Sõir

Mõned mälestused on lapsepõlvest nii ehedad, et neid taaselustada tundub võimatu. Kui mõelda maitsete keeles, siis on kaks rooga, mille maitset ma iialgi ei unustad. Üks neist on vanavanaema äsja ahjust tulnud ja imeliselt lõhnav karask, mille pärast tasus ahjukütmise perioodi oodata, sest see lükati ahju küpsema peale tuha väljavõtmist. Teiseks selliseks maitseks on sõir, tumekollane ja köömnene, mõnusalt tihke ja natuke juustuse mekiga.

Kui miski mälestus on nii ilus, siis seda rikkuda tundub kerge. Seetõttu ei ole ma kunagi isegi mõelnud, et võiks sõira tegemist proovida. Kuid kui Anu juures sain proovida Triinu tehtud varianti ja Triin selle valmistamist kui imelihtsat kirjeldas, hakkasi idanema idee ka ise katsetada. Retsept on nami-namist, ilma eriliste mugandusteta. Kuna ma köömneid eriti ei armasta tegelikult, siis Manni basiilikuga sõirast inspiratsiooni saades lisasin ka värsket maitserohelist, seekord murulauku siis.

500 g kohupiima
1 l piima
2-3 sl võid
1-2 muna (panin 1 muna + 1 munakollase)
1 tl soola
2 tl köömneid (panin selle asemel 3 tl hakitud murulauku)

Kuumuta rõõsk piim keemiseni, lisa kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak (ehk valge piima asemel on potis valkjaskollane läbikumav vedelik). Kalla sõelale nõrguma (ära raskust peale pane, lase rahulikult nõrguda 10-15 minutit).Sulata potis või, lisa nõrgunud kohupiimamass ja kuumuta pidevalt segades, kuni moodustub ühtlane mass. Sega juurde soolaga lahtiklopitud munad ja köömned. Kuumuta pidevalt segades veel 3-5 minutit keskmisel kuumusel, aga ära keeda! Pane külma veega kastetud vormi hanguma.

Ütleme nii, et kui ma nii selgelt ei mäletaks vanavanaema sõira maitset, siis võiks öelda, et tuli välja päris söödav. Aga minu oma sai oluliselt õhulisem ja pudedam, samuti ei ole sellel imelist kollast värvi, mille võin ilmselt tavaliste poemunade kasutamise kraesse kirjutada. Kuna ma aga laupäeval pean minema nagunii Tartusse bakatöö seminarile, siis pärast seda on kohustuslik käik vanavanaema juurde, tema sõiravalmistamise nippe uurima. Kuigi ma kahtlen, kas poekraamiga sellst audentset maitset on võimalik taasluua.

Juhtub vahel ka nii

Mu töökaaslane käis täna sõidueksamit ARK'is tegemas. Sinna saamiseks tellis takso. Sõitiski vahva vene onu taksoga letti ja küsis töökaaslaselt, et kuhu minek. No tüdruk siis palus ARK'i sõidutada, et läheb eksamit tegema jne. Onu polnud ka papist poiss, ütles, et tal tütar käib ka parasjagu autokoolis ja tal dokumendid olemas mis lubavad õppival juhil kõrval istuda. Küsiski, kas tüdruk tahab ise rooli istuda ja veel natuke enne harjutada :) Töökaaslane vahtis lõug ripakil otsa ja täpsustas, kas ikka päriselt? Ja onu pani takso tuled kustu ning koukis õppesõidu märgid välja ning tüdruk istus rooli :D Töökaaslane võttis seda kui tasuta sõidutundi, kuigi 70 eeki ikka pidi sõidu eest maksma. Aga no see oleks ka kõrvalistmel sõites läinud ju ;)

Pildi ei ole antud juhtumiga midagi ühist, vaid see on meie osakonna sügisest räätsamatkast Kõnnu suursoosse. Aga vot selliste lahedate inimestega ma päev päevalt kontorivaipa kulutan :)

