Minu mehe elu ei ole kergete killast. Tõepoolest. Lõputöö kirjutamise ajal vaheldusid mu tunded eufoorilisest enesekindlusest lohutamatute nutuhoogudeni, kus tundus, et nii mõtetut asja pole ma enne kirja pannud. Ma kohe oskan sellist draamat tekitada. Vahepeal vastati mulle juba kurjalt, et kui see sind selliseks muudab, jäta parem kirjutamata. Mis mõttes siis - ma lihtsalt vajan tähelepanu ju, mitte sellist nina peale viskamist :)
Töö esitamise päevaks ehk eelmiseks teisipäevaks oli mul kõik välja rihitud, et kella 11 olen köitmas ja siis Allan viib kella 13.00 Cargosse ning sõber toimetab selle Tartus omakorda Cargost ökonoomikumi. Kuid loomulikult ei läinud miski nii nagu plaanitud. Esiteks olin öö läbi üleval ja muudkui parandasin ja muutsin ja näppisin seda tööd. Mu nahhaalsus oli piiritu, kui ma veel eelneval õhtul oma parimaid sõpru anusin ingliskeelset kokkuvõtet tõlkima, oma pea ei võtnud enam lihtsalt. Hommikul vedasin ennast tööle ja mu loppis nägu ütles kõigile, et töölooma minust selleks päevaks ei ole. Köitma mineku peale hakkasin mõtlema kell 12 ja siis keeldus printer minuga koostööst, st unustasin ühepoolseks määrata printimise jms. 12.20 tormasin Tatari tn koopiakeskusesse köitma ja seal oli parasjagu üks onu oma ajaleheväljalõikeid Hitlerist ja pagan teab kellest veel tulnud paljundama. Mul tuli nutt peale kui ma juba 15 minutit seal oodanud olin. Kui lõpuks löögile pääsesin, läks kähku. 12.45 startisime bussijaama poole. Jõudsime 10 minutit enne kella ühte Cargosse ja taas - rahvast kui murdu. Kui teenindaja ütles, et enam kella 13.00 bussi peale ei saa, tuleb varem ikka kohale tulla, siis ma lihtsalt purskasin nutma. Ei või olla. Ja järgmine buss läheb neil alles kell 15.00 mis on selgelt liiga hilja. Ma siis valasin seal pisaraid ja luristasin nina, osalt suurest väsimusest ka muidugi, kui Allan tööle helistas ja andis teada, et ta sõidab nüüd Tartusse. No küll on hea, et keegi minu eest nii hoolitseda viitsib. Nii armas temast. Nii see töö õigeks ajaks kohale jõudis.
Täna sain oma retsensiooni kätte, õnneks on põhjust rahul olla, kuid laskmata karu nahka veel ei jaga :) Oh, saaks ükskord ometi see läbi, seitse aastat on enam kui küll :))
8 kommentaari:
Seda siis lugedas meenub mulle su eelmine ülikooliaeg. Midagi pole muutunud:-) Oh my dear, sa oled üks öine-viimase hetke-minutilise arvestuse-väga hää tulemuse-koomik:-)
tubli, et tehtud said!!!
:) tubli!
hoian sulle pöialt!
alati jaääb ajast puudu....ise maadlen siin semestri lõpuga- töid on vaja rohkem teha kui selleks aega on
:) Tubli! Tõenäoliselt on see paljudele tuttav tunne:) Mul oli nii, et lõpetan, ei lõpeta, lõpetan, ei lõpeta. I. lõpuks ütles, et otsusta ära!
oh õudust :) aga mehega on sul küll vedanud. nüüd on veel koera saba jäänud! hoian pöialt!
Õudne! Mul käis kinolint oma koolilõpuajast praegu kiirelt silme eest läbi D:
Kallis Tullia, küürakat parandab ainult haud :) Ikka kõik viimasel minutil suure draamaga, seekord ei pidanud sina mind vähemalt välja kannatama ;)
nii see käib jah:) ma olen viimastel minutitel ühe nupuvajutusega kogu töö arvuti sügavustesse "ära kaotanud".
Postita kommentaar