Luisa 3

25. mail sai Luisa juba 3 aastaseks. Aeg on läinud lennates, samas ei mäleta enam päevagi ajast, kui teda meiega polnud :)

Kolmeaastane Luisa on väga tegus ja aktiivne laps. Ta on pidevas liikumises ja kõige enam meeldib talle hüpata, joosta ja jalgrattaga sõita. Ma olen siiralt tänulik, et elu meid meie armsa hoidja, Tädi Tiiuga, kokku viis. Endise kehalise kasvatuse õpetajana suudab ta kolme hoitavat rüblikut kõvasti tegevuses hoiab. Luisa on Tiiu juures käinud septembrist saati ja on lausa kahju, et augustis lasteaiatee meid temast lahku viib. Ka hoidja sõnul on iseloomu meie tüdrukule kõvasti jagunud, kui ikka midagi pähe võtab, tuleb tükk aega ümberveenmisega tegelda. Tulemus ei ole garanteeritud :)

Luisa korraarmastus aga ei ole ilmselgelt meilt pärit, iga vaibanurk sätitakse ka kiiresti paika ja oma väikse mopiga nühib pidevalt põrandaid. Kui kumbki meist Allaniga köögis midagi teeb, on väike abiline kohal ja tahab segada, kloppida ja suhkrut kõigele sisse puistata. Samuti teab väga täpselt mis kellegile kuulub või kust miski pärit on. Kui vihmajope on talle pärandatud Adele poolt, siis see fakt on talle teada ning ta ei unusta oma tedmist pidevalt kuulutada. Üldse jutustab Luisa lakkamatult, suu on kinni vaid magades. Päris väsitav vahest :) R tähte ei ütle, teised häälikud on paigas ja tähti ära ei vaheta.

 

Meelistegevuseks on puslede kokku panemine, legodega mängimine, voolimismassiga meisterdamine ja vesivärvidega värvimine. Lastepsühholoogid ilmselt minestaks, aga esimesena saab meil tühjaks alati musta värvi lahter - sünge elu meie tüdrukul :) Ja nukud, lemmik Niina ja sünnipäevaks saadud Baby Born, keda kutsutakse lihtsalt beebiks, on väga kallid. Pestakse ja mähitakse, kussutatakse ja pannakse lutti suhu, väga armsad on tema beebid talle.

Veel meeldib talle väga raamatuid vaadata. Suur lemmik on Väike Mutt, mida me sageli ka raamatukogust toome. Ka Marta varbad ja Muumid on kõrges hinnas. Muumisid pidime pool aastat tagasi iga õhtu ette lugema, nii, et meil kõigil olid jutud juba täitsa peas. Igasugused printsessid jmt eriti huvi ei paku, multikatest vaatab "Karupoeg Puhhi" ja "Tweenie põngerjad" meeldivad ka endiselt väga. "Joona jutud" on ka suur lemmik, kahju, et jälle otsa lõppes.

Söögi osas läheb ajaga aina viletsamaks. Tädi Tiiu juures pidavat kõike sööma, meil kodus eriti miskit ei lähe. Oliivid ja kirsstomatid on enamasti kõrges hinnas, kõrvitsapüreesupp ja piima-makaronisupp läheb ka, kuigi viimast teen ainult talle, ise ei suuda seda süüa.

Sünnipäevahommik algas tavapäratult hilja, kuna eelmisel õhtul sai pikalt onulastega üleval oldud ja müratud. Me polnud oma kingituses sugugi kindlad aga kui Luisa sünnipäevahommikul oma nukumaja nägi, läks melu lahti. Suuremad tüdrukud näitasid ette, mis sellega peale hakata :) Peale pannkoogihommikut jäigi üle pidu ootama hakata.

onutütre Sonjaga sünnipäevahommikul

inspekteerivad kingitusi

 

suuere sõbra Liisaga

suure sõbra Gertrudiga

Kuna Luisa sünnipäev on nii ilusal ajal, siis pidasime ka sel aastal peo koduõues. Luisa kindel ja suurim soov oli taas batuut. Kutsusime lapsi lõbustama ka Pipi, kes oli päris tore, kuigi Luisa poole peo pealt küsis, kuna Pipi juba koju läheb ;) Pidu oli vahva, kõik lähimad sõbrad olid kohal ja sünnipäevalaps vajus 5 minutiga õhtul sügavasse unne. Sugulastega pidu oli nädal hiljem Põlvas.

