Kuri

Oi, ma olen nii-nii kuri praegu. Kogu mu aastate jooksul leitud blogide kogu on läinud. Suudangi vaid lihtlauseid hetkel formuleerida. Bloglinesi avades küsis see midagi värskendamise kohta ja kuna Luisa talle täiesti mitteomaselt juba tunni jagu lõunaune vastu protesteerides jorises, siis ma kogemata vajutasin tema juurde kiirustades valele nupule ning kõik, mõistate kõik, kadus. Uurisin mis ma uurisin, taastada ei õnnestunud enam midagi.

Eesti blogidest polegi hullu, lemmikud leiab veidikese vaevaga ikka üles ning enamuse välismaisest kudublogijatest saab kätte Ravelryst. Aga kõik need kodust, sisustusest ja muidu armsatest asjadest kirjutavad blogid...  Täitsa kurb kohe. Tuleb jälle puhtalt lehelt alustada.

Elu ilma arvutita

Kuu aega juba olen internetimaailmast juskui ära lõigatud. Ühel päeval ekraan lihtsalt viskas pildi mustaks ja kõik. Ekraani saaks vahetada aga kui mõtekas see enam on... Nüüd anti lootust, ehk lihtsalt ühenduse viga aga samas ei ole siiani olnud kellelgi lõpliku diagnoosi andmisega tegeleda. Iga päev lasen Allanil helistada, et kas nüüd on korras, siiani ei ole olnud.

Muidugi saab tööl kõige hädapärasemaga tegeleda ja kodus jääb rohkem aega lugemiseks ning muuks meelepäraseks. Kuid kurb on ikka olla, harjumuse jõud on suur. Lisaks on mul kohustus ühtede fotode osas, kuid muidugi on kõik pildid raws ja photoshopi ei ole ka sõprade arvutis.

Ja iga päevaga muutub soov uue sõbrakese soetamiseks järjest tugevamaks. Tänaseks on tekkinud tugev tunne, et üks MacBook kolib veel sellel nädalal sisse meie juurde :)

Jõulutunne auuu....

Juba 3. advent... kuid kus on minu hinge soojendav jõulutunne? Mis lahti? Lumi tuli peaaegu maha. Reedel jõuluüritus mille raames Tannu ja Birgiti jõulukontsert Haljala kirikus (hinnang: keskpärane) ning õdus õhtusöök Rakvere linnuses. Jõulukingid said valdavalt soetatud selle nädalavahetusega. Päris 100% omatoodangut on seekord vähe, enamus läheb "poolfabrikaatidena" kingikotti. Inglise aka Triibiku puuviljakeeks 24.detsembri õhtut ootamas. Jõuluõhtu menüü enamvähem emaga kooskõlastatud. Küünlad ja mandariinid ja piparkoogid... ja ikka ei miskit.

No ja siis üks väga lähedaste sõprade tegu haavas mind täna sügavalt, võimalik et see ei olnud nii mõeldud. Ilmselt ei olnud. Aga mul on ikka valus. Ka sõprade perekonna väiksemaid liikmeid oleme oma sõpradeks pidanud. Eriti neid lapsi keda sagedasti näeme ja tihedalt suhtleme ning kalliks peame. Aga meid ilma lasteta ilmselt ei peeta perekonnaks. Kunagi ma Anu blogis just kiitsin, et meid ikka kutsutakse laste sünnipäevadele, mis sellest et ise ilma lasteta. Võtan sõnad tagasi. Ah, ma olen võibolla lihtsalt viripill.

Kuna Kayl juba ammu-ammu mul oma kolm soovi kuldkalakesele kirja panna palus, siis saagu see võlgnevus ka ära õiendatud :) Tegelikult on mõned soovid veel tähtsamad aga neid ma siia avalikult kirja ei pane ;)

1. Kaks nädalat kopsuklamüüdiat kergitas esikohale soovi omada tervist. Nii, et viirused külge ei hakkaks ja hullemad tõved ning hädad ka kaugele hoiaks.
2. Aega. Olla iseendaga, toredate sõpradega ja tegeleda meeldivate asjadega.
3. Rõõmsat meelt. Et jätkuks positiivsust ka kehvematel aegadel ja julgust unistada.

