Igatahes meie majas küll enam ühtegi pole. Kuidas sa nimetad beebiks kedagi, kes oma kahel jalal toast tuppa tatsub, toimetab ja vahetpidamata nende toimingute juures midagi seletab. Hästi, sellest jutust me enamust veel ei mõista, vaid emme ja atähhhh on sagedamini korduvad arusaadavad sõnad. Möödunud 11 kuu jooksul on meie oma kodus ja meie endi silme all sirgunud üks pisikene tüdruk, kel omad soovid ja tahtmised ning tohutu huvi teda ümbritseva maailma vastu. Iga päev kätkeb endas omajagu rutiini, kuid samas jälle midagi uut ja esmakordset.
Nagu kõndima hakkamine. Kolm nädalat tagasi tegi ta oma esimesed kaks arglikku sammu, et jõuda suure lemmiku - puidust käruni. Ja siis ta harjutas neid sammukesi tasa ja targu, ikka iga päev mõned korrad, mõned sammud. Kaks nädalat harjutas ja siis eelmisel teisipäeval hakkas juba 10-20 sammu kaupa astuma. Häda oli selles, et lõpp kiskus väga kiireks ära ning siis tuli käed ette lükata ja esimesele ettejuhtuvale objektile naerdes viskuda. Nüüd pühapäeval otsustas ta, aeg on küps, hakkan kõndima. Ja nii ta kõnnibki meil siin, käpuli visatakse vaid siis kui mingi pättus silmapiiril terendab ja ta oma arvestuse kohaselt jõuab selle enne ära teha kui mina keelates jaole jõuan :) Aga täitsa kiiresti juba kõnnib, mitte aeglaselt ja ettevaatlikult nagu algajale oleks ehk kohasem. Eks see uljus eile ühele põsele sinise kriimu kokkupõrkes terava seinanurgaga ja lõuale punase kolmnurkse armi ühe sahtlinurgaga tekitas. Saan aru küll, et selliseid asju ilmselt juhtub veel, aga ikkagi oli nii kole paha tunne, et emana ei suuda neid komistamisi ja vigastusi ära hoida.
Vastu ööd nostalgitsema pani Luisa ühe sõbranna homne (nüüdseks kellaajaks juba tänane) 1. sünnipäev. Täitsa lõpp, kuidas see nüüd nii läks. Alles need pätud ju sündisid ja juba saavad aastaseks. Nii armas ja samas natuke kuidagi kurb ka. Et kus see minu beebi siis nüüd jäi? Õnneks meil 1 kuu veel aega tähtsa sünnipäevani ja seni annab kaissu pugev nohisev pisike piiga nendel hetkedel veel täitsa beebi mõõdu välja ;)
