Mütsieri - jõulukingid vol 1

Igal aastal, nii umbes detsembri keskpaigus, luban endale, et järgmisel aastal hakkan jõulukinkide valmistamisega juba septembris pihta. Sellel aastal ma siis alustasin, augustis juba kui täpne olla, kuid siiski ei jõudnud ma kõike, mida olin plaani võtnud. Seega, aastal 2009 tuleb vist juba peale jaanipäeva vardad käiku lasta :)

Aga midagi ma siiski jõudsin.

Purple Grapes ehk müts emale

Muster: The Beanpole Beanie, Rachel Weaver
Lõng: Gedifra Akona ca 2,5 tokki, Veimevakast
Vardad: 3,75 ja 4,5 bambusest sukavardad

See müts peaks nüüd küll kõik põhjamaa tuuled peast eemale hoidma. Alpaka annab sellele lõngale pehmuse ja soojuse, mis tihedas koes jääb tõeliselt mõnus. Muster ise on lihtne ja baretilik, need nupud külje peal meenutavad mulle küpsete viinamarjade kobarat. Ma loodan, et emale ka meeldib, tema maitset ei või iial teada :)

Väikese piraadi müts

Muster: We call them pirates, Hello Yarn
Lõng: Hjertegarn Palino, toonid 611 ja 2520, kumbagi veidi üle poole toki
Vardad: 2,25 ja 2,75 bambusest sukavardad

Allani 5 aastane vennapoeg on tõsine piraatide fänn, seetõttu sai ta lisaks samateemalisele raamatule ja muule kribu-krabule veel piraadimütsi. Luukerepeadega, loomulikult :))) Siinkohal lähevad suure tänud Muhvile, kes mulle oma poega piinates (loe peaümbermõõtu võttes) õige suuruse oskas kätte näidata. Ja muuski osas järgisin tema muudatusi - küljetriibud tegin vaid ühe helesinise silmuse laiused ja kahandamistega alustasin varem ja siis üle ühe rea kahandades, et vältida liiga järsku mütsi lõpetamist. Väike piraat oli rahul ja müts sobis kui valatult ;)

Jõulumenüü

Nagu arvata, oli õige jõulutunde hinge pugemiseks tarvis vaid ärgata 24.detsembri hommikul lumises Põlvas. Ema ei jäta iialgi kodu kaunistamata, igas toas, esikus ja trepil on natuke jõuluaega meeldetuletavat. Õhtune vanaema külastamine ja surnuaial käik kuuluvad lahutamatu osana igasse jõululaupäeva.

Hommikune vaidlus emaga viis selleni, et me Allaniga suurema osa õhtusöögist planeerisime ja valmistasime. Meil tuleb see stressivabamalt välja, ei mingit draamat. Ema sai selle võrra väärtuslikku aega õmblusmasina seltsis.

Lisaks tavapärastele jõuluroogadele valmis meil mitmel erineval moel valmistatud forell, mille kõrvale pakkusime hautatud lillkapsa ja brokoli õisikuid ning keedetud kartuleid. Kõik retseptid pärit Nami-Namist :)

Ahjulõhe peediga pühadelauale

1 kg lõhefileed
2 tl soola
0.5 tl purustatud musta pipart
2 sl hakitud värsket tilli
200 g ehk umbes
3 väikest keedetud peeti
2 sl õli

Tee lõhefileesse sügavad sisselõiked, siis tõsta lõhefilee võitatud ahjuvormi, nahk allpool. Maitsesta soola ja pipraga, puista peale rohkelt hakitud tilli.Lõika keedetud peedid õhukesteks viiludeks, siis nt viinapitsiga väikesteks ratasteks. Laota peedirattad "soomustena" lõhefileele. Nirista peale veidi oliiviõli.Kata vorm fooliumiga ning küpseta 200kraadises ahjus 20-30 minutit, olenevalt lõhefilee paksusest ja soovitud küpsusastmest.

Punane kala vene moodi

600 g forelli või lõhefileed
200 g mahedamaitselist marineeritud kurki väikeste kuubikutena
ohtralt värsket tilli
meresoola
musta pipart
250 g hapukoort

Eemalda kalafileelt luud ja lõika filee paksema osa sisse sentimeetrisügavused sälgud - siis imenduvad maitseained paremini. Aseta kala ahjuvormi, raputa peale soola, pipart ja rohkelt tilli. Kata kala pisikesteks kuubikuteks lõigatud marineeritud kurgiga, tõsta peale hapukoor. Küpseta 200kraadises ahjus 15-20 minutit, olenevalt kalafilee paksusest ja soovitud küpsusastmest. Ideaalis peaks kala seest veel veidi roosakas jääma.

