Sitsid ja satsid ja suvi

Juhend: Purity, Rowan 43

Lõng: Rowan Kidsilk Haze, ca 1,5 tokki

Vardad: 4,5 ja 5

Üks lihtne sallike sumedatel suveõhtutel satsilise kleidi peale õlgadele heita. Lõngaks vana hea Rowan Kidsilk Haze, kuigi suvel oleks midagi siidist ja "libedat" eelistanud. Imelihtne kudumine muidu, enamus valmis autos ja isegi nii ei õnnestunud ühtegi apsakat sisse teha. Kudusin selle Allani venna pulmadeks, kuid juhtus nii, et eelmine laupäev sattus üks kuumimaid päevi sel suvel olema. Ununes isegi mõte sallist, oli nii-nii palav, et oli tegu väärika ilme säilitamisega sitsilises kleidiski. Pulmad ise olid toredad, ka järjekordne pruudipärg tuli meile. Me oleme varsti väga proff "uus pruutpaar" :)

Üldse on väga tore suvi olnud, oleme avastanud pisut Eestimaad ning sõpradega palju aega veetnud. Lihtsalt mõnuletud ja aktiivselt puhatud, mitmeid häid söögikohti avastatud. Isegi kena hulk moose-marmelaade ja muid hoidiseid on purki saanud. Ning üks nädal puhkust on veel ees.

Ahjaa, ma üritan harjuda ka oma uue Maciga :) Üksjagu erievusi on millega tuleb kohaneda. Piltidega on ka hetkel jama, sest eelmine photshop oli mul PCle. Olen mõnda aega ainult raw faile pildistanud ja seetõttu on väike järeltöötlus hädavajalik. Aga see probleem saab loodetavasti ka peatselt lahendatud.

Leedus

Selle suve reisiht – Leedu. Taas sõpradega kellega koos Horvaatias seiklesime. Tõsi, eelmine kord käisime 6kesi, seekord jäid 2 koju sünnitama ja meie tagasijõudmise päeval nad sellega ka hakkama said :) Aga meiega liitus 2 aastane Karel, kellest Horvaatias veel vanematel aimugi polnud.

Meie koduks sai järgnevaks 8ks päevaks igati mugav Madli õemehe matkabuss. Keegi meist polnud varem sellisega reisinud. Andis see meile vabaduse otsustada kuhu ja millal me minna soovime, selle reisi plaaniks oligi – plaani pole. Kindlaks olime määranud vaid teatud kohad kus käia ja asjad mis näha, ajagraafiku jätsime vabaks.

Pühapäeva õhtul sõitsime Räpinast Läti poole. Ööbisime ühes Läti Statoili bussiparklas. Hommikul tundus küll, et pisut lähedale sai vist prügikastidele pargitud kui prügiauto ähvardav urin meid ärevaks muutis. Kuid kõik läks hästi.

Esmaspäev - peale hommikueinet startisime Leedu poole. Esimene peatus oli Ristimägi. Enne seda läks meil bussil mingi tuli põlema, mis käsikis teenindusse pöörduda. Peale ristimäel käiku suundusimme esimesse linna teenindusse, kuhu bussiomanik meid juhatas. No ja loomulikult niipea kui olime selle teeninduse lõpuks üles leidnus, lakkas tuli põlemast ja probleem kadus. Teenindusest öeldi aga, et kui veateadet ei näita, ei näita nende diagnostika ka viga. No egas midagi, sõitsime siis bussi omaniku heakskiidul edasi ja rohkem meil tõesti probleeme sellega ei tekkinud. Peale lõunat jõudsime Palangasse, sõitsime sealt läbi ja leidsime hea peatuspaiga teiseks ööks. Ülejäänud päeva veetsime rannas ja tundsime ennast mõnusalt. Õhtul lõime oma laagri lahti.

Teisipäeva hommikul ärkasime Allaniga varem ja tegime ühe karastava hommikuujumise. Rannas oli juba salgake inimesi, kes joogat rannaliival harrastasid. Kuna ülejäänud kolmik ikka veel õndsalt põõnas, võtsime väikese jalutuskäigu ette. Leedu on jalgrattateedega väga hästi kaetud, need suunduvad väga pikalt linnadest välja ja ühendavad lähiasulaid. Tagasi jõudes ajasime rahva lihtsalt üles ja hommikusöögijärgselt võtsime suuna Drevernale – lohesurfarite paradiisile Leedus. Aitasime Rivol lohe üles ja Allan jäi veel pildistama, meie Madli ja Kareliga võtsime päikest bussi juures, kuna ´rand on seal murukattega. Rahvast vooris ikka meeletult. Äge pilt oli, kus tööpäeva lõppedes sõitis kena sihvakas linalakk tüdruk Lexusega ette ja marssis oma 10 cm kontsadel auto pakiruumi juurde ning tõmbas kontorikostüümi asemel kalipso selga. Õhtu nagu ikka söögi, joogi ja lõbusa seltskonnaga.

