25. mail kell 16.34 sai minust ema, meie pistütreke Luisa oli sündinud. Võimatu on neid tundeid sõnadesse panna mis mind valdasid, kui asetati rinnale see pisike 3180 kaaluv ja 52 cm pikk tüdrukuke.
Kuigi sünnituse pikkuseks läks kirja hirmuäratavad 23 tundi ja 55 minutit, ei jätnud see sündmus mulle ühtegi negatiivset emotsiooni. 24. mai õhtul kell 21.30 olime ITK vastuvõtus, valude vahega 4 minutit ei julgenud kauem kodus olla. Õige pea jõudis kohale ka minu ämmaemand Kadri Vinkel, kelle kohta mul ei jätku kiidusõnu, ta on lihtsalt parim. Nii toetava ja rahuliku inimesega olin vaid võimeline selle kõik üle elama nii, et mälestus on pigem helge. Kui kogu pika valutamise tulemus oli kell 14.00 ikka veel väga kesine, nõustusin Kadri soovitatud epiduraaliga ja san isegi 1 tunni magada. Õigel ajal tehtud epiduraali ja stimuleeriva tilga tilga tulemusel oli meie tütar vähem kui kahe tunniga sündinud :)
Koju saime alles laupäeval, kuna kahtlustatud kollasuse tõttu võetud põletiku proov oli pisut kõrgem. Õnneks laupävaks oli see alanenud, ninge meid lasti koju. Täna käisime veel kordusanalüüsi andmas, ning nüüdseks on see näitaja täielikult normis. Meiel on väike probleem ka kaaluga, kuna tänaseks näitas kaal lastearsti juures 2974 g, mis peaks nüüdseks olema juba kõrgem. Imetamisnõustaja juures selgus, et meie laps ei saa piisavalt piima kätte ja peame kuni neljapäevani veel lisatoitu juurde andma. Nüüd järgime hästi kindlat rutiini ja stimuleerime igati piimateket, loodetavasti saab väikseke piisvalt turgutust ja suudab siis ise paremini süüa. Lisatoidu andmise õpetas imetamisnõustaja selgeks vaid Allanile, kes on üldse nii suureks abiks ja toeks, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ilma temata toime tuleksin.
Aga kõik maailma probleemid tunduvad nii tühised, kui su kõrval või süles nohiseb üks imehästi lõhnav armas beebi. Vaatame teda, suutmata uskuda, et tõesti on tegu meie tütrekesega. Maailmas pole ühtegi võimsamat tunnet!