Diivanidilemma

Kui eelmisel korral leidsime Allaniga õige kiiresi ühise meele, siis seekord ei tea kumbki mida ta õieti soovib aga teise pakutud variant ka kindlasti ei sobi :) Ehk me peame tuliseid arutelusid teemal diivan(id).

Allan soovib kahte ja mina jälle ühte suure lahtise nurgaga. Allan soovib paigutada neid vastamisi, mina oleks äärmisel juhul nõus paigutama neid (kui üldse kahega nõustun) nurga all. Ja nii edasi. Ühisel nõul olema selles, et materjaliks on kangas.

Ja teine suur dilemma on hind. Eelmisesse korterisse ostsime suhteliselt hinnalise diivani, mille meie armas kass ribadeks tõmbas. Väga kahju oli tegelikult ning vihaseks ajas ka. Aga mis me nüüd teeme. Hing ihkab nt Belluse suletäidisega suurt, mugavat ja pehmet diivanit ... aga kui see elukas jälle oma vanad kombed käiku laseb? Vaagime siin nii- ja naapidi ning oleme jõudmas kokkuleppele, et mõtleme viisaastaku plaanis ja ostaks seekord järgnevateks aastateks mingi soodsama variandi. Ehk muutub vananedes kass ka pisut mõistlikumaks ja mõne aasta pärast soetaks uue. Igatahes läks mõte kohe Ikeale. Ja nüüd küsimus laiemale ringile, on kellegil kogemusi Ikea diivanitega?

Ma ei hakka kokku lugema, mitu korda selles postituses on kasutatud sõna diivan, aga ma näen juba unes neid mõnusaid istumisaluseid. Kott-tooli maitse on lihtsalt nii tugevalt istmiku küljes kinni :)

Juba veebruar või?

Juba teist aastat jääb mul jaanuari kuu blogimises vahele. Kuhu ma nii küll jõuan... Aga oleme siiski kõik kenasti elus ja terved ning kirjutamast ei takista küll miski muu kui laiskus.

Tegelikult oleks mul hädasti vaja fotograafi, sest mitte ühtegi kudutööd ei saa näidata kui keegi neid ei pildista:) Ikka tahaks ju omaniku (kelleks reeglina olen mina ise, loomulikult) seljas-peas-kaelas tehtud pildiga edvistada. Õhtud on veel liiga pimedad ja nädalavahetus möödub nagu poleks olnudki. Luisa ka ei ole minuga kuigivõrd ühte mõõtu, seega ei saa modelliks kasutada :)

Aga söögist tahtsin küll kirjutada. Eelkõige sellest, kuidas mu kallis tütar minu kokakunsti kuigivõrd kõrgelt ei hinda. Milline nöök mulle, kes ma suure suuga kuulutasin, kuidas purgitoidud minu lapse laual domineerima ei hakka. Viimaste nädalatega on tulnud taoline pööre, et ma võin ise oma kõrvitsa, brokoli ja mis iganes püreesid süüa, Luisa võtab mõned ampsud ja hakkab siis oma söögitoolis väänlema ja hädaldama. Muutes poosi ja asukohta saab veel mõne hädise suutäie söödud ja siis on kõik. Aga annan talle Gerberi küüliku või kalkuni rooga köögiviljadega või Ellas Kitcheni veiseliha kartuliga ja brokolit pirni ning hernega - no võikski sööma jääda. Ja ma olen ostnud ikka mahedat veiseliha ning seda siis pisikeste "frikadellidena" sügavkülma varunud. Täitsa kahju kohe. Loodetavasti see on vaid hetkeline tagasilöök ja preili minu toitu tulevikus siiski sööma soostub. Iga kuu minisünnipäeva tähistamiseks tehtud tordid pakuvad talle küll kord korralt aina rohkem huvi. Paraku neid me veel talle ei paku :)

Ahjaa, eelmisel nädalal saabus lõpuks palavalt igatsetud köök. Selle puhul kutsusime pühapäeva õhtuks lausa sõbrad külla, et ma saaks oma küpsetamistuhinat kellegi peale välja elada. Küll on ikka mõnus. Ja nõusid peseb nüüd masin ja ma ei pea enam vannitoas mustade kruuside ning taldrikutega möllama. Selle pildi taustal paistev "köök" on nüüd möödanik :)

Sellest aastast veel

Ei saa ikka minna uude aastasse nii, et selle aasta jutud veel jutustamata. 2011 jääb kõige tagasihoidlikumaks blogiaastaks mu ajaloos, kuigi ainest on rohkem kui iial varem.

