Kõrvitsapräänikud

Kõrvitsaga on ikka selline lugu, et olgu ta kui väike tahes, ikka on seda üheks toidukorraks liiga palju. Ma lõikan tavaliselt uue kõrvita lahti kui püreesuppi hakkan tegema. Ahjus röstitud kõrvitsa püreest saab meie peres kõige sagedamini risotot ning keeksi. Kuni ma avastasin need kõrvitsapräänikud.

Kõrvitsapräänikud (Nami-nami)

100g võid

150g fariinisuhkrut

200g kõrvitsapüreed

100g rosinaid

1tl vaniljeekstrakti

225g nisujahu

1,5tl küpsetuspulbrit

1tl kaneeli

Vahusta või suhkruga heledaks, lisa kõrvitsapüree, rosinad ja vanilliekstrakt.
Sõelu teise kaussi jahu, küpsetuspulber, küpsetuspulber ja kaneel, lisa seejärel või-kõrvitsasegule. Sega hoolega.
Tõsta dessertlusikaga võitatud ahjuplaadile 18 tainaportsu, jättes tainaportsude vahele piisavalt ruumi, kuna küpsised valguvad küpsedes laiali.
Küpseta 200-kraadises ahjus 12-15 minutit, kuni küpsised on veidi pruunistunud.
Jahuta ahjuplaadil 5 minutit, seejärel libista metallrestile ja lase jahtuda.

Nii head! Kohe nii maitsvad, et ma olen viimaste nädalate jooksul neid juba mitu satsi teinud. Ja kunagi ei saa pilti ka tehtud, sest need süüakse lihtsalt käest ära. Juba tainas ise on tohutult maitsev, ma alati pisut maiustan sellega enne kui hakkan präänikuid ahjupannile laduma. Esimesel korral ma lasin neil 14 minutit ahjus olla ja jäid pealt pehmeks. Nii oli ka hea aga tõeliselt mõnusa krõbeda pealispinnaga präänikud saavad minu ahjus ca 17 minutiga. Natuke jõuluse maitsega ja väljas oleva talve taustal parim amps tee kõrvale. Pildi sain siiski ka tehtud, päästes selle tarvis ühe küpsise lausa Luisa hammaste vahelt :)

Ilusaid pühi!

Nädalavahetuse imeilusad ilmad ei soosinud köögis toimetamist, särav päike ja kauaoodatud plusskraadid meelitasid rohelusse. Nii ma seekord piirdusingi vaid ühe juba traditsioonilise pashaga, kuigi enamasti teen ma kaks erinevat varianti sellest pühaderoast. Meie pühadelauale kuuluvad kindlasti ka kiluleivad, millega katki koksitud mune toredam süüa. Ja siis fetapirukad. Seda ma ei mäletagi, kuidas need meie ülestõusmispühade lauale on sattunud. Igal aastal fetapirukad aga iga kord uut moodi.

Seekordne retsept on pärit Oma Maitse retseptiraamatust, lk 55. Mulle tohutult meeldis nende pirukate pärmitainas - kerkib külmkapis ja sisaldab ohtralt võid. Maitselt hoopis pehmem ja soolaste pirukate jaoks ideaalne variant. Kasutan seda kindlasti ka edaspidi. Ühtlasi sain tänu nendele pirukatele sügavkülma spinativabaks, jälle sammuke suvele lähemale.

Spinati-fetapirukad

Peterburi pärmitainas:

• 2,5 dl piima
• 50 g pärmi
• 200 g margariini (kasutasin Tere võid)
• 7,5 dl nisujahu (mul sellest 1 dl rukkijahu, ootamatult lõppes nisujahu otsa)
• 4 tl suhkrut
• 1 tl soola

Täidis:

• 150 g külmutatud spinatit (mul veid üle 200 g)
• 100 g seedermänniseemneid
• 1 muna
• 200 g fetat (mul pigem 300 g)
• musta pipart
• värsket või kuivatatud punet

pintseldamiseks 1 muna

Lahusta soojas piimas pärm. Sulata või, sega jahuga läbi ning lisa piima-pärmisegu, sool ja suhkur. Sõtku ühtlaseks tainaks ning jäta külmkappi vähemalt 1 tunniks ootele.

Sulata spinat ning pigista sellest liigne vesi. Rösti seedermänniseemned kuldseks. Sega kõik täidiseained kausis ühtlaseks.

Rulli kerkinud tainas õhukeseks ning lõika sellest klaasi või vormi abil rattad. Pintselda pind lahtiklopitud munaga ja aseta sellele paras kogus täidist. Voldi pirukad pooleks ning suru ääred tugevasti kinni. Aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja lase 5 min kerkida. Pintselda pealispind munaga ja küpseta 220-kraadises ahjus 18 minutiga isuäratavalt pruuniks (minu ahju puhul piisas 12 minutist).

Kihilised šokolaadiküpsised

Aegumatu klassika! Ma ostan neid ka praegu, vaatamata sellele koledusele mis poekookides reeglina sees on. Aga nii head on ju :)

Kui mu sõbranna aga kihilisi küpsiseid ise tegi ja väitis selle toimingu veel suhteliselt lihtsa ka olevat, pani see mul mõtte idanema. Nii ma eelmisel nädalavahetusel namis oleva Tallinna Teeninduskooli retsepti järgi neid headele sõpradele pakkumiseks valmistasingi. Jah, keerulist ei ole siin midagi. Veidi tüütu on 5 põhja küpsetamine, kuid samal ajal kui üks põhi küpses panin teise plaadi lahtise akna juurde jahtuma ning kolmandale määrisin moosi. Kokku läks aega kindlasti alla 2 tunni.

Kihilised küpsised

350 g võid

350g suhkrut

350 g jahu

9 muna

Vahele:

600 g moosi (kasutasin punasesõstra tarretist)

Peale:

350 g tumedat šokolaadi (kasutasin Laima 70%)

Vahusta toasoe või pehmeks vahuks, lisa jahu. Vahusta munad koos suhkruga kohevaks. Sega munamass osade kaupa jahu-või segule, kuni saad ühtlase taigna.

Määri saadud taignast 5 õhukest küpsisepõhja küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200 kraadi juures kuldseks. Minul kulus selleks ca 11 minutit.