Kolmapäeva eesmärk Nida. Klaipedas veel väike shoping ja siis sõitsime praamiga üle. Esmalt võtime ette Meremuuseumi, mis väga hvitavaks osutus. Majas sees võis näha eksootilisi kalaliike, koralle ja kõige lahedam – pingviine. Ma polnud neid kunagi varem päriselt näinud. Väga armsad olevused. Väljas jalutades sai eesmärgiks Karel magama saada ja selle ajaga saime kogu bastionile ringi peale tehtud. Peale väikest lõunat bussis oli aeg delfiinide shõud vaatama minna. See oli vapustav! Ma ei mõista kuidas küll suudavad inimesed panna loomad niimoodi käituma. Ja delfiinid tegid seda kõike rõõmuga, oli kohe näha kuidas nad on elevil ja soovisid oma treeneritelt tunnustust. Ja merilõvid, kuidas küll suudavad need kohmakana näivad loomad nii elegantseid ja graatsilisi liigutusi teha. Ja kiirus on neil sellise kere kohta ka hämmastav. Delfinaarium ainuüksi oleks olnud seda reisi väärt! Õhtuks Nida kämpingusse, Saksa pensinäridele seltsi pakkuma :) Neid oli seal tohutult. Nida osutus meil üldse kõige kallimaks sihtkohaks. Arvestades, et matkabussi eest kooritakse igal pool 2-3 korda kõrgemat hinda, siis võttes kokku ülesõidu, ökoloogiamaksu ja kämpingu, siis nende kolme asja eest tuli meil peaaegu 2000 kr maksta. Aga kuna Nidal kuskil mujal parkida ei tohi, siis hea äri neil.

Neljapäeva hommikul siirdusime Madli ja Kareliga Nida randa, mehed jäid esialgu fekaliste mängima ja muu bussi juures vajalikuga tegelema. Nida rand on võrratult ilus. Väga-väga puhas vaatamata nendele tohututele massidele mis seda päev-päevalt külastavad. Ma ei ole eriti rannas lesija tüüpi inimene, kuid kuidagi oli vaja ju pruuniks saada. Lugesin raamatut ja matsime Karelit ja Rivot liiva sisse, käisime ujumas ja nii see päevake veeres. Peale lõunat suundusime Nida linnaga tutvuma, jalutasime jahisadamas ja imetlesime neid armsaid vahemere maade stiilis majakesi. Ühest kohalikust Itaalia restoranist tellisime pitsad kaasa õhtusöögiks. Teel sadamasse, tegime peatuse liivadüünidel. Oli päris hea mõte neid alles õhtupoolikul külastada, sest isegi siis oli päris palav ja neist üles ronimine võttis võhmale. Ma ei taha teada mis tappev kuumus seal keskpäeval valitseda võib. Maagiline vaatepilt avaneb tippu jõudes. Mõlemale poole jääb meri ja liivadüünid nii kaugele kui silm ulatub. Taas alla jõudes sõtsime pramiga Klaipedasse ja sealt edasi ööbima Drevernasse, põhiliselt seetõttu, et keegi ei viitsinud vastu ööd enam mingit uut kohta otsima hakata.

Reede hommikul sõitsime tagasi Palangasse. Esimene sihtkoht oli Merevaigumuuseum. Ma usun, et see oleks oluliselt sügavama mulje jätnud, kui seal oleks eksponaatidel juures ka ingliskeelset teksti. Leedu keelt paraku ühe reisi otstarbeks ära õppida pean isiklikult paljuks. Üldse oli Leedus keeruline mingis muus keeles suhelda, teenindajad ei valda sageli küllaldaselt ei inglise ega ka vene keelt. Ja ega tänavalt jäätist ostes ega ka muuseumis sulle keegi tänan, palun ja aitäh ka ei ütle, head aega soovimisest rääkimata. Selline tähelenek siis, Eestis oleme viisakuse poole pealt natuke teisele tasemele jõudnud. Lõunasöögi sõime restoranis, ja peale seda tegime veel väikse jalutsukäigu linnas. Siis oli aeg käes peatuspaika otsima hakata. Sõitsime selleks tagasi linna sissesõidu juurde ja poisid küsisid tuba pakkujatelt kas keegi karavani ka oma hoovi mahutab. Ühte kohta käisime vaatamas, kuid 100 LTLi eest suht äärelinnas ja ilma aiata majas tundus palju. Lõpuks juhatas keegi meid täiesti kesklinna, merest ehk 200 m asuva maja juurde ja seal saime kaheks ööks parkimise koos elektri ja dušši-wcga 70 LTLi eest. Asjad paika ja kohe rannale jalutama. Jalutasime kuni muulini ja siis selle tippu. Loomulikult avastas Karel just kõige kaugemas otsas, et pissihäda on :) Rivo tormas koos vankriga minema, kuid nagu hiljem selgus, juhtus õnnetus siiski täpselt esimeste põõsaste juures. Mis siis ikka, märg Karel märjas vankris jalutasime peatänavat mööda taas kodu poole. Aeg oli juba päris hiline ja me hüppasime veel kiiresti poest läbi ning läksime bussi juurde maisi keetma.