Päevad mööduvad kiiresti ja õhtutega on nüüd selline lugu, et neid mul enam eriti ei ole :) Minu öine kuldmagaja on viimase 2-3 kuu jooksul teinud kannapöörde ja naudib nüüd õhtusi söömismaratone ja öösel vudib mööda voodit ringi ja lisab aegajalt ka mõned jututunnid meie uneaja sisse. Kui ma öised söötmised elan kenasti üle, siis igaõhtune magama saamine on küll pisut kurnav. Luisa uinub, kuid niipea kui olen kõrvalt läinud, annab märku, et tulgu ma nüüd ikka tagasi. Ja nii ma käin magamistoa vahet mitu korda ja lõpuks annan alla ja poen koos temaga teki alla tuttu. Õhtune "oma aeg" ongi midagi sellist, millest hetkel kõige enam puudust tunnen. Aga mis seal ikka, küll see jälle olema saab, kunagi :)

Alates novembri algusest elame me nüüd oma uues kodus ja vaatamata mõningastele ebamugavustele on ikka mõnus. Kõige enam ootan köögi saabumist. Eriti kurb on jõuludel ja aastavahetusel olla korraliku kokkamiseta, kuid vähem kui kuu on veel oodata jäänud. No ja kott-toole ei taha minu tagumik küll vist enam eales näha, kui ükskord diivanid meil taas olema saavad siin. Soolaleivani läheb igatahes veel üksjagu aega, enne peame oma vana korteri ka müüki panema, mis omakorda seisab mõningase remondi taga, mille jaoks meil aega napib. Kõige positiivsem on aga see, et Luisa magab nüüd kaks korda päevas väljas terrassil suurima mõnuga ning ma jõuan päeval nii mõndagi ära teha. Seetõttu ma väga karmi talve ei ootagi, sest toas magamine ei sobi minu preilile mitte.

Luisa esimesed jõulud möödusid Lõuna-Eestis, koos vanavanematega. Oli jõuluvana, palju armsaid inimesi, heldelt kinke ja ohtralt süüa. Esimese jõulupüha hommikul oli Põlvas isegi veidi lund maas. Sel aastal võtsime aja maha ja ei sõitnud ka nii palju ringi kui varem, seetõttu jäi aega ka lihtsalt olemiseks ja pühade nautimiseks.

Aasta viimase õhtu veedame koos oma pisikese perega omas kodus. Tort homseks on juba valmis ning võileivarull saab ka kohe hakkama pandud. Ainult natuke lund kuluks veel ära :)

Jõuluootusest tulvil laupäev

On juba 15.november ja ma ei ole sõnagi jõuluootsusest kirjutanud... Tavaliselt tõstab pisike jõulusaatan minus pead juba septembri alguses, siis ma hakkan unistama ja kujutlema, kuidas ma kodu kaunistama hakkan ja mida kõike ma sellel aastal kingituseks valmistan. Vahetult enne jõule ma muidugi torman poest poodi, et lähedastele ikka midagi kuuse alla oleks panna :) Kodu kaunistamine tuleb mul pisut paremini välja, detsembri alguses on see tavaliselt juba piduehteis. Praeguseks on pea mõtetest tulvil, kuid need on meie esimesed jõulud kassiomanikena. Seega puudub mul ettekujutus kuidas Vanessa minu lennukatesse ideedesse suhtub. On kuri kahtlus, et suure huviga, kuid see ei ole see mida mina loodan :)

Täna on üle pika-pika aja jälle üks vaba laupäev, ja ma istun ikka veel hommikumantlis ja küünlavalgel. Vanaema õlasallist on veel mõni rida kududa ja Oskari mütsil tuleks voodriosa sissepoole õmmelda. Ja dvd-mängijas lõppes just The Family Stone ehk Tere tulemast perekonda. Põsed on siiani pisut niisked. Nii lõbus, naljakas, armas ja kurb on see film, ning kui palju häid näitlejaid. Ja milline hubane ja õdus kodu, nii suur ja kirju perekond kes kõik jõuluajaks oma vanemate juurde kokku tuleb... Ma armastan seda filmi! Üldse olen mõne viimase kuuga nii palju dvd'sid endale muretsenud, et peab vist Ikeasse uue riiuli järele minema varsti. Minu egoistlik pool soovib lemmikuid originaalkujul omad, mitte laenutada või ... :)