Määri jahtunud küpsisepõhjadele keedis ja pealmine kiht kata sulatatud šokolaadiga.

Originaalretseptis oli šokolaadi kogus küll 400g tumedat + 100 g valget, aga minu arvates sai 350 g juba päris paksu kihi katteks. Ma ilmselt paneks teinekord ka viimasele kihile šokolaadi alla moosi, sest külmikust võttes lõi osadel tükkidel šokolaadi kihi lahti. Ja veel, ilmselt oleks mõistlik pisut oodata šokolaadi tahenemist ja enne külmikusse panemist plaadid tükkideks lõigata. Ma ootasin tükeldamisega küll lausa paar tundi peale külmikust võtmist, kuid ikka kippus pealmine kiht murenema.

Kõrvitsakeeks

Mis sobiks lumesse mattunud hommikul paremini, kui lõiguke vürtsikat kõrvitsakeeksi õrnalt hapuka lumivalge toorjuustukreemiga. Seda siis loetud päevad enne kevade algust.

Revideerisin nädala alguses oma sügavkülmiku varusid ja mõistsin, et ise need seal ei kahane. Tuleb taas algatada aktsioon - sügavkülmik tühjaks. Lihasahtli sisu muutub meil pidevalt ja sellega muret pole, kuid teised sahtlid näitavad sisu kahanemist vähem, kui mulle meelepärane oleks. Sellest tulenevalt näeb siin nüüd ehk mõnda ega mitte just hooajalisi toidupostitusi :)

Aga kõrvitsakeeksi juurde taas. Kõige enam kasutan kõrvitsat püreesupiks, kuid alati jääb veidi üle ning selle olen ahjus pehmeks röstinud ja saadud püreed minigrip kottides sügavkülmas hoiustanud. Täpselt parajates portsudes näiteks selle keeksi tarvis. Mari-Liisi retsepti muutsin vaid niipalju, et ingveri asendas veidikese kardemoniga ja kattele lisasin pisut enam suhkrut. Tegu on tõeliselt mõnusa ja mahlase keeksiga.

Kõrvitsakeeks

3 muna
2 dl suhkrut
3 dl kõrvitsapüreed
95 g sulatatud võid
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
2 tl vaniljesuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
veidi kardemoni

Katteks:
150 g toorjuustu
3 spl tuhksuhkrut
1 laimi mahl ja riivitud koor

Vahusta munad suhkruga. Sega eraldi kausis omavahel kõrvitsapüree ja jahtunud sulavõi. Ja veel ühes eraldi kausis sega kõik ülejäänud kuivained. Lisa kuivainetele kõrvits ja või ning kõige lõpuks sega hulka muna-suhkruvaht.

Määri keeksivorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud ahjus kõige alumisel siinil 180 kraadi juures 40-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Tõsta vorm ahjust, lase jahtuda. Võta keeks vormist välja.

Katte tarvis sega kõik vajalikud ained omavahel. Määri kate jahtunud keeksile. Lase külmkapis tahedamaks minna.

Jõulupalavik, vaikselt hiilib ligi.

Juba teine advent läbi ja jõuludeni vaid 18 päeva jäänud. Lugedes Paranksi juures kuidas ostukeskused rahvast üle ajavad ja parkimiskohtagi keeruline leida, siis tundub, et olen oma kingijahiga juba hiljaks jäänud. Hetkel mind kohe üldse ei ahvatle ükski rahvast pungil kauplus. Äkki nädala sees on rahulikum? Peab katsetama.

Nädalavahetus möödus kudumise (jippii, kudusoon on üles leitud) ja kokkamise tähe all. Eile tegin piparkoogitaigna valmis, mida järgmine nädalavahetus loodetavasti koos sõpradega küpsetama saab hakata. Üks õnnetu kõrvits ootas ka kapi otsas, lõin noa sisse ja kõik sabast sarvedeni läks käiku. Kõigepealt meile kõrvitsa-juustu püreesupp. Siis sektorid ahju röstima (180 kraadi juures ca 45 minutit) ning hiljem püreeks ja sügavkülma. Mari-Liisi eeskujul nokkisin seemned ka välja, loputasin puhtaks, kuivatasin ja seejärel röstima. Õhtul torkasin veel kahe keeksi jagu mammusid ja natuke pähkleid tumeda rummi sisse likku. Eelmisest aastast oli meeles, et jube head on selle keeksi see kuivatatud pirni tükid, natuke teraline ja mõnus hamba all. Lisaks läks veel suuri rosinaid, kirsse, jõhvikaid, aprikoose, poolik pakk datleid ning veidi poolitatud sarapuupähkleid. Kuigi ma ei minesta ei vorsti ega ka poesaia peale, siis igasugu värvilist ja eksootilise maitsega kraami ma keeksi sisse ei kipu panema. Aga ainult mahedat kraami ma ka osta ei näe mõtet, võimaluse piires küll aga mitte nui neljaks.

Üle pika aja

Kaja vist oli see, kes ütles, et blogima peab järjepidevalt, muidu kaob harjumus. Minu harjumus on juba kadumas, sellest ülesaamiseks tuleb hakata jälle blogima. Vähe sellest, et ma pole jõudnud siia kirjutama, ei ole ma käsitöö vallas ka millegi märkimisväärsega hakkama saanud vahepeal. Poolikuid töid on mitmesse kotti peidetud, kuid seda kirge juskui hetkel pole. Nii et tuleb ennast ka kuduma taas harjutada :) Selleks nõustusin heade sõprade pojale jõuluks vesti kuduma, kolmapäeval läheme Madliga vastavatud Veimevakka lõnga valima. Et siis pisikesed sammud korraga.

Muinasjutuline talveilm aga tekitas minus vastupandamatu jõuluootuse. Istun siin diivanil, pastakas ja märkmik kõrval, ning nuputan mida jõululauale Põlvas ja uusaastalauale Tallinnas võiks pakkuda. Raamauhunnik kõrval muudkui kahaneb, kuid inspratsiooni ikka ei ole. Täna hakkan vist mööda blogsid ja toidulehekülgi ringi kolama. Kirjas on vaid vist eelmisest aastast Krentu blogist leitud idee Maru piparkoogi-vaarikajäätist teha. Ma loodan sellega ilma masinata Põlvas toime tulla. Triibiku jõulukeeks nagunii, seda teen seekord kaks, ühe võtan jõuluks Põlvasse ja teine jääb meile koju maiustamiseks. Natuke mammusid tuleb veel juurde varuda, siis sab need likku torgata.