 

vanaema ja vanaisaga

Meie jõulud

Eelmise postituse jätkuks seoses lapsehoiuga, siis Luisa leppis mu sõbranna Marjanaga lausa nii hästi, et polnud meid kordagi tagagi otsinud. Kingid said ostetud, kaardid postitatud ja jõuluõhtu võis tulla.

Meie pühad möödusid traditsiooniliselt Lõuna-Eestis, kuid ebatavaliselt vaikselt. Minu jaoks. Meie haiguste laine siin tipnes minu jaoks hääle kaotamisega ja Allanil põskoopapõletikuga. Pidudevahelise aja ravitsesime ennast tublisti ja nii ei jäänud kusagil käimata. Jõululaupäeval valmistasime kodus kõik ette ja käisime kõik koos vanaemale-vanavanaemale häid pühi soovimas ning surnuaias küünlaid süütamas. Jõulujumalateenistusele läksid isa ja Allan (kes siis oli veel suhteliselt terve) kahekesi, me Luisaga pidasime targemaks endid kodus ravida. Hiljem liitus meiega veel mu tädi pere ning meil oli igati lõbus õhtu maitsvate toitude ja toredate kingitustega. Isa ja Allan ei istunud siiski kogu õhtu pidulauas, vaid panid ka Luisa kingituseks saadud mänguköögi kokku. Omaniku valvsa pilgu all mõistagi :)

Vanaemaga

Vanaisaga

Leiab tegevust

Mõni kink on kohe nii suur, et sobib turnimiseks

Ei jõua ära oodata kuna issi uue nukubeebi karbist kätte saab

Taas abilise rollis

Jõulu esimesel pühal sõitsime Rõugesse mu ristitütre sünnipäevale. Käisime küll ka Greete sünnipäeval Tallinnas, aga me ei hakanud traditsiooni rikkuma ja pealegi soovisime kõiki teisi ka taas näha. Jõulu teisel pühal oli meil traditsiooniline pidu Allani sugulastega. Seal käib meil alati ka jõuluvana, nii et keegi ei saa kohale ilmuda ettevalmistumata :) Kuna mina polnud võimeline piuksugi kuuldavale tooma, lunastasime Luisa kingipakke jõuluvanale patsu lüües, habemele pai tehes ning hädast aitas välja ka Luisa vanem onutütar Greta.

Jõuluvana ei ole vaja karta

Uudistame kingitusi

Kui ise veel salmi ei oska, siis kutsu onutütar appi :)

Jõudsin sel aastal ka mõned kingid kududa, kuigi natuke jäin küll aja- ja lõngahätta. Isa mütsi juurde kuuluv sall ootab lõngalisa, et pikemaks saada ning ühte kinki ma lihtsalt ei jõudnud valmis. Aga küll ta tee omaniku juurde leiab, on ju tähtpäevi aastas veelgi mil kingitus asjakohane ;) Ruumi kokkuhoiu mõttes lisan seekord pildi alla Ravelrysse viivad lingid, kus rohkem infot ja pilte kudumite kohta.

 Müts Poppy ristitütar Greetele

Honey müts Lisandrale

Norie müts Luisa onutütar Gretale

 Omaloomingulised põvikud Luisa onutütar Sonjale

 Turn a square müts isale, ootab salli oma kõrvale ;)

Log Cabin sokid emale

 ja Kalevile

Sellest aastast veel

Ei saa ikka minna uude aastasse nii, et selle aasta jutud veel jutustamata. 2011 jääb kõige tagasihoidlikumaks blogiaastaks mu ajaloos, kuigi ainest on rohkem kui iial varem.