Ja kui ma olin arvestanud täiesti kohustustevaba nädalavahetusega, siis eile õhtul selgus, et meil on tänaseks piletid "Nii on meil moes" muusikalile. Ja ma olen päris kindel, et pärast seda ei hakka meil keegi kodus süüa tegema, ilmselt Vapiano taas, hea lähedal :)

Oh elu-elukest

Eile koju jõudes, mõnusatest jaaniaja muljetest tulvil, tuli kiire langemine. Ma kohe kindlasti soovitaks kõigil korteriostjatel vältida viimase korruse kortereid. Milline rõõm on omada armast pisikest katusekorterit, kaunis merevaade pealekauba. Jah, kuid nüüd koju jõudes koridor ujus ja magamistoa lagi oli ka päris mõnusalt kannatada saanud. Suuremast jamast päästis alles hiljuti esikusse maha pandud plaadid, parkett oleks kindlasti kuni elutoani üles punsunud. Voodi vist õnneks kannatada ei ole saanud, kuid remonti nõuab (vähemalt lagi) mõlemas ruumis kindlasti.

Lubati täna kohe spetsialistid katusele saata, tutkit. Oh, ma tahan ära maale, kus oma pea kohal kõrguva katuse eest vastutan vaid mina ise. Nädalavahetuseks plaanitud lääne-eesti suvekodu otsingud jätkuvad igaljuhul kiirendatud tempos.

Tegelikult tahtsin oma taasleitud kudusoonest ka natuke kirjutadada. Tädi Liili sai suht suure hilinemisega oma kingituse kätte. Tahtsin sellist lihtsat ja armast salli, mis sobiks võtta õlgadele aga ka talvel kaelasallina kanda. Mulle endale igaljuhul lõpptulemus hirmsasti meeldib. Tädi õlgadel nägi ka superluks välja, just selline para väike.

Muster: Little Arrowhead Shawl by Pam Allen

Lõng: Schachenmayr nomotta Regia Silk 4-ply Mammi lõngapoest ca 1,7 tokki e. 340 m

Vardad: Addi ringvardad 4 mm

Ravelrys

Ma ei tea miks, aga ei õnnestu mul enam nende teravate tippude välja venitamine, esimese pääsusabaga seda probleemi küll ei olnud. Kudusin ikka kohe ekstra lõdvalt viimase rea maha aga ei miskit. Lõng tundus kududes pisvalt jäme, kuid venitamise tulemusel muutus sall väga pitsiliseks ja peeneks, siidiselt mõnus. Ravelrys on öeldud, et muutub kergelt topiliseks, ei oska hetkel kommenteerida, salli puhul loodetavasti nii ruttu seda ei juhtu.

Minu "jõuluhetked" Soomes

Puhkuse ajaks oli meil kindel plaan Soomes ära käia, Ikea põhisihiks. Nagu nuhtlus (Allani arvates) ja taevaõnnistus (minu jaoks ;)) võttis Kuduv Koeraomanik vaevaks oma Helsinki retkest pika loo kirjutada. Sinnamaani ei olnud ma kordagi Menita ega Hobboks'i peale isegi mõelnud, nüüd sai nende asukohad kenasti kaardile kantud.

Kokkulepe nägi ette, et esmajärjekorras tuleb Ikea ja ülejäänud aja jagame ära H&M'i ning minu soovunelmate vahel ;) Vahepeal mulle küll tundus, et meil ei jäägi aega millegile muule kui sisutuskraami kokkuajamisele. Ma olin kodus tõsise eeltöö ära teinud ja läksime sisuliselt Vantaa'sse oma ostunimekirjaga asju lihtsalt "ära tooma", nii ladusalt see meil muidugi ei läinud. Minu valitud riiulid (Idee kinnistus Krentu raamtukappide nägemisega, tunnistan ausalt) olid otsas ja see paiskas ka osaliselt mu plaanid segi. Üritasime kohapeal mingile lahendusele jõuda ja enamvähem rahuldavalt see meil ka õnnestus. Nüüd on meil ühe 80 cm laiuse riiuli asemel kaks 40 cm laiust aga ok, hinnas oli muudatus küll märgatav loomulikult meie kahjuks. Garderoobisüsteemidega läks kõik õnneks plaanipäraselt ja lõppkokkuvõttes ma isegi imestasin, kuidas ma suutsin seal kaine mõistuse säilitada ja igasugu vidinaid kärusse ei lennutanud.