Isetehtud kinkidega on seekord nigelasti, kuid mõned mõtted siiski on. Seekord pärlikastist ja köögist, kudumisega ei jõuaks ma enam kuhugi. Üldse mõtlen, et peaks seda ringi pisut koomale tõmbama, meil on jõuluajal niipalju käimist, et igaühele lihtsalt ei jaksa midagi välja mõelda. Eelmisel aastal nimekiri oli juba hullumeelne, seekord jäävad ilmselt vanemad, minu vanaema, tädi, ristiemad ning siis Allani vennalapsed (3) ja minu tädipoegade tütred (2, minu ristitütar sealhulgas). Kuigi ka seda kõike polegi nii vähe. Me Allaniga mõtleme, kas seekord teeme üksteisele kingitusi või läheks hoopis selle eest kusagile spasse vms. Samas on kinke ju nii tore saada :)

Aga et see ei oleks järjekordne piltideta postitus, siis panen kirja kaks oma viimase aja lemmikut, lumisesse talveõhtusse sobivad mõlemad.

Tomatisupp kitsejuustuga (minu bossi retsept)

Poti põhjas praadida klaasjaks üks sibul.

Lisada 2 (suurt) purki purustatud tomateid (ma olen ka tomatihoojal värskeid sisse hakkinud).

Tomatipastat suuremast pakist ca pool.

0,5 puljongikuubikut (aga saab edukalt ka ilma selleta).

1-2 tükeldatud küüslauguküünt.

natuke tüümiani

Kui see kõik on korralikult segi keenud, ca 5-7 minutit, võta pott tulelt ja viiluta sisse pool pakki kitsejuustu. Siis saumikseriga veidi töödelda ja serveerimiseks veidi tüümiani või basiilikut peale, ning valmis ongi.

Ja siis pärmitaignast kaneelisaiad. Mu suhe pärmitaignaga on selline kehvema poolne, enamasti ei ole saiad saanud nii pehmed kui ma eeldaks ja eriti järgmisel päeval neid enam ei tahaks. Kuid sõbranna juhatas Liilia blogis oleva pärmitaigna retseptini, ning see toimis tõesti täitsa edukalt. Saiad said pehmed ja järgmiseks päevaks neid kahjuks enam ei jätkunudki :)

Kaneelisaid

25 g pärmi
2 dl piima
0,5 dl (40g) suhkrut
veidi soola
jahvatatud kardemoni
1 väike muna
6 dl (400 g) nisujahu
50 g võid

Vahele:
50 g võid (sulatada)
suhkrut
kaneeli

Pudenda pärm kaussi, lisa veidi käesooja piima ja lahusta selles pärm. Kalla juurde ülejäänud piim, sool, suhkur, kardemon ja pool jahukogusest ning sega korralikut läbi. Lisa muna ja järk-järgult teine pool jahust ja sõtku. Viimaks lisa ka tükkhaaval toasoe või ning sõtku seni kuni taigen ei jää kausi ja käte külge kinni. Kata kauss rätikuga ja tõsta sooja kohta umbes 1 tunniks kerkima.

Kerkinud taigen rulli jahusel laual lahti, ristkülikukujuliseks. Määri peale sulatatud jahtunud või ja puista korralikult üle suhkru ning kaneeliga.Keera rulli, alustades laiemast servast. Lõika rull 2-3 cm paksusteks viiludeks ja aseta saiad ahjuplaadile ning lase 10 minutit kerkida. Määri pealt lahtiklopitud munaga ja küpseta 210 kraadises ahjus 10-15 minutit.

Tšillimoos

Magus, terav, tuline ja oi kui hea! Mulle hirmsasti meeldib eelnimetatud maitsekooslus, mistõttu käin tööl lõunaks Mamos nende ahjuliha wrappi tšillimoosiga aegajalt söömas. Selleks pole õnneks kaugele vaja minna, 5 korrust trepist alla ja kohal :)

Kuna see moos mul juba hinge peal oli, siis vaatasin netis sobiva retsepti järgi ringi. Otsustasin Good Foodi Sweet chilli jam'i kasuks, kuna see tundus olevat just see õige. Retsept lubab, et on piisavalt terav kuid pead õlgadelt ei lennuta ja nii ka on. Tegin prooviks 1/4 kogusest ja sellest sai täpselt 0,25 l. Küpsetasime eile ahjus sea kaelakarbonaadigi selleks, et moosi proovida :) Mina määrisin lihatüki ikka särav oranzi-punase kihiga kokku, Allan andis tagasihoidlikumalt oma lihalõigule värvi. Ma olen igatahes väga rahul selle tšillimoosiga ja plaanin mõned purgid veel teha, eriti kui oma (loe A. ema) kasvuhoones ilusaid punaseid paprikaid on veel rohkesti.

Magus tšillimoos

8 punast paprikat, seemnetest puhastatud ja suurteks tükkideks lõigatuna

10 tšillipipart, suurteks tükkideks hakituna koos seemnetega

näpusuurune tükk kooritud ja jämedalt tükeldatud ingverit

8 kooritud küüslauguküünt

400 g purk kirsstomateid

750 g valget peensuhkrut (Billingtoni golden caster sugar't, kui raatsid)

250 ml punase veini äädikat

Pane tšilli, paprika, inver ja küüslauk köögikombaini ja töötle kuni saad täiesti ühtlase segu. Kalla paksupõhjalisse potti, lisa tomatid, suhkur ja äädikas ja lase keema tõusta. Koori vaht ning seejärel lase madalal tulel keeda ca 50 minutit, aegajalt segades.

Kui moos on paksenenud, keeda veel 10-15 minutit aegajalt segades, et moos põhja ei kõrbeks. Moos on valmis kui see näeb välja nagu paks ja mullitav laava (otsetõlge :)). Lase hetk jahtuda ja pane steriliseeritud purkidesse ja kaaneta koheselt. Säilib ca 3 kuud jahedas ja pimedas kohas.

