Leib jahtub laual

Mõnus on laupäeva hommikul ärgata ja lõigata paks viil enda küpsetatud rukkileiba, määrida käärule pisut võid ja võibolla ka killuke juustu, mmm....

Eks ma olen pikalt juba mõelnud, et võiks leiva küpsetamise ette võtta. Kui mu hea sõbranna rääkis, et juba mitmeid kuid pole kordagi poest leiba toonud, palusin ka endale pisut juuretist kõrvale panna. Ega ma esimesest leivateost kohe imesid oodata osanud, kuid eile õhtul ahjust võetud leibadele ei oska midagi ette heita. Kui sõbranna teeb leiba Evelin Ilvese retsepti järgi, siis mina valisin alustuseks Pille oma.

Kuid, ma ei võtnud juuretist mitte eeltaignast, vaid valmis taignast. Samuti küpsetasin leiba kõigepealt 15 minutit 250 kraadi juures ja siis veel 50 minutit 200 kroodises ahjus. Värsked leivad määrisin kiiresti võitükikesega ja siis panin rätikute alla järelküpsema. Ühe leiva tegin tavalise köömnete ja linaseemnetaga ning teisele lisasin Pille eeskujul kuivatatud jõhvikaid ja heledaid rosinaid. Vapustavalt head said mõlemad.

Kui mul veel juuretist ei olnud, tegin prooviks odrajahust karaskit. Lapsepõlve meenutuseks. Kui ma väike olin, lükkas vana-vanaema sageli ahju kütmise järel paar karaskit sooja ahju. Siis mingit retsepti loomulikult ei olnud, kääritav aine hapupiima vms näol pidi olema ja samuti jahu jms mis parasjagu kodus olemas. Küll olid head need karaskid siis. Kuid ka nami-nami olev karask tasub proovimist, meil sai kiiresti otsa. Eriti hea maitses värske meega.

Sõir

Mõned mälestused on lapsepõlvest nii ehedad, et neid taaselustada tundub võimatu. Kui mõelda maitsete keeles, siis on kaks rooga, mille maitset ma iialgi ei unustad. Üks neist on vanavanaema äsja ahjust tulnud ja imeliselt lõhnav karask, mille pärast tasus ahjukütmise perioodi oodata, sest see lükati ahju küpsema peale tuha väljavõtmist. Teiseks selliseks maitseks on sõir, tumekollane ja köömnene, mõnusalt tihke ja natuke juustuse mekiga.

Kui miski mälestus on nii ilus, siis seda rikkuda tundub kerge. Seetõttu ei ole ma kunagi isegi mõelnud, et võiks sõira tegemist proovida. Kuid kui Anu juures sain proovida Triinu tehtud varianti ja Triin selle valmistamist kui imelihtsat kirjeldas, hakkasi idanema idee ka ise katsetada. Retsept on nami-namist, ilma eriliste mugandusteta. Kuna ma köömneid eriti ei armasta tegelikult, siis Manni basiilikuga sõirast inspiratsiooni saades lisasin ka värsket maitserohelist, seekord murulauku siis.

500 g kohupiima
1 l piima
2-3 sl võid
1-2 muna (panin 1 muna + 1 munakollase)
1 tl soola
2 tl köömneid (panin selle asemel 3 tl hakitud murulauku)

Kuumuta rõõsk piim keemiseni, lisa kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak (ehk valge piima asemel on potis valkjaskollane läbikumav vedelik). Kalla sõelale nõrguma (ära raskust peale pane, lase rahulikult nõrguda 10-15 minutit).Sulata potis või, lisa nõrgunud kohupiimamass ja kuumuta pidevalt segades, kuni moodustub ühtlane mass. Sega juurde soolaga lahtiklopitud munad ja köömned. Kuumuta pidevalt segades veel 3-5 minutit keskmisel kuumusel, aga ära keeda! Pane külma veega kastetud vormi hanguma.

Ütleme nii, et kui ma nii selgelt ei mäletaks vanavanaema sõira maitset, siis võiks öelda, et tuli välja päris söödav. Aga minu oma sai oluliselt õhulisem ja pudedam, samuti ei ole sellel imelist kollast värvi, mille võin ilmselt tavaliste poemunade kasutamise kraesse kirjutada. Kuna ma aga laupäeval pean minema nagunii Tartusse bakatöö seminarile, siis pärast seda on kohustuslik käik vanavanaema juurde, tema sõiravalmistamise nippe uurima. Kuigi ma kahtlen, kas poekraamiga sellst audentset maitset on võimalik taasluua.

