Raamatud

Vahepeal olen jälle mõne toreda käsitööraamatu võrra rikkamaks saanud. Kaks neist sain kätte juba enne jõule ja nende osas võlgnen tänud Jutupaunale, teistel jõudsid postiga eile Amazonist.

Jutupauna kaudu tellisin:
* Pam Alleni Scarf Style . Salliraamat on lihtsalt VÄGA HEA! Tõeliselt väärt ost ja praktiliselt iga asi on teostatav. Korduvalt läbi vaadatud, kuid paikneb ikkagi kogu aeg käeulatuses ;)
* Candi Jenseni Knitting Loves Crochet'i. Sellest kuidas kudumine heegeldamist armastab võiks ju väga mahuka ja huvitava teose kokku panna, aga see raamat pole seda mitte. Kahjuks oli raamat tellimuse esitamise ajaks veel ilmumata ja kuskil piiluda sellesse ei saanud. Aga eks internetist tellimisega kaasneb paratamatult selline risk.

* Stitch' n Bitch oli teadlik valik, varasemast on mul olemas ka sama sarja Happy Hooker. Meeldis ja seda julgem oli ka teisi raamatuid tellida. Põhitõdede osas on väga asjalik Knitters Handbook ja palju huvitavaid ideid on Nationis. Nende raamatute kohta saab põhjaliku ülevaate ka internetis sellelt leheküljelt.

Jõulupidu

Kui Allani ettevõtte jõulupidusid ei korraldaks, poleks mina sellel aastal mitte ühele saanudki. Aga õnneks on neil jõuludeks ilus traditsioon: etendus ja õhtusöök mõnes Eesti teatris ja sellel järgnev pidu sama linna klubis. Selle aasta pidu toimus Tallinas Vene Draamateatris ja edasine Astori Palace'is. Etenduseks oli naiste ja meeste erinevuste kulul nalja heitev ühemeheshow "Ürgmees". Ma pole Jan Uuspõldu näitlejana kuigi tõsiselt võtnud, seetõttu olin hämmeldunud selle mehe andekusest publikut naerutada ja üksinda terve etendus välja vedada. Vene Draamateater ise on ütlemata ilus, vanelikult külluslik, aga väga kaunis ikkagi. Väga hea idee pidu just Vene Draamateatris korralda, sest kui sageli eesti publik ikka sinna sattuda võiks.

Astoria, hmm, pigem üllatavalt kitsas ja mitte sugugi luksuslik nagu oleks oodanud. Viimase paari aastaga olen suhteliselt viletsaks klubikülastajaks muutunud ja seetõttu polnud sinna varem jõudnud. Ma arvan, et meid oli kokku ca 200 inimest ja seda on selle klubi jaoks selgelt juba liiga palju. Istekohti vähe ja õhku veel vähem.

Kokkuvõttes õnnestunud ja kaunis oli see jõulupidu,jääme ootama järgmist aastat!

SKS vol 2

Loosi tahtel sattus minu salasõbraks Tiina, kelle blogi polnud mulle selleks hetkeks üldsegi mitte võõras. Üks oli aga kohe esimesest pilgust selge, sokitegu ma ette võtma ei hakka, sest selles vallas on minu salasõber lausa meister ;)

Muidugi selleks ajaks kui mina kingiga juba algust olin teinud, muteerus ta hoobilt ka sallimeistriks. Harutama ei hakanud, salle ei saa ju kunagi liiga palju olla ;) Lõngaks on Titan Wooli imepeen meriinovillane, neljakordselt, vähemaga tundus soojaandmise efekt kuidagi kahtlaseks jäävat. Vihtide keradesse kerimisel aitas Allan ka, aga ainult kahe esimese puhul, teised kaks mässasin ise. Hirmus töö, ma ütlen. Kudumine oli selle kõrval juba fun, ikka õhtu ja mustrikord, õhtu ja veel üks mustrikord jne. Õnneks jõudsin õigeks ajaks valmis. Hästi pehme ja mõnus sai, meriinol on õnneks kõik villa head omadused aga puudub minu jaoks ebameeldiv karedus.

Loodetavasti Tiinale meeldib!

Postkaardid

Lapsepõlve jõuluajast on mul meeles, kuidas juba nädalaid enne pühi hakkas saabuma häid soove ja palavaid tervitusi täis kirjutatud postkaarte, lähemalt ja kaugemalt. Mõnel päeval oli neid postkastis mitu, mõnikord võis juhtuda, et mitte ühtegi. Viimaseid päevi tuli ette harva, pisike pettumus puges siis hinge.

Eelmisel aastal saime kaks jõulukaarti ja küll oli tore üllatus neid oma posti hulgast leida. Juba siis küpses otsus, sellel aastal saadame ise oma kallitele jõulutervitused posti teel. Ei mingeid e-kaarte ega sms'e.

The Holiday

Käisime täna töökaaslastega vaatamas Puhkust, esilinastus on küll alles homme aga meil oli selline meeldiv võimalus. A.Le Coq Sviit on väga mõnus koht sellise armsa ja romantilise komöödia nautimiseks ja punane vein sobis oluliselt paremini selle kõrvale kui coca ja popcorn. Et natuke õigustada sellist ajaviitmist, eelnes filmile ettevõtte juhi poolt ettekanne töötajate rahulolu uuringust;)

Filmi algus tundus vägagi bridgetjoneslik - Iris'e (Kate Winslet) armumine töökaaslasse, reetmine, kihluse teatamine teise naisega (ka töökaaslane) ettevõtte jõulupeol, kibedad pisarad, ohtralt veini jne. Maakera teisel küljel jätab oma truudusetu elukaaslase maha Cameron Diaz'i kehastatud Amanda ja lähebki lahti. Kas olete kuulnud midagi puhkuse veetmisest kodude vahetamise teel? Mina ka mitte, aga sellest ettevõtmisest saabki kõik alguse. Murtud südamete ravimine keskkonna vahetuse teel - pole ju uus mõte tegelikult. Aga filmis töötab eriliselt hästi. Pole ka ime, Jude Law võiks iga südame paugupealt terveks ravida ;)

Inglismaa külad ja justkui muinasjutust pärit majakesed tekitavad minus alati vastupandamatu soovi kohvrid pakkida ja maalt välja rännata. Kaunis lumine Inglise maastik, hubased pubid ja mõnusalt õdusad ja asjadest pisut nagu ülekuhjatud kodud, see kõik on nii igatsust tekitav.

Ei olnud imalaksmuutuvalt magus, just parasjagu selleks et mõni pisar silmanurka meelitada. Suurpärane inglise huumor. Ja muusika oli supper, natuke jõulu ja natuke romantilisi meloodiad, koju minnes ümisesin endamisi Have yourself a merry little christmas...

NB! Cameron Diaz kandis filmis mitmeid väga isuäratavaid kudumeid ;)

SKS

Eile õhtul kiirustasin veel enne Põlvasse sõitu postkontorisse, ootamas oli pakike Sõber Sala'lt :) Kui Allan üritas ääriveeri küsida, et ehk annaks esmaspäevani oodata, siis vaatasin teda vist sellise etteheitva näoga, et ta sõnagi lausumata suuna lasnamäe postkontori poole võttis.

Minu armas salasõber on teinud imeilusa salli, ma ei oska kohe öeldagi kui väga see mulle meeldib :) See lõng on fantastiliselt pehme ja sall nii mõnus ja soe, muudkui käin ja katsun seda. Ma võin üsna kindlalt väita, et heegeldatud, kuigi päris raske on selle lõnga puhul tehnikat tuvastada. Õhtul ei saanud ma kohe arugi, et beezika salli keskosas jooksevad ka roosakad triibud, mulle väga-väga meeldib :) Ja pakist tuli veel välja koguni kaks üllatust - korvike pähklitega (jammi) ja mu lemmiklõhnaline küünal (vanilje, mmmm). Küll on mul kahju, et ma paremaid pilte oma fotokast välja võluda ei oska, minu mitte aparaadi viga kahjuks.

Ja nüüd tuleb piinlik osa, ma ei tea kellele ma võlgnen tänu nii armsate kingituste eest. Kuna kingitegija võiks pakil oleva aadressi järgi elada Mustamäel, siis erinevatest allikatest pärineva info põhjal äkki Elku või Jutupaun või Asti või.... Igaljuhul tahaks sulle öelda, kallis salasõber, et oled hakkama saanud väga kauni salli ja üllatustega ning teinud ühe teise inimese väga õnnelikuks :) Suur, suur aitähh sulle!

5 aastat

Täpselt 5 astat tagasi oli see päev, kui mina ja Allan tee teineteise juurde leidsime. Tundsime küll juba mõned kuud varem, aga just sellel päeval saabus ootamatu pööre (minu poolt) ja oligi nii. Olin siis just Tallinnasse kolinud ja eelmise pikaajalise suhte vintsutustest pisut toibunud, viimane asi mida vajasin oli uus suhe, eriti veel distantsilt. Aga järjekindlus viib teinekord siiski sihile ja nii me sellel aastal juba viiendat kooseluaastat tähistame. Päriseks (loe abielluda) pole minuga veel tahetud :) aga seda vist puht materjaalsetel põhustel, ei suuda mina oma unistuste puhul allahindlust rakendada. Kui juba siis juba nii, nagu hinges ihkan.

Ja uskumatu sai tõeks, täna ootasid mind sekretäri juures lilled, tumepunased pikad roosid, ma lihtsalt sulasin. Ei ole just tema moodi kulleriga mulle lilli saata ja romantilisi kingitusi välja mõelda. Elu on mõnikord ikka lootusetult ilus, imetore õhtu ootab mind veel ees:)

Autolugu

Mul pole veel mitte kunagi varem olnud täiesti uut autot. Eelmine kolmapäev aga sain sellise kogemuse võrra rikkamaks. Nädal enne seda läksime salongi ja tegime mitu tiiru ümber väljasoleva mudeli ja vaatasime siitnurgast ja sealtnurgast ja istusime sisse jne. Pool tundi hiljem väljusime sobiva pakkumisega ja 6 päeva pärast istusin juba oma uude nunnusse ja andsin gaasi :) Vot nii lihtsalt käib tänapäeval sõiduki omandamine.

Tänase päeva urr aga on see kivi, mis Lasnamäe kanalis esiklaasi lendas. Täke pole küll suur ja ka mitte eriti nähtavas kohas aga homme tuleb siiski kasko kahjukäsitlejate poole pöörduda. Urr, ma ütlen...

Fame ja Rahauputusest ka näpuotsaga

Seekord juhtus sedamoodi, et sattusin ühe nädala jooksul suisa kaks korda teatrisse. Tegelikult pole see väljend päris õige, ühel juhul oli tegemist Linnahalliga ;)

Teisipäeval käisime töökaaslastega Draamateatris Rahauputust vaatamas. Ükspäev tekkis meil selline tunne, et oleks vaja end oimetuks naerda ja etenduse valiku otsustas eelkõige sobiv õhtu leidmine. Mingit sügavat sisu ei oodanud meist keegi ja seatud eesmärgi täitis etendus 100%liselt. Ainuüksi Ain Lutseppa rollikehastus pani naerust vappuma. Lõbus ja tore oli. Pikemalt ei peatu, vana nali ka juba.

