin paistis talle pigem meeldivat. Tekki hakkasin ma kuduma juba siis, kui Anu teada sai, et pisikest plikat on oodata. Kuna ma viimasel ajal olen eriti pikaldane käsitöörindel, sai see lõplikult valmis siiski üsna viimasel hetkel. Üles tuleb aga tähendada see lihtne asjake tõestamaks, et ma ikka vardaid veel õiget pidi käes oskan hoida.

Idee: Moda 1/2007
Lõng: Steinbach Wolle Merino Soft (hall), Novita Bambino (valge, kollane, roosa) kõiki ca 50 g
Vardad: 3,5 mm

Mõnikord on lihtsad asjad hoopis keerulised ja vastupidi. Ei ole midagi lihtsamat ripskoes kootud triibulisest tekikesest, eks ole? Vot kui kudumisel ei oska otsustada kuidas nende nelja värviga seal küljel opereerida, siis on jama ikka küll. Alguses ma lõikasin igal lõngavahetusel lõnga katki, kuid peagi hakkas mul õudne, kui ma nede otste peitmise peale mõtlesin. Siis hakkasin lõnga küljel kaasa vedama, see sai veel õudsam. Kui tekk ise oli juba paar nädalat tagasi valmis, siis nende külgedega ei osanud ma midagi arukat ette võtta. Lõpuks heegeldasin kaks rida aassilmuseid nende koledate äärte peale ja õmblesin need siis kootud serva külge kinni. Selliselt jäi tagumisele küljele kaks valget triipu ja need koledad servad ei riivanud enam silma.

Leib jahtub laual

Mõnus on laupäeva hommikul ärgata ja lõigata paks viil enda küpsetatud rukkileiba, määrida käärule pisut võid ja võibolla ka killuke juustu, mmm....

Eks ma olen pikalt juba mõelnud, et võiks leiva küpsetamise ette võtta. Kui mu hea sõbranna rääkis, et juba mitmeid kuid pole kordagi poest leiba toonud, palusin ka endale pisut juuretist kõrvale panna. Ega ma esimesest leivateost kohe imesid oodata osanud, kuid eile õhtul ahjust võetud leibadele ei oska midagi ette heita. Kui sõbranna teeb leiba Evelin Ilvese retsepti järgi, siis mina valisin alustuseks Pille oma.

Kuid, ma ei võtnud juuretist mitte eeltaignast, vaid valmis taignast. Samuti küpsetasin leiba kõigepealt 15 minutit 250 kraadi juures ja siis veel 50 minutit 200 kroodises ahjus. Värsked leivad määrisin kiiresti võitükikesega ja siis panin rätikute alla järelküpsema. Ühe leiva tegin tavalise köömnete ja linaseemnetaga ning teisele lisasin Pille eeskujul kuivatatud jõhvikaid ja heledaid rosinaid. Vapustavalt head said mõlemad.

Kui mul veel juuretist ei olnud, tegin prooviks odrajahust karaskit. Lapsepõlve meenutuseks. Kui ma väike olin, lükkas vana-vanaema sageli ahju kütmise järel paar karaskit sooja ahju. Siis mingit retsepti loomulikult ei olnud, kääritav aine hapupiima vms näol pidi olema ja samuti jahu jms mis parasjagu kodus olemas. Küll olid head need karaskid siis. Kuid ka nami-nami olev karask tasub proovimist, meil sai kiiresti otsa. Eriti hea maitses värske meega.

Leedus

Selle suve reisiht – Leedu. Taas sõpradega kellega koos Horvaatias seiklesime. Tõsi, eelmine kord käisime 6kesi, seekord jäid 2 koju sünnitama ja meie tagasijõudmise päeval nad sellega ka hakkama said :) Aga meiega liitus 2 aastane Karel, kellest Horvaatias veel vanematel aimugi polnud.

Meie koduks sai järgnevaks 8ks päevaks igati mugav Madli õemehe matkabuss. Keegi meist polnud varem sellisega reisinud. Andis see meile vabaduse otsustada kuhu ja millal me minna soovime, selle reisi plaaniks oligi – plaani pole. Kindlaks olime määranud vaid teatud kohad kus käia ja asjad mis näha, ajagraafiku jätsime vabaks.

Pühapäeva õhtul sõitsime Räpinast Läti poole. Ööbisime ühes Läti Statoili bussiparklas. Hommikul tundus küll, et pisut lähedale sai vist prügikastidele pargitud kui prügiauto ähvardav urin meid ärevaks muutis. Kuid kõik läks hästi.

Esmaspäev - peale hommikueinet startisime Leedu poole. Esimene peatus oli Ristimägi. Enne seda läks meil bussil mingi tuli põlema, mis käsikis teenindusse pöörduda. Peale ristimäel käiku suundusimme esimesse linna teenindusse, kuhu bussiomanik meid juhatas. No ja loomulikult niipea kui olime selle teeninduse lõpuks üles leidnus, lakkas tuli põlemast ja probleem kadus. Teenindusest öeldi aga, et kui veateadet ei näita, ei näita nende diagnostika ka viga. No egas midagi, sõitsime siis bussi omaniku heakskiidul edasi ja rohkem meil tõesti probleeme sellega ei tekkinud. Peale lõunat jõudsime Palangasse, sõitsime sealt läbi ja leidsime hea peatuspaiga teiseks ööks. Ülejäänud päeva veetsime rannas ja tundsime ennast mõnusalt. Õhtul lõime oma laagri lahti.

Teisipäeva hommikul ärkasime Allaniga varem ja tegime ühe karastava hommikuujumise. Rannas oli juba salgake inimesi, kes joogat rannaliival harrastasid. Kuna ülejäänud kolmik ikka veel õndsalt põõnas, võtsime väikese jalutuskäigu ette. Leedu on jalgrattateedega väga hästi kaetud, need suunduvad väga pikalt linnadest välja ja ühendavad lähiasulaid. Tagasi jõudes ajasime rahva lihtsalt üles ja hommikusöögijärgselt võtsime suuna Drevernale – lohesurfarite paradiisile Leedus. Aitasime Rivol lohe üles ja Allan jäi veel pildistama, meie Madli ja Kareliga võtsime päikest bussi juures, kuna ´rand on seal murukattega. Rahvast vooris ikka meeletult. Äge pilt oli, kus tööpäeva lõppedes sõitis kena sihvakas linalakk tüdruk Lexusega ette ja marssis oma 10 cm kontsadel auto pakiruumi juurde ning tõmbas kontorikostüümi asemel kalipso selga. Õhtu nagu ikka söögi, joogi ja lõbusa seltskonnaga.