Hoidistamishooaja avapauk ehk maasikamoosid rabarbriga

Ajal, mil Põhja-Eestis leiab ehk peenralt esimesi rohelisi maasikaid, on mul esimene ports koduaia maasikatest moosi juba purgis :) Jaanipäeval tõid sõbrad kaasa suure kastitäie marju, millest ohtra muu söögi kõrval enamus puutumata jäid. Nii ei jäänudki mul ilusal jaanipühal muud üle kui selle aasta hoidistamishooaeg avatuks kuulutada.

Haarasin Allani ema aiast natuke rabarbit ka kaasa, puhas maasikamoos on minu jaoks liiga magus ja igav. Kokku sain 4 purki (ca 1,5 l) rabarbri-maasikamoosi vaniljega ja 4 purki (2 l) maasika-rabarbrimoosi. Esimeses variandis on rabarber ülekaalus ja teine variant pigem maasikane. Ma nüüd pean veel natuke kaaluma, kumb neist moosidest mulle enam maitseb, Allan otsustas hoobilt maasikasema variandi kasuks. Aga meie väikese pere juures ehk rohkem maasikamoosi polegi tarvis, suur hulk teisi marju ja puuvilju tahab ju ka sügiseks purki panemist. Vaatame veel.

Rabarbri-maasikamoos vaniljega (nami-namist)

750 g rabarbri
500 g maasikaid
1 dl vett
500 g moosisuhkrut
1 vaniljekaun (Põlva Selverist ei leidnud ja kaugemale ei viitsinud poodi minna, lisasin pakikese vene päritolu vaniljet)

Keeda puhastatud ja tükeldatud rabarbri vees kaane all 5 minutit. Lisa maasikad koos moosihkru ja pikuti poolitatud vaniljekaunaga ning keeda veel 10 minutit. Eemalda vaht ja lase pisut jahtuda, eemalda vanillikaun ning pane steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Mina püreestasin ka selle moosi enne purkidesse panekut.

Maasika-rabarbrimoos (Thredahlialt)

1600 g maasikaid
500 g rabarbrit
1 kg suhkrut

Püreesta marjad ja rabarber, sega suhkruga ja lase 15 minutit seista, aegajalt segades. Siis lase moos keema tõusta, keeda 10 minutit ja eemalda vaht. Lase õige pisut jahtuda ning tõsta steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

Purkide all olevad rätikud on taaskasutus minu ema moodi, ehk jõuluteemalisest laudlinast, mis oma pisut kulunud välimuse tõttu ei sünni enam lauale katteks, saavad hoopis köögirätikud :) Aga eks peale jaanipäeva tulebki nüüd jõule ootama hakata, mis seal enam.

Hapuoblikasupp suitsukamaraga

Kui juba kord veab ja õnnestub korralik suitsuliha tükk hankida, siis see hea kraam tuleb viimse raasukeseni ära tarbida. Unustatud on ninakirtsutused liiga pekise liha teemal ja muud tütarlapselikud veidrused. Liha on hea musta leiva peale, killukese võib muna praadimisel kasutada ja ega meil teda muuks enam jagugi.

Väiksena tundus suitsuliha mulle vastik, nii tulisoolane ja valdavalt pekist koosnev. Ei tea kas on tänaseks päevaks mu maitseeelistused muutunud või hangib Allani isa meile lihtsalt nii suussulavad tükid, et midagi maitsvamat on raske ette kujutada. Kui lihaga ühele poole on saadud, jääb järgi hea suitsukamar, millest kevadel ja suve hakul saab maitsva supi.

suitsukamarat
korralik peotäis hapuoblikaid (kaalusin, ca 130 g oli mul)
6 keskmist kartulit

2 l vett
puljongikuubik (soovi korral)
5 keedumuna
soola, musta pipart

Pane suitsukamar veega potti keema. Keeda kuni kamar on pehme, nii umbes 30 minutit ehk. Seejärel võid lisada soovi korral puljongikuubiku ja tükeldatud kartuli. Kui kartul on pehme, lisa pestud ning tükeldatud hapuoblikad. Mõne minuti pärast lisa keedetud muna, mina surun poti kohal lihtsalt kahvliga peos puruks. Maitsesta soola ja pipraga, lõika kamar väiksemateks tükkideks ja serveeri. Igale portsule võid raputada veel natuke keedumuna tükikesi.

Väga hea supp on, ausalt :) Allani ema teeb seda suppi vahel ka noorte rabarbrilehtedega.

Kuidas karulauk mu nädalavahetuse plaanid sassi lõi

Tegelikult oli mul plaanis nädalavahetusel logeleda ja kududa ja lugeda. Sest esiteks - terve see aasta on mul erakordselt tihedad ja seejuures imetoredad nädalavahetused olnud; teiseks - hirmammu ei ole siin ühtegi valmistööd näidata olnud; kolmandaks - esmaspäeval pean raamatukokku hunniku raamatuid tagastama millest üks ikka veel pooleli. Ja läks ikka nagu alati.

Reede õhtu veetsime sõpradega Tallinna lahel jahiga seilates. Imeline ilm, kallid sõbrad ning võimalik, et merelt tuleva maheda briisi mõjul oivaliselt maitsenud söök-jook. Täiuslikult alanud nädalavahetud.

Ja siis kirjutab Vernanda nii toredasti karulaugu sügavkülma pistmisest, et ma veedan enamuse laupäeva pärastlõunast karulaku pestes, kuivatades, hakkides, kotikestesse toppides. Sest muidugi ma pidin ju keskturult 5 punti endale koju tooma. Et jätkuks ikka kohe söömiseks ja tallele panemiseks. Minu enne ja pärast pildid järgnevad nüüd :)

Sügavkülma läks 8 väikest minigrip kotikest. Natukeseks ikka jagub, ma loodan.

Kohe söömisek valmis purgike karulaugupestot. Alles eelmisel nädalavahetusel sai Kaja juures söödud seda hooajalist lemmikut, kuid sellest ei saa kunagi küllalt. Läheb tuleval nädalal nii pastale kastmeks kui risoto sisse.

