In Memory - Kissa

Aasta oli siis..., igaljuhul olin 10. aastane kui Kissa meie juurde elama sattus. Tõin vanematelt luba küsimata kassipoja koju lootuses, et tagasi ikka ei käsi keegi seda pisikest nääpsukest viia. Isa muidugi üritas küll karmi häälega öelda: "Tore, et meile näidata tõid, aga nüüd ole palun nii kena ja vii see kassipoeg oma klassijuhatajale ilusasti tagasi". Õpetaja kiisud tõepoolest kooli tõi ja lubas soovijatel need endale võtta, tagantjärgi vaadates äärmiselt tobe käitumine, aga siis olin ma ju kümnene ja väga vahva ideena tundud toona. Nii see Kissa meie juurde jõudis.

Vahepeal on möödunud 17 aastat. Selle aja jooksul on temast saanud elu nii loomulik osa, pereliiga sõna otseses mõttes. Mäletan, kui kolisime korterist ridaelamusse 14 aastat tagasi. Viimane koormatäis meie elu saabus uude koju vastu südaööd ja mõtlesime, et ei hakka kassi koos poegadega selle öise kolimisega traumeerima ja jätame nad selleks ööks veel vanasse korterisse. Uues kodus aga vaatasime kõik nõutult üksteisele otsa ja tundsime, et midagi olulist on ikkagi puudu. Sõitiski isa meie puuduoleva pere järgi, et võiksime esimese öö kõik koos oma uues kodus veeta. Loomulikult on ta hakkama saanud ka lugematute pahandustega, aga need kõik on olnud andestatavad ja ammu unustatud. Meie pisut pirtsaks ja isepäine, aga peaaegu alati kaisutamisvalmis kiisu, sellina ta juba kord on.

Nüüdseks kahjuks oli, sest neljapäevast saadik teda enam ei ole - meie hulgas- . Kolm nädalat tagasi käis ema temaga arsti juures kuna kass praktiliselt midagi enam ei söönud. Röntgenpilt näitas kopsukasvajat, mida Kissa kõrge vanuse tõttu enam opereerida ei olnud võimalik. Arst kinnitas käsi südamel, et valu ta ei tunne ja vägisi toita teda mõtet enam ei ole. Eelmisel nädalavahetusel olin Põlvas ja ei mäletagi, millal enam nii palju nutnud olen... Kui valus on vaadata armastatud sõbra vaikset hääbumist, tema veel lohutamas sind peaga õrnalt poksates ja silmis pilk, et ära nuta, mul polegi ju nii valus.... Kahjuks oli selleks nädalaks olukord niivõrd halb, et enam ei pidanud ka mu vanemad vastu. Tundus, et ta siiski piinleb, ei saanud enam eriti hingata ja ei olnud mitu päeva suutäitki söönud. Raske otsus tuli läbi piinava valu, nutsid nii arst kui ema... Ja mina Tallinnas. Ja minu viimasel ajal Põlvas resideeruv Ronja-kiisu käib mööda maja ringi ja otsib, otsib taga sõpra ja mängukaaslast. Kahjuks peab ta pettuma ja ükspäev ta taipab, et ei näe teda enam iialgi...

Neljapäeva õhtul süütasime tema mälestuseks küünla, midagi enamat teha pole enam võimalik.