neljapäev, oktoober 6

Kaksi kodus

Tänasest jääme neljaks päevaks Luisaga kahekesi. Allan on Saaremaa Rallil tööasjus ja meie nüüd puhta omapead linnas. Pole seni veel nii pikalt ise pidanud hakkama saama :) Ikka on hea kui keegi teine pakiruumist turvahälli rattad välja sikutab või õhtul vannitada aitab. Või poes üks last ja teine ostukäru lükkab. Ei tea kas teistel ka selliseid hakkama saamise kahtlusi on olnud, või olen selline hädine eksemplar :) Nii hea on õhtul teise täiskasvanuga päeva muljeid jagada ning mõneks ajaks laps isale sülle torgata ja ise hetkeks hinge tõmmata. Tegelikult ma ei kahtle, tuleme toime kenasti. Päevad peavad olema vaid sisustatud, kui kodus kõik need päevad passida, siis vist veniks aeg väga aeglaselt.


Pealegi igav meil ei hakka. Nüüd kui Luisa ennast seljalt kõhule on hakanud pöörama, tuleb teda järjepidevalt nõudliku pahandamise peale tagasi selili pöörata :) Ja need hääleharjutused, omg, sellised detsibellid, et võtab kurdiks hoobilt. Väidetavalt on nüüd selge, mis laps minult pärinud on :)

Ma pean nüüd valgemat päeva ootama ja mõned kudumi-pudinad pildile jäädvustama. Midagi märkimisväärset mul teha ei õnnestu, aga natuke juba hakkab looma. Kui nüüd kõik hästi läheb, siis ehk lähitulevikus saab lapse ka õue magama jätta ning mulle eraldub sellega seoses pisut rohkem aega. Väljas on meie preili nimelt nõus juba mitmetunniseid unesid tegema, ei jaksa enam ära jalutada. Aga kõndimise ja käru lükkamise ajal ma paraku kududa veel ei oska, ning siia välja magama jätta last ka kuhugi pole :)

4 kommentaari:

Ada ütles ...

Ole täitsa mureta, ma mõtlen ka neid samu asju ette, et kuidas ja mis - midagi ju otseselt tegemata ei jää ja kuskil käimata samuti mitte, aga selge on see, et kahekesi on kõik kordi lihtsam. Siiamaani ajab naerma, kuidas me ühel suveõhtul Epuga peale sünnipäevapidu tema maja ees kahekesi Arturi turvahälli rattaid üritasime kokku panna - no ei läinud, suht uued veel ja see üks liigutus käib neil kuidagi kehvasti. No ja siis me seal ragistasime, ise naerust kõveras, teha tuli muidugi ka hädaabikõne abikaasale... :D Just, selle trehvamise osas mõtleme veel midagi välja! ;) Ja andke siis ikka teada, kuhu kanti te kolite.

Helen ütles ...

See pole hädisus, selle nimi on moraalse toe puudus ja väga normaalne nähtus. :)

Anonüümne ütles ...

Mulle on ka alati meeldinud, kui peale päeva lapsega on papa ikka ka meiega. Või poisid. Sest nüüd võib juba ka suurele poisile õeraasu sülle pista ja öelda et hoia. Saavad kenaste hakkama.
Aga need hetked, kus issi kasvõi maale kaob päevaks-paariks on kuidagi ... Ma ikka armastan vist omade seltsi. Hakkama saab alati, aga seltsis ons egasem.

Selle õues magamise kohta - tjah, kui asukohad oleks teised, siis ma ütleks et lükka vanker meile akna alla :) Neiu Marta põõnab kuis jaksab. Mida tuulisem, seda mõnusamalt :)

Kairi ütles ...

Oo, nii armas oli Sinu blogi leida :p Ega ma polekski muidu ära tundnud, aga Luisa pildi järgi vaatasin, et nii, nii - tuttav beebi! :)))
(PK Ingeborg)