Mul on Solarise keskuse avamise üle väga hea meel. Mitte et ma seal üle paari korra käinud oleks, vaid ikka seetõttu, et nüüd saan ma CCP-s 50 krooni eest kinos käia. Kui ma varem üritasin sättida oma kinoskäigud nädalavahetusele, siis nüüd, voilaa... saab õhtul ka soodsamalt kui varasemalt päeval. Ja selle raha eest võib juba igasugust kraami vaadata. Ei ole harv juhus, kui ma nädalas 2-3 korda kinno satun. Naistekaid naistega, õudukaid ühe töökaaslasest kinohuvilisega ja Allaniga ikka ka, ta lihtsalt valib rohkem.
Näiteks Morganid, treiler oli selline nii ja naa, kuid film ise päris tore. Vähemalt meie töökaaslaste seltskonnale, kes pika päeva lõpetuseks nii mõnedki korrad südamest naerda said. No see Manni poolt mainitud lõpp lihtsalt peab ju ameeriklastele olema.
Ja täna käisime Valenitine's Day'd vaatamas, mis ilmselt 120 kr pileti puhul ei oleks mu valikute hulka kuulunud. Ei tea kas ainult mulle tundub, et ameeriklased tahtsid oma versiooni Love Actually'st teha? Hästi sarnane loo ülesehitus ja kuidas need liinid siis lõpetuseks kõik kokku saavad viidud. Einoh, võib ikka vaadata, lihtne film mis tuntud näitlejaid täis topitud ja igav küll ei hakanud. Muidugi on rohkesti roosamannat ja klišeesid. Love Actually (mida ma väga-väga armastan) rafineeritusele ligilähedale ei pääse.
Aga Inglourious Basterds ja Sherlock Holmse oleks ma igal juhul vaadanud, need on mu viimase aja parimad elamused. Tarantino fänn olen pikka aega olnud ja tõbraste film oli täielik õnnestumine. Ja Holms oli üllatus, jube hea kaameratöö ja põnevad võtteplaanid ning muusika. Guy Ritchie käekiri on samamoodi ära tuntav nagu Tarantinolgi. Geniaalne film, mulle tohutult meeldis. Ja mul on paganama kahju, et Avatar oma uudsete tehnoloogiliste lahenduste tõttu need kaks filmi Oscarite jagamaisel raudselt ilma võimaluseta jätab.