Laupäeva hommik oli rannas mõnulemiseks. Palanga rand oli neist kolmest liivarannast, kus me olnud olime kõige vähem meeldiv. Liiv oli täis suitsukonisid, ruuporid kisendasid iga veerand tunni tagant mingit leedukeelest möla ja meie hoolikalt valitud koha juurde pandi loomulikult püsti mingi batuut, mis Kareli pöördesse ajas. Kui 10 minuti eest maksta ei olegi mingi probleem, siis lapse sealt ära saamine kujuneb selleks küll. Kui hakkasime lõuna ajal rannast ära minema, siis pani kutt ajama, Rivo kõndis tal järgi ja täiesti eesmärgikindlalt suundus poiss järgmise batuudi poole, ning ronis sinna liugu laskma. Lõunaks ostsime meie maja ees asuvast putkas suure kala, nimi teadmata. Sõime lihtsalt leivaga ja siider-õlu kõrvale. Edasi laenutasime jalgrattad, et teha veidi tutvust linna ja sellega piirnevate aladega. Karel sai laheda käru, mis rattale järgi käib. Poiss magas esimese 10 minutiga :) Hämmastav, kui palju majutuse pakkujaid selles linnas on. Vähemalt iga teisel majal on silt, millel sellekohane info. Sõitsime mööda mereäärset jalgrattateed linnast ida poole, kui palju telkimise ja matkabusside alasid seal veel oli. Müstiline. Peale sõitu kasisime endid puhtaks ja läksime linna peale õhtut veetma. Jalutasime peatänaval, Karel sai autoga sõita (mahasaamine läks taas valulikult), õhtusöögiks valisime vist liiga populaarse restorani. Ainuüksi jookidega läks üle poole tunni ja enne seda veel tükk aega koha saamiseks. Söögid olid muidugi maitsvad ja ka soodsad. Hinnad olid üldse suhteliselt odavad. Arvestades, et tegemist oli peatänavaga kus elav rahvaste liikumine ja suur melu, siis maksad oma toidu eest sama palju kui Eestis kõige tavalisemas söögikohas. Ma oline juba eelmisel päeval avaldanud soovi vaaterattaga sõita ja mõtlesime seda peale õhtusööki teha, kuid keegi meist ei osanud ette näha, et see nii pikale venib. Saime vaateratta peale alles siis kui kell oli 23 ja väljas pime. Nägime sellelt küll valgustatud kirikut ja muuli, kuid linnavaated jäid kättesaamatuks. Ahjaa, ka kaheaastase lapse eest tahetakse vaaterattal täispileti hinda. Madli enne küll piletimüüja käest igaks juhuks küsis, kuid see ei saanud sõnakestki aru ning naeratas nii inglise- kui ka venekeelse jutu peale. Kuid poiss kes meid korvi istuma lasi küsis küll piletit. Aga kuna me olime nõus selle peale sõitu ostma, et mitte enam välja ronida ja uuesti järtsus seista, lõi käega ja lasi meid sõitma. Natuke veel jalutamist ja pistaatsiajäätist, ning oligi aeg suunduda taas bussi juurde. Selle õhtul ajasime niisama juttu veel ja tegime lõpu peale viimasele rummile.

Pühapäev – viimane hommik Leedus. Peale vee tankimit ja muud tühjendamist seadsime suuna kodu poole. Sõitsime veidi maad Palangast välja ja veetsime veel ühe hommikupooliku rannas. Kell 3 startisime Eesti poole. Peale õhtusööki Lätis ja Allani-Rivo kohavahetust roolis, jõudsime koju Räpinasse kell 1 öösel.

