Puhkuse esimese päeva hommikul ehk 5.augustil kell 6 algas sõit Austria poole, lõppsihiga Horvaatia. Esimene päev venis kokku ca 23 tunniseks sõiduks läbi Läti-Leedu-Poola. Tahtsime igal juhul Poolast läbi jõuda, kuigi sõit sealsetel teedel võrdus suurima hullumeelsusega mida seni iial näinud olen. Tee oli kitsas ja rekad moodustasid optimistlikult kolmanda rea kahe sõidusuuna vahele, sõidukid tõmbusid samas kahte lehte laiali, üks ratas peaaegu kraavis, prrr.... Aga peale Varssavit muutus olukord pisut paremaks. Kuna jõudime Tsehhi alles kell 5 hommikul siis hotelle meil otsima polnud mõtet hakata, viskasime telgid püsti ühes külas ja juba kell 10 jätkus sõit Viini suunas.
Viinis veetsime ilusa päeva vanalinnas jalutades ja sõime seal ka lõunat. Ööbimiseks sõitsime suhteliselt Sloveenia piiri äärde Leibnitzi linnakesse ja seadsime ennast sisse sealses kämpingus. Panime seal väikese grillipeo püsti ja ülimalt lõbus oli. Olgugi, et enamus sealsest seltskonnast pisut vanemad sakslased ja hollandlased oma haagiselamutega moodustasid. Öösel sadas päris ohtralt vihma ja mingil hetkel muutus magamine minu jaoks võimatuks, oli külm ja niiske. Teistel sellega probleeme ei olnud, no eks ma vist olen külmavares kah. Hommikul peale pesemas käimis pakkisime asjad ja hakkasime sõitma lõppeesmärgi suunas.
Alpi mäestik - imeilus lihtsalt. Meiesuguste tasandike elanike jaoks on mäed midagi erilist, ahhetasime ja ohhetasime pidevalt vaateid imetledes. Imekaunid oruvaatad vaheldusid tohutute mägedega, kaunid külad nende nõlvadel ja orgudes. Mägede tippudes või seal metsade vahel võimsad lossid ja kindlused, oleks aega rohkem olnud oleks tohutult palju tegevust olnud. Sloveenia üllatas meid samuti oma kauni looduse ja ka väga hästi arenenud linnadega. Horvaatiasse jõusime jub aenne lõunat kuid sealsed ummikud venitasid meie teekonna Krk saarele loodetust pikemaks.
Meie peatusime Krk saarel Njivice linnas, üks apartment kahele oli esimesel korrus aia ja
grillikojaga ja teine kolmandal korrusel neljale tohutu katusel paikneva terassiga. Peale sisseseadmist suundusime kohe randa. Nagu lõunamaades sagel, ei ole Horvaatias praktiliselt liivarandasid, sele asemel on kiviklibu ja ka palju betooni kasutatud. Selle vastu aitavad veesussid, mina ilma küll ei saa. Vesi on seal tohutult soolane ja veepeal püsimiseks ei pea midagi tegema, ujuda pole vaja osatagi. Hiljem jalutasime promenaadil ja käisime kohalikus restoranis õhtusöögil - pitsad, õlu ja vein. Õhtud veetsime põhiliselt terassil vesipiibu, rummi ja veiniga.
Teine päev Horvaatias oli ainult rannamõnude
päralt. Peale hommikusööki, milleks oli igal Njivice's veedetud hommikul kohalikust pagariärist toodud saiad (posid tõid ja ei nurisenud üldse :)), läksime randa. Kohalikud vist ööbivad seal, kell 10 oli igal juhul juba peaaegu võimatu ühtegi vaba platsi leida. Päevitasime, snorgeldasime, ujusime ja mina astusin merisiilikule peale :( Assaa, oli see alles valus, ma ei saanud oma sussegi jalast, nii hullut valus oli. Ilma sussideta oleks olukord muidugi kordades hullem olnud, enamuse nõelu sain ise kätte, ainult üks jäi natuke sisse. Sussi talla all oli neid veel päris mitu ja tänasin õnne, et mul need ikka jalas olid. Arsti leida mul ei õnnestunud, kuna sealne rahvas, turismi info kaasaarvatud, räägib põhiliselt horvaatia, saksa, itaalia ja ka vene keelt. Ingliskeelsest jutust saavad vaevu aru, isegi menüüdes pole enamasti selles keels sõnagi. Nu seni mul jalg otsast tulnud pole, loodame parimale :) Lõunaajal käisime itaalia jäätist jsöömas, mida seal pakutakse ohtrasti. Liigne vahukoor kõrvale jätta, siis on maitse võrratu. Tegime ka tunniajase paadisõidu saare lahesopis, uurisime rannikut ja leidsime ka kohaliku nudistide ranna, vaatamisväärsus mida voldikutes ei mainita :) Õhtusöögi tegime ise, keetsime turult ostetud maisi ja grillisime kohalikust lihapoest pärits kebabe ja kanavardaid, maitses see vast hea. Aru ma ei saa vaid miks on puuviljad sel nii kallid, kohati kuni kaks korda kõrgema hinnaga müüakse neid seal. Käisime veel rannas jalutamas ja siis tavapärane õhtu terassil:)