Magustoidu olin juba nädalaid tagasi välja valinud, sellel aastal see lihtsalt pidi olema riisipuding ehk risalamande. See maitses veelgi paremini kui olin osanud arvata, kirsikastmega lihtsalt võrratu.

Mandliriis kirsikastmega ehk risalamande

Riisipuder:
1 l piima
150 g pudruriisi
1 vanillikaun
Lisaks:
5 dl 35% rõõska koort
100 g mandlilaaste
2 - 3 sl suhkrut
Kirsikaste:
680 g purk konservitud kivideta kirsse
1 kuni 2 sl maisitärklist
2 sl vett

Lase piim nõrgal tulel keema tõusta. Pese riis külmas vees. Kurna ja lisa keevale piimale koos vanillikaunaga.Sega väga nõrgal tulel, kuni piim uuesti keema hakkab. Kata pott kaanega ja hauta 45-60 minutit, kuni piim on imendunud ja riis pehme. Lase pudrul täielikult jahtuda.Sega jahtunud riisipuder vahustatud koore ja mandlitega, vajadusel maitsesta suhkruga.Serveeri koos sooja kirsikastmega: soojenda kirsid omas mahlas. Sega maisitärklis külma veega, lisa kirssidele. Keeda tasasel tulel paar minutit, kuni kaste pakseneb.

Kohvi kõrvale küpsetasime banaanikeeksi, mille söömiseni me kahjuks ei jõudnudki. Viisime hoopis järgmisel päeval Greete 1. sünnipäeval külakostiks. Kuna külas meie viidud kooki ei pakutudki, siis küpsetasin täna veel kaks tükki, ühe ise söömiseks ja teise homseks külaskäiguks :) Ma asendasin retseptis ette nähtud vürtsid sujuvalt piparkoogimaitseainega, sai veelgi jõulusem.

Jõuluhõnguline banaanikook

2 muna
2.5 dl suhkrut
100 g sulatatud võid
5 dl nisujahu
3,5 tl piparkoogimaitseainet
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
2 dl purustatud banaani
200 g maitsestamata jogurtit

Kaunistuseks
tume šokolaad

Klopi munad suhkruga lahti, lisa sulavõi. Sega kuivained omavahel.Püreesta banaanid ja sega jogurtiga. Lisa kuivainesegu ja banaanijogurt vaheldumisi munavahu hulka.Kalla tainas võitatud ja riivsaiaga ülepuistatud 1,8liitrisesse rõngasvormi või väiksemale ahjupannile.Küpseta 175kraadises ahjus umbes 60 minutit.

Rahulolu

Enamus kingitusi on pakitud, kodu korras ja üks mu lemmik jõulufilme telekas... Asjad on valmis homseks maalesõiduks. Tänane vaba päev kulus asja ette, mõned kingid said veel täna viimase lihvi. Rahulolu valdab, kuid see õige jõulutunne on ikka veel puudu.

Isegi see ei morjenda, et meie jõulupuule on jäänud vaid kolm punast kuuli, ülejäänutega on Nessa hakkama saanud. Aga pühad on veel eest, küllap saavad ka tema eesmärgid täidetud :) Ema igatahes tunneb hirmu Põlva jõuluehteis puu pärast. Minu lootus on, et teiste kassidega möllamisega on ta piisavalt hõivatud ja jõulupuu pääseb seal ehk suuremate kahjustusteta.

Tahaks juba ära sõita. Homme veel pooleks päevaks tööle ja siis algab meie suur jõulupidustuste seeria. Mida ma väga-väga ootan.

Jõulueelsed restoranielamused

Ma olen väga-väga viletsaks blogijaks muutunud, nii palju põnevat on pidevalt toimumas, kuid kirja panema ei jõua enam kuidagi. Uue aasta lubadus on end selles osas kindlasti parandada. Otsast alates, sellel nädalal toimus kaks jõulusöömingut, pisut formaalsemas seltskonnas meie osakonnaga Museumis ja sundimatus õhkonnas sõpradega In Studio Vinumis.