Pasha ja ei muud

Plaanis oli tänahommikusest pidulauast pikemalt kirjutada, Allan vaeseke ei saanud söömagi hakata enne kui mul fotokaga mitu tiiru ümber laua tehtud :) Aga tulemuseks ainult üks õhtuhämaruses saadaud pasha pilt. Ei muud. Sest fotoka mälukaart otsustas just täna lolliks minna ja ainus mis aitas oli formaatimine, mille käigus tänastest piltidest ilma jäin. Õnneks olime hommikul keskendunud rohkem munade koksimisele ning kiluleibade ja fetajuustupirukate mugimisele, seega õige nurga all tehtud pilt ei reeda mõningate tükkide puudumist pashast ;)

Retsept on Krentu blogist, kes nii armsalt oma pasha saamisloost kirjutas, et mul ei tekkinud hetkekski kahtlust selle headuses. Kui ikka põlvkondade kaupa on mõnda rooga aastast aastasse valmistatud, siis peab millegi oivalisega tegu olema. Maitsestamiseks kasutasin sukaadi ja hakitud sarapuupähkleid ning ei tulnud pettuda. Kuna pasha sattus meie lauale üldse esmakordselt, siis kiitsime juba reedest lahjamat kakaopashat. See kuumutamata variant maitses meile mõlemale natuke enam ja nüüd hääd kraami maitsta saanuna ei möödu meil ilmselt ühedki ülestõusmispühad enam pashata.

Vaadake ka nami-nami kooskokkamisse, nii ilusaid ja ahvatlevaid pilte ning retsepte pashadest leiab sealt ;)

Peaproov lihavõtteks

Lihavõtted on küll alles pühapäeval, aga esimene katsetus sai ajastatud suurele reedele. Tegelikult ei tohiks siis veel muna süüa aga me nii tõsiselt asja ei võta ja seetõttu sai valmistatud eile pasha Eva ja Elina uuelt ühiselt kodulehelt perenaine. Pühapäevaks on mul plaanis veidi rammusam variant ühe armsa blogija varamust ja seetõttu sobis see lahjem kakaopasha tänasesse päeva ideaalselt. Hommikul pashat taldrikule asetades olin päris elevil, see on minu päris esimene :) Oi kui hästi see maitses, mul tõsiseid raskusi lusika käest ära panemisega. Praeguseks hetkeks on see oma lõpu leidnud, valdav enamus minu kõhus muidgi ;) Nii hea, ma nüüd ootan kuidas pühapaevaks plaanitav pasha õnnestub.

Kakaopasha

500 g kohupiima
2 muna
1,5 dl suhkrut
175 g hapukoort
30 g võid
50 g rosinaid
50 g metsapähkleid (mina kasutasin mandleid)
1 tl vaniljesuhkrut
1,5 sl kakaod

Haki pähklid. Vahusta suuremat sorti potis munad suhkruga. Kalla juurde ülejäänud ained, sega ja kuumuta segamist jätkates keemiseni. Võta pott tulelt ja kalla kohupiimamass märja marliga vooderdatud pashavormi või sõelale. Lase külmkapis vajutise all nõrguda järgmise päevani. Kaunista rosinatega.

Ja kuna Anu mõni päev tagasi nii isuäratavalt meritinte reklaamis, siis saatsin Allani jahile. Ta üritas kaks päeva meritinti saada ka Lasnamäe turult, kuid mõlemal päeval jäi hiljaks, eile siis Männiku putkas õnnestus. Kusjuures kui Anu kirjutas, kuidas üks tädi tuli lähemalt uurima, mis kalaga tegu, siis Allanilt tuli ka eile üks vahva vanapapi küsima, et mis kavatsused poisil selle kalaga ka on. Kuna ma Anu käest harivat materjali juba saanud olin ja selle ka mehele edastanud, siis Allan ka kirjeldas kui maitsvat rooga meritindist paneerimise ja praadimise tulemusena valmistada annab. Papi oli ka kohe kilo võtnud ;) Suust suhu leviv reklaam toimib!

Rõõm toredatest raamatutest

Sünnipäev tõi mulle mõningad väga toredad raamatud. Väiksed vihjed olid ka teele läkitatud aga nii mõnusat saaki ei osanud kohe oodatagi. Ulve Kangro "Setu pitsi" raamatuga oli nii, et selle ilmumise järel ma kohe seda ostma ei tõtanud ja hiljem oli juba otsas. Õnneks ma väga ei muretsenud, kuna väikest viisi käpp sees selles perekonnas ning jäin sellele lootma. Seekord ma siis ilusasti palusin sõber Allanit (mitte segi ajada elukaaslane Allaniga :)), et mulle väga meeldiks tema ema raamatut kingiks saada. Ja toodigi, muuhulgas :) Armas ja väärikas raamat, mis ühe käsitöölise kogus võiks olemas olla. Eelinfona, sügisel on uus setu pitsi kursus Tallinnas toimumas!