Karmavõlga vähendamas

Mõned sõbrad on pärit lapsepõlvest, mõnega satud kokku koolis ja ülikoolis või tööl. Mõned tulevad sinu juurde üldse hoopis omamoodi. Hekaga seob mind tutvus sellest ajast, kui kunagi keskas olid meil sõpradest poisid, aga sellel ajal me erilist tõmmet üksteise suhtes ei tundnud. Olime küll ühes seltskonnas kuid eriti ei suhelnud. Ometi kestis see periood päris mitu aastat. Aga siis, kui tegin lõpuks tollase poisiga lõpparve, Heka oli oma sõbra juba ammu ära unustanud, siis ühel hetkel said hoopis meist sõbrad. Tema ettevõttlikusega ei suuda vist keegi võistelda, ta on valmis alati ja igast ideest kinni hakkama ja selle ka vajadusel ellu viima. Ja Hekaga on lõbus, absoluutselt alati. Vahet pole, kas peol või kepikõnnil.

Sellel neljapäeval sai vähendatud mõlemapoolselt karmavõlga, sest viimasest kohtumisest on tubli pool aastat möödas. Pealegi ei olnud tema uude koju veel jõudnud, ja nüüd käisime siis ühtlasi ka Pootsmani katsikul :) Mulle on küll kassid alati meeldinud, kuid Possu on ikka ekstraklass, selline mõnus pisike karvakera kes sekundiga ennast sulle sülle veab ja kerra tõmmates nurru lööma hakkab.

Jõime veini, rääkisime maast ja ilmast, mängisime Jengat. Vahepeal kiikasime Muusikaauhindade üleandmist ka, kuigi viimane oli üsna mannetu, seetõttu erilist tähelepanu ei pälvinud.

Meie sõpruskonda on eriti palju kokandushuvilisi häid inimesi sattunud. Ise külla minnes või külalisi vastu võttes ei ole ammu olnud juhust, kus laual kartulikrõpsud ja muud näksid, ikka püütakse midagi omavalmistatud maitsvat pakkuda. Heka oli valmistanud täidetud pastat ja oivalisi küpsetatud aedvilju. Pasta täidiseks, kui ma õigesti mäletan, oli hakkliha, päikesekuivatatud tomatid, juust ja basiilik. Mmm!

Minu panuseks oli laimipirukas nami-namist. See Key Lime Pie on võrratu, ma olen juba kahel eelneval üritusel sellega laineid löönud, kui nad vaid teaksid, kui lihtne seda valmistada on :)

Key Lime Pie

Pirukapõhi:
15 tk Digestive küpsiseid
125 g sulatatud võid

Laimitäidis:
5 munakollast
400 g suhkruga kondentspiima
1 dl laimi mahla

Valmistamine:
Tambi küpsised peeneks, sega sulavõiga. Suru saadud segu 24 cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele. Küpseta 175kraadise ahju keskosas umbes 8 minutit.Klopi kausis munakollased lahti, sega juurde kondenspiim ja laimimahl. Kalla saadud segu pirukapõhjale. Küpseta 175kraadises ahjus veel 15 minutit.Lase jahtuda, siis pane vähemalt 3 tunniks külmkappi või lausa sügavkülma (viimasel juhul tõsta pirukas 20 minutit enne serveerimis toatemperatuurile sulama).Enne serveerimist sõelu koogile tuhksuhkrut ning kaunista vahukoore ja laimiviiludega.

Ood prantslastele

Kunagi, siis kui me Tulliaga veel noored ja ilusad olime, no nii aastat 10 tagasi, otsustasime ühel ilusal õhtul sibulasuppi teha. Ma ei usu, et kumbki meist mäletaks millisest allikast tollane retsept pärit võis olla ja mis komponente peale sibula ja puljongi sisaldas, aga seda mäletan küll, et valmis supp maitses imehea. Istusime kahekesi minu vanemate elutoas diivanilaua taga ja muudkui kiitsime kui head rooga me ikka valmistada oskame ;) Peenetest juustusortidest ei teadnud me tollal midagi ja tavalise poesaia viilakad röstisime supikõrvaseks ahjuplaadil krõbedaks.