Kolmapäeva eesmärk Nida. Klaipedas veel väike shoping ja siis sõitsime praamiga üle. Esmalt võtime ette Meremuuseumi, mis väga hvitavaks osutus. Majas sees võis näha eksootilisi kalaliike, koralle ja kõige lahedam – pingviine. Ma polnud neid kunagi varem päriselt näinud. Väga armsad olevused. Väljas jalutades sai eesmärgiks Karel magama saada ja selle ajaga saime kogu bastionile ringi peale tehtud. Peale väikest lõunat bussis oli aeg delfiinide shõud vaatama minna. See oli vapustav! Ma ei mõista kuidas küll suudavad inimesed panna loomad niimoodi käituma. Ja delfiinid tegid seda kõike rõõmuga, oli kohe näha kuidas nad on elevil ja soovisid oma treeneritelt tunnustust. Ja merilõvid, kuidas küll suudavad need kohmakana näivad loomad nii elegantseid ja graatsilisi liigutusi teha. Ja kiirus on neil sellise kere kohta ka hämmastav. Delfinaarium ainuüksi oleks olnud seda reisi väärt! Õhtuks Nida kämpingusse, Saksa pensinäridele seltsi pakkuma :) Neid oli seal tohutult. Nida osutus meil üldse kõige kallimaks sihtkohaks. Arvestades, et matkabussi eest kooritakse igal pool 2-3 korda kõrgemat hinda, siis võttes kokku ülesõidu, ökoloogiamaksu ja kämpingu, siis nende kolme asja eest tuli meil peaaegu 2000 kr maksta. Aga kuna Nidal kuskil mujal parkida ei tohi, siis hea äri neil.

Neljapäeva hommikul siirdusime Madli ja Kareliga Nida randa, mehed jäid esialgu fekaliste mängima ja muu bussi juures vajalikuga tegelema. Nida rand on võrratult ilus. Väga-väga puhas vaatamata nendele tohututele massidele mis seda päev-päevalt külastavad. Ma ei ole eriti rannas lesija tüüpi inimene, kuid kuidagi oli vaja ju pruuniks saada. Lugesin raamatut ja matsime Karelit ja Rivot liiva sisse, käisime ujumas ja nii see päevake veeres. Peale lõunat suundusime Nida linnaga tutvuma, jalutasime jahisadamas ja imetlesime neid armsaid vahemere maade stiilis majakesi. Ühest kohalikust Itaalia restoranist tellisime pitsad kaasa õhtusöögiks. Teel sadamasse, tegime peatuse liivadüünidel. Oli päris hea mõte neid alles õhtupoolikul külastada, sest isegi siis oli päris palav ja neist üles ronimine võttis võhmale. Ma ei taha teada mis tappev kuumus seal keskpäeval valitseda võib. Maagiline vaatepilt avaneb tippu jõudes. Mõlemale poole jääb meri ja liivadüünid nii kaugele kui silm ulatub. Taas alla jõudes sõtsime pramiga Klaipedasse ja sealt edasi ööbima Drevernasse, põhiliselt seetõttu, et keegi ei viitsinud vastu ööd enam mingit uut kohta otsima hakata.

Reede hommikul sõitsime tagasi Palangasse. Esimene sihtkoht oli Merevaigumuuseum. Ma usun, et see oleks oluliselt sügavama mulje jätnud, kui seal oleks eksponaatidel juures ka ingliskeelset teksti. Leedu keelt paraku ühe reisi otstarbeks ära õppida pean isiklikult paljuks. Üldse oli Leedus keeruline mingis muus keeles suhelda, teenindajad ei valda sageli küllaldaselt ei inglise ega ka vene keelt. Ja ega tänavalt jäätist ostes ega ka muuseumis sulle keegi tänan, palun ja aitäh ka ei ütle, head aega soovimisest rääkimata. Selline tähelenek siis, Eestis oleme viisakuse poole pealt natuke teisele tasemele jõudnud. Lõunasöögi sõime restoranis, ja peale seda tegime veel väikse jalutsukäigu linnas. Siis oli aeg käes peatuspaika otsima hakata. Sõitsime selleks tagasi linna sissesõidu juurde ja poisid küsisid tuba pakkujatelt kas keegi karavani ka oma hoovi mahutab. Ühte kohta käisime vaatamas, kuid 100 LTLi eest suht äärelinnas ja ilma aiata majas tundus palju. Lõpuks juhatas keegi meid täiesti kesklinna, merest ehk 200 m asuva maja juurde ja seal saime kaheks ööks parkimise koos elektri ja dušši-wcga 70 LTLi eest. Asjad paika ja kohe rannale jalutama. Jalutasime kuni muulini ja siis selle tippu. Loomulikult avastas Karel just kõige kaugemas otsas, et pissihäda on :) Rivo tormas koos vankriga minema, kuid nagu hiljem selgus, juhtus õnnetus siiski täpselt esimeste põõsaste juures. Mis siis ikka, märg Karel märjas vankris jalutasime peatänavat mööda taas kodu poole. Aeg oli juba päris hiline ja me hüppasime veel kiiresti poest läbi ning läksime bussi juurde maisi keetma.

Laupäeva hommik oli rannas mõnulemiseks. Palanga rand oli neist kolmest liivarannast, kus me olnud olime kõige vähem meeldiv. Liiv oli täis suitsukonisid, ruuporid kisendasid iga veerand tunni tagant mingit leedukeelest möla ja meie hoolikalt valitud koha juurde pandi loomulikult püsti mingi batuut, mis Kareli pöördesse ajas. Kui 10 minuti eest maksta ei olegi mingi probleem, siis lapse sealt ära saamine kujuneb selleks küll. Kui hakkasime lõuna ajal rannast ära minema, siis pani kutt ajama, Rivo kõndis tal järgi ja täiesti eesmärgikindlalt suundus poiss järgmise batuudi poole, ning ronis sinna liugu laskma. Lõunaks ostsime meie maja ees asuvast putkas suure kala, nimi teadmata. Sõime lihtsalt leivaga ja siider-õlu kõrvale. Edasi laenutasime jalgrattad, et teha veidi tutvust linna ja sellega piirnevate aladega. Karel sai laheda käru, mis rattale järgi käib. Poiss magas esimese 10 minutiga :) Hämmastav, kui palju majutuse pakkujaid selles linnas on. Vähemalt iga teisel majal on silt, millel sellekohane info. Sõitsime mööda mereäärset jalgrattateed linnast ida poole, kui palju telkimise ja matkabusside alasid seal veel oli. Müstiline. Peale sõitu kasisime endid puhtaks ja läksime linna peale õhtut veetma. Jalutasime peatänaval, Karel sai autoga sõita (mahasaamine läks taas valulikult), õhtusöögiks valisime vist liiga populaarse restorani. Ainuüksi jookidega läks üle poole tunni ja enne seda veel tükk aega koha saamiseks. Söögid olid muidugi maitsvad ja ka soodsad. Hinnad olid üldse suhteliselt odavad. Arvestades, et tegemist oli peatänavaga kus elav rahvaste liikumine ja suur melu, siis maksad oma toidu eest sama palju kui Eestis kõige tavalisemas söögikohas. Ma oline juba eelmisel päeval avaldanud soovi vaaterattaga sõita ja mõtlesime seda peale õhtusööki teha, kuid keegi meist ei osanud ette näha, et see nii pikale venib. Saime vaateratta peale alles siis kui kell oli 23 ja väljas pime. Nägime sellelt küll valgustatud kirikut ja muuli, kuid linnavaated jäid kättesaamatuks. Ahjaa, ka kaheaastase lapse eest tahetakse vaaterattal täispileti hinda. Madli enne küll piletimüüja käest igaks juhuks küsis, kuid see ei saanud sõnakestki aru ning naeratas nii inglise- kui ka venekeelse jutu peale. Kuid poiss kes meid korvi istuma lasi küsis küll piletit. Aga kuna me olime nõus selle peale sõitu ostma, et mitte enam välja ronida ja uuesti järtsus seista, lõi käega ja lasi meid sõitma. Natuke veel jalutamist ja pistaatsiajäätist, ning oligi aeg suunduda taas bussi juurde. Selle õhtul ajasime niisama juttu veel ja tegime lõpu peale viimasele rummile.