Retsept on tegelikult tunde järgi

100 g karulauku (mina panen koos vartega)
50 g piiniaseemneid
1 dl oliiviõli
50 g parmesani
soola

Töötle saumikseriga pestud ja kuivatatud karulauk koos pähklitega peeneks. Lisa vähehaaval oliiviõli niipalju kuni sulle sobiv konsistents tekib. Sega juurde riivitud parmesan ja maitsesta soolaga. Voilaa, valmis.

Karulauguvõi

100 g võid
15 lehte karulauku
poole sidruni koor
soola

Haki karulauk peeneks, sega toasooja või, riivitud sidruni koore ja soolaga ühtlaseks. Taas, imelihtne.

Tänaseks õhtusöögiks on ahjukartulid karulaugu-kurgi-kodujuustusalatiga.

75 g karulauku
pool pikka kurki
250 g kodujuustu
150 g hapukoort
soola
pipart

Haki karulauk peeneks, lõika kurk kuubikuteks, sega kodujuustu ja hapukoorega. Maitsesta soolaga.

Kuna karulaugu hooaeg nädala-paari pärast lõppema hakkab, siis viimane aeg proovida. Retseptideks saab ideid Nami-namist.

Isetegemised toidu vallas

Ma klassifitseerun kindlasti suureks pasteedisõbraks. Parematel päevadel on mul kodus A. ema tehtud variant, mitte nii headel aegadel sobib Selveri oma kah. Aga... nüüd kui mul köögikombain olemas on, otsustasin hoopis ise teha. Ma muidugi tean, et õiget pasteeti läbi hakklihamasina aetakse, kuid mulle sobib minu variant ka väga hästi :)

Eelmise nädalavahetuse esimene katsetus sai veid liiga tihke ja kõva. Seekord timmisin omale sobivamaks ja väga mõnus saiakate on mul nüüd külmikus ootamas. Pildil on küll eelise nädalavahetuse katsetus.

Konjakimekine kanamaksapasteet

500 g broilerimaksa (külmutatud variant oli minul)

125 g võid

1 peeneks hakitud sibul

1 peeneks hakitud porgand

1 dl kanapuljongit

sortsuke konjakit

soola, pipart, muskaatpähklit

Hauta võis (1/3 kogusest) sibul ja porgand madalamal kuumusel pehmeks. Lisa tükeldatud kanamaks ja hauta ilusati läbi, kuid ära pruunista. Maks ei tohiks olla enam roosa. Mul kulus selleks oma 20 minutit. Maitsesta soola, pipra ja muskaatpähkliga. Lase jahtuda.

Peenesta veid jahtunud maks köögikombainis pehmeks ja lisa ülejäänud või tükikestena, puljong ning konjak. Lase masinal veel natuke käia ning vala valmis pasteet kausikestesse. Lase jahtuda. Imehea sai.

Teine isetegemine jäi eelmisse nädalavahetusse. Suures tuhinas otsustasin ka paljude teiste eeskujul jogurti tegemise ette võtta. Lasin liitri piima (3,5%) peaaegu keema tõusta ning veidikese jahutamise järel (näppu enam piim ei kõrvetanud) lisasin Farmi maitsestamata jogurtit nii 1 dl jagu. Seejärel segasin läbi ning tõstsin potiga suurde saunalinasse mähituna põrandaküttega vannitoa põrandale järele mõtlema. Ca 10 tunni pärast segasin läbi ning lisasin ristiema tehtud vaarikamoosi.

Ma nüüd ei tea mis valesti läks, aga pisut tükiline jäi see asi mul. Maitsel polnud viga, päris hea oli, aga soovitud kreemist tekstuuri ei saavutanud. Hetkel otsustasin mitte uuesti proovida. Seedin natuke seda teemat ja kui keegi oskab soovitada mida paremini teha, siis ootan tagasisidet.

Kui ma Allanile mainisin plaani ka müslit tegema hakata, sain laia muige osaliseks. Et nüüd teeme kõik ise, poodi asja enam varsti ei olegi :) Ma siis tõmbasin piduri peale korraks, kuid täna tõin ikka pähklite segu müsli jaoks ära ja homme hakkan kaerahelbeid röstima.

Karulauk

Tänasel tuulisel pühapäeval avasime selle aasta karulauguhooaja. Allan tõi keskturult 13 krooni eest kaks pisikest punti.

Nüüdseks juba teine aasta kui ma selle taime tärkamist pinevil ootan. Mäletan veel kahe aasta tagust kepikõndi Pille ja Kajaga, kes omavahel karulaugu imelistest omadustest vestlesid ja Pille aina uutest roogadest rääkis millesse see küüslaugumaitset meenutav rohttaim passib. Pesto, tzatziki, sõir, või - nee on nüüdseks kõik mu äraproovitud lemmikud. Valiku karulauguretsepte leiab nami-namist.

Meie lauale jõudis täna karulauguga kartulipuder. Retsepti järgi putru ei keeda aga need kaks punti panin mõlemad sisse. Maitsev! Võiks muidugi veel peenemaks hakkida karulaugu aga ma seekord ei raatsinud, tahtsin hamba all esimesi taimekesi tunda :) Juurde valmis Thredahlia ainetel metskits malmpotis. Täheldan siia ka tänase retsepti üles:

metskitse liha korralik tükk

2 sibulat

küüslauku

2 pommut

1 purk purustatud tomateid

pärlsibulaid (pool väikest purki oli jäänud külmikusse)

soola, pipart, vürtsköömnepulbrit, tšillihelbeid

õli, mul viinamarjaseemne, sest oliiviõlist oli vaid extra virgin mis kuumutamiseks ei sobi

Lõika liha suurteks kuubikuteks, maitsesta üsna tugevalt soolaga ja jäta kaussi ootele. Koori sibul ja küüslauk ning haki mitte väga väikeseks. Lõika ka pommu kuubikuteks.

Kuumuta malmpoti põhjas õli tuliseks ja pruunista lihatükid mõlemalt poolt. Tõsta liha potti tagasi, lisa sibul, küüslauk, veidi jahvatatud vürtsköömet, tšillihelbeid ja kuumuta pisut. Lisa pommutükid, purk konserveeritud tomateid, pärlsibulad ning veidi vett. Jäta (paokil) kaane alla vaikselt umbes kolmeks tunniks podisema. Aeg-ajalt kontrolli, et vedelikku jätkuks ja sega veidi.

