Kord aastas on see päev

Kord aastas on see päev kui kõik tiirleb sinu ümber ja aeg möödub kui lennates. Kui hommikul äratab kallim sind karukallistuse ja lillesülemiga. Kui töökaaslased tulevad lilled käes ja soovivad nii palju õnne, et igale järgmisele on raske midagi originaalsemat öelda kui suur aitähh. Ja uskumatu kui paljudel toredatel inimestel on sulle midagi head soovida. Ja telefon heliseb ja piiksub vahetpidamata. Ning su ema tabab su koosolekult ja sa temaga seetõttu eriti rääkida ei saa, siis hoiatab ta pooli sugulasi sulle päeval helistamast, kuna sa oled tema arvates lihtsalt nii hõivatud. Ja siis piiksub ja heliseb su telefon veel poole ööni. Siis sa palud töökaaslasel aidata osa su lilledest autoni transportida, et ka kodus võiksid need sulle rõõmu valmistada. Ja õhtul viib kallim su välja sööma. Nii armas. Täna oli minul see päev ;)

Uus elu ;)

Kevad on väljas! Iga päevaga tuleb energiat aina juurde ja tahtmine ennast liigutada on ka tagasi tulnud. Ma olen talvega täiesti laisaks ära muutunud, kõik käigud ikka mugavalt autoga, õhtuti head-paremat pugides sõprade või enda diivanil filme vaadates on suurim sport olnud telekapuldi nuppude vajutamine. Suusatama ega tennist mängima ei viitsinud Allaniga minna, süüa võisin küll temaga suht võrdselt. No ja ega siis tagajärjed ka ennast kaua oodata ei lasknud, pühapäeva õhtul õngitsesin oma popi kaalu vannitoa kapi alt välja ja puhusin suurema tolmu pealt ära. Oh õudust, oh õudust, oh õud... mina vä, nii palju näitab kaal tegelt ka vä? Ega tibi ju sellest ei võinud järeldusi teha, et teksapüksid peale pesu enam kuidagi jalga ei tahtnud mahtuda, või et pluusid kuidagi üles kerkisid kogu aeg ja neid seetõttu pidevalt jälle veidi siivsamasse asendisse pidi sikutama... aeg tunnistada, et ikka ei läinud pesus kokku rõivad vaid mina olen laiakas läinud.

Nüüd siis otsisin jälle kaloritabelid välja ja uurin iga suutäit enne, et palju ikka kirja panna. Kaalujälgimist olen ka proovinud, aga see punktidega jändamine on veelgi tüütum, pealegi tunduvad kalorid kuidagi õiglasem ja reaalsem väärtus. No päris hulluks ei ole kavatsust minna oma plaanimajandusega, arvutasin välja palju mu baaskalorinorm on ja sellest allapoole ei jää. Ujumas/vesiaeroobikas käin ikka vahelduva eduga. Täna olin tubli ja tegin kiirkõndi 45 minutit, tegelikult kavas kepikõnd aga kepid on veel poes e. ostmata. Ja et ma ikka teaks kunas pekk kõige paremini põleb on mul hirrrmsasti vaja ka pulsikella, tõpsemalt Polari F11 on mu ära teinud. Allan lubas osta kui vähemalt 20 kõndi on seljataga, esimene kriips siis seinal olemas, 19 to go ;)

Nädalavahetuse pikendus GO Spa's

Märtsi alguses valdas mind meeletu puhkuse vajadus, pikalt ei saanud ära olla aga paar päeva andis siiski tööajast näpistada. No ja kuhu minna nii üürikest vaba aega nautima – ikka spa’sse ;) Valik langes Georg Otsa kasuks kiiresti, toad saime bronnitud ja hooldused välja valitud. Pühapäeval korjasime vähesed vajalikud kodinad kokku ja põrutasime Saaremaale. Ei heidutanud meid ka paar päeva enne puhkust tulnud teade, et meie külastuse ajal on suplusbassein suletud, tühja kah, basseine on ju seal hulgim.

Esimesel päeval me jõudsime vaid vees mõnuleda ja pärast seda infrapuna sauna, hooldused jäid järgmisesse päeva. Äärmiselt sõbralik ja personaalne teenindus ja hubased spa-ruumid lubasid juba hoolduse ootel lõõgastuda. Peale 2 tunnist kehahooldust ma vist lihtsalt hõljusin oma tuppa, nii kerge ja samas rammestunud olek üheaegselt. Ja siis lebad oma satäänlinadel ja vaatad igatsevalt kevadisele merele ja ..... tunned end tõeliselt õnnelikuna.