Mõnus reis, mis õpetas meile, et M-R-K seltskonnas viibimine 24/7 sujub meil probleemivabalt ja nendega võib reisile minna igal ajal. Ja Bullerby lapsed on mul nüüd küll vist igaveseks ajaks peas, samuti Lotte reis lõunamaale :D Meie Madliga jõudsime ära vaadata terve esimese ja pool teisestki hooajast Sex and the City ja Love Actually. 1,5 raamatut jõudisn läbi lugeda ja hulganisti häid emotsioone ja pruuni keha tõin ka koju :)

Juuli läks lennates

Ajal, kui enamik inimesi ennast tasapisi jälle töölainele seab, alustan mina alles puhkamist. Kiirele tööelule vaatamata oli juuli täis toredaid tegemisi millest kirjutada ei ole kahjuks jõudnud.

Laulu- ja tantsupeol käisime, nagu ikka. Ma kahtlen, kas olen oma elus midagi nii kaunist varem näinud kui Merepidu Kalevi staadionil. Esimestes pisarates süüdistasin veel tuult, kuid siis valgusid silmad nii vett täis, et nutsin häbenemata. Tuulevaiksel ööl ja tants kus naised mehi merelt koju ootavad, huhh, see oli nii ilus ja liigutav. Isegi kuu hiljem neid emotsioone meenutades taastuvad kogetud tunded.

Muhus Epu juures käisime kalosse maalimas ja kohaliku teise ringi kaubandusega tutvumas. Selle aja sisse mahtusid veel hommikused (kepi)kõnnid ja voolamine Epu taluõel :) Puugirünnaku kaotajapooleks jäid puugid, õnneks ei olnud ükski tegelane ennast ihusse puurinud. Kalosside maalimisel olin ma eriti aeglane, absoluutselt viimasena lõpetasin, mitte et meil võistlus oleks olnud. Ma pean edaspidi rohkem auru tegutsemisele ja vähem lobisemisele kulutama ilmselt. Väga tore oli, aitäh kõigile asjaosalistele! Sellesuvisel esimesel pikal nädalavahetusel muutusin ma päikese käes eriti ahneks, päädis see lausa kooriku tekkimisega mu õlgadele. Hirmus valus oli aga nüüdseks on krokodillinahk mu kehalt lahkunud ja uus puhkus päikese käes võib alata. Kalossid leidsid uue omaniku Allani ema näol, sest peale proovikandmist selgus, et minu jaoks on need siiski liiga laiad. Aga ma tahan endale uusi, kui paremad "toorikud" leian. Kaja sinised olid super kujuga, neid kannaks teksadega iga ilmaga :)

Kohe stardime aga sõpradega väikesele nädalasele reisile loodetava päikese alla. Meie esimene matkabussi katsetus, vaatame kuidas sujub :)

Minu "jõuluhetked" Soomes

Puhkuse ajaks oli meil kindel plaan Soomes ära käia, Ikea põhisihiks. Nagu nuhtlus (Allani arvates) ja taevaõnnistus (minu jaoks ;)) võttis Kuduv Koeraomanik vaevaks oma Helsinki retkest pika loo kirjutada. Sinnamaani ei olnud ma kordagi Menita ega Hobboks'i peale isegi mõelnud, nüüd sai nende asukohad kenasti kaardile kantud.

Kokkulepe nägi ette, et esmajärjekorras tuleb Ikea ja ülejäänud aja jagame ära H&M'i ning minu soovunelmate vahel ;) Vahepeal mulle küll tundus, et meil ei jäägi aega millegile muule kui sisutuskraami kokkuajamisele. Ma olin kodus tõsise eeltöö ära teinud ja läksime sisuliselt Vantaa'sse oma ostunimekirjaga asju lihtsalt "ära tooma", nii ladusalt see meil muidugi ei läinud. Minu valitud riiulid (Idee kinnistus Krentu raamtukappide nägemisega, tunnistan ausalt) olid otsas ja see paiskas ka osaliselt mu plaanid segi. Üritasime kohapeal mingile lahendusele jõuda ja enamvähem rahuldavalt see meil ka õnnestus. Nüüd on meil ühe 80 cm laiuse riiuli asemel kaks 40 cm laiust aga ok, hinnas oli muudatus küll märgatav loomulikult meie kahjuks. Garderoobisüsteemidega läks kõik õnneks plaanipäraselt ja lõppkokkuvõttes ma isegi imestasin, kuidas ma suutsin seal kaine mõistuse säilitada ja igasugu vidinaid kärusse ei lennutanud.

