Mõmmik Johannesele

Veebruaris saime ühe uue naabripoisi, mehise nimega Johannese. Kuna meil oli siis südatalv ja mul hästi palju kiiret lõpetamist vajavaid talviseid kudumeid pooleli, pidi kink natuke ootama. Mõmmikuni jõudsin alles aprillis ja siis läks heegeldamine juba iseenesest. Kuigi ma põhiliselt endiselt koon, siis blogis kajastatu järgi võiks arvata, et olen amigurumi heegeldamise oma põhitegevusalaks võtnud :) Mõmmiku muster pärineb taas Lilleliisilt. See punnis kõhu ja vallatu nabaga karuke võitis mu südame hetkel, kui olin seda Lilleliisi blogis näinud.

Juhend: Tummy Teddy Lilleliisilt 
Lõng: Drops Nepal beež 2.25 tokki ja rohelist 1 tokk
Heegelnõel: 3,5
Silmad ja ninaalune vilt: Abakhanist
Täidis: padjatäide

Ma loodan, et see pehme mõmmik pikutab pisikese poisi kõrval sama mõnusasti, kui minu diivanil. Luisale ma seda igaks juhuks ei näidanud, pildistasin ja pakkisin sellel ajal kui ta magusat lõunaund magas. Kahtlustan, et loomake oleks kiiresti adopteeritud ja mitte mingil tingimusel hiljem uue omaniku juurde lubatud :)

Luisa 2

Meie väike marakratt sai laupäeval 2 aastaseks. Malbe preili ta meil paraku enamasti ei ole, vaid krutskeid täis pisike tirts. Pidevalt liikumises ja toimetamas, kui mängibki rahulikult, siis mitte kauaks. Me loodame, et keskendumisvõime tal ikka vanusega suureneb :)

Sünnipäevahommik Põlvas

Vaatamata pidevale tegutsemisele, on ta meil üks suur kalli- ja musimasin. Kui Allan hommikul tööle läheb, jookseb alati suure hooga issit kallistama ja musi andma. Kui oma ports käes, hõikab nõudlikult "emme ka", et mina jumala eest ilma Allani kallistuse ja musita ei jääks. Päeva jooksul poeb ka aegajalt sülle pusserdama. 

Issi tehtud liivakastis

Õues meeldib talle üle kõige. Nüüd me veedamegi enamuse ärkveloleku ajast väljas, kas kahekesi või koos mõne naabri lapsega. Mängib meelsasti liivakastis, laseb liugi, sõidab rattaga (mina ikka lükkan) ja jalutab ning jookseb koos sõpradega. Aga üle kõige meeldib kiikuda. Üks õhtu mel kiikusime 1,5 h järjest, mul oli täitsa kõrini juba aga no mis sa teed. Eriti tore on koos kiikuda naabri Liisa, Leona või Kristoferiga. Need on Luisa lemmikumad sõbrad. Tore on see, et tüdrukud on kõik üheealised,  Kristofer on küll natuke noorem aga muidu väga vahva sell ja kaaslane. Lemmik inimene oma pere ja vanavanemate kõrval on minu sõbranna Marjana, kellega Luisa Skypis pea iga päev lobiseb ja kellega ta nüüdseks alati on nõus jääma. Luisa sünnipäeva päeval olime Allaniga minu sõbranna pulmas ja Luisa lustis terve päeva Manni ja Põlva naabritüdruk Liisuga. See oli ka esimene kord kui jätsime ta nii pikalt kellegi teisega ja ka magama läks ta probleemideta.

Lemmik Manniga

Hüvastijätt venib tal alati kohutavalt pikaks. Miljon korda on vaja hõigata tadaa-tadaa-sauki-tadaa ja lehvitada ning saata õhumusisid. Sõpru ja temas usaldust äratanud inimesi kallistab ka meelsasti. Uute inimestega on sageli ettevaatlik ja ei taha näiteks võõrastel (lastel) käest kinni võtta või ka rääkida.

Toas mängib palju Leonalt saadud nukumajas, oma mänguköögis, laob totsikutest torni ning lükkab ümber, paneb nuppe restile ja võtab ära, mängib Lotte Lotot, laob puust kujundeid, ehitab Lego Duplo klotsidega, joonistab palju, mängib oma klaveril ning hoolitseb oma titade ning lemmik lammas mä-mää eest neid magama pannes, kussutades ja ringi kärutades. Väikeste nukkudega meeldib ka mängida, neid voodisse tuttu panna ja riidest lahti võtta. Riidessse pean mina panema. Ja raamatuid meeldib tohutult vaadata. Alles see oli, kui  ma kurtsin oma ristitütre vanematele, et Luisa ei taha üldse, et talle loetaks, vaid pean lihtsalt piltide juurde oma teksti jutustama. Nüüd torgatakse pidevalt raamat pihku ja nõudliku ning vastuvaidlemist mittesalliva häälega öeldakse "loe-loe". Hetke lemmikud on karupoeg Bruno sarja raamatud, eriti "Bruno räägib tõtt" milles on juttu küpsistest :) ja "Bruno joonistab" milles karupoeg joonistab seina peale. Viimases käib seinale joonistatud pildi juurde tõsine nägu, pearaputus ja "ei tohi" :)

Rääkimise koha pealt ma ei teagi, minu meelest tuleb juttu juba küll, kuid eks mõned samaealised jutustavad kindlasti rohkem. Laulda meeldib talle ka, sageli joriseb kiikudes mingit lastelaulukest või kui meie laulame siis hõiskab tuttavaid sõnu kaasa. 

Toredad kasutusel olevad sõnad:

nossuma - joonistama

pisikas - asja kohta mida võib nimetada pisikeseks, nt tilluke liivavorm või pall vmt
lallukas - lastelaulu küsitakse minult nii
piia - piim

Kaalu on Luisal ligi 13kg ja pikkust umbes 92cm, arsti juurde täpseid numbreid saama lähme 31. mail. Söömisega on nii ja naa. Väga isukas laps ta ei ole. Hästi läheb hommikune puder, supp, leib, kartul hakklihakastmega, kohupiimakreemid-jogurtid (ainult maitsestamata või vaniljemaitselised) puuviljad ja toores porgand. Veel paar nädalat tagasi hakkas ta rõõmust kilkama ja hüppama kui ma talle maisi lubasin keeta ja sellele võid ning natuke soola riputada, kuid nüüd on see üks kindel lemmik järsku täitsa out. Patustest toitudest võiks peenikesi naturaalsooles grillvorste süüa lõputult, ning loomulikult jäätis, see eriti rammus ja ainult vanilli või ploomimaitseline. Õues käime nii, et naabritega kahasse on meil taskud parankasid täis, see on lemmik snäkk. 

Magab oma toas omas voodis alates eelmise eesta septebrist ja meie kaissu öösel ei kipu. Hommikul ka jookseb kohe tegutsema, ei taha enamasti voodis kaisutada. Ärkab endisel kella 7 ringis ja mõnusaid üksi kohvi joomise hommikuid pole ma lapse sünnist saati kogenud :) Selline väike naaskel siis.

Kuna elu Luisaga on üsna intensiivne, siis polegi ma enam jõudnud siia midagi kirjutama. Eks Luisa omaette tegutsemise sagenemisega on mul lootust taas blogima hakata.