Pühapäev – viimane hommik Leedus. Peale vee tankimit ja muud tühjendamist seadsime suuna kodu poole. Sõitsime veidi maad Palangast välja ja veetsime veel ühe hommikupooliku rannas. Kell 3 startisime Eesti poole. Peale õhtusööki Lätis ja Allani-Rivo kohavahetust roolis, jõudsime koju Räpinasse kell 1 öösel.

Mõnus reis, mis õpetas meile, et M-R-K seltskonnas viibimine 24/7 sujub meil probleemivabalt ja nendega võib reisile minna igal ajal. Ja Bullerby lapsed on mul nüüd küll vist igaveseks ajaks peas, samuti Lotte reis lõunamaale :D Meie Madliga jõudsime ära vaadata terve esimese ja pool teisestki hooajast Sex and the City ja Love Actually. 1,5 raamatut jõudisn läbi lugeda ja hulganisti häid emotsioone ja pruuni keha tõin ka koju :)

Juuli läks lennates

Ajal, kui enamik inimesi ennast tasapisi jälle töölainele seab, alustan mina alles puhkamist. Kiirele tööelule vaatamata oli juuli täis toredaid tegemisi millest kirjutada ei ole kahjuks jõudnud.

Laulu- ja tantsupeol käisime, nagu ikka. Ma kahtlen, kas olen oma elus midagi nii kaunist varem näinud kui Merepidu Kalevi staadionil. Esimestes pisarates süüdistasin veel tuult, kuid siis valgusid silmad nii vett täis, et nutsin häbenemata. Tuulevaiksel ööl ja tants kus naised mehi merelt koju ootavad, huhh, see oli nii ilus ja liigutav. Isegi kuu hiljem neid emotsioone meenutades taastuvad kogetud tunded.

Muhus Epu juures käisime kalosse maalimas ja kohaliku teise ringi kaubandusega tutvumas. Selle aja sisse mahtusid veel hommikused (kepi)kõnnid ja voolamine Epu taluõel :) Puugirünnaku kaotajapooleks jäid puugid, õnneks ei olnud ükski tegelane ennast ihusse puurinud. Kalosside maalimisel olin ma eriti aeglane, absoluutselt viimasena lõpetasin, mitte et meil võistlus oleks olnud. Ma pean edaspidi rohkem auru tegutsemisele ja vähem lobisemisele kulutama ilmselt. Väga tore oli, aitäh kõigile asjaosalistele! Sellesuvisel esimesel pikal nädalavahetusel muutusin ma päikese käes eriti ahneks, päädis see lausa kooriku tekkimisega mu õlgadele. Hirmus valus oli aga nüüdseks on krokodillinahk mu kehalt lahkunud ja uus puhkus päikese käes võib alata. Kalossid leidsid uue omaniku Allani ema näol, sest peale proovikandmist selgus, et minu jaoks on need siiski liiga laiad. Aga ma tahan endale uusi, kui paremad "toorikud" leian. Kaja sinised olid super kujuga, neid kannaks teksadega iga ilmaga :)

Kohe stardime aga sõpradega väikesele nädalasele reisile loodetava päikese alla. Meie esimene matkabussi katsetus, vaatame kuidas sujub :)

Mõned ehted

Eelmisel korral valmisid mul Kaja juures mõned fimost mummud, mis kiirete aegade tõttu paremaid päevi ootama jäid. Eelmisel nädalavahetusel jõudis see päev lõpuks kätte ja mummudest said mõned ehted. Ei midagi erilist, aga kõik valminud pudinad leidsid kohe uue omaniku.

Käekee valmis kingituseks sõbrannale. Ma täpselt ei mäletanud, millised need tema lemmikud pärlid olid ja seetõttu tegin nendest, mida kõige enam oli. Õnneks just need talle meeldisidki :)

Kõrvarõngad töökaaslasele sünnipäevakingiks. Mis siis, et sünnipäev minuga ühele ajale, ehk märtsi lõppu jäi, mul varem ei olnud lihtsalt mahti :)

Need kõrvakad tegin endale. Mulle nii meeldib see tumesinine natuke läikiv fimo. Kaja või Anu varudest ilmselt, mul endal seda ei olnud. Kolm samasugust mummu jäi üle, mõtlen mis nendega veel teha. Ja kindalsti muretsen värve juurde ning hakkan voolima, väga mõnus tegevus.

Suve esimesed maasikad

Lõuna-Eestis olid juba rohkem kui nädal tagasi esimesed maasikad end punaseks päevitanud ja valmis peenralt noppimiseks. Jaanipäevale järgneval päeval sõbrannale tema maakoju külla minnes peatusime korraks ühe niidu veerel, et mõned põllulilled kaasa korjata. Lilledega ma väga kaugele ei jõudnud, mõned kellukad ja karikakrad vaid, kuid pilku köitsid hoopis punapõsksed metsmaasikad. Ja neid oli seal palju. Sõime ise ja viisime mõned marjad ka peatsele sünnipäevalapsele. Koju jõudes hakkasin hoogsalt veel sügavkülmas leiduvat eelmise aasta marjasaaki hävitama, uus hooaeg on juba alanud :)

Rabarber seltsis martsipani ja maasikatega

Kostitasin reedel oma töökaaslasi Nami-Nami pavlovaga TÜ lõpetamise puhul, mida edukas kaitsmine mulle tähendas sest aktusele ei plaani ma seekord minna. Kaks 6 munavalgega tehtud torti kadus minutitega ja siis hakkas suur retseptijagamise ring. Sain Nami-Namit taas promoda, näis kes neist koogiteo nädalavahetusel ette ka võttis. Ühe taolise retseptivahetamise käigus sain töökaaslaselt väga maitsva rabarberi-martsipanikoogi retsepti Anni Arro sulest. Kuna reedel toodi mulle ka suur kilekotitäis rabarberit, siis pühapäeva pärastlõunasse sobis see kook imehästi. Maitses isegi paremini kui retsepti lugedes oskasin oodata. Rabarberi hapukust tasakaalustas martsipan ning maasikad mandlilaastudega andsid koogile lisaks oivalisele maitsele ka kauni välimuse.