Seda retsepti olen peale malmpoti omanikuks saamist mitmeid ja mitmeid kordi kasutanud, siiani üks lemmikuid. Pommu laguneb mõnusaks kastmeks ja lihtsa vaevaga valmib suurepärane hautis.

Moosijuttu

Meie peres pole moosi kunagi poest ostetud. Nii minu kui ka Allani ema on kirglikud hoidistajad ning muret talviste varude pärast pole põhjust tunda. Kuid sellel suvel tabas mindki kange moosipalavik. Alguses oli plaan mõned purgid punasesõstra marmelaadi krõbedale röstsaiale määrimiseks valmistada, kuid isu midagi purki panna üha süvenes. Käisin Allani ema aias ringi, silmad peas vilamas, et millest annaks veel miskit kokku keeta.

Kogu keetmise ja püreestamise tulemusena ootab pühapäevaseid pannkooke ning argihommikute putrusid ja röstsaiu:

• punasesõstra marmelaad
• tikri-kirsimoos
• tikrimarmelaad kaneeliga
• mustsõstramoos kaneeli ja pirniga
• mustsõstratšatni
• õuna-kardemonimoos
• sibula-tomatihoidis

Veel on ootel suur hunnik õunu, pirne ja ebaküdooniaid, et saada pirnimarmelaadiks, õunamoosiks ingveriga ja ebaküdoonia hoidiseks. Samuti palju-palju tomateid. Piduri tõmbas peale aga ootamatu purgisaaga. Nimelt ei ole ma iial ühtegi purki enda jaoks kõrvale pannud, sest kes oleks võinud arvata, et minust veel vanuigi hoidistaja tuleb :) Alustuseks soetasin küll hulga ilusaid purke Stockist, kuid õige pea tõin Räpina Magaziinist (hullult laia tootesordimendiga väikelinna pood:) neid nn meepurke lisaks terve paki. Võtsin Põlvast mõned 0,5 liitrised purgid ka kaasa, mõeldes et vajadusel soetan neid Tallinas juurde ja vot nüüd. Pole purke. Mitte üheski poes. Uskumatu! Hakka või miskit ainult purkide pärast ostma :) Üks töökaaslane lubas homseks oma varud üle vaadata, ehk saan midagi. Tooraine ei säili kahjuks igavesti.

Samas külmkappi vaadates valdab rahulolu, kuigi igast valminud hoidisest on vaid üks purk seal ootel. Kahju, et Tallinnas mul kogu seda kupatust kuskil hoida pole, enamus jäi ema keldrisse kust vajadusel neid siis koju tooma hakkame. Toatemperatuuril ma miskit säilitada ei riski.

Leib jahtub laual

Mõnus on laupäeva hommikul ärgata ja lõigata paks viil enda küpsetatud rukkileiba, määrida käärule pisut võid ja võibolla ka killuke juustu, mmm....

Eks ma olen pikalt juba mõelnud, et võiks leiva küpsetamise ette võtta. Kui mu hea sõbranna rääkis, et juba mitmeid kuid pole kordagi poest leiba toonud, palusin ka endale pisut juuretist kõrvale panna. Ega ma esimesest leivateost kohe imesid oodata osanud, kuid eile õhtul ahjust võetud leibadele ei oska midagi ette heita. Kui sõbranna teeb leiba Evelin Ilvese retsepti järgi, siis mina valisin alustuseks Pille oma.

Kuid, ma ei võtnud juuretist mitte eeltaignast, vaid valmis taignast. Samuti küpsetasin leiba kõigepealt 15 minutit 250 kraadi juures ja siis veel 50 minutit 200 kroodises ahjus. Värsked leivad määrisin kiiresti võitükikesega ja siis panin rätikute alla järelküpsema. Ühe leiva tegin tavalise köömnete ja linaseemnetaga ning teisele lisasin Pille eeskujul kuivatatud jõhvikaid ja heledaid rosinaid. Vapustavalt head said mõlemad.

Kui mul veel juuretist ei olnud, tegin prooviks odrajahust karaskit. Lapsepõlve meenutuseks. Kui ma väike olin, lükkas vana-vanaema sageli ahju kütmise järel paar karaskit sooja ahju. Siis mingit retsepti loomulikult ei olnud, kääritav aine hapupiima vms näol pidi olema ja samuti jahu jms mis parasjagu kodus olemas. Küll olid head need karaskid siis. Kuid ka nami-nami olev karask tasub proovimist, meil sai kiiresti otsa. Eriti hea maitses värske meega.

Rabarber seltsis martsipani ja maasikatega

Kostitasin reedel oma töökaaslasi Nami-Nami pavlovaga TÜ lõpetamise puhul, mida edukas kaitsmine mulle tähendas sest aktusele ei plaani ma seekord minna. Kaks 6 munavalgega tehtud torti kadus minutitega ja siis hakkas suur retseptijagamise ring. Sain Nami-Namit taas promoda, näis kes neist koogiteo nädalavahetusel ette ka võttis. Ühe taolise retseptivahetamise käigus sain töökaaslaselt väga maitsva rabarberi-martsipanikoogi retsepti Anni Arro sulest. Kuna reedel toodi mulle ka suur kilekotitäis rabarberit, siis pühapäeva pärastlõunasse sobis see kook imehästi. Maitses isegi paremini kui retsepti lugedes oskasin oodata. Rabarberi hapukust tasakaalustas martsipan ning maasikad mandlilaastudega andsid koogile lisaks oivalisele maitsele ka kauni välimuse.


Rabarberi-martsipanikook maasikatega

300 g liivatainast (tegin selle Nami-Nami retsepti järgi)
500 g rabarberit
200 g maasikaid
100 g martsipani (panin rohkem)
50 g mandlilaaste

2 muna
200 ml vahukoort
1 tl vaniljesuhkrut
2 sl suhkrut
1 sl jahu

Suru tainas vormi, jäta servad kõrgemad. Küpseta põhja 200 kraadi juures 5-7 minutit ehk kuni pind on kergelt kuldne. Tükelda rabarber ja martsipan ja tõsta eelküpsetatud põhjale. Lisa tükeldatud maasikad ja mandlilaastud. Sega kokku muna, suhkur, vaniljesuhkur, vahukoor ja jahu ning kalla segu vormi. Küpseta 175 kraadi juures ca 35-40 minutit.