Neljapäeval käisin Allaniga Linnahallis Fame 'i vaatamas. Ma austan väga Jüri Naela ja tema tööd, aga... Iga kingsepp peaks vist siiski oma liistude juurde jääma. Kõik mis puudutas tantsu ja tantsimist oli lihtsalt suurepärane, aga muusikaline osa jättis minu jaoks küll soovida. Võibolla oli viga minus, aga ma ei saanud kahjuks aru mitte ühestki sõnast mis Tatjana Mihhailova e JZ Belle laulis. Sama lugu ka Danne Dahlin'i esitusega, arusaadaval põhjusel küll tema puhul, ta tantsunumbrid aga võtsid muidugi sõnatuks. Nele-Liis Vaiksoo on mulle varasemalt hästi positiivselt meelde jäänud, aga seekord nagu üritas kõva "karjumisega" tasa teha puudujääke hääle võimsuses. Positiivselt üllatas Kaido Põldma, ei oleks temalt nii head esitust oodatagi osanud. Minu kõrval istunud ca 11-12 a poisid läksid eriti änksi täis muidugi breikarite esituse peale, ise ka vaatasin imetlusega. Aga harva on minuga juhtunud, et ootan etenduse võimalikult peatset lõppemist, seekord nii oli. Lõpupopurii oli muusikalises mõttes parim. Kui ikka väga häid lauljaid (Kaire Vilgats ja Rolf Rooalu olid vinged) eriti võtta ei ola ja kõik näitlejad ka tantsima pannakse, siis välja kukkus just sedamoodi. Mina pettusin pisut, aga nagu öeldud, subjektiivne arvamus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele. Kollase kiisu etteaste teenis ka korraliku aplausi:)

PS. Kellel Fame'i külastus veel ees, pange ennast soojalt riidesse. Meie etenduse vaheajal käis julgelt pool saali garderoobist omale mantleid ja jopesid toomas.

Õdus esmaspäev

Esmaspäeval kodus olla võrdub minu jaoks luksusega, mida vaid vahest väga harva endale lubada saan. Täna on see päev ja nii mõnus on. Nädalavehetusel oli ettevõtte üritus Rakveres, sealt koju sain alles pühapäeva lõunaks ja seetõttu maitseb üks lisa puhkepäev eriti magusalt:)

Hommikul tõmbasin ennast diivaninurka kerra ja sooja teki all, kohvitass käes algas minu päev. Minu suureks nõrkuseks on igasugused küünlad ja mida pimedam aeg meile jõuab, seda rohkem neid meie kodust leida võib. Ja juba hommikul süütan esimesed neist, pimeduse peletamiseks ei ole neid iialgi liiga palju. Kodus on nii õdus ja mahe vaniljearoom levib üle toa. Olen kudunud SKS projekti, imepehmet salli Novita Mammutist, vorminud Starsky valminud tükid ja õhtupoole kavatsen need kokku ka õmmelda. Ainult silmuste vardale korjamine kampsiku esiservade ja krae tarbeks ei pane mind vaimustusest kiljuma, selle töö võiks küll kellegile teisele teha jätta. No ja et mind siis päris luuserdamises süüdistada ei saaks, siis õhtusöögiks on Allanit midagi eriti maitsvat ootamas;)

Aga väljas sajab ja sajab, kahjuks mitte lund. Rakveres üllatas pühapäeva hommikul küll meid hotelli aknast avanev vaade lumise kirmega kaetud maapinnale. Eile õhtul olid mõned lumehelbekesed ka meie akna taha Tallinnasse jõudnud, tekitades minus juba lootust, aga ... Kodus on ikkagi mõnus:)

In Memory - Kissa

Aasta oli siis..., igaljuhul olin 10. aastane kui Kissa meie juurde elama sattus. Tõin vanematelt luba küsimata kassipoja koju lootuses, et tagasi ikka ei käsi keegi seda pisikest nääpsukest viia. Isa muidugi üritas küll karmi häälega öelda: "Tore, et meile näidata tõid, aga nüüd ole palun nii kena ja vii see kassipoeg oma klassijuhatajale ilusasti tagasi". Õpetaja kiisud tõepoolest kooli tõi ja lubas soovijatel need endale võtta, tagantjärgi vaadates äärmiselt tobe käitumine, aga siis olin ma ju kümnene ja väga vahva ideena tundud toona. Nii see Kissa meie juurde jõudis.

Vahepeal on möödunud 17 aastat. Selle aja jooksul on temast saanud elu nii loomulik osa, pereliiga sõna otseses mõttes. Mäletan, kui kolisime korterist ridaelamusse 14 aastat tagasi. Viimane koormatäis meie elu saabus uude koju vastu südaööd ja mõtlesime, et ei hakka kassi koos poegadega selle öise kolimisega traumeerima ja jätame nad selleks ööks veel vanasse korterisse. Uues kodus aga vaatasime kõik nõutult üksteisele otsa ja tundsime, et midagi olulist on ikkagi puudu. Sõitiski isa meie puuduoleva pere järgi, et võiksime esimese öö kõik koos oma uues kodus veeta. Loomulikult on ta hakkama saanud ka lugematute pahandustega, aga need kõik on olnud andestatavad ja ammu unustatud. Meie pisut pirtsaks ja isepäine, aga peaaegu alati kaisutamisvalmis kiisu, sellina ta juba kord on.

Nüüdseks kahjuks oli, sest neljapäevast saadik teda enam ei ole - meie hulgas- . Kolm nädalat tagasi käis ema temaga arsti juures kuna kass praktiliselt midagi enam ei söönud. Röntgenpilt näitas kopsukasvajat, mida Kissa kõrge vanuse tõttu enam opereerida ei olnud võimalik. Arst kinnitas käsi südamel, et valu ta ei tunne ja vägisi toita teda mõtet enam ei ole. Eelmisel nädalavahetusel olin Põlvas ja ei mäletagi, millal enam nii palju nutnud olen... Kui valus on vaadata armastatud sõbra vaikset hääbumist, tema veel lohutamas sind peaga õrnalt poksates ja silmis pilk, et ära nuta, mul polegi ju nii valus.... Kahjuks oli selleks nädalaks olukord niivõrd halb, et enam ei pidanud ka mu vanemad vastu. Tundus, et ta siiski piinleb, ei saanud enam eriti hingata ja ei olnud mitu päeva suutäitki söönud. Raske otsus tuli läbi piinava valu, nutsid nii arst kui ema... Ja mina Tallinnas. Ja minu viimasel ajal Põlvas resideeruv Ronja-kiisu käib mööda maja ringi ja otsib, otsib taga sõpra ja mängukaaslast. Kahjuks peab ta pettuma ja ükspäev ta taipab, et ei näe teda enam iialgi...

Neljapäeva õhtul süütasime tema mälestuseks küünla, midagi enamat teha pole enam võimalik.

Vogue Knitting

Nii, ma ei pidanud enam vastu ja tellisin endale ära. Täna kohe tundsin, vot kauem ei suuda edasi lükata ja ma kohe väga hädasti vajan seda ajakirja omale. Isegi see ei suutnud panna mind ümber mõtlema, et detsembris pidi Stockmanni ka müügile tulema. Nüüd ootan, ootan ja ootan...

Õuna-toscakook

Kuna meile maalt alati õunu kaasa antakse, peab nendega ka midagi ette võtma. Seda kooki ei ole ma millegipärast sellel sügisel veel teinud, kuigi eelnevatel aastatel on just see täielik lemmik olnud. Retsepti päritolu kohta ei oska kahjuks midagi tarka kosta, ilmselt kuskilt internetiavarustest on see minuni jõudnud. Aga õpetus on siis siin:

Õuna-toscakook

2 muna
1,5 dl suhkrut
50g võid
1/2 dl piima
2
dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g hapukaid õunu
1 tl kaneeli

Toscakate:

75 g võid

1 dl suhkrut

2 sl jahu

100 g mandlilaaste

Vahusta munad ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa sulatatud või, piim ning jahu-küpsetuspulbri segu. Sega ühtlaseks taignaks. Kuumuta ahi 200 kraadini. Laota tainas võitatud, 24 cm läbimõõduga koogivormi. Koori ja viiluta õunad, sega kaneeliga ning vala tainale. Kata vorm fooliumiga ja küpseta ahjus 20 min. Katte jaoks sulata kastrulis või, lisa suhkur, jahu ja mandlilaastud. Lase pidevalt segades korraks keema tõusta.Vala koogile ja küpseta veel 10-15 min, kuni kook on pealt kuldpruun.

Starsky ja muidujutud

Siin on minu väike lõngasaak sellest nädalast. Ehk siis on siin pildid kaks tulevast salli (üritan esimest korda akrüülist midagi teha, aga Mammut on nii ahvatlevate värvidega), rotisokid Allanile ja kingitus salasõbrale. Kaugemale pole ma kahjuks veel jõudnud, olemas lõng ja välja mõeldud tehtav kingitus, isegi muster on olemas :) Jõuludeks on kindlasti valmis, ma luban.

Hetkel on pooleli Starsky kampsun, praeguseks olen varrukate juures. Hoogu võttis oluliselt maha see, et pidin paremat esitükki kaks korda üles harutama. Ükskord Knitty süül, kuna ei olnud arvestatud mustriga ja seetõttu tuli palmikutega osa liiga ühte äärde. Ise ka ma ei märganud enne, kui käeaukude tegemisega olin lõpule jõudnud ja tundus kuidagi erinev vasakust esitükist. Olin õpetuse välja printinud mõni aeg tagasi ja nüüd vaatasin uuesti Knittyst järele ja seal on parandused praeguseks hetkeks sisse viidud. Teisel korral õnnestus mul kududa kuidagi tugevamalt, nii, et parem külg tuli vasakust esitükist ca 4.5 cm lühem. Urr, tõmbasin veelkord soonikuni üles. Lõngaks ostsin Alvita Incat 11 tokki, (a 100g=120m, 75% villa ja 25% polüamiidi). Loodetavasti tuleb välja.... Ostsin Tartu ja Tallinna Liannist kõik valge lõnga ära ja laos ka polnud neil rohkem, õpetuse järgi võib üks tokk puudu tulla. Samas oli peale esi- ja tagatüki lõetamist veel 5 tervet tokki, lets keep our fingers crossed:)

Ja juba kevadel alustasin Novita kevadnumbrist pärit soonikkardiganiga Novita Samos hallikasrohelisest lõngast. Lõpuks olen selle küll valmis saanud ja kokkugi õmmelnud, vaid lukk on veel puudu. Tegelikult on see mul juba vähemalt kuu aega tagasi ära ostetud, kahjuks pole ma seda ette suutnud õmmelda :( Ja ometi pidi sellest tulema suvekampsun, mida jahedamatel õhtutel hea peale võtta. Võibolla siis järgmiseks suveks :D

Iseendaga kuri

Ma ei mõista, miks mul on rumal harjumus iga kord poest midagi magusat kaasa haarata. Kuigi ma eriti shokolaadi ei söögi, kõidab see mind ometigi poeriiulitel. Eriliti siis, kui on tegemist mõne uue tootega. No nagu eile, korvi lendas Kalevi uus ploomi- ja küpsisetükkidega shoks. Nüüd seisab kapis (no vähemalt kümne omataolisega) ja ma eriti nagu ei tahagi, aga ometi pidin selle eile ostma. Issver, on mulle ikka kiikse antud. Pigem varuksin lõnga koju, kahjuks nõuab see suuremat hoiuruumi ja seda paraku eriti laialt käes ei ole.

