Leedus

Selle suve reisiht – Leedu. Taas sõpradega kellega koos Horvaatias seiklesime. Tõsi, eelmine kord käisime 6kesi, seekord jäid 2 koju sünnitama ja meie tagasijõudmise päeval nad sellega ka hakkama said :) Aga meiega liitus 2 aastane Karel, kellest Horvaatias veel vanematel aimugi polnud.

Meie koduks sai järgnevaks 8ks päevaks igati mugav Madli õemehe matkabuss. Keegi meist polnud varem sellisega reisinud. Andis see meile vabaduse otsustada kuhu ja millal me minna soovime, selle reisi plaaniks oligi – plaani pole. Kindlaks olime määranud vaid teatud kohad kus käia ja asjad mis näha, ajagraafiku jätsime vabaks.

Pühapäeva õhtul sõitsime Räpinast Läti poole. Ööbisime ühes Läti Statoili bussiparklas. Hommikul tundus küll, et pisut lähedale sai vist prügikastidele pargitud kui prügiauto ähvardav urin meid ärevaks muutis. Kuid kõik läks hästi.

Esmaspäev - peale hommikueinet startisime Leedu poole. Esimene peatus oli Ristimägi. Enne seda läks meil bussil mingi tuli põlema, mis käsikis teenindusse pöörduda. Peale ristimäel käiku suundusimme esimesse linna teenindusse, kuhu bussiomanik meid juhatas. No ja loomulikult niipea kui olime selle teeninduse lõpuks üles leidnus, lakkas tuli põlemast ja probleem kadus. Teenindusest öeldi aga, et kui veateadet ei näita, ei näita nende diagnostika ka viga. No egas midagi, sõitsime siis bussi omaniku heakskiidul edasi ja rohkem meil tõesti probleeme sellega ei tekkinud. Peale lõunat jõudsime Palangasse, sõitsime sealt läbi ja leidsime hea peatuspaiga teiseks ööks. Ülejäänud päeva veetsime rannas ja tundsime ennast mõnusalt. Õhtul lõime oma laagri lahti.

Teisipäeva hommikul ärkasime Allaniga varem ja tegime ühe karastava hommikuujumise. Rannas oli juba salgake inimesi, kes joogat rannaliival harrastasid. Kuna ülejäänud kolmik ikka veel õndsalt põõnas, võtsime väikese jalutuskäigu ette. Leedu on jalgrattateedega väga hästi kaetud, need suunduvad väga pikalt linnadest välja ja ühendavad lähiasulaid. Tagasi jõudes ajasime rahva lihtsalt üles ja hommikusöögijärgselt võtsime suuna Drevernale – lohesurfarite paradiisile Leedus. Aitasime Rivol lohe üles ja Allan jäi veel pildistama, meie Madli ja Kareliga võtsime päikest bussi juures, kuna ´rand on seal murukattega. Rahvast vooris ikka meeletult. Äge pilt oli, kus tööpäeva lõppedes sõitis kena sihvakas linalakk tüdruk Lexusega ette ja marssis oma 10 cm kontsadel auto pakiruumi juurde ning tõmbas kontorikostüümi asemel kalipso selga. Õhtu nagu ikka söögi, joogi ja lõbusa seltskonnaga.

Kolmapäeva eesmärk Nida. Klaipedas veel väike shoping ja siis sõitsime praamiga üle. Esmalt võtime ette Meremuuseumi, mis väga hvitavaks osutus. Majas sees võis näha eksootilisi kalaliike, koralle ja kõige lahedam – pingviine. Ma polnud neid kunagi varem päriselt näinud. Väga armsad olevused. Väljas jalutades sai eesmärgiks Karel magama saada ja selle ajaga saime kogu bastionile ringi peale tehtud. Peale väikest lõunat bussis oli aeg delfiinide shõud vaatama minna. See oli vapustav! Ma ei mõista kuidas küll suudavad inimesed panna loomad niimoodi käituma. Ja delfiinid tegid seda kõike rõõmuga, oli kohe näha kuidas nad on elevil ja soovisid oma treeneritelt tunnustust. Ja merilõvid, kuidas küll suudavad need kohmakana näivad loomad nii elegantseid ja graatsilisi liigutusi teha. Ja kiirus on neil sellise kere kohta ka hämmastav. Delfinaarium ainuüksi oleks olnud seda reisi väärt! Õhtuks Nida kämpingusse, Saksa pensinäridele seltsi pakkuma :) Neid oli seal tohutult. Nida osutus meil üldse kõige kallimaks sihtkohaks. Arvestades, et matkabussi eest kooritakse igal pool 2-3 korda kõrgemat hinda, siis võttes kokku ülesõidu, ökoloogiamaksu ja kämpingu, siis nende kolme asja eest tuli meil peaaegu 2000 kr maksta. Aga kuna Nidal kuskil mujal parkida ei tohi, siis hea äri neil.

