SKS

Eile õhtul kiirustasin veel enne Põlvasse sõitu postkontorisse, ootamas oli pakike Sõber Sala'lt :) Kui Allan üritas ääriveeri küsida, et ehk annaks esmaspäevani oodata, siis vaatasin teda vist sellise etteheitva näoga, et ta sõnagi lausumata suuna lasnamäe postkontori poole võttis.

Minu armas salasõber on teinud imeilusa salli, ma ei oska kohe öeldagi kui väga see mulle meeldib :) See lõng on fantastiliselt pehme ja sall nii mõnus ja soe, muudkui käin ja katsun seda. Ma võin üsna kindlalt väita, et heegeldatud, kuigi päris raske on selle lõnga puhul tehnikat tuvastada. Õhtul ei saanud ma kohe arugi, et beezika salli keskosas jooksevad ka roosakad triibud, mulle väga-väga meeldib :) Ja pakist tuli veel välja koguni kaks üllatust - korvike pähklitega (jammi) ja mu lemmiklõhnaline küünal (vanilje, mmmm). Küll on mul kahju, et ma paremaid pilte oma fotokast välja võluda ei oska, minu mitte aparaadi viga kahjuks.

Ja nüüd tuleb piinlik osa, ma ei tea kellele ma võlgnen tänu nii armsate kingituste eest. Kuna kingitegija võiks pakil oleva aadressi järgi elada Mustamäel, siis erinevatest allikatest pärineva info põhjal äkki Elku või Jutupaun või Asti või.... Igaljuhul tahaks sulle öelda, kallis salasõber, et oled hakkama saanud väga kauni salli ja üllatustega ning teinud ühe teise inimese väga õnnelikuks :) Suur, suur aitähh sulle!

5 aastat

Täpselt 5 astat tagasi oli see päev, kui mina ja Allan tee teineteise juurde leidsime. Tundsime küll juba mõned kuud varem, aga just sellel päeval saabus ootamatu pööre (minu poolt) ja oligi nii. Olin siis just Tallinnasse kolinud ja eelmise pikaajalise suhte vintsutustest pisut toibunud, viimane asi mida vajasin oli uus suhe, eriti veel distantsilt. Aga järjekindlus viib teinekord siiski sihile ja nii me sellel aastal juba viiendat kooseluaastat tähistame. Päriseks (loe abielluda) pole minuga veel tahetud :) aga seda vist puht materjaalsetel põhustel, ei suuda mina oma unistuste puhul allahindlust rakendada. Kui juba siis juba nii, nagu hinges ihkan.

Ja uskumatu sai tõeks, täna ootasid mind sekretäri juures lilled, tumepunased pikad roosid, ma lihtsalt sulasin. Ei ole just tema moodi kulleriga mulle lilli saata ja romantilisi kingitusi välja mõelda. Elu on mõnikord ikka lootusetult ilus, imetore õhtu ootab mind veel ees:)

Autolugu

Mul pole veel mitte kunagi varem olnud täiesti uut autot. Eelmine kolmapäev aga sain sellise kogemuse võrra rikkamaks. Nädal enne seda läksime salongi ja tegime mitu tiiru ümber väljasoleva mudeli ja vaatasime siitnurgast ja sealtnurgast ja istusime sisse jne. Pool tundi hiljem väljusime sobiva pakkumisega ja 6 päeva pärast istusin juba oma uude nunnusse ja andsin gaasi :) Vot nii lihtsalt käib tänapäeval sõiduki omandamine.

Tänase päeva urr aga on see kivi, mis Lasnamäe kanalis esiklaasi lendas. Täke pole küll suur ja ka mitte eriti nähtavas kohas aga homme tuleb siiski kasko kahjukäsitlejate poole pöörduda. Urr, ma ütlen...

Fame ja Rahauputusest ka näpuotsaga

Seekord juhtus sedamoodi, et sattusin ühe nädala jooksul suisa kaks korda teatrisse. Tegelikult pole see väljend päris õige, ühel juhul oli tegemist Linnahalliga ;)

Teisipäeval käisime töökaaslastega Draamateatris Rahauputust vaatamas. Ükspäev tekkis meil selline tunne, et oleks vaja end oimetuks naerda ja etenduse valiku otsustas eelkõige sobiv õhtu leidmine. Mingit sügavat sisu ei oodanud meist keegi ja seatud eesmärgi täitis etendus 100%liselt. Ainuüksi Ain Lutseppa rollikehastus pani naerust vappuma. Lõbus ja tore oli. Pikemalt ei peatu, vana nali ka juba.

Neljapäeval käisin Allaniga Linnahallis Fame 'i vaatamas. Ma austan väga Jüri Naela ja tema tööd, aga... Iga kingsepp peaks vist siiski oma liistude juurde jääma. Kõik mis puudutas tantsu ja tantsimist oli lihtsalt suurepärane, aga muusikaline osa jättis minu jaoks küll soovida. Võibolla oli viga minus, aga ma ei saanud kahjuks aru mitte ühestki sõnast mis Tatjana Mihhailova e JZ Belle laulis. Sama lugu ka Danne Dahlin'i esitusega, arusaadaval põhjusel küll tema puhul, ta tantsunumbrid aga võtsid muidugi sõnatuks. Nele-Liis Vaiksoo on mulle varasemalt hästi positiivselt meelde jäänud, aga seekord nagu üritas kõva "karjumisega" tasa teha puudujääke hääle võimsuses. Positiivselt üllatas Kaido Põldma, ei oleks temalt nii head esitust oodatagi osanud. Minu kõrval istunud ca 11-12 a poisid läksid eriti änksi täis muidugi breikarite esituse peale, ise ka vaatasin imetlusega. Aga harva on minuga juhtunud, et ootan etenduse võimalikult peatset lõppemist, seekord nii oli. Lõpupopurii oli muusikalises mõttes parim. Kui ikka väga häid lauljaid (Kaire Vilgats ja Rolf Rooalu olid vinged) eriti võtta ei ola ja kõik näitlejad ka tantsima pannakse, siis välja kukkus just sedamoodi. Mina pettusin pisut, aga nagu öeldud, subjektiivne arvamus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele. Kollase kiisu etteaste teenis ka korraliku aplausi:)

PS. Kellel Fame'i külastus veel ees, pange ennast soojalt riidesse. Meie etenduse vaheajal käis julgelt pool saali garderoobist omale mantleid ja jopesid toomas.