Neljapäeva õhtul toimus meie osakonna igaastane jõuluootuse õhtusöök, seekord Museumi lounge poolel. Kui teeninduse kohta Thredahlialt sai Museum negatiivse hinnangu, siis meie kogemus oli üdini positiivne. Saime kenasti kaubale, et eelistame siiski restoranimenüüd ja 13 inimese soovide täitmisega sai üks tütarlaps kenasti ja tähelepanelikult hakkama. Eelroa asemel võtsin angerja ja avokaado futomakid, pearoaks meriahvena filee jõevähisabadega homaarikastmes ja õhtu lõpetas brüleekreem. Sushi maitses hea, parajalt pisikesed üheks ampsuks. Meriahven oli tõeliselt hõrk ja homaarikaste viis keele alla, lisandiks lillkapsa ja brokoli õisikud. Brüleekreem oli mõnusalt kreemjas, kuid ka mind häiris pisut, nagu Pilletki, liiga paks karamellikiht, mille purustamine lusikaga nõudis mõningast jõukasutamist. Kõrvaltaldrikutest sain lusikaotsaga maitsta ka tomati ning kukeseene kreemsuppi, mmm, vot neid lähen küll ise ka veel proovima. Supi kõrvale serveeriti õhukesi röstsaia viile. Mulle jättis väga hea mulje, kindlasti satun sinna veel.

Laupäeval õhtustaime oma traditsioonilise 10liikmelise sõproskonnaga In Studio Vinumis. Õdusast atmosfäärist ja maitsvatest toitudest hoolimata olime pisut pettunud meie teenindajas, kes veinisoovitusi küsides midagi hädavaevu üle huulte suutis libistada ja seejuures ei vaevunudki huvi tundma, mis roa kõrvale me veini soovime. Aga see selleks, meil oli äärmiselt lõbus õhtu, ja toidud olid mõnusad. Minu valikusse kuulus roheline salat grillitud kitsejuustuga, mis serveeriti röstsaia viilul ja pardifilee veinis hautatud pirni ja kartulikreemiga. Viimane oli minu palvel asendus menüüs pardifilee juurde kuuluvale selleri-kartuliküpsetisele, seller teadupärast on ainus aedvili mida ma tõepoolest jälestan. Allani valikusse kuulus soe salat kanafilee, peekoni ja värske kartuliga ning lammas Provence’i juurikate ja Bordeaux kastmega. Salati kohta ei oska midagi öelda, kuid lammas oli aus, mul pole õnnestunud nii maitsvat lambaliharooga varem proovida. Pearoogadest söödi veel jänest, kana, meriahvenat ning pardilihaga pastat – nurinat toidu osas kuulda ei olnud. Samuti jäädi väga rahule magustoitudega, nii shokolaadi- kui ka juustukoogiga. Aga jah, veinirestoranis sooviks siiski asjatundlikumat veinisoovitusi kuulde, eriti kui me andsime teada, et enamus meist siin esimest korda. Täna tundub muidugi juba, et võiks uuesti minna, sommeljee Imre, kes kõrvallaudadega tegeles, jättis väga toreda ning asjatundliku mulje.

Laupäevast

Keerasin täna oma pärlite/helmeste kasti lauale laiali, nii 1,5 aastat on kogu see kokku ahnitsetud varandus puutumata olnud, vist. Lootsin, et tuleb idee mõneks jõulukingiks või midagi, tegelikkuses sai valdav osa ajast kassi keelamise peale kulutatud :) Vanessa oli ülimalt agar iga maha pudenenud helmetera taga ajama, kuni see kuhugi diivani-vaiba-laua-või-kes-teab-mille alla kadus. Sellele üärlisajule aidati, ise pärlite kastis istudes, käpaga muidugi jõuliselt kaasa ka :)

Kui kogu see tingel-tangel lõpuks ära tüütas, valmistasin endale varajaseks õhtusöögiks Juci retsepti järgi Tatrakarri. Minu lugupidamine inimesele, kes midagi nii maitsvat suudab välja mõelda. Mulle meeldib tatar küll väga, kuid ma ise ei oska peale pudru sellest midagi teha. Antud retsept tasub proovimist, mõnusalt seest soojendav ja kõhtu täitev toit! Samuti valmis ports piparkoogitainast, loodan homme esimese osa sellest ära küpsetada, saab selgust kas ise taigna tegemine ennast õigustab.