Helsinkis tagasi, otsisime üles Korkeavuorenkatu tänava ja oli see vast tore koht. Esimesena astusin sisse raamatupoodi, võttis ikka silme eest kirjuks küll. Ma oleks tahtnud maha istuda ja paljusid raamatuid põhjalikumalt lehitseda, kahjuks surus aeg tagant. Hämmastav, kui imeline tunne oli kõiki neid paljukiidetud ja netiavarustes nähtud raamtuid käes hoida ja sirvida, mõni üksik pani pettuma, üsna mitmed aga tekitasid soovi neid oma raamaturiiulis näha. Ühtegi ostu ma Hobboks'is ei teinud, KK poolt mainitud allahindlus oli ka minu sinnajõudes juba läbi. Aga koju jõudes sai Amazon'ile taas "mõned" dollarid loovutatud.

Menita, oo Menita... Ma jalutasin ühe riiuli juurest teise juurde ja imetlesin neid lõngakerasid mida siiani vaid arvutiekraani vahendusel näinud olin. Kui käsi enam erutusest niipalju ei värisenud, julgesin juba silitamisele üle minna :P Ma ei tea, nagu kuhugi imedemaale oleks sattunud, nii uskumatult tore oli seal lihtsalt, kuigi hinnad tuntumatel lõngasortidel suhteliselt soolased. Aga Rowani ja Jaegeri ja Drops Designi jne lõngad rea, katsu siis endale kindlaks jääda. Kõige enam aega veetsin Rowan Kidsilk Haze riiuli juures, mul on üks asi mõttes, milleks see lõng just ideaalne oleks. Küll ma võitlesin endaga ja veeretasin lõngatokke käte vahel, aga 10.95 EUR'i 25 grammi lõnga eest välja käia tundus üle mõistuse palju, oleks vähemalt 3 tokki vaja läinud. Lõpuks ma siiski asetasin need raske südamega riiulisse tagasi. Päris ostuta ma sealt ära tulla siiski ei saanud, Drops Designi Silke Alpaca't ändas minuga 5 tokki Tallinnasse kaasa. Imeliselt siidine, pehme ja soe lõng, pealegi tundus 5.20 eur'i/lõngatokk Kidsilk Haz'iga võrreldes päris soodne juba;)

H&M'is tegime vaid kiire tiiru, ostaei osanud seekord miskit. Allahindlused hakkavad ka vist lõppema ja see oli poe suureks pulstihunnikuks muutnud minu meelset, rõivad üksteise otsa nätsutatud. Aga kokkuvõttes oli edukas retk ja minu puhkuse "jõuluhetked" (hetked mis meenutavad jõule, kui aasta oodatuimat püha minu jaoks) jäävad selle käiguga seotuks.

Mis tehtud ja mis teoksil

Viimase nädala kokkuvõte:

1. Eelmisel teisipäeval käisime Rivo sünnipäeval Lohusalus. Tegelikult viis Madli ta lihtsalt sünnipäeva õhtusöögile, mainimata, et ka külalisi on oodata :) Kuna meie olime esimesed, siis üllatus tõepoolest paistis Rivo näost;) Teisi sõpru oskas ta juba oodata. Ilus õhtu oli ja Lohusalu sadam on ka päris armas koht. Teenindus on ainuke nõrk lüli, kuna üksainuke tüdruk neid tellimusi vastu võttis ja neid pidi ka sees ütlemas käima, siis võttis see suurema seltskonna puhul üüratu aja. Aga muidu oli väga tore õhtupoolik, loodetavasti ei olnud ka Rivo pettunud, et romantiline kahekesiolemine hoopis suuremaks ürituseks kujunes ;)