Üksjagu aega on mööda läinud, aga meie sibulasupilugu kerkib üha sagedamini vestlustes esile. Kui Jamie Oliver kolmapäevases saates ka sibulasuppi keetma asus, oli selge, et tuleb teha. Otsustasin Juci poolt ära proovitud üleküpsetatud sibulasupi retsepti kasuks, suurendasin vaid pisut sibula ja puljongi kogust, ning Gruyere juustu asemel valisin Jamie nakkaval eeskujul vana hea inglise Cheddari. Muidugi oleks ma eelistanud Tullia nippi, sibulat küünlavalgel hakkida, teada enne selle vesise töö ette võtmist. Aga järgmine kord proovin ära. Krõbeda saia-juustukoorikuga kaetud supp maitses aga oivaliselt, natuke jäi veel homseks ka.

Teiseks prantslaseks meie tänasel toidulaual olid seest pehmed ja pealt karamelliseks kõpsenud Cannelé koogikesed, seekord õiged. Sest ma jõudsin eile viimaks Farwellist läbi põigata ja vormid osta. Võtsin 2 viimast ära, algse plaaniga üks neist Mari-Liisile toimetada, kuid kodus sai ahnus minust võitu ja jätsin mõlemad endale. Palju mugav on ju terve kogus ühe ahjutäiega ära küpsetada. Aga ma luban, et Mari-Liis saab ka oma vormikesed. Need koogid on jumalikud, uskumatu, et niivõrd pretensioonitute ainete kokkusegamisel midagi nii hõrku valmis küpseb. Juba esimesne katsetus tavaliste muhvinivormidega tõestas, et õigete vormide hankimine on ei oleks mahavisatud raha, cannele’d on lihtsalt nii maitsvad. Välimus tuli esimese korra kohta enam-vähem. Mõned vormist "väljaroninud" koogikesed ei mahtunud enam pärast küpsemist vormi tagasi vajuma ja said sellised seenekese kujulised, aga enamus käitus siiski nii nagu ette nähtud ;)


Cannelé koogikesed

• 5 dl piima
• 25 g võid
• 125 g nisujahu
• 225 g suhkrut
• 2 tervet muna ja veel 2 munakollast
• 2 tl vanillsuhkrut
• 1 sl rummi

Valmistamine:

Klopi suures kausis suhkur, munad ja jahu ühtlaseks. Kuumuta potis piim ja või keemiseni. Vala kuum piim peene joana munasegu hulka, segu hoolega segades.Lisa vanilje, lase toatemperatuurini jahtuda, siis lisa rumm.Kata kauss kaane või toidukilega ning pane vähemalt 24 tunniks külmkappi. Enne küpsetamist sega tainas uuesti läbi. Täida vormid 3/4 ulatuses tainaga. Küpseta 200kraadise ahju keskosas 40-60 minutit, kuni koogikesed on pealt tumepruunid. Võta vormid ahjust välja ja kummuta koogikesed kuumalt vormist välja. Õiged cannelé-koogid on seest pehmed ja pealt karamelliseerunud.

Rullbiskviit ja maasikad

Kui kõik teevad, siis mina tahan ka :) Rullbiskviiti siis seekord. Ema ikka aegajalt küpsetas, aga liiga keeruline tundus see minu jaoks siis. Sest rullima pidi kiiresti, muidu hakkas lagunema ja kuum biskviit ju kõrvetas näppude alla. Ema pani vahele alti hapukat moosi ja nii hästi maitses, kui biskviidi külge jäänud pooleldi sulanud suhkruterad hamba all õrnalt krõmpsusid.

Minu versioon kakaosem ja maasikalisem. Hästi mahlane ja maitsev, kadus kiiresti meie kõhtu :) Ühtset retsepti ei olnudki, natuke siit ja natuke sealt. Aga umbes nii see valmis:

Biskviit:

4 muna

1 dl jahu

1,25 dl maisitärklist

4 sl suhkrut

4 sl kakaod

Täidis:

1 toru kohupiimapastat

2 dl vahukoort

4 dl maasikatoormoosi (sisaldas juba suhkrut ka)

2 sl suhkrut

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, lisa omavahel segatud kuivained. Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200 kraadi juures ca 10 minutit (pöördõhuga täiesti piisav aeg). Tõsta biskviit suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile ja eemalda küpsetamisel kasutatud paber. Keera rulli ja lase jahtuda.