Neljapäeva hommikul siirdusime Madli ja Kareliga Nida randa, mehed jäid esialgu fekaliste mängima ja muu bussi juures vajalikuga tegelema. Nida rand on võrratult ilus. Väga-väga puhas vaatamata nendele tohututele massidele mis seda päev-päevalt külastavad. Ma ei ole eriti rannas lesija tüüpi inimene, kuid kuidagi oli vaja ju pruuniks saada. Lugesin raamatut ja matsime Karelit ja Rivot liiva sisse, käisime ujumas ja nii see päevake veeres. Peale lõunat suundusime Nida linnaga tutvuma, jalutasime jahisadamas ja imetlesime neid armsaid vahemere maade stiilis majakesi. Ühest kohalikust Itaalia restoranist tellisime pitsad kaasa õhtusöögiks. Teel sadamasse, tegime peatuse liivadüünidel. Oli päris hea mõte neid alles õhtupoolikul külastada, sest isegi siis oli päris palav ja neist üles ronimine võttis võhmale. Ma ei taha teada mis tappev kuumus seal keskpäeval valitseda võib. Maagiline vaatepilt avaneb tippu jõudes. Mõlemale poole jääb meri ja liivadüünid nii kaugele kui silm ulatub. Taas alla jõudes sõtsime pramiga Klaipedasse ja sealt edasi ööbima Drevernasse, põhiliselt seetõttu, et keegi ei viitsinud vastu ööd enam mingit uut kohta otsima hakata.

Reede hommikul sõitsime tagasi Palangasse. Esimene sihtkoht oli Merevaigumuuseum. Ma usun, et see oleks oluliselt sügavama mulje jätnud, kui seal oleks eksponaatidel juures ka ingliskeelset teksti. Leedu keelt paraku ühe reisi otstarbeks ära õppida pean isiklikult paljuks. Üldse oli Leedus keeruline mingis muus keeles suhelda, teenindajad ei valda sageli küllaldaselt ei inglise ega ka vene keelt. Ja ega tänavalt jäätist ostes ega ka muuseumis sulle keegi tänan, palun ja aitäh ka ei ütle, head aega soovimisest rääkimata. Selline tähelenek siis, Eestis oleme viisakuse poole pealt natuke teisele tasemele jõudnud. Lõunasöögi sõime restoranis, ja peale seda tegime veel väikse jalutsukäigu linnas. Siis oli aeg käes peatuspaika otsima hakata. Sõitsime selleks tagasi linna sissesõidu juurde ja poisid küsisid tuba pakkujatelt kas keegi karavani ka oma hoovi mahutab. Ühte kohta käisime vaatamas, kuid 100 LTLi eest suht äärelinnas ja ilma aiata majas tundus palju. Lõpuks juhatas keegi meid täiesti kesklinna, merest ehk 200 m asuva maja juurde ja seal saime kaheks ööks parkimise koos elektri ja dušši-wcga 70 LTLi eest. Asjad paika ja kohe rannale jalutama. Jalutasime kuni muulini ja siis selle tippu. Loomulikult avastas Karel just kõige kaugemas otsas, et pissihäda on :) Rivo tormas koos vankriga minema, kuid nagu hiljem selgus, juhtus õnnetus siiski täpselt esimeste põõsaste juures. Mis siis ikka, märg Karel märjas vankris jalutasime peatänavat mööda taas kodu poole. Aeg oli juba päris hiline ja me hüppasime veel kiiresti poest läbi ning läksime bussi juurde maisi keetma.