Kõige selle tegevuse saateks üürgas Mamma Mia, millele ma ise veel kõvemini südamest kaasa kriiskasin :) Huvitav kui mitu korda peaksin seda nägema, et tüdimus tekiks või silmavesi olemata jääks? Õhkama paneb kohe. Ja siis oli mul hädasti vaja Triibiku postitusest innustust saades Joikist kohe tellima hakata, ofkoos... Vastu ööd sai tädi ka veel voodist välja kupatatud, et ta oma soovid ka lisada saaks kulleritasu vältimiseks, sest tellimus oli otse loomulikult tarvilik kohe teele saata :)

Lihtsalt niisama jutt

Hetkel on elus periood, kus tunnen, et tahaks võtta aega iseenda jaoks, samas kogu aeg koos olla ja ma ei teagi mida ma tahan tegelikult. See tähendab, et tean küll kuid täiesti talumatel kombel keeldub elu allumast minu tahtele. Suur planeerija ja plaanimeister nagu ma olen, ei taha see mulle kuidagi kohale jõuda. Samas kui kõik ongi hästi, ei suuda ma seda nautida, kuna kardan, et kohe tuleb tagasilöök. See ei puuduta eraelulisi suhteid, pigem kõik mis selle piiridest välja jääb. Oma kodus tunnen ma end alati hästi, ja kui üksi olen, ning emotsionaalne madalseis koidab, aitavad sõbrad dvd'd mind jälle laineharjale tõusta või siis langeda. Vahet pole, nad aitavad :)

Laupäeva hommikul läks Allan tööle, ja ma võtsin järgmise plaadi oma riiulist. P.S. I Love You, ma ei suudaks seda filmi iialgi kinos vaadata, mulle meeldib nutta kodus, omaette. Kuigi mu viimase aja kodune filmilist on suht samasse teemasse, ei ole miski nii kaasa haaranud ja härdaks teinud, tekitades küsimuse, miks ometi elu vahel nii ebaõiglane peab olema. Ja samas mitte kaotada lootust, üllatusi on tal varuks igaühe jaoks. Tundub, et mulle meeldib hetkel kurvameelne olla, ilmselt ühe eesseisva ja minus pisut hirmu tekitava ettevõtmise tõttu. Samas olen veendunud selle vajalikkuses, ei taha enam lihtsalt oodata ja loota, et mis elul mulle veel pakkuda on.

Vanessa talverõõmud

Tutvustasime Nessale ka täna seda uhket talveilma, mida seni aknast vaid näha sai. Lumi oli põnev, eriti kui käpad sellesse sügavale vajusid. Õhtuhämaruses pildistamine ei ole muidugi suurem asi, pealegi jõudis allan fotokaga välja alles siis, kui suurem elevus lumest juba üle oli jõudnud minna.

Ms.Marigold

Juhend: Ms.Marigold
Lõng: Rowan Silk Wool, 300 g
Vardad: ringvardad nr 3,25 & 3,75

Veel üks sinine :) Hetkel mul pooleli ega plaanis rohkem selles toonis kudumeid ei ole.

Veimevakas silitasin neid lõngatokke ja mõtlesin milleks mul küll neid vaja võiks minna. No ja üks vest kulub alati ära. Ravelrys panin tähele, et selle juhendi järgi kududes jäävad rahule peamiselt XS ja S numbri valinud, suuremate suuruste puhul kipub v-kaelus nabani venima :) Juhend on pisut kehvake, joonise ja silmuste arv mingi osa lõppedes oleks muudatuste tegemist märgatavalt hõlbustanud.

Mul ei ole varem lõnga nii viimseni ära kulutada õnnestunud, mitte sentimeetritki ei jäänud alles. Käeaukude üleheegeldamiseks lõikasin isegi pikemad lõngaotsad ära, nii-nii vähe jäi puudu :) Algselt oli plaan küll käeaukudesse soonikäär kududa, kui õlapealne osa sai nii lai (olgugi, et M suurus), et soonik sinna otsa tundus liiast.

Rogue teine tulemine

Pikalt ei peatu, vana jutt juba :) Nii palju apsakaid, kui Rogue juures ette tuli, ei ole minu kudumisteele enne sattunud. Alles paar nädalat tagasi ajasin viimased lõngaotsad peitu.