Täidiseks vahusta koor suhkruga, lisa kohupiim ja toormoos. Jaota segu jahtunud biskviidile ja keera rulli. Hoia külmkapis kuni söömiseni.

Ja nii kui mina oma eelmise hooaja maasikavarudest lahti saama hakkasin, varustas emps mind selle aasta maasikatega. Saatis meile Tallinnasse "natukene", me Allaniga saime ikka pool õhtut neid puhastada :) Vaarikatega pidin juba üksi hakkama saama, siis abiline väsis. Purustasin saumikseriga toormoosiks ja 6 liitrit sai. Kodus mul säilituskarpe ei olnud aga suur oli mu üllatus, kui järgmisel päeval ka poeriiulitel vaid tühjus vastu vaatas. Meile kahele oleks 1,5 liitrisest karbist pheks korraks pisut palju. Siis aga sattusin Jyski hoopis midagi muud otsima aga leidsin vaid 7 eeku maksvad 0.5 l karbid. Võtsin kohe hulgim neid, mine tea mida kõike head sinna veel mahutada tuleb :)

Mmm nagu munavõi

Vahel tuleb isu selle nostalgilise leiva/saiapealse järele. Olgugi, et kuidas ma ka ei püüa, seda maitset mis vanaema tehtul munavõil on, ei õnnestu mul iialgi tabada. Loomulikult teeb tema seda ehtsast isetehtud taluvõist ja munad on ka naabrinaise kanadelt pärit. Lapsena võttis vanaema ahjust sooja saia või karaski ja siis määris munavõid peale, mmm. Selliseid tundeid tuleb elus hoida.

Hästi lihtne munavõi

• 4 muna


• 100 g head võid (minul Tere)


• maitse järgi soola


• võib lisada ürte
  

Kõvaks keedetud munadel eraldan munavalge ja kollase. Kollase hõõrun puruks ja segan koos võiga kreemiks. Maitsestan soolaga. Munavalged hakin kahvliga (ei pruugi nii vanamoodsat võtet kasutada) ja segan koos munakollase kreemiga. Tavaliselt teen vähemalt 2x portsu, läheb kiirest kaubaks ;)

Postkaardid

Lapsepõlve jõuluajast on mul meeles, kuidas juba nädalaid enne pühi hakkas saabuma häid soove ja palavaid tervitusi täis kirjutatud postkaarte, lähemalt ja kaugemalt. Mõnel päeval oli neid postkastis mitu, mõnikord võis juhtuda, et mitte ühtegi. Viimaseid päevi tuli ette harva, pisike pettumus puges siis hinge.

Eelmisel aastal saime kaks jõulukaarti ja küll oli tore üllatus neid oma posti hulgast leida. Juba siis küpses otsus, sellel aastal saadame ise oma kallitele jõulutervitused posti teel. Ei mingeid e-kaarte ega sms'e.

In Memory - Kissa

Aasta oli siis..., igaljuhul olin 10. aastane kui Kissa meie juurde elama sattus. Tõin vanematelt luba küsimata kassipoja koju lootuses, et tagasi ikka ei käsi keegi seda pisikest nääpsukest viia. Isa muidugi üritas küll karmi häälega öelda: "Tore, et meile näidata tõid, aga nüüd ole palun nii kena ja vii see kassipoeg oma klassijuhatajale ilusasti tagasi". Õpetaja kiisud tõepoolest kooli tõi ja lubas soovijatel need endale võtta, tagantjärgi vaadates äärmiselt tobe käitumine, aga siis olin ma ju kümnene ja väga vahva ideena tundud toona. Nii see Kissa meie juurde jõudis.