Laupäeva hommik oli rannas mõnulemiseks. Palanga rand oli neist kolmest liivarannast, kus me olnud olime kõige vähem meeldiv. Liiv oli täis suitsukonisid, ruuporid kisendasid iga veerand tunni tagant mingit leedukeelest möla ja meie hoolikalt valitud koha juurde pandi loomulikult püsti mingi batuut, mis Kareli pöördesse ajas. Kui 10 minuti eest maksta ei olegi mingi probleem, siis lapse sealt ära saamine kujuneb selleks küll. Kui hakkasime lõuna ajal rannast ära minema, siis pani kutt ajama, Rivo kõndis tal järgi ja täiesti eesmärgikindlalt suundus poiss järgmise batuudi poole, ning ronis sinna liugu laskma. Lõunaks ostsime meie maja ees asuvast putkas suure kala, nimi teadmata. Sõime lihtsalt leivaga ja siider-õlu kõrvale. Edasi laenutasime jalgrattad, et teha veidi tutvust linna ja sellega piirnevate aladega. Karel sai laheda käru, mis rattale järgi käib. Poiss magas esimese 10 minutiga :) Hämmastav, kui palju majutuse pakkujaid selles linnas on. Vähemalt iga teisel majal on silt, millel sellekohane info. Sõitsime mööda mereäärset jalgrattateed linnast ida poole, kui palju telkimise ja matkabusside alasid seal veel oli. Müstiline. Peale sõitu kasisime endid puhtaks ja läksime linna peale õhtut veetma. Jalutasime peatänaval, Karel sai autoga sõita (mahasaamine läks taas valulikult), õhtusöögiks valisime vist liiga populaarse restorani. Ainuüksi jookidega läks üle poole tunni ja enne seda veel tükk aega koha saamiseks. Söögid olid muidugi maitsvad ja ka soodsad. Hinnad olid üldse suhteliselt odavad. Arvestades, et tegemist oli peatänavaga kus elav rahvaste liikumine ja suur melu, siis maksad oma toidu eest sama palju kui Eestis kõige tavalisemas söögikohas. Ma oline juba eelmisel päeval avaldanud soovi vaaterattaga sõita ja mõtlesime seda peale õhtusööki teha, kuid keegi meist ei osanud ette näha, et see nii pikale venib. Saime vaateratta peale alles siis kui kell oli 23 ja väljas pime. Nägime sellelt küll valgustatud kirikut ja muuli, kuid linnavaated jäid kättesaamatuks. Ahjaa, ka kaheaastase lapse eest tahetakse vaaterattal täispileti hinda. Madli enne küll piletimüüja käest igaks juhuks küsis, kuid see ei saanud sõnakestki aru ning naeratas nii inglise- kui ka venekeelse jutu peale. Kuid poiss kes meid korvi istuma lasi küsis küll piletit. Aga kuna me olime nõus selle peale sõitu ostma, et mitte enam välja ronida ja uuesti järtsus seista, lõi käega ja lasi meid sõitma. Natuke veel jalutamist ja pistaatsiajäätist, ning oligi aeg suunduda taas bussi juurde. Selle õhtul ajasime niisama juttu veel ja tegime lõpu peale viimasele rummile.

Pühapäev – viimane hommik Leedus. Peale vee tankimit ja muud tühjendamist seadsime suuna kodu poole. Sõitsime veidi maad Palangast välja ja veetsime veel ühe hommikupooliku rannas. Kell 3 startisime Eesti poole. Peale õhtusööki Lätis ja Allani-Rivo kohavahetust roolis, jõudsime koju Räpinasse kell 1 öösel.

Mõnus reis, mis õpetas meile, et M-R-K seltskonnas viibimine 24/7 sujub meil probleemivabalt ja nendega võib reisile minna igal ajal. Ja Bullerby lapsed on mul nüüd küll vist igaveseks ajaks peas, samuti Lotte reis lõunamaale :D Meie Madliga jõudsime ära vaadata terve esimese ja pool teisestki hooajast Sex and the City ja Love Actually. 1,5 raamatut jõudisn läbi lugeda ja hulganisti häid emotsioone ja pruuni keha tõin ka koju :)