Päevad mööduvad kiiresti ja õhtutega on nüüd selline lugu, et neid mul enam eriti ei ole :) Minu öine kuldmagaja on viimase 2-3 kuu jooksul teinud kannapöörde ja naudib nüüd õhtusi söömismaratone ja öösel vudib mööda voodit ringi ja lisab aegajalt ka mõned jututunnid meie uneaja sisse. Kui ma öised söötmised elan kenasti üle, siis igaõhtune magama saamine on küll pisut kurnav. Luisa uinub, kuid niipea kui olen kõrvalt läinud, annab märku, et tulgu ma nüüd ikka tagasi. Ja nii ma käin magamistoa vahet mitu korda ja lõpuks annan alla ja poen koos temaga teki alla tuttu. Õhtune "oma aeg" ongi midagi sellist, millest hetkel kõige enam puudust tunnen. Aga mis seal ikka, küll see jälle olema saab, kunagi :)

Alates novembri algusest elame me nüüd oma uues kodus ja vaatamata mõningastele ebamugavustele on ikka mõnus. Kõige enam ootan köögi saabumist. Eriti kurb on jõuludel ja aastavahetusel olla korraliku kokkamiseta, kuid vähem kui kuu on veel oodata jäänud. No ja kott-toole ei taha minu tagumik küll vist enam eales näha, kui ükskord diivanid meil taas olema saavad siin. Soolaleivani läheb igatahes veel üksjagu aega, enne peame oma vana korteri ka müüki panema, mis omakorda seisab mõningase remondi taga, mille jaoks meil aega napib. Kõige positiivsem on aga see, et Luisa magab nüüd kaks korda päevas väljas terrassil suurima mõnuga ning ma jõuan päeval nii mõndagi ära teha. Seetõttu ma väga karmi talve ei ootagi, sest toas magamine ei sobi minu preilile mitte.

Luisa esimesed jõulud möödusid Lõuna-Eestis, koos vanavanematega. Oli jõuluvana, palju armsaid inimesi, heldelt kinke ja ohtralt süüa. Esimese jõulupüha hommikul oli Põlvas isegi veidi lund maas. Sel aastal võtsime aja maha ja ei sõitnud ka nii palju ringi kui varem, seetõttu jäi aega ka lihtsalt olemiseks ja pühade nautimiseks.

Aasta viimase õhtu veedame koos oma pisikese perega omas kodus. Tort homseks on juba valmis ning võileivarull saab ka kohe hakkama pandud. Ainult natuke lund kuluks veel ära :)

Kaksi kodus

Tänasest jääme neljaks päevaks Luisaga kahekesi. Allan on Saaremaa Rallil tööasjus ja meie nüüd puhta omapead linnas. Pole seni veel nii pikalt ise pidanud hakkama saama :) Ikka on hea kui keegi teine pakiruumist turvahälli rattad välja sikutab või õhtul vannitada aitab. Või poes üks last ja teine ostukäru lükkab. Ei tea kas teistel ka selliseid hakkama saamise kahtlusi on olnud, või olen selline hädine eksemplar :) Nii hea on õhtul teise täiskasvanuga päeva muljeid jagada ning mõneks ajaks laps isale sülle torgata ja ise hetkeks hinge tõmmata. Tegelikult ma ei kahtle, tuleme toime kenasti. Päevad peavad olema vaid sisustatud, kui kodus kõik need päevad passida, siis vist veniks aeg väga aeglaselt.

Pealegi igav meil ei hakka. Nüüd kui Luisa ennast seljalt kõhule on hakanud pöörama, tuleb teda järjepidevalt nõudliku pahandamise peale tagasi selili pöörata :) Ja need hääleharjutused, omg, sellised detsibellid, et võtab kurdiks hoobilt. Väidetavalt on nüüd selge, mis laps minult pärinud on :)

Ma pean nüüd valgemat päeva ootama ja mõned kudumi-pudinad pildile jäädvustama. Midagi märkimisväärset mul teha ei õnnestu, aga natuke juba hakkab looma. Kui nüüd kõik hästi läheb, siis ehk lähitulevikus saab lapse ka õue magama jätta ning mulle eraldub sellega seoses pisut rohkem aega. Väljas on meie preili nimelt nõus juba mitmetunniseid unesid tegema, ei jaksa enam ära jalutada. Aga kõndimise ja käru lükkamise ajal ma paraku kududa veel ei oska, ning siia välja magama jätta last ka kuhugi pole :)

Mitte ei raatsi magama minna...