Rabarberi-martsipanikook maasikatega

300 g liivatainast (tegin selle Nami-Nami retsepti järgi)
500 g rabarberit
200 g maasikaid
100 g martsipani (panin rohkem)
50 g mandlilaaste

2 muna
200 ml vahukoort
1 tl vaniljesuhkrut
2 sl suhkrut
1 sl jahu

Suru tainas vormi, jäta servad kõrgemad. Küpseta põhja 200 kraadi juures 5-7 minutit ehk kuni pind on kergelt kuldne. Tükelda rabarber ja martsipan ja tõsta eelküpsetatud põhjale. Lisa tükeldatud maasikad ja mandlilaastud. Sega kokku muna, suhkur, vaniljesuhkur, vahukoor ja jahu ning kalla segu vormi. Küpseta 175 kraadi juures ca 35-40 minutit.

Pulmadest, mitte minu omadest :)

Meie sõbrad ja sugulased on viimastel aastatel usinasti abielluma hakanud, ainuüksi viimase 10 kuu jooksul on olnud au kolmes pulmas viibida. Üsna erinevas, kuid iga kord omal moel väga toredas, traditsioonilisest kuni täiesti omanäolises pulmas. Kõigil juhtudel 90 + inimesega pulmas.Ühiseks nimetajaks on aga alati olnud kaunis ja teineteist armastav pruutpaar ning minu poolt lõhutud kingapaar.

Eile õnnestus mul statistiliselt korrektseks jääda ansambel Kala saatel välislava ees rokkides, 10 cm'sed kontsad murupinda kündmas. No ja suures kaasaelamise hoos hüppas üks noormees mu kinganinale ja kuna mina samal hetkel õhku kerkimas olin, siis jala ümber seotav kinnis rebenes. Kingsepa abiga loodetavasti parandatav viga. Järgmine kord kui pulma olen kutsutud, võtan kindlasti vähemalt ühe paari kingakesi tagavaraks :)

No paistab, et meile üritatakse mitmel moel märku anda, et oleks ka ehk aeg. Eelmisese aasta augustis mängiti meile pruudipärg, eile kukkus pruudikimp sülle. Tõepoolest kukkus, ma tõmbasin vaid sülle sadanud õnne vastu rindu ja käest enam ei andnud :) Viskamisest sai kimp küll pisut räsitud, kuid ma lubasin lahkelt kõigil soovijail omastada kimbust pudenenud roosiõisi, ehk toob abielluõnne ka see pisku. Loota ju vähemalt võib, eks? Ja kes teab kaua see "katseaeg" minulgi veel kestab, eile abiellunud olid 13 aastat eelnevalt koos olnud ;)

Nädalavahetus

Imeilus ilm lausa sunnib päevi värskes õhus veetma. Laupäeval käisime Jäneda laada, ma ei olnud juba aastaid ühelegi sellisele üritusele sattunud. Mind üllatas tohutu rahvarohkus, kohati ei mahtunud inimeste vahel liikumagi, samas ehmatas see odava hiina kraami pulstimajandus, mis laadaplatsile sisenedes meid kohe vastu võttis. Aga ka väga palju head kaupa oli võimalik soetada. Taimi ja istikuid oli laias valikus, kahjuks neid me ei vajanud, kuid mitmesuguseid toidukapu sai küll ohtralt korvi kuhjatud. Korv ise oli esimene ost, ilma selleta ma keeldusin laadalt lahkumast :) Pisike pettumus sai osaks Saarema tootjate laadasaia etiketti hiljem autos uurides, midagi algupärast sinna sisse peale jahu küll pandud ei ole. Kahju, suures laadatuhinas ei tulnud pähegi müüdavate toodetega tähelepanelikumalt tutvuda. Õhtul küpsetasin laadalt ostetud suluguni juustust sõpradele hatšapurisid nami-nami retsepti järgi. Väga maitsvad said.

Pühapäeva veetsime ühes hea sõbraga mööda Lääne-Eestit ringi sõites ja jalutades. Pidasime mõnusa pikniku Dirhami sadama juures rannas, viskasime lutsu ja jalutasime ning hingasime mõnusat mereõhku täiel rinnal. Piilusime ka ühte krunti, kuigi hetkel on olukord selline, et pikaajalise plaane ei julgegi teha. Koduteel korjasime Klooga lähistel piibelehti ja meelespäid, Allan lillde korjamises ei osalenud kuid tema korjas hiljem minu pealt ühe puugi. Päike mind täna ei hellitanud, õlad ja käsivarred on üsna punased, aga täitsa suvine tunne tuli peale :) Mõnus!

Viimaseid kordi veel koolist

Minu mehe elu ei ole kergete killast. Tõepoolest. Lõputöö kirjutamise ajal vaheldusid mu tunded eufoorilisest enesekindlusest lohutamatute nutuhoogudeni, kus tundus, et nii mõtetut asja pole ma enne kirja pannud. Ma kohe oskan sellist draamat tekitada. Vahepeal vastati mulle juba kurjalt, et kui see sind selliseks muudab, jäta parem kirjutamata. Mis mõttes siis - ma lihtsalt vajan tähelepanu ju, mitte sellist nina peale viskamist :)

Töö esitamise päevaks ehk eelmiseks teisipäevaks oli mul kõik välja rihitud, et kella 11 olen köitmas ja siis Allan viib kella 13.00 Cargosse ning sõber toimetab selle Tartus omakorda Cargost ökonoomikumi. Kuid loomulikult ei läinud miski nii nagu plaanitud. Esiteks olin öö läbi üleval ja muudkui parandasin ja muutsin ja näppisin seda tööd. Mu nahhaalsus oli piiritu, kui ma veel eelneval õhtul oma parimaid sõpru anusin ingliskeelset kokkuvõtet tõlkima, oma pea ei võtnud enam lihtsalt. Hommikul vedasin ennast tööle ja mu loppis nägu ütles kõigile, et töölooma minust selleks päevaks ei ole. Köitma mineku peale hakkasin mõtlema kell 12 ja siis keeldus printer minuga koostööst, st unustasin ühepoolseks määrata printimise jms. 12.20 tormasin Tatari tn koopiakeskusesse köitma ja seal oli parasjagu üks onu oma ajaleheväljalõikeid Hitlerist ja pagan teab kellest veel tulnud paljundama. Mul tuli nutt peale kui ma juba 15 minutit seal oodanud olin. Kui lõpuks löögile pääsesin, läks kähku. 12.45 startisime bussijaama poole. Jõudsime 10 minutit enne kella ühte Cargosse ja taas - rahvast kui murdu. Kui teenindaja ütles, et enam kella 13.00 bussi peale ei saa, tuleb varem ikka kohale tulla, siis ma lihtsalt purskasin nutma. Ei või olla. Ja järgmine buss läheb neil alles kell 15.00 mis on selgelt liiga hilja. Ma siis valasin seal pisaraid ja luristasin nina, osalt suurest väsimusest ka muidugi, kui Allan tööle helistas ja andis teada, et ta sõidab nüüd Tartusse. No küll on hea, et keegi minu eest nii hoolitseda viitsib. Nii armas temast. Nii see töö õigeks ajaks kohale jõudis.