Ja kuna ma ise olen meemide osas hirmus vilets (tuli praegu mitu võlga meelde lausa) siis kedagi personaalselt koormama ei hakka, kuid annan vabatahtlikuse alusel võimaluse kõigil soovijatel oma kolm soovikest kirja panna.

Omamoodi aastaalgus

Käes on veebruari keskpaik ja ma olen sellel aastal tervelt 8 päeva tööl käinud. Ok, ühe nädala olin ka talvepuhkusel, ülejäänud aja haiguslehel. Täiesti masendav... Külmetushaigused igas vormis ja variatsioonis ühe jutiga läbi põetud. Loodetavasti peale terveks saamist on vähemalt aasta norm täis ja rohkem selliste asjadega rinda pista ei tule. Eriti uue, aprillis kehtima hakkava uue ravikindlustussüsteemi taustal.

Asja veidi positiivsem külg - aega kududa ja kokata on olnud piisavalt (olgugi, et tegelikult oleks vaja see neetud lõputöö ükskord ära kirjutada, mida ma muudkui alustan ja alustan aga edasi ei liigu). Eile ei suutnud ma Aeti teadaandele Kullakestes vastu panna ja kiirustasin Veimevakka 15 kroonist Novita Bambut ostma. 20 tokki tõin ära :) Ja siis haarasin paar tokki Gedifra Akonat ka kaasa, see lõng võitis mu südame emale jõuluks mütsi tehes. Kuna ema mütsist jäi seda pool tokki üle siis otsustasin endalegi sellest sooja baretilaadse kududa. Hommikul võitlesin iseendaga, kas kirjatöö või müts, müts või kirjatöö ... kolm korda võite arvata mis peale jäi.

Toidumaastikult mu lemmik küpsised sellest nädalast, ülihead lihtsalt! Ma eilse päeva nendest praktiliselt toitusingi, mõnusad tee kõrvale krõbistada.

Mandliküpsised Cantuccini

60 g toasooja võid

250 g suhkrut

1 sidruni koor

2 muna

400 g nisujahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

noaotsatäis soola

150 g mandleid

3 sl Vin Santo dessertveini

Hõõru või ja suhkur puulusikaga ühtlaseks, lisa sidruni- või apelsinikoor ning munad, klopi hoolega läbi.Sõelu juurde jahu, küpsetuspulber ja sool, sega juurde terved mandlid ning dessertvein. Kata suur ahjuplaat küpsetuspaberiga. Puista töölauale veidi jahu ning vormi tainast jahuste käte abil 3 piklikku pätsi, umbes 3 cm kõrged ja 5 cm laiad. Tõsta tainapätsid küpsetusplaadile, jättes piisavalt ruumi pätside vahele, kuna need vajuvad küpsedes veidi laiali. Küpseta 180kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni pätsid on läbi küpsenud ja pealt kuldsed.Võta küpsetusplaat ahjust välja ning lõika veel soojad pätsid terava noaga 2 cm laiusteks tükkideks (proovi noaga n-ö mitte "saagida"). Tõsta saadud küpsised ettevaatlikult uuesti küpsetusplaadile ning pane taas 5-10 minutiks ahju. Valmis küpsised on keskelt kreemikaskuldsed ning servadest kuldpruunid.

Loll aga järjekindel

Mina noh. Kui juba teist korda paari nädala jooksul unustad pesumasina äravoolu vooliku kraanikaussi tõsta, siis mis see minu kohta ütlema peaks? Et pole nagu eriti õppimisvõimeline, või mis...

Loomulikult sai Allan oma osa, sest tema on ju süüdi, et see neetud masin meil ajutiselt ( ma ei tea kui kaua veel see periood kesta võib) keset vannituba seisab, sest õigesse kohta on torud ikka veel vedamata. No kui kõik oleks nii kuis peab, ei juhtuks ju taolist kräppi. Kes on siis süüdi :)))

Midagi head ka selle aasta algusesse

Aasta on seekord minu jaoks erakordselt näruselt alanud, lisaks tehnikaalasele ebaõnnele on see mind ka muudes eluvaldkondades kimbutamas. Ei mäletagi, et kunagi nii palju halba oleks ühte eluperioodi kokku kuhjunud, minu positiivne ellusuhtumine on saanud tõsise tagasilöögi. Eks näis mis ülejäänud aastal minu jaoks varuks on.