Õdus õhtu

Kaja oli nii armas ja võõrustas meid Anuga eile oma hubases kodus, eesmärk oli üllas - fimotamine. Seekord me tõesti jõudsime ka selleni, mitte nagu Anu juures, kus kogu aur vaid söömise, joomise ja üksteisest ülekarjumise peale kulus :)

Laud oli meil muidugist taas lookas ja veinistki ei tulnud puudus, kuigi Kertu saadeti veel lisa hankima enne poodide sulgemist. Kaja vapustas meid oma keelt alla viiva pavlova ning soolase keeksiga, milles rikkalikult oliive, sinki ja juustu. Kertu nobedate näppude abil valmis suur kausitäis ahh-kui-head puuvilajasaltit, mina lükkasin Kaja juures kiiresti kitsejuustupirukad ahju. Sellistel puhkudel ma alati imestan kui palju toitu ühe inimese magu on võimlaik vastu võtma. Üsna palju igatahes. Eriti sellises toredas seltskonnas mõnusa jututamise kõrvale.

Õhtu edenedes me siis jõudisme ka fimotamiseni. Tuleb tunnistada, et ega ma ei uskunud ennast sellest vaimustusse sattuvat. Lõikusin oma kolme värvi savitükikeselt igast jupi ära ja keerutasin neid näes nii ja naapidid. Kaja oli aga oma ameti kõrgusel ja võttis vaevaks ka saamatuid aidata, ning nii need pärlikesed käte vahel vormuma hakkasid. Jube nakatav tegevus, hiljem oli raske lõpetada. Nüüd ma hoian ennast tagasi, et mitte kohe uute värvide järele poodi tormata vaid enne tähtsamad asjad ära lõpetada. Lahedaid prosse valmis nii Kajal kui Anul, ma nii kreatiivne esialgu ei ole. Ja lapsed oli usinad fimotajad, Egle-Riin sai vinge kompositsiooniga hakkama ja Suusi nokitses terve õhtu usinalt oma fimo kallal. Ma lakkisin kodus öösel oma fimopallikesed ära ka :)

No ja siis sai Kajaga väikest äri aetud ja üks armas kanake omandatud. Ja õhtul (või oli see juba öösel) tõi Kertu mind veel koju ka, kuigi hoopis teise linna serva pidi ta minu pärast sõitma. Suur aitäh talle! Ja Kajale, kes nii meid vastu võttis :)

Sõir

Mõned mälestused on lapsepõlvest nii ehedad, et neid taaselustada tundub võimatu. Kui mõelda maitsete keeles, siis on kaks rooga, mille maitset ma iialgi ei unustad. Üks neist on vanavanaema äsja ahjust tulnud ja imeliselt lõhnav karask, mille pärast tasus ahjukütmise perioodi oodata, sest see lükati ahju küpsema peale tuha väljavõtmist. Teiseks selliseks maitseks on sõir, tumekollane ja köömnene, mõnusalt tihke ja natuke juustuse mekiga.

Kui miski mälestus on nii ilus, siis seda rikkuda tundub kerge. Seetõttu ei ole ma kunagi isegi mõelnud, et võiks sõira tegemist proovida. Kuid kui Anu juures sain proovida Triinu tehtud varianti ja Triin selle valmistamist kui imelihtsat kirjeldas, hakkasi idanema idee ka ise katsetada. Retsept on nami-namist, ilma eriliste mugandusteta. Kuna ma köömneid eriti ei armasta tegelikult, siis Manni basiilikuga sõirast inspiratsiooni saades lisasin ka värsket maitserohelist, seekord murulauku siis.

500 g kohupiima
1 l piima
2-3 sl võid
1-2 muna (panin 1 muna + 1 munakollase)
1 tl soola
2 tl köömneid (panin selle asemel 3 tl hakitud murulauku)

Kuumuta rõõsk piim keemiseni, lisa kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak (ehk valge piima asemel on potis valkjaskollane läbikumav vedelik). Kalla sõelale nõrguma (ära raskust peale pane, lase rahulikult nõrguda 10-15 minutit).Sulata potis või, lisa nõrgunud kohupiimamass ja kuumuta pidevalt segades, kuni moodustub ühtlane mass. Sega juurde soolaga lahtiklopitud munad ja köömned. Kuumuta pidevalt segades veel 3-5 minutit keskmisel kuumusel, aga ära keeda! Pane külma veega kastetud vormi hanguma.

Ütleme nii, et kui ma nii selgelt ei mäletaks vanavanaema sõira maitset, siis võiks öelda, et tuli välja päris söödav. Aga minu oma sai oluliselt õhulisem ja pudedam, samuti ei ole sellel imelist kollast värvi, mille võin ilmselt tavaliste poemunade kasutamise kraesse kirjutada. Kuna ma aga laupäeval pean minema nagunii Tartusse bakatöö seminarile, siis pärast seda on kohustuslik käik vanavanaema juurde, tema sõiravalmistamise nippe uurima. Kuigi ma kahtlen, kas poekraamiga sellst audentset maitset on võimalik taasluua.

Pasha ja ei muud

Plaanis oli tänahommikusest pidulauast pikemalt kirjutada, Allan vaeseke ei saanud söömagi hakata enne kui mul fotokaga mitu tiiru ümber laua tehtud :) Aga tulemuseks ainult üks õhtuhämaruses saadaud pasha pilt. Ei muud. Sest fotoka mälukaart otsustas just täna lolliks minna ja ainus mis aitas oli formaatimine, mille käigus tänastest piltidest ilma jäin. Õnneks olime hommikul keskendunud rohkem munade koksimisele ning kiluleibade ja fetajuustupirukate mugimisele, seega õige nurga all tehtud pilt ei reeda mõningate tükkide puudumist pashast ;)

Retsept on Krentu blogist, kes nii armsalt oma pasha saamisloost kirjutas, et mul ei tekkinud hetkekski kahtlust selle headuses. Kui ikka põlvkondade kaupa on mõnda rooga aastast aastasse valmistatud, siis peab millegi oivalisega tegu olema. Maitsestamiseks kasutasin sukaadi ja hakitud sarapuupähkleid ning ei tulnud pettuda. Kuna pasha sattus meie lauale üldse esmakordselt, siis kiitsime juba reedest lahjamat kakaopashat. See kuumutamata variant maitses meile mõlemale natuke enam ja nüüd hääd kraami maitsta saanuna ei möödu meil ilmselt ühedki ülestõusmispühad enam pashata.