Mul pole midagi selga panna

Minu pikaleveninud haigus sai otsa ja neljapäevast käin jälle tööl. No ei teagi kas peaks nii väga rõõmustama. Piisab vaid nädalast, et ära olla ja jälle on kõik peapeal. Osakond lüüakse lahku ja oma valiku pidi praktiliselt päevapealt teda andma. Äraminejate asmele olid meie osakonnast uued töötajad juba leitud, mõni valik natuke üllatavam kui teine. Aga jah... see selleks.

Siis on meil nüüd keelatud teksades tööl käia esmaspäevast neljapäevani. Et asutuses käib ikka väga palju külalisi ja finantsasutuse töötajatelt eeldatakse ikka kostüümikandmist... OK, mul peaaegu ei olegi viigipükse ja need mis on, ei meeldi ka eriti. Deem, ma arvan, et normaalsed ja stiilsed teksad on 10 korda etemad kui need kaks paari viikareid mida oman. Käin ikka jumalast korrektselt riietatuna tööl, sviitrid ja kenad jakid, pluusid + mu armastatud teksad. No tore-tore, järgmised palgad siis viin Montonisse ja Mosaici, nagu mul targemat teha ei oleks rahaga (näiteks raamatuid ja lõnga osta :).

Laupäeval tegin esimese ostu parema tuleviku nimel, paljukiidetud Anu Pink'i kooliõpiku Õmblemine. Et äkki õpin siis ka midagi ise tegema ;) Kudumise raamatu ostsin ka ja 100 rooga sarjast Vormiroad tuli ka minuga koju.

Kui ma vaatan naistekaid

Kuna kodus veedetud päevad on minust TVhooliku ja melanhooliku teinud, siis sobib täna Sat1 pealt tulev üks mu all times favorite , Pretty Woman, lihtsalt suurepäraselt minu õhtusse. Ma ei tea mitu korda ma seda näinud olen, ega ei hakka nüüdki lugema. Reeglina magusad filmid mulle isegi ei meeldi, aga lisaks Ilusale Naisele, olen võimeline lugematuid kordi vaatama näiteks ka Dirty Dancing'ut ja Notting Hill'i. Nende filmide puhul ma varun koju head veini ja lemmikshokolaadi, tõmban kerra sohvanurka ja läks lahti. Allanile on need õhtud, kus ta üritab jalkatrenni või bowlingut mängima ennast sättida. Aga alati ta ei viitsi ka ja viimane kord kui eesti pealt Notting Hill tuli, pani ise koguni õigel ajal õige kanali peale ja vaatas koos minuga ;) Aga täna on ta jalkat mängimas ja õhtu minu päralt.

Ettevaatust, saapad

Olen juba eelmisest kolmapäevast haiguslehel ja kodus vedelenud. Mingi viiruseuss on kuhugi eriti sügavasse soppi minu kehasse pesa teinud ja ei taha mitte lahkuda. Ära tüütab see kodus istumine ka ja kui laupäeval oli nagunii vaja süüa osta, läksin Allaniga Ülemistesse kaasa.

Kui me seal juba olime, siis mõtlesin, et põikan äkki mõnda poodi ka korraks sisse. Saapaid tahaks uusi ja ilusaid, aga ma ei mõista kustkohast inimesed neid ostavad. Poest ei ole küll midagi võtta. No kui ma ainult autoga ringi liiguks ja kolm meetrit ukseni kõnniks, siis küll. Aga vot selliseid kõrgekontsalisi mul juba on ka, tahaks midagi toekamat aga ilusat. Sellist kooslust Eesti kingapoodidest ei leia. Suurtüki kingapoes ühed Vagabondi saapad ju olid, mitte just päris see - jalgaproovida ju võis. Jalas polnud just suurem asi ja 2 tuhandet ma nende eest ei maksaks. Ok, ei sobi ja jalast ära, eks ole.... aga ei saa jalast ära, sest lukutagune nahaliist on luku vahele kinni jäänud. Alguses sikutasin õrnemalt, siis juba tugevamalt, üritasin üles ja alla, liistu vahelt välja kiskuda üritades. Mõningase sikutasime peale läks naljatuju üle ja vaatasin juba päris õnnetu näoga Allani poole, tuli siis temagi minu jalga saapast päästma. Aga tema jõuline tegutsemine tegi mind närviliseks ja üritasin ise edasi. Jõudsin juba mõelda, et tore-tore, nüüd pean ära ostma saapad mis mulle isegi ei meeldi, ja kallid ka veel, neetud ma ütlen. Lõpuks ei jäänud muud üle kui müüja poole pöörduda, mõtlesin, et saan nüüd raudselt sõimata, et mis te lõhute jne... aga õnneks tegi ka tema suhteliselt nõutu näo pähe ja üritas ka natuke pusida, ei andnud tulemusi. Kutsus siis juhataja ja tema ütles, et see pole esimene kord kui nii juhtub, tuleb aga saabas jalas alla kingsepa juurde minna ja tema pidavat selle saapa mul jalast ära orgunnima. Et ega saabas jalga jääda sa ju, no läksimegi siis koos müüjaga läbi keskuse, mul ühes jalas oma valge kõrgema kontsaga saabas ja teise suhteliselt madal must saabas. üritasin hästi enesekindlat nägu teha, et vot nii peabki olema. Õnneks on inimesed endaga nii hõivatud, et arvatavsti ei pannud keegi seda tähelegi. Kingsepp, nagu selgus, on uus ja tema ei teadnud saapa eemaldamiseks midagi tarka välja mõelda. Keeras aga selja ja pusis mingite võtmete kallal edasi. pika arutamise peale jõudime (mina, allan ja õnnetu müüja) järeldusele, et tuleb nahaliistule lõige teha ja siis saab luku loodetavasti jooksma. Kingsepp aitama ei soostunud, viskas oma terariistad ainult lauale, et vaadake ise. Keegi teine ei julgenud minu jala kallale lõikuriga minna ja siis pididn ise selle töö käsile võtma. Lõike sain tehtud ja lõpuks otsustas ka see neetud lukk ennast liigutama hakata, eelneva töötlemise tulemusena murdus õnnetuseks ära see osa, kust kinni hoida. Aga jalast ma ta sain, uhh, päris võhmale võttis see tsirkus. Müüja võttis saapa enda kätte tagasi ja nentis, et tuleb kahjuks kuludesse kanda.

Vot minu vana-vanaema ütleks selle ürituse peale: "Jumal kelmi karistab". Kes käskis mul haigest peast kodust välja ronida saapaid proovima. Nüüdsest mul igaljuhul saapahirm sees, ei julgegi enam teistele läheneda ja jalga panemisest rääkimata :)

Salasõber

Ei ole varem üheski vahetus-projektis osalenud, see siis esmakordne. Mõtlesin ka kaua, et kas ikka jõuan ja oskan. Lõpuks ikkagi saatsin ankeedi ära ja hea meel sai kohe.

Nüüd aga on pea tühi ja ei oska kuskilt pihta hakata. Aga õnneks on aega piisavalt ja küllap algusärevusest saab üle ja inspiratsioonitulv tulemata ei jää :) Õnneks on minu salasõbral ka blogi olemas, selle kaudu olen temaga isegi varem tutta, silmast-silma näinud ei ole. Kuna on õnnestunud mingi viirus külge hankida, siis olen kodus ja aega sõbra blogi ka põhjalikumalt tudeerida, ehk saan targemaks.

Jänksi sussid ja tegus päev

Mööbeldasin tööl oma laua nii ümber, et võin ka lõpuks vaadet vanalinnale nautida. Viimase kolimise ajal vedelesin mina ju lõunamaa päikese all ja setõttu olid kolijaonud minu laua nii paialdanud, et istusin seljaga akna ja näoga nurga poole. Et nagu pahandust teinud oleks ;) Täna haarasime Heleniga lauaservast kinni ja ümber me ta pöörasime. Kõige raskem osa oli kogu juhtmemajandusega hakkama saamine, aga tööle läks isegi arvuti. No põhjustas elevust tervele toarahvale, mina ka nüüd nagu seltskonnas või nii, palju parem igatahes. Veel lasin help deskil ühe vana tshekiprinteri ära vedada, ma ei tea kuna seda küll viimati kasutati. Katki oli ta ka igatahes.

Siis sain valmis oma jänksi sussid, tükk pusserdamist oli ikka nendega. Aga enne külmade ilmade tulekut jõudsin ikka ära teha, juhhuu... Et igasugu raamatute ostmine end ikka õigustaks, siis õpetuse leidsin Stich_'n_Bitch Happy Hooker'ist . Nii pehmed ja mõnusad said, väga rahul olen. Lõnga leidsin Kaubamaja lõngapoest, Filati Armonia mega armsaid kerasi a' 50 g kulus ca 225 g. Juurde ostin Alvita Pukase mohääri, seda kulus ostetud kahest kerat vaid üks, no esimesest jäi tõesti mõni cm vaid järele.

Aga sussid said nii mõnusad, et Allan hakkas ka endale tahtma. No muidugi mitte roosasid ja jänkusid aga tulevad hoopis hiired ( või oleks maskuliinsem öelda rotid :), lõnga ostsin ka juba ära - Bergere de France Alaska tumehall. No ja mohääri muidugi ükski endast lugu pidav mees ei tunnista:) Loodetavasti saavad need ka enne kevadet valmis.

Ainus pipratera, Jaanika tibu pilti pole veel näinud. Muidugi olen kindel, et imearmas on ta aga no näha tahaks...

Sall sügisilmadeks

Juba septembri alguses tundsin, et vaja oleks midagi värvilist ümber kaela mässida. Ilmatu külmavares nagu ma olen, pealegi polnud mul ühtegi erksamat salli mis juba praegusel ajal kandmiseks sobib. No kangast salle on küll aga neid kogu linn täis, olgugi, et needki mulle meeldivad. Aga vot selline heegeldatud sall puudus mul täiesti ;)

Idee on pärit Fabulous and Flirty Crochet raamatust. Lõngaks kasutasin Liannist ostetud Toptex Katerina puuvillast lõnga, mida kulus roosakat 2 ja teisi 1 tokk. Lõngavaliku tingis tegelikult sobivate värvide olemasolu, oli palju mõnusamaid aga no ei leidnud sellist kirast kombinatsiooni nagu tahtsin. See ei ole ka tegelikult ideaalne valik aga päris rahule jäin lõpusk ikkagi.

Nii tore, nii tore, nii tore...

Eestil on uus president Toomas Hendrik Ilves ja mina olen väga rahul, juhhuu... Vähemalt oli 174 valijamehel julgust ja oidu Savisaare ja ta ustavate jüngrite vastu välja astuda, nüüd on veel Eestil lootust :)

Tänane päev nõuab kohe tähistamist ja seda me ka õhtul kindlasti teeme.