Pikkusesse lisasin pihast 4 palmikukõrgust, varrukad kudusin samuti omajagu pikemaks. Seda lõnga ei ole võimalik harutatuna enam normaalselt kududa, jääb hõredam ja ebaühtlasev, eriti häiriv on see efekt varrukate ülaosas. Viimistlemisest lootsin enamat, pisut ühtlustas aga jah... Kõige tipuks komistasin esimest korda erinevate partiide lõksu, varrukad ja kapuuts on märgatavalt sinakamad kui ülemine kehaosa. Aga tegelikult see meeldib mulle ikkagi, vaatamata kõigele :)

Jõuluootusest tulvil laupäev

On juba 15.november ja ma ei ole sõnagi jõuluootsusest kirjutanud... Tavaliselt tõstab pisike jõulusaatan minus pead juba septembri alguses, siis ma hakkan unistama ja kujutlema, kuidas ma kodu kaunistama hakkan ja mida kõike ma sellel aastal kingituseks valmistan. Vahetult enne jõule ma muidugi torman poest poodi, et lähedastele ikka midagi kuuse alla oleks panna :) Kodu kaunistamine tuleb mul pisut paremini välja, detsembri alguses on see tavaliselt juba piduehteis. Praeguseks on pea mõtetest tulvil, kuid need on meie esimesed jõulud kassiomanikena. Seega puudub mul ettekujutus kuidas Vanessa minu lennukatesse ideedesse suhtub. On kuri kahtlus, et suure huviga, kuid see ei ole see mida mina loodan :)

Täna on üle pika-pika aja jälle üks vaba laupäev, ja ma istun ikka veel hommikumantlis ja küünlavalgel. Vanaema õlasallist on veel mõni rida kududa ja Oskari mütsil tuleks voodriosa sissepoole õmmelda. Ja dvd-mängijas lõppes just The Family Stone ehk Tere tulemast perekonda. Põsed on siiani pisut niisked. Nii lõbus, naljakas, armas ja kurb on see film, ning kui palju häid näitlejaid. Ja milline hubane ja õdus kodu, nii suur ja kirju perekond kes kõik jõuluajaks oma vanemate juurde kokku tuleb... Ma armastan seda filmi! Üldse olen mõne viimase kuuga nii palju dvd'sid endale muretsenud, et peab vist Ikeasse uue riiuli järele minema varsti. Minu egoistlik pool soovib lemmikuid originaalkujul omad, mitte laenutada või ... :)

Ja kui ma olin arvestanud täiesti kohustustevaba nädalavahetusega, siis eile õhtul selgus, et meil on tänaseks piletid "Nii on meil moes" muusikalile. Ja ma olen päris kindel, et pärast seda ei hakka meil keegi kodus süüa tegema, ilmselt Vapiano taas, hea lähedal :)

Midagi sinist ja pitsilist

Muster: Sandra September 2006

Lõng: Alvita Silkid 4,3 tokki

Vardad: 4 mm

Suure õhinaga alustatud kuid venima kippunud kardigan. Vahepealsest lõngakriisist aitas välja Oravake, suur aitäh sulle! Silkid on nii mõnus lõng kudumiseks, kuid pusserdada ei maksa, harutamine on puhas õudus. Juhend oli lühike ja selge, nagu euroopa mustrite puhuk tavaks. Praktiliselt ainuke muudatus seisnes parempoolse pinna pealepoole jätmises, originaalis peaks põhipind pahemidises koes olema.

Ma ei ole nende hõlmade kinnitamise suhtes veel päris kindel. Originaalil olevad heegeldatud paelad mulle ei meeldi, hetkel kasutuses olev hõbepross on pisut raske. Arvatavasti lisan sisehõlma kinnitamiseks paar pisikest nööpi ja välimise jaoks jääb siiski pross või mingi pael. Lõpptulemus mulle väga meeldib, värv on ka ideaalne. Tundub, et mind on vallanud sinisemaania :)

Ema Inglitrompet

Kasvab Põlvas, minu vanemate kodu terrassil. Trotsib tormi ja tuult ning on muidu üks uhke taim. Pildid on tehtud veel ca 3 nädalat tagasi, nüüd on ema need ilmselt tagasilõigatuna keldrisse talvituma viinud. Esimese taime andis Allani ema mõni aasta tagasi, nüüd on emps neid ka ise laiali jaganud sõpradele-sugulastele. Aga nii rohkesti kui temal, ei õitse ja kasva need minu meelest kellelgi teisel :)