Helsinkis tagasi, otsisime üles Korkeavuorenkatu tänava ja oli see vast tore koht. Esimesena astusin sisse raamatupoodi, võttis ikka silme eest kirjuks küll. Ma oleks tahtnud maha istuda ja paljusid raamatuid põhjalikumalt lehitseda, kahjuks surus aeg tagant. Hämmastav, kui imeline tunne oli kõiki neid paljukiidetud ja netiavarustes nähtud raamtuid käes hoida ja sirvida, mõni üksik pani pettuma, üsna mitmed aga tekitasid soovi neid oma raamaturiiulis näha. Ühtegi ostu ma Hobboks'is ei teinud, KK poolt mainitud allahindlus oli ka minu sinnajõudes juba läbi. Aga koju jõudes sai Amazon'ile taas "mõned" dollarid loovutatud.

Menita, oo Menita... Ma jalutasin ühe riiuli juurest teise juurde ja imetlesin neid lõngakerasid mida siiani vaid arvutiekraani vahendusel näinud olin. Kui käsi enam erutusest niipalju ei värisenud, julgesin juba silitamisele üle minna :P Ma ei tea, nagu kuhugi imedemaale oleks sattunud, nii uskumatult tore oli seal lihtsalt, kuigi hinnad tuntumatel lõngasortidel suhteliselt soolased. Aga Rowani ja Jaegeri ja Drops Designi jne lõngad rea, katsu siis endale kindlaks jääda. Kõige enam aega veetsin Rowan Kidsilk Haze riiuli juures, mul on üks asi mõttes, milleks see lõng just ideaalne oleks. Küll ma võitlesin endaga ja veeretasin lõngatokke käte vahel, aga 10.95 EUR'i 25 grammi lõnga eest välja käia tundus üle mõistuse palju, oleks vähemalt 3 tokki vaja läinud. Lõpuks ma siiski asetasin need raske südamega riiulisse tagasi. Päris ostuta ma sealt ära tulla siiski ei saanud, Drops Designi Silke Alpaca't ändas minuga 5 tokki Tallinnasse kaasa. Imeliselt siidine, pehme ja soe lõng, pealegi tundus 5.20 eur'i/lõngatokk Kidsilk Haz'iga võrreldes päris soodne juba;)

H&M'is tegime vaid kiire tiiru, ostaei osanud seekord miskit. Allahindlused hakkavad ka vist lõppema ja see oli poe suureks pulstihunnikuks muutnud minu meelset, rõivad üksteise otsa nätsutatud. Aga kokkuvõttes oli edukas retk ja minu puhkuse "jõuluhetked" (hetked mis meenutavad jõule, kui aasta oodatuimat püha minu jaoks) jäävad selle käiguga seotuks.

Nädalavahetuse pikendus GO Spa's

Märtsi alguses valdas mind meeletu puhkuse vajadus, pikalt ei saanud ära olla aga paar päeva andis siiski tööajast näpistada. No ja kuhu minna nii üürikest vaba aega nautima – ikka spa’sse ;) Valik langes Georg Otsa kasuks kiiresti, toad saime bronnitud ja hooldused välja valitud. Pühapäeval korjasime vähesed vajalikud kodinad kokku ja põrutasime Saaremaale. Ei heidutanud meid ka paar päeva enne puhkust tulnud teade, et meie külastuse ajal on suplusbassein suletud, tühja kah, basseine on ju seal hulgim.

Esimesel päeval me jõudsime vaid vees mõnuleda ja pärast seda infrapuna sauna, hooldused jäid järgmisesse päeva. Äärmiselt sõbralik ja personaalne teenindus ja hubased spa-ruumid lubasid juba hoolduse ootel lõõgastuda. Peale 2 tunnist kehahooldust ma vist lihtsalt hõljusin oma tuppa, nii kerge ja samas rammestunud olek üheaegselt. Ja siis lebad oma satäänlinadel ja vaatad igatsevalt kevadisele merele ja ..... tunned end tõeliselt õnnelikuna.

Nii rikkalike hommikusöökide ja naudinguid täis päevade juures lõunasöögi vajadust meil küll ei tekkinud, jõudsime restorani vaid õhtusöögile. Kuna mind ei jäta iialgi külmaks ükski pastaroog, siis sellest leheküljest menüüs ma kaugemale ei jõudnudki. No hästi, magustoidu ja veini valisin ikka ka ;) Allan küll pisut pirtsutas oma medium pardi üle, mis seest üsna raw tundus tegelikult, aga pole hullu, teinekord kuulab teenindaja hoiatusi ;) Esmaspäeva õhtul trehvas üsna meie lähedale üks vanapiiga õhtustama, püha müristus, oli tal alles probleeme nii menüü kui toiduga. Saime teada, et eelmisel päeval ei suutnud kokad talle maitseelamusi pakkuda ja seetõttu pidi teenindaja talle kogu menüü risti-põiki ette deklameerima koos põhjalike seletustega. Kui talle valge vein lauda toodi, olevat ta hoopist punase tellinud, siis kui toodi punane, siis olevat sellel mingi eriti ebameeldiv viga küljes. Igaljuhul nõudis ta pudelit lauda ja et see tema nähes avataks ja siis ta otsustab kas soovib või mitte. Nujah, kui sa tõepoolest tellid pudeliga veini oleks taoline nõudmine õigustatud aga kui klaasi kaupa, siis on vist pisut palju nõuda, et nad igale kliendile uue pudeli avaksid. Meie rõõmsat meelt taoline pipratera muidugi ei rikkunud.