Esimesed arglikud sammud paranemise poole - uurimistöö sai neljapäeval kaitstud, üks samm lähemal kooli lõpetamisele kevadel ;) Naljakal kombel oli meie komisjoni kaitsmisele valitud nii erinevad tööd, kuidas küll võrrelda omavahel mingi ettevõtte põhjal koostatud finantsanalüüsi ja pangandus/investeerimisalaseid analüüse või laiemate teemade käsitlusi? Kohati tekkis kartus, nagu oleks mu töö kuidagi liiga lakooniline või pealiskaudne nende süvaanalüüside kõrva, kuigi minu uurimisvaldkond oli lihtsalt väga laiaulatuslik... Aga õnneks suutsid õppejõud hindamisel seda arvestada ja ma võisin oma hindega igati rahule jääda ;)

Minu kassiotsingud on suure tõenäosusega lõpule jõudnud, peagi saan meie uut pereliiget avalikkusele tutvustada ;) Kuna kiisu hetkel veel turvakodus, ei julge veel väga kuulutada, ebausk, mis muud. Ja läks siiski nii, et tõukassi seljatas üks imearmas ja esimesest pilgust mu südame võitnud kurva saatusega "kodukassi" tõugu kiisupoeg ;) Mu õhtuid täidab nüüd vajaliku soetamine meie nupsikule, issand, nagu lapseootel oleks kohe :D

Kuidas mõõta taluvuspiiri

Eile käis Allan mu telefonil Elisas järgi. Koju laekus tühjade kätega. Esinduses ulatati talle mu telefon endisel kujul, ehk siis logiseva klapiga. Põhjus - ekspert oli otsustanud, et viga jääb taluvuse piiridess :D Selle peale palus Allan talle lahkesti lepingust näidata kuskohas täpsemalt see taluvuspiir määratletud on ja mis imemasinaga lugupeetud ekspert seda küll mõõtnud on.

Õnneks oli teenindaja seekord eelmisest asjalikum, tõi tagaruumist uue samasuguse telefoni ja võrdlesid seal Allaniga kahekesi seda klappi ning loomulikult selgus, et ega see ikka ei loksu uuel telefonil küll. Tütarlaps märkis seekord ka rohkem kui ühe lausega esineva probleemi garantiilehele ja saatis tagasi härra ekperdile, meie taluvusepiirid nimelt ei ühti lugupeetud eksperdi omaga. Lisaks loksumisele avab ta sinna loksuvale nurgale vajutada ka kohe kiirvaliku menüü ja see on ikka äärmiselt tüütu kui sul näiteks sõnumi kirjutamise ajal see ühtelugu ette lööb. Igaljuhul kui nad kavatsevad selle veelkord ilma parandamata mulle tagasi anda, siis hakkan lamenti lööma ja esitan kaebuse ka selle telefonita veedetud jõulupühade kohta. Pagan küll, miks minuga alati kõik asjad juhtuma peavad?

EDIT 23.01.2008: Käisime siis taas telefonil järel ja uskuge või mitte, meile anti taas logiseva klapiga telefon tagasi, endiselt on kõik Sony-Ericsoni hoolduskeskuse eksperdi arvates taluvusepiirides.... Ma ei tea, Allan kirjutas küll pretensiooni aga nagunii tõmmatakse meile kott pähe ja ka kolmandal korral ei muutu miski. Igaljuhul õppetund mulle, ei ühtegi S-E telefoni enam, annavad küll asjale 2 aastase garantii aga tegelikkuses ei soostu seda isegi mitte parandama ega ka tagasi võtma. Praegu tahan raha tagasi ja võtku oma telefon ja müügu siis järgmisele, pisut kõrgema taluvuspiiriga kliendile. Krt, ma ei või, uus telefon on olnud 1,5 kuud aga kasutada olen seda 1,5 nädalat saanud.

TV-hooliku raske elu

Ma põen kergemas vormis tv-sõltuvust ja seetõttu on mõistetav minu pahameel teleka üle kui see otsustab vastu pühi vanadustunnuseid ilmutama hakata. Tegelikult ei olegi ta veel nii vana kuivõrd vanamoodne, 6 ja pool aastakest turjal. Isa ostis mulle Tallinnasse kolides, et tv-hoolikust laps igavusse ei sureks.