Sügis südames

Igal hommikul vaatan ma aknast välja ja nuputan, mida siis seekord selga panna. Reeglina on kell kaheksa hommikul tööle rutates suhteliselt jahe, välja lõunatama minnes võib aga julgelt mõne kihi kontorisse jätta. Täna hommikul aga tundusid päikesekiired nii julgustavad, et riskisin toekama tagi koju jätta, casual friday soosis ka sportliku õhema jaki kaasahaaramist. No ja väljas selgus karm tõsiasi - sügis on jõudnud meie õuele. Muidugi tuli just täna bussi eriti kaua oodata, neetud. Tööle jõudis haarasin esimese asjana teetassi järele ja üritasin üles sulada, no olen külmavares, mis teha. Vaatamata oma soojalembusele mulle sügis tegelikult meeldib, ootan juba aega, mil loodus oma kõige kirevamat palet näitab. Nii tore on jalutada pargiteedel, jalgadega langenud lehtedes kahistades ja neid hunnikutesse ajada ja lehesõda mängida.

Õhtul käisime Allaniga väljas söömas, no tema oli suisa lühikeste käistega kodust välja tulnud. No see on see autoinimeste asi, ei tule pähegi, et äkki mõni samm vaja värskes õhus ka astuda. "Õnneks" sõidan mina vahest ka bussiga ja oskan ilmastikuolusid seega märksa realistlikumalt hinnata :)

Aga eelnevast jutust lähtuvalt on minu blogi ka aastaajale vastava ilme saanud. Ei tea kas peakski igal hooajal totaalse muutumise korraldama?

Fitness

Üle pika aja suutsin ennast taas treeninglainele viia. Et start liiga karm ei oleks, valisin alustuseks vesiaeroobika , kusjuures päris tõhus on, ei ole midagi "veesseismine" nagu üks meessoost töökaaslane kunagi väga vaimukalt seda nimetas.

Viimati kui seda ala harrastasin, oli treeningplaanis lihtsalt vesiaeroobika ja punkt. Nüüd (et siis ca 4 aastat hiljem) on võimalik valida 6 erineva stiili vahel ja üsna mitmekesiselt ennast ainult vees liigutades vormis hoida. Mulle sobib, kuskil saalis ei viitsi ma pärast tööd küll karelda, siis juba pigem välja jalutama. Üldse ei ole ma suuremat sorti enesepiitsutaja, treening peab olema fun, muidu kauaks minust selle harrastajat ei saa. Eile käisin AquaInterval'is, võttis päris võhmale küll nagu tutvustus lubab, pärast oli aga nii mõnus tunne. Olin unustanud kui mõnus tunne pärast trenni valdab, tahan seda veel ja veel kogeda. Seepärast võtsin kohe kuukaardi ja järgmine kord on juba homme, kell 7.30 HOMMIKUL. Tahaks näha, kuidas ma küll nii vara seal vees karglen, aga teatavasti on veel karastavad omadused ja äratab mind ikka üles. Tööl jään pärast kindlasti suurest rammestusest magama :)

Läbi jäätund klaasi

Eilne Rannapi ja Maarja kontsert Kumu sisehoovis oli armas. Ei oskagi kohe midagi muud öelda, olen vist liiga palju Rannapi kontserte külastanud, võrdlusmoment on liiga tugev.

Esimesed kolm korda käisin Rannapit, siis Rannapit ja Maarjat ja siis veel Rannapit, Maarjat ja Zahharovit kuulamas Põlvas Taevaskojas. Need olid tõeliselt lummavad etteasted, küllap avaldas oma mõju ka imeline kontsertpaik, kaunid viisid Taevaskoja kaljuseina taustal, ahh... Tallinna Lauluväljakul neljandat korda kuulamas käies oli asi juba liiga sigrimigriks aetud, liiga palju esinejaid ja sugugi mitte kõik ei olnud oma kohta lavalaudadel väärt.

Aga siis eilne kontsert, tegelikult oli väga nauditav. Jälgides kui kergelt libisevad Rein Rannapi sõrmed üle klaveriklahvide, tuli kohe tahtmine ka endal taas kord klaverikaant kergitada. Nii ammu oli see kui viimane kord mängisin, õigupoolest peale muusikakooli polegi seda eriti teinud. Aga tagasi kontserdi juurde, Ruja lood olid hoopis uues kuues. Maarja on lihtsalt fantastiline, ma ei suuda mõista kuidas saab keegi nii kergelt võtta selliseid noote ja teha oma häälega mis pähe tuleb, see allub talle igas situatsiionis. Webberi kontserdil ma muidugi mõtlesin ka samu mõtteid, ma imetlen teda järjest enam. Kõige lummavam on "Raagus sõnad" Maarja esitluses, ma ei tea ühtegi kaunimat laulu (Isegi Marju Kuudi esitluses kuulatav, seda ka ainukese lauluna). No meelehärmi tekitasid vaid mõned publikust, kes pisikese vihmasabina peale kohe esimestes ridades oma suured vihmavarjud lahti lõid. Kuigi üsna häälekalt paluti need uuesti sulgeda, ei teinud enamus seda enne kui üks vapper noormees püsti tõusis ja nende juurde minnas seda teha palus. No ütleme nii, et ta sai päris tormilise aplausi osaliseks;) Kokkuvõttes väga ilus õhtu, ahjaa, plaadi tõin loomulikult koju ka. Et ma võiksin nüüd lõpmatuseni kuulata :

Kuhugi on kadunud usk ja armastus
sinu kaunid hääled raagus sõnad suust
sinu suu ja silmad üle sügise
kes nüüd lumimarjadele köidab aseme

Kelles on su silmadele tekiks härmatis
unelooks su ümber tuulekandle viis
Kuhugi on kadunud usk ja armastus

Unustuste usku aga kui sa mäletad
siis su juurde tulen läbi sügise või lumemarjamaa
suhu võtan sinu raagus sõnad suult
asemele heidame siis lumimarja puust
Kuhugi on kadunud usk ja armastus

(Peeter Ilus, 1973)

Kvaliteetaeg

Reedel helistas mu sõbranna, et ta tuleb laupäeval Tallinnasse. Jippii, Allan on ära ja Jaanika tuleb ka üksi - me pole nii ammu saanud koos kahekesi aega veeta ja lobiseda tühistest asjadest, loomulikult kõrvaliste inimeste jaoks on meie teemad tühised :) Olime lapsepõlvesõbrad, kelle elu vahepeal lahku viis ja siis ülikooliks jälle väga huvitaval moel kokku tõi. Tartus ülikooli ajal elasime 4 aastat koos ja iga päev sellest ajast oli meie jaoks täielik fun, väga lähedased ja kokkuhoidvad olime siis... Kallis on ta mulle praegugu, väga.

Aga laupäeval käisime koos natuke shoppamas, mõned olulised vidinad mida türdukud ikka vajavad... Minu sünnipäevakink temale (häbi on küll, et alles nüüd seda tähistada jõusime) läks õnneks ka reliseerimisele, raamat hekel Jansa jaoks olulisel teemal ;) Ja Rahva Raamatu kohvikus veetsime väga mõnusalt aega. Mulle hirmsasti meeldib seal kohvi juua, nii hea muusika ja Villeroy Bochi nõud on ka väga meeleolukad. Kuna Jaanika ööseks minu juurde jäi, siis saime ka õhtul päeval pooleli jäänud teemade arutelu jätkata, ja no rääkida on meil alati nii-nii paljust - eks ühine minevik seob. Veinist pidime küll seekord loobuma, aga ananassimahl ajab ka asja ära, eriti kui juua seda parimatest pokaalidest ;) Põhjus on muidugi äärmiselt lihtne, üks kindlasti imearmas pisike hakkab ca 1,5 kuu pärast oma emme-issile rõõmu valmistama. Ma ei jõua ära oodata, vahepael on küll uskumatu, et mu väga kallis sõbranna emaks saab, no lihtsalt on. Aga nii hea meel on ta üle, et tahaks kogu aeg ainult kallistada ja talle seda ütelda, natuke nõdrameelne vist minu poolt. Hommikul teda ära saates oli kohutavalt kahju, me lihtsalt nii harva saame viimasel ajal kokku, ei satu Tartusse enam kuigi sageli. Aga loodetavsti ta teab ja tunneb samamoodi ka vahemaa tagant kuidas ma temast hoolin ja teda ikka ja alati igatsen, love you sis!

NB! Aasta oli siis 2001

Sinihallitusjuustupirukas

Kõik sai alguse sellest, et läksin Horvaatias juustu ostmisega liiale. Ja Allani ema käest saadud suvikõrvits ootas ka oma aega. Seetõttu võtsin kätte ja küpsetasin täna piruka kus mõlemal oma roll täita :) Retsepti idee sain Nami-nami retseptikogust, väikeste mööndustega tuli välja selline pirukas. Väga maitsev suutäisi igatahes!

Sinihallitusjuustu-suvikõrvitsapirukas

• 500 g lehttainast
• 1 väike või 1/2 suuremat suvikõrvitsat
• 3 tomatit
• 250 g sinihallitusjuustu
• 4 sl oliiviõli
• 1tl soola
• 0,5 tl purustatud musta pipart
• basiilikut

Laota lahtirullitud lehtaigen küpsetuspaberiga ahjuplaadile. Küpseta taignapõhja 10 minutit 225kraadises ahjus.Lõika suvikõrvits õhukesteks viiludeks ja viiluta tomatid. Sega omavahel õli, sool, pipar ja basiilik. Kata eelküpsetatud põhjad suvikõrvitsa- ja tomativiiludega, nirista peale ürdiõli ja puista peale murendatud juust.Küpseta veel 10 minutit.

Horvaatia

Puhkuse esimese päeva hommikul ehk 5.augustil kell 6 algas sõit Austria poole, lõppsihiga Horvaatia. Esimene päev venis kokku ca 23 tunniseks sõiduks läbi Läti-Leedu-Poola. Tahtsime igal juhul Poolast läbi jõuda, kuigi sõit sealsetel teedel võrdus suurima hullumeelsusega mida seni iial näinud olen. Tee oli kitsas ja rekad moodustasid optimistlikult kolmanda rea kahe sõidusuuna vahele, sõidukid tõmbusid samas kahte lehte laiali, üks ratas peaaegu kraavis, prrr.... Aga peale Varssavit muutus olukord pisut paremaks. Kuna jõudime Tsehhi alles kell 5 hommikul siis hotelle meil otsima polnud mõtet hakata, viskasime telgid püsti ühes külas ja juba kell 10 jätkus sõit Viini suunas.

Viinis veetsime ilusa päeva vanalinnas jalutades ja sõime seal ka lõunat. Ööbimiseks sõitsime suhteliselt Sloveenia piiri äärde Leibnitzi linnakesse ja seadsime ennast sisse sealses kämpingus. Panime seal väikese grillipeo püsti ja ülimalt lõbus oli. Olgugi, et enamus sealsest seltskonnast pisut vanemad sakslased ja hollandlased oma haagiselamutega moodustasid. Öösel sadas päris ohtralt vihma ja mingil hetkel muutus magamine minu jaoks võimatuks, oli külm ja niiske. Teistel sellega probleeme ei olnud, no eks ma vist olen külmavares kah. Hommikul peale pesemas käimis pakkisime asjad ja hakkasime sõitma lõppeesmärgi suunas.