...mõnikord kui Luisa juba nohiseb ja Allan on ka voodisse ära läinud. Need üürikesed hetked, kui ma ainsana veel üleval olen, kodu on vaikne ja ma lihtsalt olen. Oi,oi kui harvaks need on jäänud. Ma ei teadnudki varem, et emaks olemine sedavõrd isetuks võib muuta, kuid rõõm selle pisikese tegelase olemasolu üle on kõike korvav :) Need pehmed ja soojad käekesed ning siidine musitama kutsuv pealagi, ahh... midagi mõnusamat pole olemas.

Nii palju oleks kirjutada, kui vaid raatsiks neid üksikuid hetki siin veeta. Me üritasime äsja meenutada, kuidas see esimene kuu meil välja nägi, kuid juba hakkab kõik unustustesse hõlma vajuma ning üha raskem on meenutada mõne kuu tagust aegagi. Peab kiiresti tegutsema ja olulise üles täheldama. Ühte sõbrannalt kingiks saadud beebiraamatut ma üritan ikka täita, kuid piltidega on küll viletsad lood. Peab korrastama ja photoshopist läbi laskma, muidu ühel hetkel ei käi jõud enam üldse üle.

Hetkel on tähtsaim päevakorra punkt leida uus kodu. Väga kitsaks hakkab siin jääma. Pealegi on Luisa ööune algus nihkunud juba ca 20.30 peale ja nii vara hämaras korteris kikivarvul ringi hiilida pole kuigi mõnus. Meie avatud planeering uksi magamistoale ette pole näinud, seega isegi teleka vaatamine on talle häiriv. Algselt oli plaan oma korter enne maha müüa ja siis edasi vaadata. Kuid kuna meie nõudmistele vastavat ja hinnalt sobivat uut kodu pole sugugi lihtne leida, siis peame esmalt hoopis uue soetamisega tegelema. Õnneks on mul armsad vanemad, kes omavastutuse osas nõus seniks õla alla panema ja meid heal meelel aitavad. Muidu läheks keeruliseks. Eks see suur eneseületus oli, täiskasvanud inimestena oma vanematelt abi paluda ja tore kui abi osatakse anda küsijaid roomama panemata ja oma heategu igal sammul meelde tuletamata. Me loodame, et suudame Luisale ise samasugust kindlat seljatagust kord pakkuda, et ta julgeks alati oma ema ja isa poole pöörduda, teades, et me iial talle selga ei pööra. Hetkel on muidugi lihtne, tema heakskiidu ja maailma armsaima hambutu naeratuse ära teenimiseks piisab vaid talle otsa vaatamisest :)

Et mitte seni siin nelja seina vahel lapsega kodus mitte liialt ära manduda, käime temaga õhtuti massažis ja ujumas. Ujub küll Allan lapsega, sest õhtuti pääsevad Pelgus vaid isad basseini, päevaseks ajaks puudub mul jällegi auto. Järgmisest nädalast tahaks Ema ja Lapse keskuses beebide võimlemises käima hakata. Ning muidugi on tore külas käia ja ka ise külalisi vastu võtta :) Ka vankristreik on meil ka õnneks unustatud, ning võib pikki tiire väljas teha, mida me meelsasti ära kasutame.

Ja kuna seni pole veel ikka päris selge isegi linnaosa, kus me tulevikus elama võiksime hakata, siis pole meie laps veel ühegi lasteaia järjekorras. Tea, kas enne kooli on enam lootustki nüüd :) Reedel ootavad meid taas kaks korterit Nõmmel. Esialgu oli plaan vaid kesklinna või Kalamaja kandiga piirduda, kuid ühel nädalavahetusel leidsime ennast isegi Jüris ühte ridaelamut vaatamas :)

Kohaneme üksteisega

Luisa on märkamatult juba 1,5 kuuseks saanud ning sisustab kenasti kõik minu päevad. Öösel ta õnneks magab, siiani :) Kui ma varem mõtlesin, et ehk jõuan nii mõnegi raamatu lapse magamise ajal läbi lugeda ning kudulisti aina uusi pisikesi esemeid lisasin, siis tuleb tunnistada oma naiivsust ja tõdeda - beebid siiski vaid ei söö ega maga :) Luisa nimelt ei pea päevasest unest sugugi lugu, seega olen kõik oma soovid tagaplaanile lükanud ja tegelen meie pisikese preili imetamise, lõbustamise, lohutamise, mähkmete vahetamise ning magama kussutamisega. Õhtul ja nädalavahetusel on mul õnneks nii hea abiline, et minu osaks jääb enamasti nendest viiest vaid esimene tegevus :)