Kilbu

Juhend: Sheldon by Ruth Homrighaus, Knitty talv 2006

Lõng: Gedifra Korella Veimevakast, rohelist 50 g ja lillat 20 g

Vardad: 3 ja 3,5 mm bambusest sukavardad

Flickeris ja Ravelrys on natuke rohkem pilte ;)

Kilbu valmis katsikukingituseks sõprade tütrele Kirkele. Nime panid kilbikule küll lapse vanemad, õigemini isa, sest peagi 4-kuuseks saav tüdruk ise nimevaliku protsessi sekkuma ei kippunud :) Aga Kilbuga sõpradeks said nad küll koheselt, hea pehme suhu toppida ja nisalaadsetest käppadest sikutada ;) Kilbut annab ka "lahti riietada", sellises olekus meenutab ta lapsevanemate arvates natuke rohelist marsi-mehikest.

Kuigi lõpptulemus on vahva, on selliste pisikeste jubinate meisterdamine minu jaoks pisut tüütu ja liialt aeganõudev. No näiteks lükkus lõplik valmimine rohkem kui kuu edasi, sest ma ei suutnud ennast kokku võtta, et need pisikesed käpad täis toppida ja keha külge õmmelda :)

Küll on hea tunne, kui omatehtud kingitus saaja(te)le tõesti meeldib.

Wren kardigan

Valmis juba 17. augustil (vaatasin Ravelryst järele :)). Kuna päris rahul ei jäänud, kippusid ka pildid venima. Ja siis ei ole piltidega ka rahul :) Aga selline ta sai, kuigi lootsin midagi vaimustavamat.

Muster: Wren by Berroco Design Team

Lõng: Schoeller + Stahl Palermo

Vardad: 3,5 ja 4,5 mm

Üldiselt lähtusin juhendit. Kaeluseosa eraldi kudumisest küll loobusin, vaid korjasin silmused vardale ( ligi 100 silmust vähem kui juhend ette nägi) ja kudusin lühikesi ridu kasutades kokku 10 rida. See sallkaelus tundus mulle suvekampsiku juures kuidagi liiast. Kui ma peaksin seda kardigani uuesti kuduma hakkama, teeksin esihõlmad oluliselt kitsamad, hetkel olen sunnitud need liialt üksteise peale kinnitama ja see teeb mind kuidagi eriti jämedaks :) Ma ei tea, ehk mõtlen veel välja kuidas seda kanda.

Lõng on selline kummaline, kududa oli seda vastik, nakkus näppude ja küünte külge. Kootuna aga jääb päris siidine ja mõnusalt jahe naha vastu. Siiski ei usu ma, et seda veel kunagi kasutan.

Valmistume talveks

Kuigi poolikute tööde nimekiri on mul oi-kui-pikk, siis peale eelmises postituses mainitud võrratuid mütse, tuli suur isu ka miskit kiiresti valmivat kududa. Lõngapoodi ei pidanud minema, kuna Novita Aino tundus piisavalt jäme ühe kiiresti valmiva mütsi jaoks ja seda lõnga oli mitu tokki kodus olemas.

Muster: Star Crossed Slouchy Beret by Natalie Larson

Lõng: Novita Aino, vähem kui üks tokk

Vardad: 6,5mm ja 8mm bambusest sukavardad

Ja kui müts tõesti vaid mõne tunniga valmis, siis loogilise jätkuna sai ta omale sõbraks minu elu esimesed isekootud labakud. Kooli ajal kudus selliseid asju mul ema, sokikanda traditsioonilisel moel ei oska ma ka kududa :) Ma ei tea, kas ma kõlan veidralt kui väidan, et ma olen hullupööra armunud, oma uutesse kinnastesse... vahet pole, ma armastan neid kindaid :) Nii ilus muster ja super lõng on see Aino. Muidugi väikesed kahtlused mul selle lõngaga on, kuna tänu oma olematule keerule läheb ehk ruttu topiliseks? Aga eks näis, seni on need minu lemmikud.