Alpi mäestik - imeilus lihtsalt. Meiesuguste tasandike elanike jaoks on mäed midagi erilist, ahhetasime ja ohhetasime pidevalt vaateid imetledes. Imekaunid oruvaatad vaheldusid tohutute mägedega, kaunid külad nende nõlvadel ja orgudes. Mägede tippudes või seal metsade vahel võimsad lossid ja kindlused, oleks aega rohkem olnud oleks tohutult palju tegevust olnud. Sloveenia üllatas meid samuti oma kauni looduse ja ka väga hästi arenenud linnadega. Horvaatiasse jõusime jub aenne lõunat kuid sealsed ummikud venitasid meie teekonna Krk saarele loodetust pikemaks.

Meie peatusime Krk saarel Njivice linnas, üks apartment kahele oli esimesel korrus aia ja grillikojaga ja teine kolmandal korrusel neljale tohutu katusel paikneva terassiga. Peale sisseseadmist suundusime kohe randa. Nagu lõunamaades sagel, ei ole Horvaatias praktiliselt liivarandasid, sele asemel on kiviklibu ja ka palju betooni kasutatud. Selle vastu aitavad veesussid, mina ilma küll ei saa. Vesi on seal tohutult soolane ja veepeal püsimiseks ei pea midagi tegema, ujuda pole vaja osatagi. Hiljem jalutasime promenaadil ja käisime kohalikus restoranis õhtusöögil - pitsad, õlu ja vein. Õhtud veetsime põhiliselt terassil vesipiibu, rummi ja veiniga.

Teine päev Horvaatias oli ainult rannamõnude päralt. Peale hommikusööki, milleks oli igal Njivice's veedetud hommikul kohalikust pagariärist toodud saiad (posid tõid ja ei nurisenud üldse :)), läksime randa. Kohalikud vist ööbivad seal, kell 10 oli igal juhul juba peaaegu võimatu ühtegi vaba platsi leida. Päevitasime, snorgeldasime, ujusime ja mina astusin merisiilikule peale :( Assaa, oli see alles valus, ma ei saanud oma sussegi jalast, nii hullut valus oli. Ilma sussideta oleks olukord muidugi kordades hullem olnud, enamuse nõelu sain ise kätte, ainult üks jäi natuke sisse. Sussi talla all oli neid veel päris mitu ja tänasin õnne, et mul need ikka jalas olid. Arsti leida mul ei õnnestunud, kuna sealne rahvas, turismi info kaasaarvatud, räägib põhiliselt horvaatia, saksa, itaalia ja ka vene keelt. Ingliskeelsest jutust saavad vaevu aru, isegi menüüdes pole enamasti selles keels sõnagi. Nu seni mul jalg otsast tulnud pole, loodame parimale :) Lõunaajal käisime itaalia jäätist jsöömas, mida seal pakutakse ohtrasti. Liigne vahukoor kõrvale jätta, siis on maitse võrratu. Tegime ka tunniajase paadisõidu saare lahesopis, uurisime rannikut ja leidsime ka kohaliku nudistide ranna, vaatamisväärsus mida voldikutes ei mainita :) Õhtusöögi tegime ise, keetsime turult ostetud maisi ja grillisime kohalikust lihapoest pärits kebabe ja kanavardaid, maitses see vast hea. Aru ma ei saa vaid miks on puuviljad sel nii kallid, kohati kuni kaks korda kõrgema hinnaga müüakse neid seal. Käisime veel rannas jalutamas ja siis tavapärane õhtu terassil:)

Kolmas päev oli vaatamisväärsustega tutvumiseks. Esimene sihtkoht oli 120 km kaugusel aga sinna sõiduks kulus meil 2,5 tundi. Nimelt on mägiteed kitsad ja käänulised, sõitmine suhtelisel aeglane, kuna kuristikku kukkumisega ei tahaks ka nagu riskida. Esimeseks sihtkohaks oli sadamalinn Pula Istrai maakonna edelarannikul. Linn on täis turiste ja parkimiskohtadega tõeline probleem. Võtsime peamiseks sihiks Pula amfiteatri, teel sinna käisime vaatamas Augustuse Templit mis on ehtatud ajavahemikus 2 e.Kr - 14 ad ja Sergijevaca triumfikaart, mis on üks vähestest säilinud kaartest kuna enamus hävitati 19 sajandil kodussõdade käigus. Seda triumfikaart peetakse üheks ilusaimaks ja seda on maalinud ka Michelangelo. Pula amfiteater on üks 6'st maailma paremini säilinutest, kuigi see on tegelikult väiksem kui linna piiridest välja jääv rooma teater, ei ole viimasest praktiliselt midagi säilinud. Teater on võimas ja paraegusel ajal korraldatakse seal etendusi ja kontserte. Pulas me ka lõunatasime, see oli kõige kohutavam ja samas ka kõige kallim väljas söömise kogemus meile kõigile. Mina ja Madli võtsime kalmaarid mis süüa ei kõlvanud ja spinat seal ümber oli sodiks keedetud, huhh praegugi läheb süda pahaks sellel mõeldes. Poiste liharoad olid ka maitsetud ja rasvas ujuvad. Ainult Merikese lasanje oli maitsev ja söömiskõlbulik. Edasi sõitsime Rovinj linnakesse, mis on ehitatud itaalaste poolt ja meenutab paljuski Veneetsiat. See asun Istria läänerannikul ja on väga kitsaste tänavate ning väga suure külastatavusega sadamaga. Linnapildis domineerib barokkstiilis kirik St. Euphemia ja selle linna kohal kõrguv kellatorn. Peatusime seal väga lühidalt, kõik mida nägime oli aga imeilus. Tagant kiirustas meid soov jõuda porec'isse veel vaatama Euphrasian Basiilika kompleksi ja selle Franciscani kirikut, mis on muinsuskaitse kõige olulistemate objektidena kaitstav Unesco poolt. Eriliseks teevad selle kiriku mosaiigid, kõik pildid selles kirikus on kujundatud pisikestest mosaiigikillukestest, väga kaunis. Ronisime ka kellatorni, et heita pilk Porec'i linnale ja nautida imelisi vaateid mida taoline kõrgus võimaldab. Jalutasime päris kaua veel vanalinnas ja lõpusk suundusime restorrani sööma. Ilm oli kohutavalt tuuline ja oleksime isegi vist loobunud väljas söömisest kui mitte sealne mhh, raske nime anda, ütleme vuntsidega onu, meid kohe oma võimusesse poleks saanud. Kohe organiseeriti meile riigeid selga (mina sain ruudulise särgi mille puhtust ta mulle korduvalt kinnistas kui tõrkusin seda selga panemast) ja tüdrukutele tasuta rakit, tegi natsa soojaks küll seest. Teenindus oli väga ittaaliapärane, palju loba ja meie ümber tiirutamist, toit õnneks oli maitsev samuti. Tagasi Njivice'sse jõudsime alles pärast südaööd aga sellele vaatamata veetime terassil mõnusalt aega veel kella 4'ni hommikul.

Neljas päev taas kord rannamõnud. Seekord kõndisime päris kaugele teise rannaotsa ja vedelesime seal kuni kella 5'ni õhtul. Snorgeldada oli seal suhteliselt igav, nägin vaid mõnda kala ja no ei olnud midagi vaadata. Rahvast oli aga pisut vähem ja muidu polnud vigagi. Viimase õhtusöögi Njivice's grillisime, valmistasime taas kord ise ja pärast seda käisime veel linna peal jalutams. Väga ilus õhtu oli ja tõeliselt kahju lahkuda. Pidasime siis veel viimase terassipeo ...

Viienda Horvaatia päeva hommikul, ehk 11. august oli Madli sünnipäev. Posid käisid pagariäris kooke tooma ja lilli "välja võlumas" ja seejärel käisime Madlit üles laulmas. Laua katsime ülemisele rõdule, et veel viimast korda seda ilusat vaadet nautida. Sünnipäevahommikusöök kookide ja vahuveiniga oli armas, ilm oli megailus ja kurbus kõigil südames. Aga lahkusime kuskil kell 11 paku hommikul ja siis järgnes üks pöörane sõit. Algselt oli plaanis tsehhis üks öö ka veeta aga kuna kõigil oli sõitmisest nii kõrini, siis otsustasime koju ühe jutiga tulla. Alustas Rivo, kuu tunni päras Gänks ja siis tuli Allani kord, türdukud muideks lugesid kaarti kõrval. Meil "vedas", sest sõitma hakkasime ca 12 öösel ja välja panime peaaegu kella 6'ni hommikul. Tahtsime küll Varssavisse ära jõuda aga pidime siiski otsa üle andma 100 km enne seda, silm vajus nii kinni juba. Sellel ajal kui teised sõitsid proovisime magada, no midagi ikka kasu oli. Ühe vahetuse sai igaüks veel sõita ja kodus olime kell 10 laupäeva ehk 12. augusti õhtul. Tagasisiõit võttis kokku aega 28,5 tungi, nii näitas autokompuuter ja maha sõitsime veidi vähem kui 5000 kilomeetrit.

PUHKUS

Jaa, põhimõtteliselt võib mu puhkuse alnuks lugeda, jippii. Homme on meil küll veel Ülemiste hotellis koolitus aga see on juba kukimuki, tööle ei lähe ma enne 23. augustit. Ja siis juba uuele kohale, veel palju lahtiseid otsi aga sellest edaspidi.

Laupäeva hommikul, nii hästi vara vist, pühime Eesti tolmu jalgadelt 10 päevaks ja täna õhtul tähendas see minu jaoks pakkimist. Ja igasugu nimekirjad on mul ka mida vaja kaasa võtta aga kindlasti jääb midagi eriti olulist maha. Olen terve nädala Tallinnas üksi olnud ja seetõttu ei ole viitsinud milllegi vajalikuga tegeleda ka, ikka shoppand peale tööd ja niisama aega surnuks löönd. Süüa ei ole vaja teha ja täitsa mõnus on iga õhtu voodis laiutada... Ok, vahelduseks on see hea, tegelt meeldib muidu ikka A'ga rohkem koos olla;)

Aga enne kui suvepuhkuse siin välja kuulutan, kekkaks ka natuke. Kirjutasin siin, et tellisin Amazon'ist raamatud, need on nüüd kohal. Uskumatult kiiresti jõudsin siia, tellisin 18. juuli ja juba 1. august oli pakiteade postkastis. Kusjuures, naljakas et minu käest mingit tollimaksu ei taheta? Teatel on kirjas, et pakk on saksast, huvitav kas seal pakitakse ümber või mis ja siis ei tunne keegi huvi tollimaksu vastu kuna EL, hmm. Ise olen rahul muidugi asjade sellise käiguga. Raamatud kokku koos saatmiskuludega läksid mul seega maksma vaid ca 520 krooni - supperluks! Kusjuures esmapilgul meeldib mulle Fabulous Flirty Crochet rohkemgi, on küll vähem projekte aga märksa huvitavamad kui Happy Hooker'is. Viimasest meeldivad mulle eriti nunnud jänkusussid :)

Midagi suveks

Toppi oli vaja selle seeliku juurde ja kuna poest midagi asjalikku ei leidnud, siis tuli ise valmis nokitseda. Õiget tooni lõnga leidsin Katia Espiga valikust ja kulus seda kokku 4.5 tokki. Väga mõnus ja pehme lõng on, huvitav, miks ma seda varem märganud pole? Tegelikult plaanimisele kulus mul 2 x rohkem aega kui tegemisele.
Kuigi enamiku jaoks rohkem kui pool suve juba selja taga, siis minul on puhkus alles algamas ja augustis Horvaatia-Austria reis veel ees. Seega hiljapeale jäänud "topitegu" on veel minu graafikus ;)