Iga päevaga läheb meil kodus aga lõbusamaks. Naeratab ta juba paar nädalat laialt meile oma hambutu suukesega ja nüüd juba ka jutustab nii emme-issi, oma tegelusputuka kui ka värviliste raamatuselgadega, mis mähkimislaua kõrval tähelepanu köidavad. Ma oleks kohe väga rahul kui ka vanker alati sõber oleks, kahjuks on 50:50 võimalus ühel hetkel siiski lohutamatult nutva lapsega tänavat mööda kodu poole liduda. Rõngaslina ei oska ma nii pisikesega kasutada ning eile Linalapsest ostetud pikas linas ei paista talle ka väga meeldivat. Kuid ma ei anna alla, tahaks ikka veidi rohkem liikuma pääseda. Oleme ise külalisi juba võõrustanud, samuti ise külas käinud. Kuigi viimase variandi puhul - ütleme nii, et ma olen juba mitmete sõprade magamistubadega põhjalikult tutvunud :) Aga ta on veel pisi ja liialt me teda ei taha traumeerida, kuigi temaga on külas üsna lihtne. Uudistab ja vaatab ringi, sööb ning teeb mõne uinaku.

Aga enne Luisa sündi ma siiski natuke kudusin ka. Üks tuunika ootab veel nööpe ja mõned asjad viimistlemist, kuid üks kampsun on meil juba kasutusel.

Juhend: Krentult, EN 01/2011

Lõng: Schachenmayr Nomotta Cotton Eco

Vardad: 3mm

Puuvillane kampsun jahedateks suveõhtuteks. Kui valmides tundus see nii tilluke, siis hetkel on see 1,5 kuusele Luisale veel õige pisut suur :) Aga talle on alles nüüd ka 56 nr riided parajaks hakanud saama. Kasutasin siin tekist üle jäänud Cotton Eco 3 tooni lõnga, kahjuks otsa ei saanud neist veel ükski. Kuigi võib tunduda, et tegemist on nii lihtsa kampsuniga, siis minul oli Krentu juhendist palju abi. E. Zimmermanni passe kudumise meetodit olen varem kasutanud Coraline kardigani kududes (pilte ei ole veel teinud, sest ei lähe hetkel rinnust kinni :) ), ja seetõttu mulle tundub, et villase lõnga puhul jääb tulemus parem. Puuvillast on raskem märkamatult seal varrukate all ilusasti kokku õmmelda külgedel kus venivad silmused veidi välja.

Ilmselt kõik teavad seda ringselt ühtlaste triipude kudumise nippi, aga panen siinjuures kirja igaks juhuks. Selleks, et saada nn jõnksuta üleminek triipudel:

* vaheta lõng ja koo esimene rida tavapäraselt

* tõsta teisel real esimene silmus ilma kudumata pahempidisel moel vardale ja koo rea ülejäänud silmused tavapäraselt läbi

* koo ülejäänud real tavapäraselt

Sellisel juhul jääb esimese silmuse veergu 1 silmus vähem kuid jõnksu ei teki (peenema lõnga või laiema triibu puhul) või on see vähem aimatav.

Aga selle tõestuseks, et me tasapisi üksteist oma igapäeva ellu integreerida püüame, lihtne liblikaga heegeldatud mütsike ja osa selle tööprotsessist :)

Lõng: Love Soft 8/4

Heegelnõel: 2,5

Luisa

25. mail kell 16.34 sai minust ema, meie pistütreke Luisa oli sündinud. Võimatu on neid tundeid sõnadesse panna mis mind valdasid, kui asetati rinnale see pisike 3180 kaaluv ja 52 cm pikk tüdrukuke.

