And sometimes I feel blue...

Ma ei soovi midagi võimatut, aga ikkagi on see kättesaamatu ja valmistab pettumust kui ei lähe nii nagu südames soovisid. Mõni soov tundub nii lihtne ja loomulik, et ehmatab ennastki, kui raskeks võib selle täitumine osutuda. Aga lootus kustub viimasena ja elus on veel nii-niii palju ihaldusväärset millest seni rõõmu tunda.




Aitab mõistukõnedest. Nurusin bossilt tänase päeva vabaks, isegi puhkuse päeva ei kästud kirja panna. Küll on nüüd hea kodus olla ja oma kurvameelsust kudumisega ravida. Nüüd kui suvi hakkab lõpule jõudma valmib mul lühikeste varrukatega shrug, loodetavasti jõuan enne lume tulekut veel kanda ka. Tegelikult on lootust isegi õhtuks valmis saada kui ma läpaka ükskord käest paneksin ja netis kolamise lõpetaksin. Kella seitsmeks pean paremasse konditsiooni igaljuhul saama, meil on osakonnaga õhtusöök juusturestoranis St. Michael ja töökaaslastele presenteeriks ikka oma päikeselisemat poolt.


PS! Mann, tusatujust sõltuvalt võtan iseenda kiitmise ette kunagi lähitulevikus, kui jälle optimismi lainele jõuan ja elu helgemat poolt taas vaid näen ;)