Aga nüüd on see otsustanud eriefektid käiku lasta, plingib ja vahel läheb pilt ka päris mustaks. Kuna kineskoopteleka remont ei tundu kuigi mõtekas, siis oleme sunnitud uue järele ringi vaatama. Muidugi on kaasaegse LCD soetamine plaanis olnud nagunii, kuid praegu on ju jõulud ukse ees ja rahaga oleks ka miskit targemat teha kuid ... ilma telkuta ka nagu hästi ei oska. Selle nädalaga peaks välja valima, sest peale jõulupühi lõunas tuleb mul ennast veel vaid 27.detsembril tööle vedada sellel aastal ning kodus olles on ju teadagi mõnus diivanil vedeledes jõulufilme ja muud sellist värki vaadata ;)

Ma tahan, ma tahan, ma tahan

Nunnu käis esimeses korralises hoolduses, kõigest 1 aasta ja 1 kuu võttis aega, et 30 tuhat kilomeetrit täis sõita ;) Eks sellise kilometraazi tekitamisele aitab kaasa vanemate paiknemine teises Eestimaa otsas ning nende sage külastamine.

Allan oli mind igasuguste juttudega nii ära hirmutanud, et nägin juba õudusunenägusid neist kümnetest tuhandetest kroonidest mis see maksma võib minna. Kui pärast arve vaid paarile tuhandele kroonile esitati, tekitas see lausa hetkelise joovastuse. Muidugi kui süveneda, siis ega nagu midagi eriti ei tehtud ka. Vähemalt võib nüüd taas mõnda aega muretult kihutada.

Eilse päeva urr oli aga teade, et me ei saagi endale seda Briti Lühikarvalist kiisupoega, keda olin juba nii väga ootama hakanud. Tahtsime kassipoja võtta alles peale jõulupühi ja algselt oli müüja sellega ka nõus. Siis aga kirjutas, et müüs siiski kiisu juba ära, kuna ostja oli nõus kohe võtma. Deem, oleks siis hoiatanud, me oleks ka ta kohe endale ära toonud aga kuna eelnevalt oldi nõus ootama, siis... Arvestades seda kui raske oli Allanit nõusse saada selle kassiteemaga, siis peaks kiiresti tegutsema, enne kui ümber mõtleb. Aga need hallid britlased on ju ka nii neetult kallid, et päris igat summat ei raatsi ka välja käia. Aga ma ju niiiii tahan!!!

And sometimes I feel blue...

Ma ei soovi midagi võimatut, aga ikkagi on see kättesaamatu ja valmistab pettumust kui ei lähe nii nagu südames soovisid. Mõni soov tundub nii lihtne ja loomulik, et ehmatab ennastki, kui raskeks võib selle täitumine osutuda. Aga lootus kustub viimasena ja elus on veel nii-niii palju ihaldusväärset millest seni rõõmu tunda.




Aitab mõistukõnedest. Nurusin bossilt tänase päeva vabaks, isegi puhkuse päeva ei kästud kirja panna. Küll on nüüd hea kodus olla ja oma kurvameelsust kudumisega ravida. Nüüd kui suvi hakkab lõpule jõudma valmib mul lühikeste varrukatega shrug, loodetavasti jõuan enne lume tulekut veel kanda ka. Tegelikult on lootust isegi õhtuks valmis saada kui ma läpaka ükskord käest paneksin ja netis kolamise lõpetaksin. Kella seitsmeks pean paremasse konditsiooni igaljuhul saama, meil on osakonnaga õhtusöök juusturestoranis St. Michael ja töökaaslastele presenteeriks ikka oma päikeselisemat poolt.


PS! Mann, tusatujust sõltuvalt võtan iseenda kiitmise ette kunagi lähitulevikus, kui jälle optimismi lainele jõuan ja elu helgemat poolt taas vaid näen ;)

Tasakaalustatud elu

Elus on kõik tasakaalus, hea ja halb ma mõtlen. Kui ikka pikka aega läheb aina hästi, siis loomulikult peab midagi juhtuma.