Teisipäeval ära minna ei tahtnud meist kumbki. Ok Allan lubas, et vähemalt iga kvartal me nüüd jõuame spa’sse, see pisut lohutas.

Horvaatia

Puhkuse esimese päeva hommikul ehk 5.augustil kell 6 algas sõit Austria poole, lõppsihiga Horvaatia. Esimene päev venis kokku ca 23 tunniseks sõiduks läbi Läti-Leedu-Poola. Tahtsime igal juhul Poolast läbi jõuda, kuigi sõit sealsetel teedel võrdus suurima hullumeelsusega mida seni iial näinud olen. Tee oli kitsas ja rekad moodustasid optimistlikult kolmanda rea kahe sõidusuuna vahele, sõidukid tõmbusid samas kahte lehte laiali, üks ratas peaaegu kraavis, prrr.... Aga peale Varssavit muutus olukord pisut paremaks. Kuna jõudime Tsehhi alles kell 5 hommikul siis hotelle meil otsima polnud mõtet hakata, viskasime telgid püsti ühes külas ja juba kell 10 jätkus sõit Viini suunas.

Viinis veetsime ilusa päeva vanalinnas jalutades ja sõime seal ka lõunat. Ööbimiseks sõitsime suhteliselt Sloveenia piiri äärde Leibnitzi linnakesse ja seadsime ennast sisse sealses kämpingus. Panime seal väikese grillipeo püsti ja ülimalt lõbus oli. Olgugi, et enamus sealsest seltskonnast pisut vanemad sakslased ja hollandlased oma haagiselamutega moodustasid. Öösel sadas päris ohtralt vihma ja mingil hetkel muutus magamine minu jaoks võimatuks, oli külm ja niiske. Teistel sellega probleeme ei olnud, no eks ma vist olen külmavares kah. Hommikul peale pesemas käimis pakkisime asjad ja hakkasime sõitma lõppeesmärgi suunas.

Alpi mäestik - imeilus lihtsalt. Meiesuguste tasandike elanike jaoks on mäed midagi erilist, ahhetasime ja ohhetasime pidevalt vaateid imetledes. Imekaunid oruvaatad vaheldusid tohutute mägedega, kaunid külad nende nõlvadel ja orgudes. Mägede tippudes või seal metsade vahel võimsad lossid ja kindlused, oleks aega rohkem olnud oleks tohutult palju tegevust olnud. Sloveenia üllatas meid samuti oma kauni looduse ja ka väga hästi arenenud linnadega. Horvaatiasse jõusime jub aenne lõunat kuid sealsed ummikud venitasid meie teekonna Krk saarele loodetust pikemaks.

Meie peatusime Krk saarel Njivice linnas, üks apartment kahele oli esimesel korrus aia ja grillikojaga ja teine kolmandal korrusel neljale tohutu katusel paikneva terassiga. Peale sisseseadmist suundusime kohe randa. Nagu lõunamaades sagel, ei ole Horvaatias praktiliselt liivarandasid, sele asemel on kiviklibu ja ka palju betooni kasutatud. Selle vastu aitavad veesussid, mina ilma küll ei saa. Vesi on seal tohutult soolane ja veepeal püsimiseks ei pea midagi tegema, ujuda pole vaja osatagi. Hiljem jalutasime promenaadil ja käisime kohalikus restoranis õhtusöögil - pitsad, õlu ja vein. Õhtud veetsime põhiliselt terassil vesipiibu, rummi ja veiniga.