Nii rikkalike hommikusöökide ja naudinguid täis päevade juures lõunasöögi vajadust meil küll ei tekkinud, jõudsime restorani vaid õhtusöögile. Kuna mind ei jäta iialgi külmaks ükski pastaroog, siis sellest leheküljest menüüs ma kaugemale ei jõudnudki. No hästi, magustoidu ja veini valisin ikka ka ;) Allan küll pisut pirtsutas oma medium pardi üle, mis seest üsna raw tundus tegelikult, aga pole hullu, teinekord kuulab teenindaja hoiatusi ;) Esmaspäeva õhtul trehvas üsna meie lähedale üks vanapiiga õhtustama, püha müristus, oli tal alles probleeme nii menüü kui toiduga. Saime teada, et eelmisel päeval ei suutnud kokad talle maitseelamusi pakkuda ja seetõttu pidi teenindaja talle kogu menüü risti-põiki ette deklameerima koos põhjalike seletustega. Kui talle valge vein lauda toodi, olevat ta hoopist punase tellinud, siis kui toodi punane, siis olevat sellel mingi eriti ebameeldiv viga küljes. Igaljuhul nõudis ta pudelit lauda ja et see tema nähes avataks ja siis ta otsustab kas soovib või mitte. Nujah, kui sa tõepoolest tellid pudeliga veini oleks taoline nõudmine õigustatud aga kui klaasi kaupa, siis on vist pisut palju nõuda, et nad igale kliendile uue pudeli avaksid. Meie rõõmsat meelt taoline pipratera muidugi ei rikkunud.

Teisipäeval ära minna ei tahtnud meist kumbki. Ok Allan lubas, et vähemalt iga kvartal me nüüd jõuame spa’sse, see pisut lohutas.

Mis on oluline ?

Lastetu 27. aastase töötava ja õppiva naise mõtted Krista blogis oleva teema jätkuks.

Sarnaselt paljudele teistele, tunnen pidevalt oma turjal ühiskondliku survet anda tööl endast maksimum, õppida järjepidevalt, olla ilus ja kena ja tubli ja mitte iial kurta... Kaanestaaride edulood tekitavad sageli sellise alaväärsustunde, et olen ikka üks saamatu olend, ei suuda mägesid liigutada ega midagi ;) Aga mõeldes sellele, millega ma juba olen hakkama saanud, siis see pole ju ka ometi nii tühine.

Miks surutakse meile pidevalt “arvamusliidrite” poolt peale võrdlemisvajadust, miks peaks üks tegus ja elus hästi toime tulev inimene üldse hakkama end kõrvutama täiesti kõrvaliste isikutega? Viimaselt enesearengu koolituselt jäi kõrvu üks imelihtne ja samas väga vajalik mõttetera “MA EI PEA MITTE KELLELEGI MEELDIMA”. Kõigile meeldimine ei saa olla eesmärk, mille poole püüelda. Kui ma ise olen rahul, siis peaks mind huvitama mida keegi tädi kuskil ajakirjas seletab, lihtne öelda aga äärmislt keeruline ellu viia, tunnustusvajadus on sügaval sees.

Ma ei ole juba paari aasta vältel ostnud ühtegi ilupiltidega naisteajakirja, see etapp on elus läbitud. Mulle ei ole vaja võõraste wannabe’de mõtteid kuidas toimida. Ma tean ise kõige paremini mida ma elult tahan ja mis on minu jaoks oluline. Ma ei nõustu küll päriselt teema kommentaarides kirjutatuga, et kogu elu mis jääb väljaspool kodu tuleks justkui laste arvelt. Kui ma väike olin, käisid kõik emad tööl. Ma isegi ei tea kui kaua 80’ndatel said naised lastega kodus olla, ilmselt vist mitte üle aasta. Aga minu ema oli alati minu jaoks olemas. Ei tahaks küll kuidagi väita, et tema töölkäimine mind emotsionaalselt küündimatuks oleks teinud. Mäletan hoopis seda kuidas minuga palju tegeleti, võeti enamasti kaas sõprade juurde, spordiüritustele (isa oli mul tollal spordimetoodik suurettevõttes) ja reisidele. Pühendunud vanemad olid ja on ka praegu mul.

Kuid ma tean ka seda, et ise plaanin küll kindlasti vähemalt 2 aastat lapsega kodus olla, kui see aega ükskord kätte jõuab. Eks ma tunnen viimasel ajal juba üha sagedamini, et varsti juba võiks. Samas praktilise inimesena mõtlen ka sellele, et mul oleks pärast võimalikult turvaline tööle tagasi tulla. Hetkel pakutavad võimalused ja väljavaated panevad mind veel pisut pingutama, tahaks korralikult käima saada peatselt töösse mineva projekti, et meeskond töötaks superhästi ning võiks rahuliku südamega koju jääda. Elus on kõik valikute küsimus, mina ei laida maha vaid kodule elavate naiste mõtteid, samas ei kujuta ma hästi ette elu ilma tööta. Sealt saadav positiivne energia paneb mind hästi toimima ja ei saa salata, et ka töö eest saadav tasu mulle suurema vabaduse annab. Ei unista ma suurettevõtte juhtimisest ega miljonikäivetega oma firmast – tavaline eesti naine olen, kes soovib turvalist elu endale ja lähedastele ja omab ka pisut eneseteostuse vajadust ;)