Ja sõbranna käest sain kingiks tervelt kaks raamatut! Ma olin täitsa keeletu neid nähes. Olen tõeliselt vaimustuses Giorgio Locatelli "Made in Italy: food and stories"st! Olin küll kuulnud ja lugenud selle kohta eelnevalt palju kiitvat, aga enda raamatut sirvida ja mõnuga lugeda on hoopis midagi muud. Ma usun, et uppun teadmistesse, sest kui palju põnevat on üldse võimalik pasta ja riisi kohta kirjutada, ma küll ei osanud aimata. Ja samas kui lihtne kõik tegelikult olla võib. Jamie Oliveri "Jamie Itaalia" on juba naguii vist igaühel olemas, minu agooniad selle ingliskeelse originaali ja eesti humoorika tõlkeraamatu vahel lõpetas armas kinkija :) Kui asjale huumoriga läheneda, siis on need "räpased võdisevaid rupskid" ja "hämmastavalt lödiseks minema pidav risoto" ju suht koomilised ja lõbus võiks üks toidutegu ikka olla :)

Kuna ma maadlen juba teist nädalat järjest kodus bakatööga, siis nende mõnusate kinkide sisusse hetkel sügavamalt aega tungida ei ole, enne töö ja siis lõbu, teadagi. Blogisse saan ka vaid seetõttu rahus kirjutada, kuna kubjas-Allan parajasti jalka trennis viibib :D

30

Tavaliselt ma ootan oma sünnipäevi. Mõnusat olemist ja vahvat pidu sõpradega ning hubases õhkonnas õhtusööki sugulaste seltsis vanemate juures. Seekord oli kõik kuidagi teisiti. Mingi imelik ärevus oli hinges ja eks see uus number vanuse ees tundus ka hirmutav :) Ikka ju olen mõelnud, et mis minust on saanud ja millist elu ma elan kui olen näiteks ... aastane. Oma unistustest lähtudes oleks nii mõndagi teisiti, kui hetkel on. Mitte ilmtingimata halvasti ei ole praegu midagi, aga teisiti. Seekord piisas juba ühestainsast taolisest mõttest, et mind sünnipäeva eel kurvameelseks muuta.

Aga ei juhtunudki midagi plahvatauslikku, kui 30 ette lõi. Oli hoopis Allani hommikune äratus lillede ja kingitusega ja armas pidu töökaaslastega (selle suure šokolaadist luige, nüüdseks küll juba pea ja kaelate, kinkis ka üks imearmas töökaaslane). Kuna pidime samal õhtul Põlvasse sõitma, siis õhtusöögiks mõnes õdusas restoranis aega ei jäänud, hoopis oma elu esimese kabanossi ostis Allan mulle :)

Laupäevane esimene pidu pidi algama päris varakult ja ilmselt sellest tingitud kiirustamise käigus lõi Allan grilli jaoks puid peenemaks nüsides kirvega kätte, mis päädis tema jaoks 5 õmblusega Põlva kiirabis, ilma tuimestuseta kusjuures. Aga ülejäänu õnnestus nii nagu lootsin ja pühapäeval heade sõpradega koos olla oli veel eriti tore. Nädalavahetuse lõppedes tuli tõdeda, et sünnipäevad on endiselt nauditavad ja minu kummalised meeleolukõikumised lihtsalt seekordse numbriga kaasnenud paratamatud kõrvalnähud. Nii, et laupäevast kodust pidu sõpradega meie Tallinna kodus ootan juba suure õhinaga :)

Aga et vanusega osavust juurde ei tule, on küll selgemast selge. Koju jõudes õnnestus mul kingitud orhidee kõige kaunimate õitega vars vastu köögi õhupuhastajat koksata, nii et see murdus. Küll mul oli kahju, pisarad tõi silma lausa. Aga kass andis täna vaesel lillele veel oma osa, ajades kapi pealt maha, nii et mu ilusaim lillepott täpselt pooleks löödud sai. Lill ise jäi terveks, niivõrd-kuivõrd.