Teine päev Horvaatias oli ainult rannamõnude päralt. Peale hommikusööki, milleks oli igal Njivice's veedetud hommikul kohalikust pagariärist toodud saiad (posid tõid ja ei nurisenud üldse :)), läksime randa. Kohalikud vist ööbivad seal, kell 10 oli igal juhul juba peaaegu võimatu ühtegi vaba platsi leida. Päevitasime, snorgeldasime, ujusime ja mina astusin merisiilikule peale :( Assaa, oli see alles valus, ma ei saanud oma sussegi jalast, nii hullut valus oli. Ilma sussideta oleks olukord muidugi kordades hullem olnud, enamuse nõelu sain ise kätte, ainult üks jäi natuke sisse. Sussi talla all oli neid veel päris mitu ja tänasin õnne, et mul need ikka jalas olid. Arsti leida mul ei õnnestunud, kuna sealne rahvas, turismi info kaasaarvatud, räägib põhiliselt horvaatia, saksa, itaalia ja ka vene keelt. Ingliskeelsest jutust saavad vaevu aru, isegi menüüdes pole enamasti selles keels sõnagi. Nu seni mul jalg otsast tulnud pole, loodame parimale :) Lõunaajal käisime itaalia jäätist jsöömas, mida seal pakutakse ohtrasti. Liigne vahukoor kõrvale jätta, siis on maitse võrratu. Tegime ka tunniajase paadisõidu saare lahesopis, uurisime rannikut ja leidsime ka kohaliku nudistide ranna, vaatamisväärsus mida voldikutes ei mainita :) Õhtusöögi tegime ise, keetsime turult ostetud maisi ja grillisime kohalikust lihapoest pärits kebabe ja kanavardaid, maitses see vast hea. Aru ma ei saa vaid miks on puuviljad sel nii kallid, kohati kuni kaks korda kõrgema hinnaga müüakse neid seal. Käisime veel rannas jalutamas ja siis tavapärane õhtu terassil:)

Kolmas päev oli vaatamisväärsustega tutvumiseks. Esimene sihtkoht oli 120 km kaugusel aga sinna sõiduks kulus meil 2,5 tundi. Nimelt on mägiteed kitsad ja käänulised, sõitmine suhtelisel aeglane, kuna kuristikku kukkumisega ei tahaks ka nagu riskida. Esimeseks sihtkohaks oli sadamalinn Pula Istrai maakonna edelarannikul. Linn on täis turiste ja parkimiskohtadega tõeline probleem. Võtsime peamiseks sihiks Pula amfiteatri, teel sinna käisime vaatamas Augustuse Templit mis on ehtatud ajavahemikus 2 e.Kr - 14 ad ja Sergijevaca triumfikaart, mis on üks vähestest säilinud kaartest kuna enamus hävitati 19 sajandil kodussõdade käigus. Seda triumfikaart peetakse üheks ilusaimaks ja seda on maalinud ka Michelangelo. Pula amfiteater on üks 6'st maailma paremini säilinutest, kuigi see on tegelikult väiksem kui linna piiridest välja jääv rooma teater, ei ole viimasest praktiliselt midagi säilinud. Teater on võimas ja paraegusel ajal korraldatakse seal etendusi ja kontserte. Pulas me ka lõunatasime, see oli kõige kohutavam ja samas ka kõige kallim väljas söömise kogemus meile kõigile. Mina ja Madli võtsime kalmaarid mis süüa ei kõlvanud ja spinat seal ümber oli sodiks keedetud, huhh praegugi läheb süda pahaks sellel mõeldes. Poiste liharoad olid ka maitsetud ja rasvas ujuvad. Ainult Merikese lasanje oli maitsev ja söömiskõlbulik. Edasi sõitsime Rovinj linnakesse, mis on ehitatud itaalaste poolt ja meenutab paljuski Veneetsiat. See asun Istria läänerannikul ja on väga kitsaste tänavate ning väga suure külastatavusega sadamaga. Linnapildis domineerib barokkstiilis kirik St. Euphemia ja selle linna kohal kõrguv kellatorn. Peatusime seal väga lühidalt, kõik mida nägime oli aga imeilus. Tagant kiirustas meid soov jõuda porec'isse veel vaatama Euphrasian Basiilika kompleksi ja selle Franciscani kirikut, mis on muinsuskaitse kõige olulistemate objektidena kaitstav Unesco poolt. Eriliseks teevad selle kiriku mosaiigid, kõik pildid selles kirikus on kujundatud pisikestest mosaiigikillukestest, väga kaunis. Ronisime ka kellatorni, et heita pilk Porec'i linnale ja nautida imelisi vaateid mida taoline kõrgus võimaldab. Jalutasime päris kaua veel vanalinnas ja lõpusk suundusime restorrani sööma. Ilm oli kohutavalt tuuline ja oleksime isegi vist loobunud väljas söömisest kui mitte sealne mhh, raske nime anda, ütleme vuntsidega onu, meid kohe oma võimusesse poleks saanud. Kohe organiseeriti meile riigeid selga (mina sain ruudulise särgi mille puhtust ta mulle korduvalt kinnistas kui tõrkusin seda selga panemast) ja tüdrukutele tasuta rakit, tegi natsa soojaks küll seest. Teenindus oli väga ittaaliapärane, palju loba ja meie ümber tiirutamist, toit õnneks oli maitsev samuti. Tagasi Njivice'sse jõudsime alles pärast südaööd aga sellele vaatamata veetime terassil mõnusalt aega veel kella 4'ni hommikul.