2. Neljapäeval käisime Gänksi juures oma reisi "koosolekut" pidamas, kuna hotellide broneerimisega hakkab juba kiireks minema ja plaan oli vaja paika panna. No suutsime enamvähem aktsepteeritava tulemuseni jõuda, kuigi Veneetsia meie plaanidest suure tõenäosusega välja jääb, aga ei ole mõtet ennast ka sodiks sõitma hakata. Ausalt öeldes peame õnnelikud olema, et meil on Merike, kelle sidemed ja tutvused meile nii toreda hotelli sellisel kõrghoojal suutsid tagada. Loodetavsti saan ma ka ikka oma passi kätte, tähtajaks on 4. august ja reisile peaksime minema 5. augusti hommikul... deem, 0len ikka neetud tuulepea, miks ma küll sellel varem ei mõelnud, aga no EL'is reisides on ju ID kaart asja ära ajanud ja pass sai lihtsalt nii ootamatult otsa ;))

3. Nädalavahetusel käisime Põlvas. Viimasel ajal on külaskäigud vanemate juurde järjest harvemaks jäänud ja seda peaks tegelikult parandama. Nii hea on hommikusöögilauas nädalavahetusel pikalt istuda ja ema-isaga lobiseda, minu armsa kiisu Ronjaga miilustada ja lihtsalt nautida aega, mida Tallinnas endale kohe kuidagi lubada ei raatsi.


4. Esmaspäeval läksime peale tööpäeva otse Andineemele, kus mu vanemad isa sõbra juures igal aastal puhamas käivad. Kohustuslikus korras kuuleb selle juurde petang ja "pulgamäng" (no vaatapildilt, ma tõesti ei tea selle mängu nime), grillimine ja merelkäik. Lained olid nii suured, et ujuda oli supper, ehki tegelikult me lihtsalt viskusime lainetesse, üritasime neist üle hüpata ja möllasime niisama ;) Vesi oli suppersoe ja välja tulla nagu ei tahtnud keegi, õhk oli üsna jahe ja tuul tugev. Mehed ei suutnud muidugi kiusatusele vastu panna ja viisid ikka võrgud ka õhtul sisse, kuigi sellise tuulega erilist lestasaaki loota pole. Hommikul kui meie Tallinnasse tööle tulema hakkasime, ei kostnud meremeestest küll kippu ei kõppu, uni oli na magus :)

EDIT:kuna tuul oli nii tugev, siis võrgud võeti välja alles 2 päeva hiljem ja seal oli ainult üks õnnetu kalake, kes selle aja peale ka juba otsa saanud...

5. Täna otsustasime Tallinnasse jääda, et pakiks neljapäevaks plaanitud parketipaigaldamiseks asjad ilusti ära - no ei maksa vist öelda, et ei jõudnud me sellega kuhugi. Homme läheme jälle Andineemele ja kogu pakkimine jääb ikkagi neljapäevaks. Täna õhtul siis tegelesin hoopis Amazonist raamatute tellimisega. Esimest korda võtsin asja ette ja siis arvutasin kõiki kulusid arvesse võttse välja kust oleks soodsam tellida. No Kriso jäsin kohe kõrvale, ja UK Amazon tuli ka kokkuvõtes ca 100 krooni kallim, isegi kui sealt tellides ei pea käibe- ja tollimakse maksma. USA omast tellisin siis kaks raamatut, tunnistan ausalt, et Krentu tänane postitus mind tugevalt mõjutas ühe raamatu kasuks otsustamast :) Minu valik siis :

SweaterBabe.com's Fabulous and Flirty Crochet

Stitch 'N Bitch Crochet: The Happy Hooker

Entusiasmi hävimine

Mida ma siis viimase paar nädalat teinud olen? Mhh, värvinud seinu, värvinud seinu ja veel rohkem värvinud seinu. Tegelt ka, kõlab justkui elaksin 10 toaga häärberis mitte 36 ruutmeetrises korteris. Põhjus on ikka see va ajapuudus, töölt tulles viskad kontoririided seljast ja "remonditop" ( elukaaslase väljend minu värviplekisele napile topile:) asemele ning rull kätte ja kukkun aga nühkima. Issand, tänaseks juba 5 päeva samas rütmis, ikka paar seina korraga ja kuna seda tuleb korrata 2 X, siis just selline seis meil ongi. No ja ma veel ise nii innukalt kinnitasin Allanile, et no mis see siis ära ei ole, ei hakka mingeid töömehi palkama... Kange loomus ei luba nüüd ka alla anda, hambad ristis värvin need neetud seinad ära.