Kolmas päev oli vaatamisväärsustega tutvumiseks. Esimene sihtkoht oli 120 km kaugusel aga sinna sõiduks kulus meil 2,5 tundi. Nimelt on mägiteed kitsad ja käänulised, sõitmine suhtelisel aeglane, kuna kuristikku kukkumisega ei tahaks ka nagu riskida. Esimeseks sihtkohaks oli sadamalinn Pula Istrai maakonna edelarannikul. Linn on täis turiste ja parkimiskohtadega tõeline probleem. Võtsime peamiseks sihiks Pula amfiteatri, teel sinna käisime vaatamas Augustuse Templit mis on ehtatud ajavahemikus 2 e.Kr - 14 ad ja Sergijevaca triumfikaart, mis on üks vähestest säilinud kaartest kuna enamus hävitati 19 sajandil kodussõdade käigus. Seda triumfikaart peetakse üheks ilusaimaks ja seda on maalinud ka Michelangelo. Pula amfiteater on üks 6'st maailma paremini säilinutest, kuigi see on tegelikult väiksem kui linna piiridest välja jääv rooma teater, ei ole viimases
t praktiliselt midagi säilinud. Teater on võimas ja paraegusel ajal korraldatakse seal etendusi ja kontserte. Pulas me ka lõunatasime, see oli kõige kohutavam ja samas ka kõige kallim väljas söömise kogemus meile kõigile. Mina ja Madli võtsime kalmaarid mis süüa ei kõlvanud ja spinat seal ümber oli sodiks keedetud, huhh praegugi läheb süda pahaks sellel mõeldes. Poiste liharoad olid ka maitsetud ja rasvas ujuvad. Ainult Merikese lasanje oli maitsev ja söömiskõlbulik. Edasi sõitsime Rovinj linnakesse, mis on ehitatud itaalaste poolt ja meenutab paljuski Veneetsiat. See asun Istria läänerannikul ja on väga kitsaste tänavate ning väga suure külastatavusega sadamaga. Linnapildis domineerib barokkstiilis kirik St. Euphemia ja selle linna kohal kõrguv kellatorn. Peatusim
e seal väga lühidalt, kõik mida nägime oli aga imeilus. Tagant kiirustas meid soov jõuda porec'isse veel vaatama Euphrasian Basiilika kompleksi ja selle Franciscani kirikut, mis on muinsuskaitse kõige olulistemate objektidena kaitstav Unesco poolt. Eriliseks teevad selle kiriku mosaiigid, kõik pildid selles kirikus on kujundatud pisikestest mosaiigikillukestest, väga kaunis. Ronisime ka kellatorni, et heita pilk Porec'i linnale ja nautida imelisi vaateid mida taoline kõrgus võimaldab. Jalutasime päris kaua veel vanalinnas ja lõpusk suundusime restorrani sööma. Ilm oli kohutavalt tuuline ja oleksime isegi vist loobunud väljas söömisest kui mitte sealne mhh, raske nime anda, ütleme vuntsidega onu, meid kohe oma võimusesse poleks saanud. Kohe organiseeriti meile riigeid selga (mina sain ruudulise särgi mille puhtust ta mulle korduvalt kinnistas kui tõrkusin seda selga panemast) ja tüdrukutele tasuta rakit, tegi natsa soojaks küll seest. Teenindus oli väga ittaaliapärane, palju loba ja meie ümber tiirutamist, toit õnneks oli maitsev samuti. Tagasi Njivice'sse jõudsime alles pärast südaööd aga sellele vaatamata veetime terassil mõnusalt aega veel kella 4'ni hommikul.
Neljas päev taas kord rannamõnud. Seekord kõndisime päris kaugele teise rannaotsa ja vedelesime seal kuni kella 5'ni õhtul. Snorgeldada oli seal suhteliselt igav, nägin vaid mõnda kala ja no ei olnud midagi vaadata. Rahvast oli aga pisut vähem ja muidu polnud vigagi. Viimase õhtusöögi Njivice's grillisime, valmistasime taas kord ise ja pärast seda käisime veel linna peal jalutams. Väga ilus õhtu oli ja tõeliselt kahju lahkuda. Pidasime siis veel viimase terassipeo ...
Viienda Horvaatia päeva hommikul, ehk 11. august oli Madli sünnipäev. Posid käisid pagariäris kooke tooma ja lilli "välja võlumas" ja seejärel käisime Madlit üles laulmas. Laua katsime ülemisele rõdule, et veel viimast korda seda ilusat vaadet nautida. Sünnipäevahommikusöök kookide ja vahuveiniga oli armas, ilm oli megailus ja kurbus kõigil südames. Aga lahkusime kuskil kell 11 paku hommikul ja siis järgnes üks pöörane sõit. Algselt oli plaanis tsehhis üks öö ka veeta aga kuna kõigil oli sõitmisest nii kõrini, siis otsustasime koju ühe jutiga tulla. Alustas Rivo, kuu tunni päras Gänks ja siis tuli Allani kord, türdukud muideks lugesid kaarti kõrval. Meil "vedas", sest sõitma hakkasime ca 12 öösel ja välja panime peaaegu kella 6'ni hommikul. Tahtsime küll Varssavisse ära jõuda aga pidime siiski otsa üle andma 100 km enne seda, silm vajus nii kinni juba. Sellel ajal kui teised sõitsid proovisime magada, no midagi ikka kasu oli. Ühe vahetuse sai igaüks veel sõita ja kodus olime kell 10 laupäeva ehk 12. augusti õhtul. Tagasisiõit võttis kokku aega 28,5 tungi, nii näitas autokompuuter ja maha sõitsime veidi vähem kui 5000 kilomeetrit.