Muster: Yellow Harvest Mittens VK Fall, 2008 by Tikru

Lõng: Novita Aino, vähem kui üks tokk

Vardad: 6mm bambusest sukavardad

NB! Pildid tegi Allan, ja see ei olnud talle kerge ülesanne. Ühe targutava ja seletava ja eriti nõudliku tsiki õpetusi on vist päris tüütu kuulata ja neid nõudmisi veel täita... Aga mõnus pühapäevane jalutuskäik oli meil täna, pisut haiglane loppis nägu andke andeks :)

Haige olla on mõnikord päris nauditav

Kohe näha, et jahedad ajad saabumas, ma viimasel ajal ainult kooks ja kooks. Tööl käimine tundub vaid tühise aja raiskamisena, saaks vaid kell viis ja koju kuduma :) Sellises olukorras võib kallale tulnud külmetushaigust mõnes mõttes isegi nautida, et saab kodus olla ja kõige meeldivaga tegeleda. Valutav kurk küll häirib, kuid soe tee ja mesi toovad pisut leevendust. Ilmselt ma Sügisjooksu lõppedes Allanit järgi oodates ennast ära külmetasin.

Nii ma eile lihtsalt vedelesin diivaninurgas teki all, kududes ja raamatut lugedes. Õhtul küpsetasin veel Krentu õuna-kohupiimakooki. Mõnusalt mahlane ja maitsev, kerge vaevaga valmiv ka lisaks.

Kuna viimastel päevadel mitu lemmikkudujat vingete mütsidega hakkama on saanud, otsisin ka lõngakorvi põhjast ammu soetatud Novita Aino lõnga välja ja palmikuline, soe ja pehme müts valmis tõepoolest paari tunniga. Ülejäänud koduste päevadega plaan sinna juurde sobivad labakud ka valmis saada. Ja muidugi on mul üsna mitu pooleliolevat kudumit ootamas ;)

Magamise stiilinäited

Magada on mõnus! Nessa tegeleb sellega märkimisväärse osa ööpäevast. Ja et uni eriti magus maitseks, tuleb ennast korralikult välja sirutada ja soovitavalt kõht taeva poole keerata! Erinevatele stiilidele nime leidmine on päevakorral :)

NB! Vanessast mõned pildid lisaks leiad siit.

Puhkuse kahjulikud kõrvalnähud

Puhkus mõjub halvasti mu taljele, tõesõna. Viimase nädala jooksul olen iga päev mõne soolase või magusa piruka ahju lükanud, hullemal juhul on suisa mõlemad :) Aga lühiülevaade siis ka nendest, mida varem teinud pole.

Suvikõrvitsa-lumekrabipirukas

Põhietsept Manni juurest, aga põhjaks kohupiimamuretaigen. Mul oli raskusi selle piruka söömise lõpetamisega, kui maitsev ja mahlane ... Allan oli Naissaarel ja ma pidin ikka ennast tõsiselt tagasi hoidma, et talle ka tükike maitsta jääks ;)

Kohupiimakook Vilma juubelitordipulbrist

Taas tänud Mannile, vähemalt poole kilo lisandumisel minu keskkohale on sinul oma osa ;) Ma olen varem ka mingit variatsiooni sellest koogist teinud aga see maitses samuti suurepäraselt. Kusjuures öö külmikus tegi asja tükimaad paremaks veel. Selle kõrvale oma uute teadmiste põhjal valmistatud kohvi ja mmm... Viimase eest tänud veelkord Pillele, kes mu suht viimasel hetkel Lavazza kohvikoolitusele smugeldas :)

Kitsejuustu-tomatipirukas

Retsept Nami-namist. Minu, kui mitte eriti suure kitsejuustu sõbrale, üllatus. Retsept tundus lihtsalt ahvatlev, mõtlesin testida, kas mulle endiselt kitsejuust ei maitse. Selles variatsioonis maitses küll, isegi niiväga, et lahtilõigatud pirukast pilti ei õnnestunud teha. Ja see retsept oli vist mõeldud 6 inimesele, mjahh. Mis ma osakn öelda :) Kugi ma ei teadnud, milline see koorikuga kitsejuust on, võtsin siis sellise, mis ei olenud päris kõva ega ka päris määrdejuust mitte. Kiht oli ümber küll aga mitte just kõva.

Kohev kukeseenevorm

Retsept Nami-namist. Allan tegi! Mina tõstin vaid eelmise hooaja kukeseened sügavkülmast sulama, ema tehtud need ka muidugi. Peale riivis valmis vormile veidi parmesani, tavalist juustu kodus ei olnud imekombel. Ja siis veel korraks ahju. Nagu ahjuomlett kukeseentega, hõrk ja lihtne veel valmistada pealekauba.

Huvitav, kas sõprade pulmadeks ostetud kleit ikka läheb mulle järgmiseks reedeks veel selga ;)