Neljas päev taas kord rannamõnud. Seekord kõndisime päris kaugele teise rannaotsa ja vedelesime seal kuni kella 5'ni õhtul. Snorgeldada oli seal suhteliselt igav, nägin vaid mõnda kala ja no ei olnud midagi vaadata. Rahvast oli aga pisut vähem ja muidu polnud vigagi. Viimase õhtusöögi Njivice's grillisime, valmistasime taas kord ise ja pärast seda käisime veel linna peal jalutams. Väga ilus õhtu oli ja tõeliselt kahju lahkuda. Pidasime siis veel viimase terassipeo ...

Viienda Horvaatia päeva hommikul, ehk 11. august oli Madli sünnipäev. Posid käisid pagariäris kooke tooma ja lilli "välja võlumas" ja seejärel käisime Madlit üles laulmas. Laua katsime ülemisele rõdule, et veel viimast korda seda ilusat vaadet nautida. Sünnipäevahommikusöök kookide ja vahuveiniga oli armas, ilm oli megailus ja kurbus kõigil südames. Aga lahkusime kuskil kell 11 paku hommikul ja siis järgnes üks pöörane sõit. Algselt oli plaanis tsehhis üks öö ka veeta aga kuna kõigil oli sõitmisest nii kõrini, siis otsustasime koju ühe jutiga tulla. Alustas Rivo, kuu tunni päras Gänks ja siis tuli Allani kord, türdukud muideks lugesid kaarti kõrval. Meil "vedas", sest sõitma hakkasime ca 12 öösel ja välja panime peaaegu kella 6'ni hommikul. Tahtsime küll Varssavisse ära jõuda aga pidime siiski otsa üle andma 100 km enne seda, silm vajus nii kinni juba. Sellel ajal kui teised sõitsid proovisime magada, no midagi ikka kasu oli. Ühe vahetuse sai igaüks veel sõita ja kodus olime kell 10 laupäeva ehk 12. augusti õhtul. Tagasisiõit võttis kokku aega 28,5 tungi, nii näitas autokompuuter ja maha sõitsime veidi vähem kui 5000 kilomeetrit.

PUHKUS

Jaa, põhimõtteliselt võib mu puhkuse alnuks lugeda, jippii. Homme on meil küll veel Ülemiste hotellis koolitus aga see on juba kukimuki, tööle ei lähe ma enne 23. augustit. Ja siis juba uuele kohale, veel palju lahtiseid otsi aga sellest edaspidi.

Laupäeva hommikul, nii hästi vara vist, pühime Eesti tolmu jalgadelt 10 päevaks ja täna õhtul tähendas see minu jaoks pakkimist. Ja igasugu nimekirjad on mul ka mida vaja kaasa võtta aga kindlasti jääb midagi eriti olulist maha. Olen terve nädala Tallinnas üksi olnud ja seetõttu ei ole viitsinud milllegi vajalikuga tegeleda ka, ikka shoppand peale tööd ja niisama aega surnuks löönd. Süüa ei ole vaja teha ja täitsa mõnus on iga õhtu voodis laiutada... Ok, vahelduseks on see hea, tegelt meeldib muidu ikka A'ga rohkem koos olla;)

Aga enne kui suvepuhkuse siin välja kuulutan, kekkaks ka natuke. Kirjutasin siin, et tellisin Amazon'ist raamatud, need on nüüd kohal. Uskumatult kiiresti jõudsin siia, tellisin 18. juuli ja juba 1. august oli pakiteade postkastis. Kusjuures, naljakas et minu käest mingit tollimaksu ei taheta? Teatel on kirjas, et pakk on saksast, huvitav kas seal pakitakse ümber või mis ja siis ei tunne keegi huvi tollimaksu vastu kuna EL, hmm. Ise olen rahul muidugi asjade sellise käiguga. Raamatud kokku koos saatmiskuludega läksid mul seega maksma vaid ca 520 krooni - supperluks! Kusjuures esmapilgul meeldib mulle Fabulous Flirty Crochet rohkemgi, on küll vähem projekte aga märksa huvitavamad kui Happy Hooker'is. Viimasest meeldivad mulle eriti nunnud jänkusussid :)