Täna sain oma retsensiooni kätte, õnneks on põhjust rahul olla, kuid laskmata karu nahka veel ei jaga :) Oh, saaks ükskord ometi see läbi, seitse aastat on enam kui küll :))

Käidud, nähtud, tehtud.

Käidud - Nõmme turul. Kuigi jõudsime sinna täna võrdlemisi hilja, peale kella 3, oli parkimiskoha leidmisega raskusi. Turg ise aga mulle meeldis, väga mõnus. Ma ei ole muidugi väga agar turukülastaja olnud siiani, aga tänasest võib see muutuda. Igasugust värsket kraami rändas meie korvi, ostsin vist kõik erinevate müüjate käest, et saaks ikka võimalikult palju kaupa teha. Turul vahetab raha omanikku hõlpsasti, summad on ju eraldi arvestades väikesed ja pärast kokku lüües selgub, kas sai kui palju tegelikult kulutatud sai. Ja kuna ma teiste turgude hindadega võrrelda ei oska, jäin rahule. Väiketootjate piimatooteid ostaks ka hea meelega, hetkel ei leidnud miskit peale piima. Praegu on kõht karulauguga kartuliputru täis ja värsked maasikad magustoiduks ootamas.

Nähtud - Inglid & Deemonid. Eile oli meil väga meeleolukas kinoskäik. 1st saalist saadeti meid 6dasse, mis on kordades väiksem ja inimesed olid ikka oi kui pahased. Ma ostan ka reeglina piletid varem netist ära, et ikka keskele saaks. Nüüd siis pidime istuma kuhu mahub, ja me mahtusime täpselt äärmistele istmetele. Mingil hetkel, kui inimesi tõesti saali enam ei mahtunud, tuli kino töötaja meid 1sse saali tagasi kutsuma. Kõik said oma kohtadele ja rahu maa peal. Reklaamide ajal lülitus projektor jälle välja, saalis käis suur naer läbi, et siis hakkame jälle tromijooksu teise saali tegema. Õnneks kõik laabus, küll lõppes meie kinoskäik hilinemise tõttu peale südaööd. Film oli hea, kindlasti tunduks veel parem, kui raamat oleks enne lugemata.

Tehtud - minu esimene kossumängu külastus. Eneselegi suureks üllatuseks - mulle tohutult meeldis. Allanil on töökoha tõttu Kalev-Cramo kodumängudeks hooajakaart juba aastaid, ja no tõesti, ma ei ole kunagi avaldanud soovi kaasa minna. Nüüd aga tuli jutuks ja ta võttis mulle kutse kaasa, mõtlesin , et lähen käin siis ära. Esimene veerandaeg istusin vaoshoitult kõrval kui mu kallis mees tõmbles ja häälekalt arvamust avaldas. Neljandal veerandajal karjusin ja plaksutasin vist Allanist kõvemini :) Lahe, ma nüüd lähen järgmisele finaalmängule ka.

M - nagu meem

Kajaka soovil :)

Olin ka kaval ja lasin teistel pakkuda ühe tähe ja valituks osutus:

M

maasikadaiquiri - mauritius - musi - magustoit - muretu - magamine - meri - maalähedus - märts - murakas - meriino - minukodu - maias - miisu - minuinimesed

Võta ükskõik mis täht tähestikust ja kirjuta 15 selle algustähega algavat sõna, millest vähemalt 1 iseloomustab Sind, ning muud -mis sulle meeldib, on meelepärane, lemmik, armastad, unistad jne.
Kopeeri need wordle.net-i ja disaini enda ja teiste jaoks. (Võid ka niisama kirjutada, ei pea wordletama).
Anna teatepulk vähemalt kahele inimesele edasi ja teavita neid meemist.


Tullia ja Sircu - teie kord :)

Õdus õhtu

Kaja oli nii armas ja võõrustas meid Anuga eile oma hubases kodus, eesmärk oli üllas - fimotamine. Seekord me tõesti jõudsime ka selleni, mitte nagu Anu juures, kus kogu aur vaid söömise, joomise ja üksteisest ülekarjumise peale kulus :)

Laud oli meil muidugist taas lookas ja veinistki ei tulnud puudus, kuigi Kertu saadeti veel lisa hankima enne poodide sulgemist. Kaja vapustas meid oma keelt alla viiva pavlova ning soolase keeksiga, milles rikkalikult oliive, sinki ja juustu. Kertu nobedate näppude abil valmis suur kausitäis ahh-kui-head puuvilajasaltit, mina lükkasin Kaja juures kiiresti kitsejuustupirukad ahju. Sellistel puhkudel ma alati imestan kui palju toitu ühe inimese magu on võimlaik vastu võtma. Üsna palju igatahes. Eriti sellises toredas seltskonnas mõnusa jututamise kõrvale.

Õhtu edenedes me siis jõudisme ka fimotamiseni. Tuleb tunnistada, et ega ma ei uskunud ennast sellest vaimustusse sattuvat. Lõikusin oma kolme värvi savitükikeselt igast jupi ära ja keerutasin neid näes nii ja naapidid. Kaja oli aga oma ameti kõrgusel ja võttis vaevaks ka saamatuid aidata, ning nii need pärlikesed käte vahel vormuma hakkasid. Jube nakatav tegevus, hiljem oli raske lõpetada. Nüüd ma hoian ennast tagasi, et mitte kohe uute värvide järele poodi tormata vaid enne tähtsamad asjad ära lõpetada. Lahedaid prosse valmis nii Kajal kui Anul, ma nii kreatiivne esialgu ei ole. Ja lapsed oli usinad fimotajad, Egle-Riin sai vinge kompositsiooniga hakkama ja Suusi nokitses terve õhtu usinalt oma fimo kallal. Ma lakkisin kodus öösel oma fimopallikesed ära ka :)

No ja siis sai Kajaga väikest äri aetud ja üks armas kanake omandatud. Ja õhtul (või oli see juba öösel) tõi Kertu mind veel koju ka, kuigi hoopis teise linna serva pidi ta minu pärast sõitma. Suur aitäh talle! Ja Kajale, kes nii meid vastu võttis :)

Sõir

Mõned mälestused on lapsepõlvest nii ehedad, et neid taaselustada tundub võimatu. Kui mõelda maitsete keeles, siis on kaks rooga, mille maitset ma iialgi ei unustad. Üks neist on vanavanaema äsja ahjust tulnud ja imeliselt lõhnav karask, mille pärast tasus ahjukütmise perioodi oodata, sest see lükati ahju küpsema peale tuha väljavõtmist. Teiseks selliseks maitseks on sõir, tumekollane ja köömnene, mõnusalt tihke ja natuke juustuse mekiga.