Vaadake ka nami-nami kooskokkamisse, nii ilusaid ja ahvatlevaid pilte ning retsepte pashadest leiab sealt ;)

Peaproov lihavõtteks

Lihavõtted on küll alles pühapäeval, aga esimene katsetus sai ajastatud suurele reedele. Tegelikult ei tohiks siis veel muna süüa aga me nii tõsiselt asja ei võta ja seetõttu sai valmistatud eile pasha Eva ja Elina uuelt ühiselt kodulehelt perenaine. Pühapäevaks on mul plaanis veidi rammusam variant ühe armsa blogija varamust ja seetõttu sobis see lahjem kakaopasha tänasesse päeva ideaalselt. Hommikul pashat taldrikule asetades olin päris elevil, see on minu päris esimene :) Oi kui hästi see maitses, mul tõsiseid raskusi lusika käest ära panemisega. Praeguseks hetkeks on see oma lõpu leidnud, valdav enamus minu kõhus muidgi ;) Nii hea, ma nüüd ootan kuidas pühapaevaks plaanitav pasha õnnestub.

Kakaopasha

500 g kohupiima
2 muna
1,5 dl suhkrut
175 g hapukoort
30 g võid
50 g rosinaid
50 g metsapähkleid (mina kasutasin mandleid)
1 tl vaniljesuhkrut
1,5 sl kakaod

Haki pähklid. Vahusta suuremat sorti potis munad suhkruga. Kalla juurde ülejäänud ained, sega ja kuumuta segamist jätkates keemiseni. Võta pott tulelt ja kalla kohupiimamass märja marliga vooderdatud pashavormi või sõelale. Lase külmkapis vajutise all nõrguda järgmise päevani. Kaunista rosinatega.

Ja kuna Anu mõni päev tagasi nii isuäratavalt meritinte reklaamis, siis saatsin Allani jahile. Ta üritas kaks päeva meritinti saada ka Lasnamäe turult, kuid mõlemal päeval jäi hiljaks, eile siis Männiku putkas õnnestus. Kusjuures kui Anu kirjutas, kuidas üks tädi tuli lähemalt uurima, mis kalaga tegu, siis Allanilt tuli ka eile üks vahva vanapapi küsima, et mis kavatsused poisil selle kalaga ka on. Kuna ma Anu käest harivat materjali juba saanud olin ja selle ka mehele edastanud, siis Allan ka kirjeldas kui maitsvat rooga meritindist paneerimise ja praadimise tulemusena valmistada annab. Papi oli ka kohe kilo võtnud ;) Suust suhu leviv reklaam toimib!

Karmavõlga vähendamas

Mõned sõbrad on pärit lapsepõlvest, mõnega satud kokku koolis ja ülikoolis või tööl. Mõned tulevad sinu juurde üldse hoopis omamoodi. Hekaga seob mind tutvus sellest ajast, kui kunagi keskas olid meil sõpradest poisid, aga sellel ajal me erilist tõmmet üksteise suhtes ei tundnud. Olime küll ühes seltskonnas kuid eriti ei suhelnud. Ometi kestis see periood päris mitu aastat. Aga siis, kui tegin lõpuks tollase poisiga lõpparve, Heka oli oma sõbra juba ammu ära unustanud, siis ühel hetkel said hoopis meist sõbrad. Tema ettevõttlikusega ei suuda vist keegi võistelda, ta on valmis alati ja igast ideest kinni hakkama ja selle ka vajadusel ellu viima. Ja Hekaga on lõbus, absoluutselt alati. Vahet pole, kas peol või kepikõnnil.

Sellel neljapäeval sai vähendatud mõlemapoolselt karmavõlga, sest viimasest kohtumisest on tubli pool aastat möödas. Pealegi ei olnud tema uude koju veel jõudnud, ja nüüd käisime siis ühtlasi ka Pootsmani katsikul :) Mulle on küll kassid alati meeldinud, kuid Possu on ikka ekstraklass, selline mõnus pisike karvakera kes sekundiga ennast sulle sülle veab ja kerra tõmmates nurru lööma hakkab.

Jõime veini, rääkisime maast ja ilmast, mängisime Jengat. Vahepeal kiikasime Muusikaauhindade üleandmist ka, kuigi viimane oli üsna mannetu, seetõttu erilist tähelepanu ei pälvinud.

Meie sõpruskonda on eriti palju kokandushuvilisi häid inimesi sattunud. Ise külla minnes või külalisi vastu võttes ei ole ammu olnud juhust, kus laual kartulikrõpsud ja muud näksid, ikka püütakse midagi omavalmistatud maitsvat pakkuda. Heka oli valmistanud täidetud pastat ja oivalisi küpsetatud aedvilju. Pasta täidiseks, kui ma õigesti mäletan, oli hakkliha, päikesekuivatatud tomatid, juust ja basiilik. Mmm!

Minu panuseks oli laimipirukas nami-namist. See Key Lime Pie on võrratu, ma olen juba kahel eelneval üritusel sellega laineid löönud, kui nad vaid teaksid, kui lihtne seda valmistada on :)

Key Lime Pie

Pirukapõhi:
15 tk Digestive küpsiseid
125 g sulatatud võid

Laimitäidis:
5 munakollast
400 g suhkruga kondentspiima
1 dl laimi mahla

Valmistamine:
Tambi küpsised peeneks, sega sulavõiga. Suru saadud segu 24 cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele. Küpseta 175kraadise ahju keskosas umbes 8 minutit.Klopi kausis munakollased lahti, sega juurde kondenspiim ja laimimahl. Kalla saadud segu pirukapõhjale. Küpseta 175kraadises ahjus veel 15 minutit.Lase jahtuda, siis pane vähemalt 3 tunniks külmkappi või lausa sügavkülma (viimasel juhul tõsta pirukas 20 minutit enne serveerimis toatemperatuurile sulama).Enne serveerimist sõelu koogile tuhksuhkrut ning kaunista vahukoore ja laimiviiludega.