Mis tehtud ja mis teoksil

Viimase nädala kokkuvõte:

1. Eelmisel teisipäeval käisime Rivo sünnipäeval Lohusalus. Tegelikult viis Madli ta lihtsalt sünnipäeva õhtusöögile, mainimata, et ka külalisi on oodata :) Kuna meie olime esimesed, siis üllatus tõepoolest paistis Rivo näost;) Teisi sõpru oskas ta juba oodata. Ilus õhtu oli ja Lohusalu sadam on ka päris armas koht. Teenindus on ainuke nõrk lüli, kuna üksainuke tüdruk neid tellimusi vastu võttis ja neid pidi ka sees ütlemas käima, siis võttis see suurema seltskonna puhul üüratu aja. Aga muidu oli väga tore õhtupoolik, loodetavasti ei olnud ka Rivo pettunud, et romantiline kahekesiolemine hoopis suuremaks ürituseks kujunes ;)

2. Neljapäeval käisime Gänksi juures oma reisi "koosolekut" pidamas, kuna hotellide broneerimisega hakkab juba kiireks minema ja plaan oli vaja paika panna. No suutsime enamvähem aktsepteeritava tulemuseni jõuda, kuigi Veneetsia meie plaanidest suure tõenäosusega välja jääb, aga ei ole mõtet ennast ka sodiks sõitma hakata. Ausalt öeldes peame õnnelikud olema, et meil on Merike, kelle sidemed ja tutvused meile nii toreda hotelli sellisel kõrghoojal suutsid tagada. Loodetavsti saan ma ka ikka oma passi kätte, tähtajaks on 4. august ja reisile peaksime minema 5. augusti hommikul... deem, 0len ikka neetud tuulepea, miks ma küll sellel varem ei mõelnud, aga no EL'is reisides on ju ID kaart asja ära ajanud ja pass sai lihtsalt nii ootamatult otsa ;))

3. Nädalavahetusel käisime Põlvas. Viimasel ajal on külaskäigud vanemate juurde järjest harvemaks jäänud ja seda peaks tegelikult parandama. Nii hea on hommikusöögilauas nädalavahetusel pikalt istuda ja ema-isaga lobiseda, minu armsa kiisu Ronjaga miilustada ja lihtsalt nautida aega, mida Tallinnas endale kohe kuidagi lubada ei raatsi.


4. Esmaspäeval läksime peale tööpäeva otse Andineemele, kus mu vanemad isa sõbra juures igal aastal puhamas käivad. Kohustuslikus korras kuuleb selle juurde petang ja "pulgamäng" (no vaatapildilt, ma tõesti ei tea selle mängu nime), grillimine ja merelkäik. Lained olid nii suured, et ujuda oli supper, ehki tegelikult me lihtsalt viskusime lainetesse, üritasime neist üle hüpata ja möllasime niisama ;) Vesi oli suppersoe ja välja tulla nagu ei tahtnud keegi, õhk oli üsna jahe ja tuul tugev. Mehed ei suutnud muidugi kiusatusele vastu panna ja viisid ikka võrgud ka õhtul sisse, kuigi sellise tuulega erilist lestasaaki loota pole. Hommikul kui meie Tallinnasse tööle tulema hakkasime, ei kostnud meremeestest küll kippu ei kõppu, uni oli na magus :)

EDIT:kuna tuul oli nii tugev, siis võrgud võeti välja alles 2 päeva hiljem ja seal oli ainult üks õnnetu kalake, kes selle aja peale ka juba otsa saanud...

5. Täna otsustasime Tallinnasse jääda, et pakiks neljapäevaks plaanitud parketipaigaldamiseks asjad ilusti ära - no ei maksa vist öelda, et ei jõudnud me sellega kuhugi. Homme läheme jälle Andineemele ja kogu pakkimine jääb ikkagi neljapäevaks. Täna õhtul siis tegelesin hoopis Amazonist raamatute tellimisega. Esimest korda võtsin asja ette ja siis arvutasin kõiki kulusid arvesse võttse välja kust oleks soodsam tellida. No Kriso jäsin kohe kõrvale, ja UK Amazon tuli ka kokkuvõtes ca 100 krooni kallim, isegi kui sealt tellides ei pea käibe- ja tollimakse maksma. USA omast tellisin siis kaks raamatut, tunnistan ausalt, et Krentu tänane postitus mind tugevalt mõjutas ühe raamatu kasuks otsustamast :) Minu valik siis :

SweaterBabe.com's Fabulous and Flirty Crochet

Stitch 'N Bitch Crochet: The Happy Hooker

Üks isemoodi maailm

Blogimaailm on kummaline. Mingit käänulist rada pidi jõuad ühel teatud päeval teatud blogini ja see hakkab sind paeluma. Külastad seda ikka aegajalt ja ühel päeval avastad, et see kuulub juba sinu igapäeva rutiini ja see inimene selle blogi taga oleks sulle juba nagu lähedane inimene, kelle tegemistega tuleb kursis olla. Hmm, nagu piiluksin kellegi teise maailma ja vahel on ka kerge piinlikustunne, et miks ma teiste elus sorin. Aga miks ma siis ise siia kirjutan? Ka vist mingi vujerismi vorm või ma ei saa enam endast aru.

Minu lemmikblogide omanikud, neil on vist ühel või teisel moel minuga midagi ühist, kas mingi soov või kogemus või maailmavaade või on nad mingis osas sellised nagu ise tahaksin olla... Ei tea ise ka täpselt mis mind köidab, küllap see ongi see tabamatu ilu, mis tekib aga alati ei oska nime anda. Tunned rõõmu teiste kordaminekute üle ja tahaks nii väga lohutada ja kallistada elu rasketel hetketel. Sõnades ei ole ma alati väga osav, kuigi öelda oleks nii palju. Mhh, kummaline see blogimaailm...

Entusiasmi hävimine

Mida ma siis viimase paar nädalat teinud olen? Mhh, värvinud seinu, värvinud seinu ja veel rohkem värvinud seinu. Tegelt ka, kõlab justkui elaksin 10 toaga häärberis mitte 36 ruutmeetrises korteris. Põhjus on ikka see va ajapuudus, töölt tulles viskad kontoririided seljast ja "remonditop" ( elukaaslase väljend minu värviplekisele napile topile:) asemele ning rull kätte ja kukkun aga nühkima. Issand, tänaseks juba 5 päeva samas rütmis, ikka paar seina korraga ja kuna seda tuleb korrata 2 X, siis just selline seis meil ongi. No ja ma veel ise nii innukalt kinnitasin Allanile, et no mis see siis ära ei ole, ei hakka mingeid töömehi palkama... Kange loomus ei luba nüüd ka alla anda, hambad ristis värvin need neetud seinad ära.

Eelmisel laupäeval "premeerisime" peale pikka rassimist sõpradel külaskäiguga nende uues kodus, kuna sisustamis-teema neil ka aktuaalne, siis jutt keerles ikka samas vallas. Mis mulle aga tõeliselt-tõeliselt Osten-Tor'i maja juures meeldib, on nende megalt suured rõdud ja 8 korruselt on see õneks tänavamelust piisavalt kaugel ka ja ei saagi nagu aru, et sellise liiklussõlme juures asuks. Ma vist ise elskski ainult sellel rõdul, nii mõõõnus.

Ülimalt lahe õhtu oli, vaatasime jalka veerandfinaale ja nautlesime head-paremat. Muidugi tuli mul õhtu edenedes oma lohutamatut kallimat veidi trööstida, uskumatu sai tõeks ja Inglismaa ( tema ülim lemmik Hispaania kõrval) kaotas Portugalile penaltite ringis. Ja no kui siis Brasiilia ka veel Prantsusmaalt 1:0 peksa sai, siis oli teisel tuju õige kehv ;( Tundub, et terve linn oli vaid mängu lõppu oodanud ja taksot saada peaaegu võimatu, ikka paarkümmed minutit tuli telefoni piinata enne kui õnnestus. Ja taksos tuli ka küsimus laiale ringile läbi nende kõnevahendite, kui üks juht küsis Brasiilia - Prantsusmaa mängu lõppseisu. Vaesed mehed, sellisel õhtul ole tööl, eks ole kurb saatus ;)

No ja homme läeme ka sünnipäevale, (uups, vaatan just kella ja siis vist pigem juba täna) tuleb väike paus meie töömehe ellu. Aga laupäeval juba uue hooga ...

Mmm, jalgpall...

Ok, ma ei hakka rääkimagi, et olen tohutu vutifänn ja tõmban tabelisse riste iga mängu järel. See ei vastaks lihtsalt tõele. Aga mida ma võin väita, on see, et ühtegi Rootsi mängu ma vahele küll ei jäta. No jätan oma fanaatilisele jalkafännile kodus lihtsalt mulje, et ma olen niivõrd lahke ja armas tüdruk, vaatan koos temaga mänge ja ei kakle telekapuldi pärast ;)

Avaldan teile siis oma saladuse - no jalka selgeks plussiks on väga nunnud mehed (klishee, ma tean) ja ma ei mõtle siin metroseksuaalset Beckhami. Vaid ikka tõelisi mehiseid võitlejaid nagu Rootslaste ründaja Henrik Larsson. Naudin iga sekundit, mis ta platsil on ja tema supper tööd. Ja mul on tuliselt kahju, et ta koondises mängimisest peale selleaastast WM'i loobub. Õnneks ei loobu ta veel liigas mängimisest ja liigub hooaja lõpuks Barcelonast Helsingborgi veel vähemalt 18 kuuks.

No ja miks ta mulle niiväga meeldib, no lisaks sellele välisele, ta on lihtsalt niii armas ja too good to be true: Fellow Swedish international Tobias Hysen said: “He is a role model for everyone, not just footballers. I can look up to him as more than a football player. You never hear about Henrik getting in trouble off the field. He’s never in the bars or going out and causing problems.”

Dii-da-daaa - kodu valmis saa

Homme viimast päeva tööle ja siis saan nädala puhata. Ei maksa vist mainida, et ma selle üle üliväga rõõmustan ;) Pikem puhkus ootab ees augustis aga praegune minipuhkus kulub tõesti ära. Esiteks pole ma juba 11 kuud puhata saanud ja teiseks on meil seoses kodu sisustamisega jube palju tegemist, kõike ei saa nädalavahetusele ka ära nihutada ja igale poole lihtsalt peale tööd enam ei jõua.

Tundub, et koerast oleme juba üle saanud, jääb veel sabast üleukerdamise vaev. Kes oleks võinud arvata, et ühe tühipalja diivani tellimine võib võtta ligi 3 kuuda - mina mitte ja seetõttu lasimegi kõrvad lonti ja tasusime ettemakse kui peale arutuid otsinguid lõouks selle ainsa ja õige olime leidnud. Seetõttu ei üllata köögimööbli valmistajate kuni 14 nädalased tähtajad enam üldse ja kui meie mööbel peaks valmima ja saadud paigaldatud suisa 9 nädalaga, tundus, et vot eriti hästi saime :) Mööblivalikuga olen küll hetkel väga rahul, nii head toonid ja materjalid sai valitud, et vaevu suudan endas ootusärevust maha suruda.