Kui miski mälestus on nii ilus, siis seda rikkuda tundub kerge. Seetõttu ei ole ma kunagi isegi mõelnud, et võiks sõira tegemist proovida. Kuid kui Anu juures sain proovida Triinu tehtud varianti ja Triin selle valmistamist kui imelihtsat kirjeldas, hakkasi idanema idee ka ise katsetada. Retsept on nami-namist, ilma eriliste mugandusteta. Kuna ma köömneid eriti ei armasta tegelikult, siis Manni basiilikuga sõirast inspiratsiooni saades lisasin ka värsket maitserohelist, seekord murulauku siis.

500 g kohupiima
1 l piima
2-3 sl võid
1-2 muna (panin 1 muna + 1 munakollase)
1 tl soola
2 tl köömneid (panin selle asemel 3 tl hakitud murulauku)

Kuumuta rõõsk piim keemiseni, lisa kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak (ehk valge piima asemel on potis valkjaskollane läbikumav vedelik). Kalla sõelale nõrguma (ära raskust peale pane, lase rahulikult nõrguda 10-15 minutit).Sulata potis või, lisa nõrgunud kohupiimamass ja kuumuta pidevalt segades, kuni moodustub ühtlane mass. Sega juurde soolaga lahtiklopitud munad ja köömned. Kuumuta pidevalt segades veel 3-5 minutit keskmisel kuumusel, aga ära keeda! Pane külma veega kastetud vormi hanguma.

Ütleme nii, et kui ma nii selgelt ei mäletaks vanavanaema sõira maitset, siis võiks öelda, et tuli välja päris söödav. Aga minu oma sai oluliselt õhulisem ja pudedam, samuti ei ole sellel imelist kollast värvi, mille võin ilmselt tavaliste poemunade kasutamise kraesse kirjutada. Kuna ma aga laupäeval pean minema nagunii Tartusse bakatöö seminarile, siis pärast seda on kohustuslik käik vanavanaema juurde, tema sõiravalmistamise nippe uurima. Kuigi ma kahtlen, kas poekraamiga sellst audentset maitset on võimalik taasluua.

Juhtub vahel ka nii

Mu töökaaslane käis täna sõidueksamit ARK'is tegemas. Sinna saamiseks tellis takso. Sõitiski vahva vene onu taksoga letti ja küsis töökaaslaselt, et kuhu minek. No tüdruk siis palus ARK'i sõidutada, et läheb eksamit tegema jne. Onu polnud ka papist poiss, ütles, et tal tütar käib ka parasjagu autokoolis ja tal dokumendid olemas mis lubavad õppival juhil kõrval istuda. Küsiski, kas tüdruk tahab ise rooli istuda ja veel natuke enne harjutada :) Töökaaslane vahtis lõug ripakil otsa ja täpsustas, kas ikka päriselt? Ja onu pani takso tuled kustu ning koukis õppesõidu märgid välja ning tüdruk istus rooli :D Töökaaslane võttis seda kui tasuta sõidutundi, kuigi 70 eeki ikka pidi sõidu eest maksma. Aga no see oleks ka kõrvalistmel sõites läinud ju ;)

Pildi ei ole antud juhtumiga midagi ühist, vaid see on meie osakonna sügisest räätsamatkast Kõnnu suursoosse. Aga vot selliste lahedate inimestega ma päev päevalt kontorivaipa kulutan :)

Pasha ja ei muud

Plaanis oli tänahommikusest pidulauast pikemalt kirjutada, Allan vaeseke ei saanud söömagi hakata enne kui mul fotokaga mitu tiiru ümber laua tehtud :) Aga tulemuseks ainult üks õhtuhämaruses saadaud pasha pilt. Ei muud. Sest fotoka mälukaart otsustas just täna lolliks minna ja ainus mis aitas oli formaatimine, mille käigus tänastest piltidest ilma jäin. Õnneks olime hommikul keskendunud rohkem munade koksimisele ning kiluleibade ja fetajuustupirukate mugimisele, seega õige nurga all tehtud pilt ei reeda mõningate tükkide puudumist pashast ;)

Retsept on Krentu blogist, kes nii armsalt oma pasha saamisloost kirjutas, et mul ei tekkinud hetkekski kahtlust selle headuses. Kui ikka põlvkondade kaupa on mõnda rooga aastast aastasse valmistatud, siis peab millegi oivalisega tegu olema. Maitsestamiseks kasutasin sukaadi ja hakitud sarapuupähkleid ning ei tulnud pettuda. Kuna pasha sattus meie lauale üldse esmakordselt, siis kiitsime juba reedest lahjamat kakaopashat. See kuumutamata variant maitses meile mõlemale natuke enam ja nüüd hääd kraami maitsta saanuna ei möödu meil ilmselt ühedki ülestõusmispühad enam pashata.

Vaadake ka nami-nami kooskokkamisse, nii ilusaid ja ahvatlevaid pilte ning retsepte pashadest leiab sealt ;)

Peaproov lihavõtteks

Lihavõtted on küll alles pühapäeval, aga esimene katsetus sai ajastatud suurele reedele. Tegelikult ei tohiks siis veel muna süüa aga me nii tõsiselt asja ei võta ja seetõttu sai valmistatud eile pasha Eva ja Elina uuelt ühiselt kodulehelt perenaine. Pühapäevaks on mul plaanis veidi rammusam variant ühe armsa blogija varamust ja seetõttu sobis see lahjem kakaopasha tänasesse päeva ideaalselt. Hommikul pashat taldrikule asetades olin päris elevil, see on minu päris esimene :) Oi kui hästi see maitses, mul tõsiseid raskusi lusika käest ära panemisega. Praeguseks hetkeks on see oma lõpu leidnud, valdav enamus minu kõhus muidgi ;) Nii hea, ma nüüd ootan kuidas pühapaevaks plaanitav pasha õnnestub.

Kakaopasha

500 g kohupiima
2 muna
1,5 dl suhkrut
175 g hapukoort
30 g võid
50 g rosinaid
50 g metsapähkleid (mina kasutasin mandleid)
1 tl vaniljesuhkrut
1,5 sl kakaod

Haki pähklid. Vahusta suuremat sorti potis munad suhkruga. Kalla juurde ülejäänud ained, sega ja kuumuta segamist jätkates keemiseni. Võta pott tulelt ja kalla kohupiimamass märja marliga vooderdatud pashavormi või sõelale. Lase külmkapis vajutise all nõrguda järgmise päevani. Kaunista rosinatega.

Ja kuna Anu mõni päev tagasi nii isuäratavalt meritinte reklaamis, siis saatsin Allani jahile. Ta üritas kaks päeva meritinti saada ka Lasnamäe turult, kuid mõlemal päeval jäi hiljaks, eile siis Männiku putkas õnnestus. Kusjuures kui Anu kirjutas, kuidas üks tädi tuli lähemalt uurima, mis kalaga tegu, siis Allanilt tuli ka eile üks vahva vanapapi küsima, et mis kavatsused poisil selle kalaga ka on. Kuna ma Anu käest harivat materjali juba saanud olin ja selle ka mehele edastanud, siis Allan ka kirjeldas kui maitsvat rooga meritindist paneerimise ja praadimise tulemusena valmistada annab. Papi oli ka kohe kilo võtnud ;) Suust suhu leviv reklaam toimib!