No ja täna Lasnamäe Postkontori juures sõitis Allan ühele piirdekivile lihtsalt otsa. Need sunnikud on sinna alles hiljaaegu tekkinud, eelmine kord igatahes veel polnud. Ja kuna sinna siis parkida ei saanud, lasi ta mu autost välja ja ise pani klõmaki ühest poolkerakujukisest kivist üle, nii, et see taolise manöövri tulemusel ilusasti masina "kõhu alla" jäi. Ma vaatasin tükk aega lolli näoga seda pilti, pöörasin selja ning astusin Postkontorisse, nii totter tegevus võtab lihtsalt tummaks, ei viitsi näägutada ka mitte. Kusjuures ei maksa arvata, et mees mingi autopede või rullnoks on, lihtsalt sujuva liigutusega tegi selle triki ära. Pärast kommenteeris ise ka, et ei saa aru mis tegi. No ja kaskol on see neetud omavastutus teatavasti, urr.

Juba varem päeval pani mind urisema inimeste absoluutne suutmatus tegevusi organiseerida. Kui ettevõtte kolimine on mitu kuud väldanud planeerimise tulemusel kavandatud kogu nädala peale ära jaotada ja siis enamus meie osakonnast täna juba Pärnu mnt'le ära kolitakse, siis loomulikult ei saadud seal serverid tööle ja inimesed läksid juba kella 13'st koju ära. Ja mina, kes ma alles homme pidin kolima, rabasin seetõttu täna koos ühe teise "õnnetuga" viie inimese tööd teha. Päeva nael tuli veel õhtul, et homme pole mingit lootust kolima hakata enne, kui telefonid-arvutid oma funktsionaalsuse on tagasi saanud, mille juhtumises ma eelnevale põhinedes üldsegi kindel enam ei ole. Seega minu kolimiselevus ja rõõm uue ilusa office üle on asendunud sujuvalt masendusega, veel üks päev meeletut tõmblemist ilma, et lõunalegi jõuaks.

Aga vaja nüüd vaid neljapäeva õhtuni vastu pida, siis saab Tallinnast jalga lasta. Reedel on meil selline tore sündmus nagu Allani ülikooli lõpetamine, vahepeal lõputöö tõttu lootusetuna tundunud etapp saab oma lõpplahenduse ja mul on selle üle äärmiselt hea meel ;)

Uus elu ;)

Kevad on väljas! Iga päevaga tuleb energiat aina juurde ja tahtmine ennast liigutada on ka tagasi tulnud. Ma olen talvega täiesti laisaks ära muutunud, kõik käigud ikka mugavalt autoga, õhtuti head-paremat pugides sõprade või enda diivanil filme vaadates on suurim sport olnud telekapuldi nuppude vajutamine. Suusatama ega tennist mängima ei viitsinud Allaniga minna, süüa võisin küll temaga suht võrdselt. No ja ega siis tagajärjed ka ennast kaua oodata ei lasknud, pühapäeva õhtul õngitsesin oma popi kaalu vannitoa kapi alt välja ja puhusin suurema tolmu pealt ära. Oh õudust, oh õudust, oh õud... mina vä, nii palju näitab kaal tegelt ka vä? Ega tibi ju sellest ei võinud järeldusi teha, et teksapüksid peale pesu enam kuidagi jalga ei tahtnud mahtuda, või et pluusid kuidagi üles kerkisid kogu aeg ja neid seetõttu pidevalt jälle veidi siivsamasse asendisse pidi sikutama... aeg tunnistada, et ikka ei läinud pesus kokku rõivad vaid mina olen laiakas läinud.

Nüüd siis otsisin jälle kaloritabelid välja ja uurin iga suutäit enne, et palju ikka kirja panna. Kaalujälgimist olen ka proovinud, aga see punktidega jändamine on veelgi tüütum, pealegi tunduvad kalorid kuidagi õiglasem ja reaalsem väärtus. No päris hulluks ei ole kavatsust minna oma plaanimajandusega, arvutasin välja palju mu baaskalorinorm on ja sellest allapoole ei jää. Ujumas/vesiaeroobikas käin ikka vahelduva eduga. Täna olin tubli ja tegin kiirkõndi 45 minutit, tegelikult kavas kepikõnd aga kepid on veel poes e. ostmata. Ja et ma ikka teaks kunas pekk kõige paremini põleb on mul hirrrmsasti vaja ka pulsikella, tõpsemalt Polari F11 on mu ära teinud. Allan lubas osta kui vähemalt 20 kõndi on seljataga, esimene kriips siis seinal olemas, 19 to go ;)