Mis seinte värvimisse ja ühe lammutatud seina pahteldamisse puutub, siis oleme ise meistrimehed. Täis tahtmist ja tegutsemissoovi, kuigi vahepeal tuleb taluda ka tagasilööke. Nimelt ei taha meil köögis kraani torude ühendamine enam õnnestuda, loodetavasti suudab Allan endale kunagi lähitulevikus tunnistada, et ka mitte tema pole alati kõikvõimas ja kutsub kellegi appi neid ühendama. Muidu istume augusti lõpuni ilma köögikraani kasutamise võimaluseta ja käime agaralt vannitoas nõusid nühkimas. Aga jah, aega oleks samuti rohkem vaja! Parkett seisab ka nurgas ja ootab, kuna ta meie põrandaid ehtima võib hakata...

Aga kui keegi peaks mõtlema, miks minu blogis nii palju käsitööliste linke leidub, siis tuleb tunnistada, et ka see isetegemise vorm mind paelub. Kuigi hetkel rohkem teiste tegusid imetlen kui ise korda saata suudan. Aga ehk peatsel võin mõne tegemisega ka lagedale tulla, mine tea ;)

Mitu sõna minutis loed sina?

Kiirlugemise koolitus sadas mulle sülle selgest taevast. Tegelikult läks sinna registreerunud töökaaslane ootamatult reisile ja siis mina lihtsalt hõivasin tema koha. Mõelnud olen sellele juba tegelikult varem ka, aga näed tegudeni pole lihtsalt jõudnud.

Jüri Sööt on fantastiline koolitaja, oskas luua meie väikeses grupis kohe sõbraliku õhkkonna ja tänu temale olen nüüd kiirlugemisest vaimustuses. Kahepäevane koolitus tõestas, et peaaegu kõik meie grupist tõstsid oma lugemise kiirust ligi 3 korda. Esimese testi tulemuseks sain 900 sõna minutis, arvestades tekstist arusaamist. Selleks on peale teksti lugemist kontrollivad küsimused mis näitavad kuidas on tekstist aru saadud ja kas oluliseim on meelde jäetud. Teise päeva tulemuseks on 2650 sõna minutis - supperrahul olen endaga, kuigi Jüri arvates võiksin ma veelgi kiiremini lugeda. Nojah, Valge Maja kantseleisse ma ju veel tööle ei saaks, seal pidi Clintoni ajal lugemiskiirus olema vähemalt 4500 s/m :) Edasi kavatsen oma lugemise kiirust treenida kindlasti, iga päev saame nii palju infot, millest vajalik vaid välja sõeluda ja ebaoluline kõrvale heita. Kui palju tarbetut aega ma olen õppimisele kulutanud ja mõtetutest tekstidest end läbi närinud? Kahju hakkab kohe sellest ajast, oleksin ma vaid varem teadnud kuidas õppida ja milliseid vigu ma lugemisel teen.

Ja nagu Jürile sai lubatud- regressioonita lugemine saab olema mu esimene reegel :)

Purjetamas

Eile käisime oma osakonnaga jahiga sõitmas. Esialgu ei tõotanud trip midagi head - ilm oli jahe ja tuuline, põhiriietuseks suusajoped; kapten oli midagi sassi ajanud ja meie kell 14 väljuma pidava jahi pardale jõudis ta ca poole tunnise hilinemisega. Kuna tegemist aga väga muheda noormehega ja ta meid hilinemise tõttu märksa kauem sõidutada lubas, ei pannud keegi hilinemist eriti pahaks.

Neptun rummiga ära ostetud, läks ka meie sõit lahti. Kuna kellegil erilisi soove sihtkoha osas ei olnud, tiirutasime niisama Tallinna lahes. Kusjuures kaldal tuulisena tundunud ilm muutus merel olles eriti ilusaks. Päike säras ja jopid kooriti maha. Et meil siis ikka igav ei hakkaks, selle eest oli catering hoolt kandnud ning valge- ja vahuvein läks kuidagi eriti hästi isehakanud merekarudega kokku ;) Põhimõtteliselt oleks võinud purjetamisel ka ise rohkem käsi külge panna, seda võimalust kasutas ainult Eva, kes uljalt purjede langetamisel abiks oli. Teised nautisid pigem mõnusat päikest, mis meid helgelt kostitas. Tasase ilma tõttu meil roheliseks keegi näost ei läinu, kuigi mõned möösuvad suuremad laevad ohtralt laineid tekitasid.

Kapten ja tema abiline demonstreerisid meile oma ronimisoskusi, järgi tegema keegi õnneks ei hakanud, kõikumise tõttu tundus jub aparaja kunsttükina pardal ringi kõndiminegi. Kuna toitlustusfirma oli meie magustustoidu unustanud kaasa panna, toodi need sadamasse vastu, nii et kooke ja trühvleid saime nautida alles tagasi jõudes. Aga päev oli nii tore ja aeg möödus lennates, pisiasjad kellegi tuju rikkuma ei kippunud :) Lihtsalt väga, väga mõnus on vahel ka töövälisel ajal kokku saada inimestega kellega 8 tundi päevas ja 5 päeva nädalas koos veedad.

Mina ja kaardimaksed

Endise pangatöötajana peaks vist tegelikult asuma vastasleeri aga no ei saa mitte. Mõned põhjused siis:

Mõni aeg tagasi veetsime töökaaslastega igati mõnusa õhtu Novellis. Koht kuulub raudselt mu lemmikute hulka nii menüü, õhkkonna kui ka teeninduse poolest. Kõik oli supper ja oleks selleks ka jäänud, kui ma poleks nädal aega hiljem oma konto väljavõtet vaadanud. No asjale lisab vürtsi muidugi tõsiasi, et ma seda tõesti haruharva tegema satun. No näiteks, kui olen piisavalt uimane unustamaks kas mõni vajalik makse ikka tehtud või mitte. Mis põhjusel ma seekord seda tegin - ei mäleta, aga silma hakkas Novelli arve, mis kaks korda oli maha võetud. No mida värki?? Hakkasin juba pangale kaardimakse vaidlustamise avaldust täitma, kui vaatasin veelkord väljavõtte üle ja siis selgus, et topelt võetud raha oli hiljem siiski tagasi kantud. Aga ikkagi teeb tigedaks.

Nii, sellel nädalal käisime taas töökaaslastega (ei, mul ausõna on ikka sõpru ka:)) African Kitchenis söömas. Toit ja vein oli muidugi väga meeldiv aga kui asi maksmiseni jõudis, nojah... Teised veel naersid, et mina peaks oma kogemustele toetudes küll sularahas maksma aga mulle ei meeldi seda endaga kaasas kanda, pealegi ei tea iialgi kui palju sul seda just vaja läheb. Teatud põhjusel saame me seal 10% soodustust, arve toodigi mulle vastava summa peale aga kaardimakse kviitung allkirjastamiseks juba täissummaga. Nu palusin siis ettekandjal see viga parandada aga nad väitsid, et see pole võimalik ja andsid teistele suurem soodustuse, et me siis oma vahel klapiks , mhh.... Ok, tedsin küll, et makseid saab tühistada ja üks meie seast oleks võinud seda isegi ette näidata aga mõtetu pilli lõhki ajamine. Oleks nagunii Helenile selle raha parkimise eest andnud, aga minul lihtsalt ei vea kaardimaksetega;(

Järgmine kord kui nendega välja lähen, võtan ausalt sulara, et ennetada tekkida võivaid probleeme. Vot sellised naljakad kogemused mul seoses kaardimaksete ja töökaaslastega väljaskäimisega.

Aega juba maast ei leia

Hmm, kuhu kaob minu aeg? Just nimelt minu aeg, sest teistel paistab seda küll märksa rohkem olevat :) Kas minu päev on lühem kui 24 h või on teiste päev pikem kui need nirused 24 h'd?Aga noh, kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis vist on see aja kulg küll midagi sellist mis läheb ikka omasoodu, mis me sellega teema on aga meie endi kätes (kuigi mulle ei meeldi seda tunnistada). Kui töölt koju tulles diivanile vajuda ja ainukeseks füüsiliseks tegevuseks teleka puldil nuppude vajutamist lugeda, siis aeg kulgeb. Samas rütmis kusjuures nagu ka sellel, kes peale tööd trenni, kinno, teatrisse või sõpradega kohtuma ruttab. Shame on me, tuleb ajal lihtsalt sabast kinni saada.

Piinlik oli ühel hommikul taas sõbrannale öelda, et kuule mul vist pole sellel nädalal jälle aega sinuga kokku saada. Pilk kalendrisse ja selgub, et tegelikult on kõik enda tahtmises kinni. Kui paar aastat tagasi olime Riinuga suht lähedased, siis nüüdseks trehvame vaid peamiselt sünnipäevadekl ja vahel harva niisama ka. Aga süüa sushit ja kõik oma pikka aega rääkimata jutud üles võtta oli ütlemata mõnus. Jõudsime veel samal õhtul Heka kutsel ehteid uudistama, mille müügiga nad tegelevad. Kuigi Riin ehetest suuremat ei hoolinud sai trehvas ta seal ometi kokku tuttavatega "ammustest aegadest".

Eelmisel nädalal täitus 4,5 aastat minu ja allani tutvumisest (me käime tõepoolest iga kuu 10. kuupäeval väljas söömas). Pidime sõpradega õhtul Babyback'is kohtuma, kuid just teel sinna õnnestus ühel tüübil meie autole tagant sisse sõita. Õnneks midagi väga katastroofilist ei juhtunud (meie autol) ja saime pärast mõningaid sekeldusi siiski Tabasallu sõidetud. Ameerika külluslik toit on mulle muidugi väga meelepärane, kahjuks ei ole mind õnnistatud figuuriga mis sellisest söömaajast ennast kõigutada ei laseks. Seega ei ole soovitav niisuguseid retki eriti sageli ette võtta ;) Aga õhtu ise oli mõnus, isegi see, et ma vahetult enne koju jõudmist avastasin, et olin oma uued päikeseprillid sinna maha unustanud, ei rikkunud seda. Aga eks pöörasime siis otsa ümber ja sõitsime tagasi. Allan nimelt ei lase tühistest asjadest ennast kunagu häirida, einevalt minust muidugi:)

Nüüd on meil veel vaja leida kuskilt aega, et mööda Tallinna köögisalonge kolama hakata ja pakkumisi võtta. Kuna see ei tõota nii mõnus tegevus tulla, siis ilmselt me sellega väga ruttu ühele poole ei saa ;)

Üks tore päev

Tegelikult olin hommikul pisut tusane, Allan läks eile õhtul Põlvasse koos Allan K' ga jahimehe eksamit tegema ja mina jäin üksi Tallinnasse. Mõtlesin siis hommikul shoppama minna ja no ei saanud autoga väravast välja, see neetud pult ei funka lihtsalt minu käes. Pärast pikka loksutamist ja tagumist vastu käigukangi ta siiski lasi mu väravast välja. Poes olles helistas Merike ja siis mu ilus päev alles hakkas ;)

Kuna olime mõlemad meestest ilma nädalavahetuseks, siis otsustasime ühe toreda päeva veeta. Kõigepealt käisime sisutusmessil, mis oli küll päris tore üritus aga mingit erilist üllatust ei valmistanud. Aga ühe supper-lux ostu sain tehtud küll, nimelt Sireli talu mega pehme ja sileda pikakarvalise lambanaha - tõeline kiisu, olen väga-väga rahul...