Rõõm toredatest raamatutest

Sünnipäev tõi mulle mõningad väga toredad raamatud. Väiksed vihjed olid ka teele läkitatud aga nii mõnusat saaki ei osanud kohe oodatagi. Ulve Kangro "Setu pitsi" raamatuga oli nii, et selle ilmumise järel ma kohe seda ostma ei tõtanud ja hiljem oli juba otsas. Õnneks ma väga ei muretsenud, kuna väikest viisi käpp sees selles perekonnas ning jäin sellele lootma. Seekord ma siis ilusasti palusin sõber Allanit (mitte segi ajada elukaaslane Allaniga :)), et mulle väga meeldiks tema ema raamatut kingiks saada. Ja toodigi, muuhulgas :) Armas ja väärikas raamat, mis ühe käsitöölise kogus võiks olemas olla. Eelinfona, sügisel on uus setu pitsi kursus Tallinnas toimumas!

Ja sõbranna käest sain kingiks tervelt kaks raamatut! Ma olin täitsa keeletu neid nähes. Olen tõeliselt vaimustuses Giorgio Locatelli "Made in Italy: food and stories"st! Olin küll kuulnud ja lugenud selle kohta eelnevalt palju kiitvat, aga enda raamatut sirvida ja mõnuga lugeda on hoopis midagi muud. Ma usun, et uppun teadmistesse, sest kui palju põnevat on üldse võimalik pasta ja riisi kohta kirjutada, ma küll ei osanud aimata. Ja samas kui lihtne kõik tegelikult olla võib. Jamie Oliveri "Jamie Itaalia" on juba naguii vist igaühel olemas, minu agooniad selle ingliskeelse originaali ja eesti humoorika tõlkeraamatu vahel lõpetas armas kinkija :) Kui asjale huumoriga läheneda, siis on need "räpased võdisevaid rupskid" ja "hämmastavalt lödiseks minema pidav risoto" ju suht koomilised ja lõbus võiks üks toidutegu ikka olla :)

Kuna ma maadlen juba teist nädalat järjest kodus bakatööga, siis nende mõnusate kinkide sisusse hetkel sügavamalt aega tungida ei ole, enne töö ja siis lõbu, teadagi. Blogisse saan ka vaid seetõttu rahus kirjutada, kuna kubjas-Allan parajasti jalka trennis viibib :D

30

Tavaliselt ma ootan oma sünnipäevi. Mõnusat olemist ja vahvat pidu sõpradega ning hubases õhkonnas õhtusööki sugulaste seltsis vanemate juures. Seekord oli kõik kuidagi teisiti. Mingi imelik ärevus oli hinges ja eks see uus number vanuse ees tundus ka hirmutav :) Ikka ju olen mõelnud, et mis minust on saanud ja millist elu ma elan kui olen näiteks ... aastane. Oma unistustest lähtudes oleks nii mõndagi teisiti, kui hetkel on. Mitte ilmtingimata halvasti ei ole praegu midagi, aga teisiti. Seekord piisas juba ühestainsast taolisest mõttest, et mind sünnipäeva eel kurvameelseks muuta.

Aga ei juhtunudki midagi plahvatauslikku, kui 30 ette lõi. Oli hoopis Allani hommikune äratus lillede ja kingitusega ja armas pidu töökaaslastega (selle suure šokolaadist luige, nüüdseks küll juba pea ja kaelate, kinkis ka üks imearmas töökaaslane). Kuna pidime samal õhtul Põlvasse sõitma, siis õhtusöögiks mõnes õdusas restoranis aega ei jäänud, hoopis oma elu esimese kabanossi ostis Allan mulle :)

Laupäevane esimene pidu pidi algama päris varakult ja ilmselt sellest tingitud kiirustamise käigus lõi Allan grilli jaoks puid peenemaks nüsides kirvega kätte, mis päädis tema jaoks 5 õmblusega Põlva kiirabis, ilma tuimestuseta kusjuures. Aga ülejäänu õnnestus nii nagu lootsin ja pühapäeval heade sõpradega koos olla oli veel eriti tore. Nädalavahetuse lõppedes tuli tõdeda, et sünnipäevad on endiselt nauditavad ja minu kummalised meeleolukõikumised lihtsalt seekordse numbriga kaasnenud paratamatud kõrvalnähud. Nii, et laupäevast kodust pidu sõpradega meie Tallinna kodus ootan juba suure õhinaga :)

Aga et vanusega osavust juurde ei tule, on küll selgemast selge. Koju jõudes õnnestus mul kingitud orhidee kõige kaunimate õitega vars vastu köögi õhupuhastajat koksata, nii et see murdus. Küll mul oli kahju, pisarad tõi silma lausa. Aga kass andis täna vaesel lillele veel oma osa, ajades kapi pealt maha, nii et mu ilusaim lillepott täpselt pooleks löödud sai. Lill ise jäi terveks, niivõrd-kuivõrd.

Karmavõlga vähendamas

Mõned sõbrad on pärit lapsepõlvest, mõnega satud kokku koolis ja ülikoolis või tööl. Mõned tulevad sinu juurde üldse hoopis omamoodi. Hekaga seob mind tutvus sellest ajast, kui kunagi keskas olid meil sõpradest poisid, aga sellel ajal me erilist tõmmet üksteise suhtes ei tundnud. Olime küll ühes seltskonnas kuid eriti ei suhelnud. Ometi kestis see periood päris mitu aastat. Aga siis, kui tegin lõpuks tollase poisiga lõpparve, Heka oli oma sõbra juba ammu ära unustanud, siis ühel hetkel said hoopis meist sõbrad. Tema ettevõttlikusega ei suuda vist keegi võistelda, ta on valmis alati ja igast ideest kinni hakkama ja selle ka vajadusel ellu viima. Ja Hekaga on lõbus, absoluutselt alati. Vahet pole, kas peol või kepikõnnil.

Sellel neljapäeval sai vähendatud mõlemapoolselt karmavõlga, sest viimasest kohtumisest on tubli pool aastat möödas. Pealegi ei olnud tema uude koju veel jõudnud, ja nüüd käisime siis ühtlasi ka Pootsmani katsikul :) Mulle on küll kassid alati meeldinud, kuid Possu on ikka ekstraklass, selline mõnus pisike karvakera kes sekundiga ennast sulle sülle veab ja kerra tõmmates nurru lööma hakkab.

Jõime veini, rääkisime maast ja ilmast, mängisime Jengat. Vahepeal kiikasime Muusikaauhindade üleandmist ka, kuigi viimane oli üsna mannetu, seetõttu erilist tähelepanu ei pälvinud.