Kuigi sünnituse pikkuseks läks kirja hirmuäratavad 23 tundi ja 55 minutit, ei jätnud see sündmus mulle ühtegi negatiivset emotsiooni. 24. mai õhtul kell 21.30 olime ITK vastuvõtus, valude vahega 4 minutit ei julgenud kauem kodus olla. Õige pea jõudis kohale ka minu ämmaemand Kadri Vinkel, kelle kohta mul ei jätku kiidusõnu, ta on lihtsalt parim. Nii toetava ja rahuliku inimesega olin vaid võimeline selle kõik üle elama nii, et mälestus on pigem helge. Kui kogu pika valutamise tulemus oli kell 14.00 ikka veel väga kesine, nõustusin Kadri soovitatud epiduraaliga ja san isegi 1 tunni magada. Õigel ajal tehtud epiduraali ja stimuleeriva tilga tilga tulemusel oli meie tütar vähem kui kahe tunniga sündinud :)

Koju saime alles laupäeval, kuna kahtlustatud kollasuse tõttu võetud põletiku proov oli pisut kõrgem. Õnneks laupävaks oli see alanenud, ninge meid lasti koju. Täna käisime veel kordusanalüüsi andmas, ning nüüdseks on see näitaja täielikult normis. Meiel on väike probleem ka kaaluga, kuna tänaseks näitas kaal lastearsti juures 2974 g, mis peaks nüüdseks olema juba kõrgem. Imetamisnõustaja juures selgus, et meie laps ei saa piisavalt piima kätte ja peame kuni neljapäevani veel lisatoitu juurde andma. Nüüd järgime hästi kindlat rutiini ja stimuleerime igati piimateket, loodetavasti saab väikseke piisvalt turgutust ja suudab siis ise paremini süüa. Lisatoidu andmise õpetas imetamisnõustaja selgeks vaid Allanile, kes on üldse nii suureks abiks ja toeks, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ilma temata toime tuleksin.

Aga kõik maailma probleemid tunduvad nii tühised, kui su kõrval või süles nohiseb üks imehästi lõhnav armas beebi. Vaatame teda, suutmata uskuda, et tõesti on tegu meie tütrekesega. Maailmas pole ühtegi võimsamat tunnet!

Uued tuuled

Eelmise aasta kokkuvõtteks võib vaid öelda - suurepärane. Käesolev tõoatab aga tulla veelgi imelisem. Nimelt ootame suure õhinaga meie esimese lapse sündi, pisitüdruku sünnitähtajaks täpsemalt on 26.mai. Seni on lapseootus olnud vaid puhas rõõm ja beebiga ka kõik korras. Eks on siin blogis seetõttu ka tavapärasest vaiksem olnud, minu meeled on vallanud meie pikalt igatsetud beebi ootus. Ja ta otsustas tulla just siis, kui mina olin juba lootust kaotamas ja täieliku üllatusena meile mõlemale.

Nüüdseks on aeg juba sealmaal, et jäänud on veel viimased kolm nädalat tööl ja võingi pühenduda hoopis uuele elule. Seda, et mul järgneva kolme kuu jooksul igav hakkaks, ma küll ei usu. Terved kuhjad raamatuid ootavad lugemist, lademes lõngad kudumist ning bookmark on katsetamist ootavatest retseptidest pikaks veninud. Eelkõige aga võtan seda aega kui väikest puhkust uue elurütmiga kohanemiseks.

Natuke muidugi muretsen ka, et kuidas me oma pisikeses korteris edaspidi hakkame saame, sest hetkel ei raatsi jäänud aega uue eluaseme otsimesele kulutada. Sügisest hakkame edasi vaatama. Samuti peame nüüd usinasti veel teatreid ja kino külastama, mai kuust ei pruugi see enam nii lihtne olla. Lapsehoidjaid vanemate või õdede-vendade näol pole meil paraku siin Eesti nurgas võtta. Kuid kirjeldamatu rõõm tulevase ilmakodaniku üle korvab kõik :)

Jalgpallurite naised

Vähe on neid inimesi kes ei ole kuulnud, et eilsest algas jalpalli MM 2010 Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ja vist on vähe neid nais, kellele lähimate nädalate jooksul telekapulti usaldatakse. Mina igatahes olen leppinud olukorraga ja vaatan ka ise suht huviga. Eile käis Allan mulle niikaua ajudele, kuni nõustusin temaga ennustustabeli täitma. Ütleme nii, et esimese mänguga (LAV-Mehhiko jäi meil välja kuna see oli juba lõppenud kui meil ennustamiseks läks) läksin temast kohe kolme punktiga ette. Meil on siis nii, et õige tulemus annab 1 punkti ja õige skoor sealjuures veel 2 punkti lisaks. Ja arvake ära kes Prantsusmaa-Uruguai viiki 0:0 ennustas :) Järgnevad 2 mängu tõid kummagile mõlemas mängus 1 punkti juurde. Et siis seni läheb mul päris hästi.