Käisime siis Pirita rannahoone juures olevas Grillis söömas ja pärast rannas jalutamas ja liivas möllamas. Tõsi, seda viimast tegi küll rohkem pisike Kerttu aga meile ka päris meeldis, ei saa pattu salata. Kuigi ise veel päevitama nagu ei läheks, oli Pirital neid juba üksjagu. Kerttuga üritas sõbrustada ka üks teine väike piiga aga Kerttu otsustas just siis näidata oma häbelikku mina, kattis kõrvad kätega ja üritas iga hinna eest teist pisitüdrukut ignoreerida. See ei takistanud teda muidugi tagasiteel suure häälega jutustamast ja naermast nii, et kõik möödujad sõbraliku muigel näoga teda vaatasid :D

Kuna päev on täna lihtsalt mega ilus, ei saanud seda raisku lasta ja käisime veel Merikese ja Allan K. uut korterit vaatamas, mis alles ootab oma elanikke. Kuna nad võtmed alles sellel nädalal kätte said, polnud me varem seal käinud. Väga ilus, isegi armsam kui ma oodata oskasin. Eriti tore on muidugi terrass mis terve päeva päikesele avatud, väga mõnus. Oleks seal kaks lamamistooli olnud poleks me vist paigast liikunudki.

Kerttu oli vapustavlt tubli, autos sõidu ajal tudis ja ülejäänud aja supper heas tujus ning lagistas naerda. Viimane peatus oli Rocca Al Mares, väike poeskäik ja soft-ice parklas. Kerttu pidi vaheldumisi Merikese ja minu jäätist limpsima, ei tea ju äkki on tädi jäätis parem kui emme oma :D Nii, et tänane päev oli tõesti tegevusterohke ja väga ilus ilm oli pealekauba.

NB! Eile selgusid viimaste eksamite tulemused ja nüüd võib öelda, et TÜ lõpetamisest lahutab mind vaid lõputöö mis aga jääb mind järgmisse kevadesse ootama ;)

Viimase sessi eel

Kui ma 2001 EPMÜ'd lõpetasin, mõtlesin, et tuleb pikem vahe koolis käimisele. Lõpp oli lihtsalt nii kaootiline, et enne lõputöö tähtaega olin kolm ööpäeva järjest magamata ja tööd köitma minnes täiesti zombi valmis.

Aga kõik halb ununeb! Nii, et juba aasta pärast oli hirmus isu midagi veel õppida. Magistratuuri oma eriala õppima minna ei olnud mõtet, kuna päevagi selles valdkonnas töötanud ma ei ole. Töö on olnud seotud ikka vaid finantsvaldkonnaga ja selles vallas end pisut harida ma otsustasingi. Ja taas kord hakkas Tallinn - Tartu marsruudil hõõrumine pihta, seekord sihiks TÜ.
Vahepeal olen ennast ikka päris mitu korda mõttes neednud selle otsuse eest - oli siis vaja jälle enda kiusamisega pihta hakata? Lõpuks ometi oli ju koolitamine läbi ja vabadus oma aja üle ise otsustada ja nüüd olen jälle kooli ori, urrr...

Aga hetkel, kui viimane sess ukse ees, tekivad juba ka esimesed heldinud mõtted. Tagasi vaadates on ju päris tore aeg olnud ja tarkust ka vast ikka natuke juurde tulnud ;) Aga jah, kaks eksamit ja üks kursusetöö veel lahutavad mind sellest õndsast ajast, mil kõigi ainetega lõplikult ühele poole on saadud. Lõputöö jääb küll järgmisesse kevadesse aga selle võin vabalt töökohavahetuse kraesse kirjutada, kahel rindel ei oleks jõudnud lihtsalt rabada, ilma, et kumbki pool kannatanud poleks. Õnneks leidub veel teisigi kes järgmisel kevadel minuga lõpedada plaanivad, õigupoolest ca 50 tudengist vist nii 10 sellel kevadel lõpetavad. Tublid on, ei ole midagi öelda :D

Aga nüüd õppima (kuigi eks Suurel Reedel see vist väikene pühaduse teotus on). Veel viimane pingutus ja võin minagi vabalt kevadet nautima hakata ...

ja lõppu veel ei paista .... või siiski

Sellel aastal on mul sünnpäevatamine küll õige pikale veninud. Esimene pidu sai peetud juba 17.märtsil vanemate juures koos sugulastega ja nüüd viimane peaks toimuma 6.aprillil koos endiste töökaaslastega. Siia vahele on mahtunud üks eriti raju kodune pidu sõpradega ja päris mõnus pubitamine koos Allani sõpradega vanalinnas.

Mulle tohutult meeldib külalisi vastu võtta, loodetavasti saan ma kunagi endale suure ja avara maja kus igal nädalavahetusel keegi läbi astub. Hetkel on meie pool käivate sõprade jaoks argumendiks saun kuigi ruumi just palju (36 ruutmeetrit) pole - aga häid lambaid mahub ju palju ühte lauta ;) Ja mis me siis tavaliselt teeme meie juures? Saunas käime, lobiseme maast ja ilmast, vaatame mõnda lahedat filmi, mängime mänge.... jne. Sünnipäevaks sain Riinu ja Priidu käest uue mängu kah, Maailma Imed, üsna raske aga panebki ajusid ragistama. Peame nüüd Allaniga vist õhtuti harjutama hakkama, et R & P mängides jänni ei jääks.

Tänu sünnipäevale on ka raamatukogu pisut täienenud, osa kingiks saades, osa kinkekaarte realiseerides ;) Mõned neist siin ära tuues :

Capote

Mulle see film meeldib, väga. Philip Seymour Hoffman on Truman Capote'ina lihtsalt imeline, minu jaoks kadus filmi vaadates piir näitlemise ja tegelikkuse vahel, nii tõetruu oli see kehastus.

Nii umbes aasta tagasi lugesin "Külmavereliselt ", õudne ja kaasahaarav. Nii imelik kui see ka pole valdas mind raamatut lugedes kaastunne Perry Smith' vastu, imestasin ise ka kuidas Capote teda kujutanud oli, et sellise teo korda saatnud inimene nii sümpaatne võis tunduda. Film selgitas nii mõndagi, tema lähedus Trumaniga... eks selle mõju on aimatav ka raamatus kuigi kindlaid tõendeid sellele seni ei olnud minu jaoks.

Huvitaval kombel ei avaldanud tema Hommikueine Tiffanys minule nii sügavat mõju, kuigi viimast just tema tähtteoseks peetakse. Filmina samas väga nauditav, kindlasti ka tänu Audrey Hepburnile. Olen endale soetanud ka tema romaani Rohukannel mis alles ootab oma aega riiulis. Hetkel ei taha ma aga midagi Capote'ilt lugeda, naudin veel filmi lummust kuni seda jätkub.

Minu muffinitegu

Ei saa just väita, et ma eriti usin küpsetaja oleksin. Õigupoolest mulle küll meeldib toiduga mässata kuid mitte argipäevadel kui töölt koju jõudes on kõht nii tühi, et suuremal kokkamisel poleks mõtet - selle ajaga kui midagi valmis saame on näksimine juba oma töö teinud.

Sellel nädalavahetusel aga võtsin asja käsile ja otsustasin muffinite küpsetamise ette võtta. Reedel käisime Allaniga veel muffinipanni ostmas, et ikka kõik õnnestuks. Laupäeva hommikul hakkasin pihta, esmalt valmisid vaarikamuffinid ja nende küpsemise ajal segasin kokku singi-juustumuffinite taina. Huvitav on see, et kõigis retseptides on küpsemise ajaks antud nii 15-20 minutit, mina aga lasin julgelt vähemalt topelt nii kaua ahjus olla sest ettenähtud aja möödudes ei paistnud need küll veel kuigi küpsed välja.

Igaljuhul tulemus oli tegu väärt - jube head said nimelt. Õudusega vaatasin vaid kuidas päris kena kuhi muffikuid kahanes, jubedad söödikud nagu me kord oleme. Samas poleks ju mõtet midagi küpsetada kui keegi tehtud asju ei sööks, eks ole?

16.jaanuar

Nädalavahetus oli suhteliselt töörohke, õnnestus mul esimest korda ka laupäeval tööl olla. Jube kõhe on siseneda laupäevahommikul Liivalaia 12 hoonesse, kõik on pime ja vaikne. Ei ühtegi inimhinge, liftist ei välju kedagi kes sulle head päeva soovib ja ka ise võib sõnatult seekord väljuda. BIB'i kontoriruumid on kõik pimedad ja kerge kõhedustundega lähen oma kabinetti ja süütan tuled. Raadio mängima ja juba veidi "kodusem" tunne. Tegelt peakski vist laupäeviti tööl käima hakkam, aeg läheb lennates ja töö ka, kuna äripäevadel pidevalt helisev telefon võib su vahel lausa marru ajada. Laupäeval eksis kontorisse vaid kaks kõnet mille armulikult vastu võtsin.
Tegelt on see ka lahe, et kohviautomaat on vaid minu päralt, igahommikune järjekord ja sebimine selle ümber jääb ära ja võin rahulikult valida millist jooki toredal masinal lasen endale valmistada. Nõme vaid, et kakao eest peab plekki välja käima, mul nimelt pole kunagi siis vajalikku kolme münti kui silmanägemistäravõttev kakao isu peale tuleb.
Aga jah, plaanitud äriettevõtte rahanduse kodutööni ma kahjuks ei jõuagi sest kell saab enne pool kolm ja mul aeg koju minna.
Koduteel saan veel ühest putkast pikka aega otsitud heegeldamise ajakirja ja minu päev on seega korda läinud;)

Pühapäeval tegelesin oma kodutööga ja siis tulid Ganx ja Merike Kerttuga külla. Ausalt öeldes polegi viimasel ajal olnud eriti nädalat kui neid ei näe, kui õhtul tahtmine midagi mõnusat teha siis tavaliselt kõne ja jällegi õhtu sisustatud. Seekord siis oli saun meie juures, pühapäev möödus sellises mõnusas äraolemises. Naljakas on seegi, et söögieelistused on meil ka kuidagi sarnaseks selle ajaga läinud, eelnevalt kokku leppimata õnnestub praktiliselt samu asju mõlemal kaasa osta. Aga pole hullu, sinihallitusjuust ja jäätis kulub ju alati ära, eks ole?
Ahjaa, põhjus miks me sulanud jäätist pidime sööma peitus selles, et külmkapp oli ennast juba välja lülitanud. Kui Allan õhtu asja uurima hakkas ja avastas, et kork on välja lülitatud, laksas ta selle uuesti sisse ja siis käis üks igavene susin ja vusin ja särin ning suur pauk ning kogu korter oli pime. Laksas pealüliti kuskilt keldrist välja ja kuna me selle ruumi võtit pole ikka veel suutnud üles leida siis tuli Allanil naabrite heatahtlikusele loota ja seda jälle laenama minna. Koukisime siis asjad välja ja panime akna taha, nagu mingid vene pensionärid meil Mustamäe korteri aegu ümberringi tegid :)

Täna siis minu tubli mees mässas nende juhtmetega ja vahetas juhtme otsiku ja stepsli välja ja vähemalt esialgi asi töötab... Jääme lootma parimale