Omamoodi

Millega normaalsed inimesed nädalavahetusel tegelevad? Mina näiteks kuhjasin enda ümber kõik mu kallid kuduraamatud ja ajakirjad, süütasin terve armee küünlaid (eile õhtul jäi väheks, käisin täna spetsiaalselt Stockmannist "neid õigeid" juurde toomas), täitsin pokaali punase veiniga (OK veega pooleks, eesmärk pole napsutada), tõmbasin vaagnatäie brownie'sid ligi ja kuulasin netist jõulumuusikat :D

Totakas, eks ole? Tea kas minusugustele mingi teraapiavorm on välja mõeldud. Tegelikult muutuvad õhtud juba liiga vara pimedaks, mis põhjustab minus aga meeletu igatsuse küünlvalguse (ja aroomi) järele, mis omakorda äratab minus vastupandamatu soovi veeta aega lähedastega ja nautida head toitu ja ... ühesõnaga mingil hetkel ma mõistan, et jõuludeni ei ole enam 3 kuudki ;) Ja siis selgub, et mul pole õiget muusikat nende tunnete toitmiseks ja ma surfan läbi amazoni ja yuotube, et leida seda õiget. Ma teen lühidalt, tellisin selle plaadi endale.

NB! Jaanuarist septembrini olen ma muidu reeglina üsna normaalne :P

Fame ja Rahauputusest ka näpuotsaga

Seekord juhtus sedamoodi, et sattusin ühe nädala jooksul suisa kaks korda teatrisse. Tegelikult pole see väljend päris õige, ühel juhul oli tegemist Linnahalliga ;)

Teisipäeval käisime töökaaslastega Draamateatris Rahauputust vaatamas. Ükspäev tekkis meil selline tunne, et oleks vaja end oimetuks naerda ja etenduse valiku otsustas eelkõige sobiv õhtu leidmine. Mingit sügavat sisu ei oodanud meist keegi ja seatud eesmärgi täitis etendus 100%liselt. Ainuüksi Ain Lutseppa rollikehastus pani naerust vappuma. Lõbus ja tore oli. Pikemalt ei peatu, vana nali ka juba.

Neljapäeval käisin Allaniga Linnahallis Fame 'i vaatamas. Ma austan väga Jüri Naela ja tema tööd, aga... Iga kingsepp peaks vist siiski oma liistude juurde jääma. Kõik mis puudutas tantsu ja tantsimist oli lihtsalt suurepärane, aga muusikaline osa jättis minu jaoks küll soovida. Võibolla oli viga minus, aga ma ei saanud kahjuks aru mitte ühestki sõnast mis Tatjana Mihhailova e JZ Belle laulis. Sama lugu ka Danne Dahlin'i esitusega, arusaadaval põhjusel küll tema puhul, ta tantsunumbrid aga võtsid muidugi sõnatuks. Nele-Liis Vaiksoo on mulle varasemalt hästi positiivselt meelde jäänud, aga seekord nagu üritas kõva "karjumisega" tasa teha puudujääke hääle võimsuses. Positiivselt üllatas Kaido Põldma, ei oleks temalt nii head esitust oodatagi osanud. Minu kõrval istunud ca 11-12 a poisid läksid eriti änksi täis muidugi breikarite esituse peale, ise ka vaatasin imetlusega. Aga harva on minuga juhtunud, et ootan etenduse võimalikult peatset lõppemist, seekord nii oli. Lõpupopurii oli muusikalises mõttes parim. Kui ikka väga häid lauljaid (Kaire Vilgats ja Rolf Rooalu olid vinged) eriti võtta ei ola ja kõik näitlejad ka tantsima pannakse, siis välja kukkus just sedamoodi. Mina pettusin pisut, aga nagu öeldud, subjektiivne arvamus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele. Kollase kiisu etteaste teenis ka korraliku aplausi:)

PS. Kellel Fame'i külastus veel ees, pange ennast soojalt riidesse. Meie etenduse vaheajal käis julgelt pool saali garderoobist omale mantleid ja jopesid toomas.

Läbi jäätund klaasi

Eilne Rannapi ja Maarja kontsert Kumu sisehoovis oli armas. Ei oskagi kohe midagi muud öelda, olen vist liiga palju Rannapi kontserte külastanud, võrdlusmoment on liiga tugev.

Esimesed kolm korda käisin Rannapit, siis Rannapit ja Maarjat ja siis veel Rannapit, Maarjat ja Zahharovit kuulamas Põlvas Taevaskojas. Need olid tõeliselt lummavad etteasted, küllap avaldas oma mõju ka imeline kontsertpaik, kaunid viisid Taevaskoja kaljuseina taustal, ahh... Tallinna Lauluväljakul neljandat korda kuulamas käies oli asi juba liiga sigrimigriks aetud, liiga palju esinejaid ja sugugi mitte kõik ei olnud oma kohta lavalaudadel väärt.

Aga siis eilne kontsert, tegelikult oli väga nauditav. Jälgides kui kergelt libisevad Rein Rannapi sõrmed üle klaveriklahvide, tuli kohe tahtmine ka endal taas kord klaverikaant kergitada. Nii ammu oli see kui viimane kord mängisin, õigupoolest peale muusikakooli polegi seda eriti teinud. Aga tagasi kontserdi juurde, Ruja lood olid hoopis uues kuues. Maarja on lihtsalt fantastiline, ma ei suuda mõista kuidas saab keegi nii kergelt võtta selliseid noote ja teha oma häälega mis pähe tuleb, see allub talle igas situatsiionis. Webberi kontserdil ma muidugi mõtlesin ka samu mõtteid, ma imetlen teda järjest enam. Kõige lummavam on "Raagus sõnad" Maarja esitluses, ma ei tea ühtegi kaunimat laulu (Isegi Marju Kuudi esitluses kuulatav, seda ka ainukese lauluna). No meelehärmi tekitasid vaid mõned publikust, kes pisikese vihmasabina peale kohe esimestes ridades oma suured vihmavarjud lahti lõid. Kuigi üsna häälekalt paluti need uuesti sulgeda, ei teinud enamus seda enne kui üks vapper noormees püsti tõusis ja nende juurde minnas seda teha palus. No ütleme nii, et ta sai päris tormilise aplausi osaliseks;) Kokkuvõttes väga ilus õhtu, ahjaa, plaadi tõin loomulikult koju ka. Et ma võiksin nüüd lõpmatuseni kuulata :

Kuhugi on kadunud usk ja armastus
sinu kaunid hääled raagus sõnad suust
sinu suu ja silmad üle sügise
kes nüüd lumimarjadele köidab aseme

Kelles on su silmadele tekiks härmatis
unelooks su ümber tuulekandle viis
Kuhugi on kadunud usk ja armastus

Unustuste usku aga kui sa mäletad
siis su juurde tulen läbi sügise või lumemarjamaa
suhu võtan sinu raagus sõnad suult
asemele heidame siis lumimarja puust
Kuhugi on kadunud usk ja armastus

(Peeter Ilus, 1973)