Eelmisel laupäeval "premeerisime" peale pikka rassimist sõpradel külaskäiguga nende uues kodus, kuna sisustamis-teema neil ka aktuaalne, siis jutt keerles ikka samas vallas. Mis mulle aga tõeliselt-tõeliselt Osten-Tor'i maja juures meeldib, on nende megalt suured rõdud ja 8 korruselt on see õneks tänavamelust piisavalt kaugel ka ja ei saagi nagu aru, et sellise liiklussõlme juures asuks. Ma vist ise elskski ainult sellel rõdul, nii mõõõnus.

Ülimalt lahe õhtu oli, vaatasime jalka veerandfinaale ja nautlesime head-paremat. Muidugi tuli mul õhtu edenedes oma lohutamatut kallimat veidi trööstida, uskumatu sai tõeks ja Inglismaa ( tema ülim lemmik Hispaania kõrval) kaotas Portugalile penaltite ringis. Ja no kui siis Brasiilia ka veel Prantsusmaalt 1:0 peksa sai, siis oli teisel tuju õige kehv ;( Tundub, et terve linn oli vaid mängu lõppu oodanud ja taksot saada peaaegu võimatu, ikka paarkümmed minutit tuli telefoni piinata enne kui õnnestus. Ja taksos tuli ka küsimus laiale ringile läbi nende kõnevahendite, kui üks juht küsis Brasiilia - Prantsusmaa mängu lõppseisu. Vaesed mehed, sellisel õhtul ole tööl, eks ole kurb saatus ;)

No ja homme läeme ka sünnipäevale, (uups, vaatan just kella ja siis vist pigem juba täna) tuleb väike paus meie töömehe ellu. Aga laupäeval juba uue hooga ...

Dii-da-daaa - kodu valmis saa

Homme viimast päeva tööle ja siis saan nädala puhata. Ei maksa vist mainida, et ma selle üle üliväga rõõmustan ;) Pikem puhkus ootab ees augustis aga praegune minipuhkus kulub tõesti ära. Esiteks pole ma juba 11 kuud puhata saanud ja teiseks on meil seoses kodu sisustamisega jube palju tegemist, kõike ei saa nädalavahetusele ka ära nihutada ja igale poole lihtsalt peale tööd enam ei jõua.

Tundub, et koerast oleme juba üle saanud, jääb veel sabast üleukerdamise vaev. Kes oleks võinud arvata, et ühe tühipalja diivani tellimine võib võtta ligi 3 kuuda - mina mitte ja seetõttu lasimegi kõrvad lonti ja tasusime ettemakse kui peale arutuid otsinguid lõouks selle ainsa ja õige olime leidnud. Seetõttu ei üllata köögimööbli valmistajate kuni 14 nädalased tähtajad enam üldse ja kui meie mööbel peaks valmima ja saadud paigaldatud suisa 9 nädalaga, tundus, et vot eriti hästi saime :) Mööblivalikuga olen küll hetkel väga rahul, nii head toonid ja materjalid sai valitud, et vaevu suudan endas ootusärevust maha suruda.

Mis seinte värvimisse ja ühe lammutatud seina pahteldamisse puutub, siis oleme ise meistrimehed. Täis tahtmist ja tegutsemissoovi, kuigi vahepeal tuleb taluda ka tagasilööke. Nimelt ei taha meil köögis kraani torude ühendamine enam õnnestuda, loodetavasti suudab Allan endale kunagi lähitulevikus tunnistada, et ka mitte tema pole alati kõikvõimas ja kutsub kellegi appi neid ühendama. Muidu istume augusti lõpuni ilma köögikraani kasutamise võimaluseta ja käime agaralt vannitoas nõusid nühkimas. Aga jah, aega oleks samuti rohkem vaja! Parkett seisab ka nurgas ja ootab, kuna ta meie põrandaid ehtima võib hakata...

Aga kui keegi peaks mõtlema, miks minu blogis nii palju käsitööliste linke leidub, siis tuleb tunnistada, et ka see isetegemise vorm mind paelub. Kuigi hetkel rohkem teiste tegusid imetlen kui ise korda saata suudan. Aga ehk peatsel võin mõne tegemisega ka lagedale tulla, mine tea ;)