Iseendaga kuri

Ma ei mõista, miks mul on rumal harjumus iga kord poest midagi magusat kaasa haarata. Kuigi ma eriti shokolaadi ei söögi, kõidab see mind ometigi poeriiulitel. Eriliti siis, kui on tegemist mõne uue tootega. No nagu eile, korvi lendas Kalevi uus ploomi- ja küpsisetükkidega shoks. Nüüd seisab kapis (no vähemalt kümne omataolisega) ja ma eriti nagu ei tahagi, aga ometi pidin selle eile ostma. Issver, on mulle ikka kiikse antud. Pigem varuksin lõnga koju, kahjuks nõuab see suuremat hoiuruumi ja seda paraku eriti laialt käes ei ole.

Mul pole midagi selga panna

Minu pikaleveninud haigus sai otsa ja neljapäevast käin jälle tööl. No ei teagi kas peaks nii väga rõõmustama. Piisab vaid nädalast, et ära olla ja jälle on kõik peapeal. Osakond lüüakse lahku ja oma valiku pidi praktiliselt päevapealt teda andma. Äraminejate asmele olid meie osakonnast uued töötajad juba leitud, mõni valik natuke üllatavam kui teine. Aga jah... see selleks.

Siis on meil nüüd keelatud teksades tööl käia esmaspäevast neljapäevani. Et asutuses käib ikka väga palju külalisi ja finantsasutuse töötajatelt eeldatakse ikka kostüümikandmist... OK, mul peaaegu ei olegi viigipükse ja need mis on, ei meeldi ka eriti. Deem, ma arvan, et normaalsed ja stiilsed teksad on 10 korda etemad kui need kaks paari viikareid mida oman. Käin ikka jumalast korrektselt riietatuna tööl, sviitrid ja kenad jakid, pluusid + mu armastatud teksad. No tore-tore, järgmised palgad siis viin Montonisse ja Mosaici, nagu mul targemat teha ei oleks rahaga (näiteks raamatuid ja lõnga osta :).

Laupäeval tegin esimese ostu parema tuleviku nimel, paljukiidetud Anu Pink'i kooliõpiku Õmblemine. Et äkki õpin siis ka midagi ise tegema ;) Kudumise raamatu ostsin ka ja 100 rooga sarjast Vormiroad tuli ka minuga koju.

Sügis südames

Igal hommikul vaatan ma aknast välja ja nuputan, mida siis seekord selga panna. Reeglina on kell kaheksa hommikul tööle rutates suhteliselt jahe, välja lõunatama minnes võib aga julgelt mõne kihi kontorisse jätta. Täna hommikul aga tundusid päikesekiired nii julgustavad, et riskisin toekama tagi koju jätta, casual friday soosis ka sportliku õhema jaki kaasahaaramist. No ja väljas selgus karm tõsiasi - sügis on jõudnud meie õuele. Muidugi tuli just täna bussi eriti kaua oodata, neetud. Tööle jõudis haarasin esimese asjana teetassi järele ja üritasin üles sulada, no olen külmavares, mis teha. Vaatamata oma soojalembusele mulle sügis tegelikult meeldib, ootan juba aega, mil loodus oma kõige kirevamat palet näitab. Nii tore on jalutada pargiteedel, jalgadega langenud lehtedes kahistades ja neid hunnikutesse ajada ja lehesõda mängida.

Õhtul käisime Allaniga väljas söömas, no tema oli suisa lühikeste käistega kodust välja tulnud. No see on see autoinimeste asi, ei tule pähegi, et äkki mõni samm vaja värskes õhus ka astuda. "Õnneks" sõidan mina vahest ka bussiga ja oskan ilmastikuolusid seega märksa realistlikumalt hinnata :)

Aga eelnevast jutust lähtuvalt on minu blogi ka aastaajale vastava ilme saanud. Ei tea kas peakski igal hooajal totaalse muutumise korraldama?