Vahepeal on möödunud 17 aastat. Selle aja jooksul on temast saanud elu nii loomulik osa, pereliiga sõna otseses mõttes. Mäletan, kui kolisime korterist ridaelamusse 14 aastat tagasi. Viimane koormatäis meie elu saabus uude koju vastu südaööd ja mõtlesime, et ei hakka kassi koos poegadega selle öise kolimisega traumeerima ja jätame nad selleks ööks veel vanasse korterisse. Uues kodus aga vaatasime kõik nõutult üksteisele otsa ja tundsime, et midagi olulist on ikkagi puudu. Sõitiski isa meie puuduoleva pere järgi, et võiksime esimese öö kõik koos oma uues kodus veeta. Loomulikult on ta hakkama saanud ka lugematute pahandustega, aga need kõik on olnud andestatavad ja ammu unustatud. Meie pisut pirtsaks ja isepäine, aga peaaegu alati kaisutamisvalmis kiisu, sellina ta juba kord on.

Nüüdseks kahjuks oli, sest neljapäevast saadik teda enam ei ole - meie hulgas- . Kolm nädalat tagasi käis ema temaga arsti juures kuna kass praktiliselt midagi enam ei söönud. Röntgenpilt näitas kopsukasvajat, mida Kissa kõrge vanuse tõttu enam opereerida ei olnud võimalik. Arst kinnitas käsi südamel, et valu ta ei tunne ja vägisi toita teda mõtet enam ei ole. Eelmisel nädalavahetusel olin Põlvas ja ei mäletagi, millal enam nii palju nutnud olen... Kui valus on vaadata armastatud sõbra vaikset hääbumist, tema veel lohutamas sind peaga õrnalt poksates ja silmis pilk, et ära nuta, mul polegi ju nii valus.... Kahjuks oli selleks nädalaks olukord niivõrd halb, et enam ei pidanud ka mu vanemad vastu. Tundus, et ta siiski piinleb, ei saanud enam eriti hingata ja ei olnud mitu päeva suutäitki söönud. Raske otsus tuli läbi piinava valu, nutsid nii arst kui ema... Ja mina Tallinnas. Ja minu viimasel ajal Põlvas resideeruv Ronja-kiisu käib mööda maja ringi ja otsib, otsib taga sõpra ja mängukaaslast. Kahjuks peab ta pettuma ja ükspäev ta taipab, et ei näe teda enam iialgi...

Neljapäeva õhtul süütasime tema mälestuseks küünla, midagi enamat teha pole enam võimalik.

Viimase sessi eel

Kui ma 2001 EPMÜ'd lõpetasin, mõtlesin, et tuleb pikem vahe koolis käimisele. Lõpp oli lihtsalt nii kaootiline, et enne lõputöö tähtaega olin kolm ööpäeva järjest magamata ja tööd köitma minnes täiesti zombi valmis.

Aga kõik halb ununeb! Nii, et juba aasta pärast oli hirmus isu midagi veel õppida. Magistratuuri oma eriala õppima minna ei olnud mõtet, kuna päevagi selles valdkonnas töötanud ma ei ole. Töö on olnud seotud ikka vaid finantsvaldkonnaga ja selles vallas end pisut harida ma otsustasingi. Ja taas kord hakkas Tallinn - Tartu marsruudil hõõrumine pihta, seekord sihiks TÜ.
Vahepeal olen ennast ikka päris mitu korda mõttes neednud selle otsuse eest - oli siis vaja jälle enda kiusamisega pihta hakata? Lõpuks ometi oli ju koolitamine läbi ja vabadus oma aja üle ise otsustada ja nüüd olen jälle kooli ori, urrr...

Aga hetkel, kui viimane sess ukse ees, tekivad juba ka esimesed heldinud mõtted. Tagasi vaadates on ju päris tore aeg olnud ja tarkust ka vast ikka natuke juurde tulnud ;) Aga jah, kaks eksamit ja üks kursusetöö veel lahutavad mind sellest õndsast ajast, mil kõigi ainetega lõplikult ühele poole on saadud. Lõputöö jääb küll järgmisesse kevadesse aga selle võin vabalt töökohavahetuse kraesse kirjutada, kahel rindel ei oleks jõudnud lihtsalt rabada, ilma, et kumbki pool kannatanud poleks. Õnneks leidub veel teisigi kes järgmisel kevadel minuga lõpedada plaanivad, õigupoolest ca 50 tudengist vist nii 10 sellel kevadel lõpetavad. Tublid on, ei ole midagi öelda :D

Aga nüüd õppima (kuigi eks Suurel Reedel see vist väikene pühaduse teotus on). Veel viimane pingutus ja võin minagi vabalt kevadet nautima hakata ...