Meie sõpruskonda on eriti palju kokandushuvilisi häid inimesi sattunud. Ise külla minnes või külalisi vastu võttes ei ole ammu olnud juhust, kus laual kartulikrõpsud ja muud näksid, ikka püütakse midagi omavalmistatud maitsvat pakkuda. Heka oli valmistanud täidetud pastat ja oivalisi küpsetatud aedvilju. Pasta täidiseks, kui ma õigesti mäletan, oli hakkliha, päikesekuivatatud tomatid, juust ja basiilik. Mmm!

Minu panuseks oli laimipirukas nami-namist. See Key Lime Pie on võrratu, ma olen juba kahel eelneval üritusel sellega laineid löönud, kui nad vaid teaksid, kui lihtne seda valmistada on :)

Key Lime Pie

Pirukapõhi:
15 tk Digestive küpsiseid
125 g sulatatud võid

Laimitäidis:
5 munakollast
400 g suhkruga kondentspiima
1 dl laimi mahla

Valmistamine:
Tambi küpsised peeneks, sega sulavõiga. Suru saadud segu 24 cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele. Küpseta 175kraadise ahju keskosas umbes 8 minutit.Klopi kausis munakollased lahti, sega juurde kondenspiim ja laimimahl. Kalla saadud segu pirukapõhjale. Küpseta 175kraadises ahjus veel 15 minutit.Lase jahtuda, siis pane vähemalt 3 tunniks külmkappi või lausa sügavkülma (viimasel juhul tõsta pirukas 20 minutit enne serveerimis toatemperatuurile sulama).Enne serveerimist sõelu koogile tuhksuhkrut ning kaunista vahukoore ja laimiviiludega.

Vabariigi aastapäev

.. oli juba mitu-mitu päeva tagasi aga ei jõudnud varem. Õhtuks ootasime sõpru külla ja enne liumäele minekut tähendas see minu jaoks kiiret taignategu ja peedid panin ka hilisema salati jaoks marinaadi. Samal ajal jägisime Tähelaeva Helle Meriga ja loomulikult kaitseväe paraadi. Vägevat sõjatehnikat on ikka viimase aastaga soetatud :)

Peale seda saime sõpradega mäel kokku, olles eelnevalt vähemalt veerand tundi kulutanud parkimiskoha leidmiseks Nõmme turu vahetus ümbruse. Huhh, vähemalt pool Tallinna elanikonnast oli sellel päeval vastlaliugu tegema tulnud. Tõe huvides olgu märgitud, et liugu lasi meist vaid Kertu, suurtel ei olnud kellegil kelku lihtsalt :) Aga kõik said K. mäest üles vedada ja tema järel alla joosta, asi seegi.


Peale kiiret rõivastevahetust ootasime neid juba enda juurde sauna ja mina üritasin plaanitud toidud kiiresti valmis saada. Meie pidulauale kuulus Kilupirukad, peedisalat muna ja parmesaniga, keedetud soolaoad ja loomulikult üks aastapäeva tort. Viimase valmistamiseks sain innustust nami-nami kooskokkamise teemast. Meestele sauna jaoks õlut ning pärast konjakit, minule punast veini ja Kerttu ning tema emmele mahla ;) Kuna Kerttu kilust suuremat ei hoolinud, seetõttu sai tema oma focaccia taignale pisut vorsti ja riivitud juustu.
Kilupirukas oleks pidanud olema hoopis kilukarask, aga kuna mul speltajahu ei olnud, siis läks käiku focaccia retsept Anni Arro samast raamatust.

Vaatasime presidendi vastuvõttu ja Kerttu küsis vähemalt iga 10 minuti tagant kuna vanaema ja vanaisa tulevad. Kuna käsitöömeistrist vanaema alles vastuvõtu hilisemas järgus punasele vaibale lubati, siis saime seda küsimust ikka väga-väga mitu korda kuulda :)

Kilufocaccia (Anni Arro retsept raamatust Salatid, pirukad, suupisted)

Tainas
30 g pärmi
400 ml vett
2 tl suhkrut
1 tl soola
1 dl oliiviõli
700 g jahu

Kate
20 kilufileed
400 g mozzarellat
4 küüslauguküünt
4 sl kappareid
20 musta oliivi
16 päikesekuivatatud tomatit ülis
tšillit
rosmariini
rukolalehti
peterselli
oliiviõli

Sega kokku pärm, suhkur ja pool veest ja lahusta pärm. Lisa jahu, sool, oliiviõli ja ülejäänud vesi. Sõtku, kuni moodustub elastne tainas. Jäta tunniks rätikuga kaetult sooja kohta kerkima.Tõsta kerkinud tainas jahusele tööpinnale kerkima ja sõtku paar minutit. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rulli 1-2 cm paksuseks.
Katte tegemiseks lõika küüslauk viiludeks ja pressi taigna pinnale. Lisa kilufiled, tšilli ja kapparid. Piserda üle oliiviõliga ja küpseta 230 juures umbes 10 minutit. Võta ahjust välja ja lisa tomatid, mozzarella (mina lisasin juustu enne ahju panekut), oliivid, hakitud petersell ja rukola. Piserda natukese oliiviõliga, maitsesta pipraga ja söö kohe.

Peedisalat keedumuna ja parmesaniga (Anni Arro raamatust Sepamaa talu köök)

8 väikest keedetud peeti
6 keedetud muna
parmesani juustu
rukolat
basiilikut
2 sl röstitud kõrvitsaseemneid (unustasin lisada )
soola ja pipart

Marinaad
1 klaa külmpressitud oliiviõli
4 küüslauguküünt
4 sl balsamiäädikat
2 tl kuivatatud punet
Koori peedid ja lõika õhukesteks viiludeks. Sega kausis kokku marinaadiained ja kalla viilutatud peetidele ning lase vähemalt tund toasoojas seista. Viiluta munad. Aseta peet, munad, rukola ja basiilik kihiti taldrikule. Lisa kõrvitsaseemned ja parmesanilaastud. Piserda üle natukee marinaadiga ning maitsesta soola ja pipraga.

Minu vabariigi aastapäeva tort

Põhi
8 digestive küpsist
50 g võid
4 sl Dansukker tumedat suhkrusiirupit

Täidis
400 g kodujuustu
200 g kohupiima
1 dl vahukoort
1 dl suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
4 želatiinilehte

Katteks
100 g tumedat šokolaadi (mul oli Lindt)
natuke mustikaid

Purusta küpsised ja sega sulatatud või ning siirupiga. Vooderda 22 cm läbimõõduga koogivorm küpsetuspaberiga ja kata põhi küpsiseseguga. Peenesta kodujuust ja kohupiim saumikseriga, vahusta koor suhruga ning lisa koupiimasegule. Lisa vaniljesuhkur. Leota želatiinilehti 5 minutit külmas vees. Pigista seejärel neist vesi välja ja lahusta segades kuumas vees. Nirista želatiin kohupiimasegu hulka, viimast pidevalt segades. Vala täidis küpsisepõhjale ja pane külmkappi tarretuma. Enne serveerimist kaunista riivitud šokolaadi ja mustikatega.