Ja ma laenasin Liinalt ideed tarbida ühe mänguriigi veini sellel õhtul. Ma ilmselt piirdun vaid nädalavahetustega, igapäevaselt läheb paljuks. Eile oli meil LAV punane vein ja täna tõi Allan mulle ühe Argentiina veini. Mõlemad on väga huvitavad olnud, ma muidugi üritan tarbida selle ürituse raames kuni 150 kr veine.

Homme tuleb tasakaaluks tüdrukutega SATC õhtu koos kinokülastuse ja sellele järgneva hea söömaajaga. Et mitte oma naiselikku poolt minetada :)

Tomten

Muster: Tomten Jacket Elizabeth Zimmermannilt
Lõng: Novita Luxus Stone, pruuni 750g, halli 100g
Vardad: ringvardad 4,5 mm

See oli nüüd juba üle-eelmisel suvel kui minu kallis A. mulle etteheite tegi, et temale miskit kunagi ei koota. Ma olin üsna pahviks löödud sellest avaldusest kuid võimalust kasutades ladusin talle ette mitmeid mulle meelepäraseid kampsunimustreid. Tema valik langes kiiresti Tomteni kasuks. Ma olin ka rahul :)

Lõnga valimine osutus juba keerukamaks ülesandeks. Oleks tahtnud midagi tviidilaadset, kuid valik meil kesine. Tellima ei tahtnud USA-st hakata kuna näpud juba sügelesid. Lõpuks sobisid härrale Novita Luxus Stone kaks tooni ja nii ma need ka ära ostsin.

Arvutustööd tehtud, lõin vardad lõnga sisse ja läks käima. See oli siis 1. septembril 2008 :D. Algul oli tore kududa mindless parempidiseid ridu, kuid õigepea oli mul tunne nagu kooks põrandavaipa. Lõputud parempidised read, rida rea otsa. Puhh. Ja nii ta seisma jäi, nii umbes kolmveerand aastaks. Kui ma eelmisel sügisel peale sapiseid märkusi tulevase kampsikuomaniku poolt selle taas kätte võtsin, läks libedamalt, eriti käeaukudeni jõudmise järel. Panen siis kirja ka mis ma teisiti tegin kui originaalis. Palju kasutasin Jared Floodi muudatusi.

• V-kaelus, et vältid väga suurt kapuutsi. Samal põhjusel vähendasin kapuutsiks kootavaid silmuseid 24 võrra, kududes mõlemalt õlalt 6 esihõlma ja 6 tagaosa silmust kokku.
  

• Kapuutsi kuklaosas kahandasin natuke alguses, kudusin veidi ja siis jälle kasvatasin, et järgiks peakuju ja oleks mõnusam. Terava tipuga kapuuts ei tulnud kõneallagi, sobivaks osutus variant kus käiku läksid nii lühikesed read, kahekaupa kahandamine ja järelejäänud silmad õmblesin Kitchener Stitchi kasutades kokku.

• Varrukad kudusin õlaosas lühikesi ridu kasutades, nii sai õlast hästiistuva kampsuni. Samuti kahandasin varruka laiust iga 14 rea järel.

Lõpuks kui kamps oli valmis, nööbidki ees, avastas kallim, et kapuuts on ikka liiga terav. Egas midagi, veelkord esiliistu ja alumise ääre ülesharutamine ja kapuutsi umbes... sajandat korda uuesti kudumine. Seetõttu sain veel jõululaupäeval vahetult enne surnuaeda minekut nööpe ette õmmelda. Aga peaasi, et omanik lõpptulemusega rahul. Ja seda paistab ta olevat.

Ühtalsi kvalifitseerub see mu lemmikkudumiks mis valmis aastal 2009. Ma piltide puudumisel ei saanud Kajakalt ja Tiinalt saadud meemi enne taha, ainult kuu aega hilinesin :)