Blogimaailm on kummaline. Mingit käänulist rada pidi jõuad ühel teatud päeval teatud blogini ja see hakkab sind paeluma. Külastad seda ikka aegajalt ja ühel päeval avastad, et see kuulub juba sinu igapäeva rutiini ja see inimene selle blogi taga oleks sulle juba nagu lähedane inimene, kelle tegemistega tuleb kursis olla. Hmm, nagu piiluksin kellegi teise maailma ja vahel on ka kerge piinlikustunne, et miks ma teiste elus sorin. Aga miks ma siis ise siia kirjutan? Ka vist mingi vujerismi vorm või ma ei saa enam endast aru.
Minu lemmikblogide omanikud, neil on vist ühel või teisel moel minuga midagi ühist, kas mingi soov või kogemus või maailmavaade või on nad mingis osas sellised nagu ise tahaksin olla... Ei tea ise ka täpselt mis mind köidab, küllap see ongi see tabamatu ilu, mis tekib aga alati ei oska nime anda. Tunned rõõmu teiste kordaminekute üle ja tahaks nii väga lohutada ja kallistada elu rasketel hetketel. Sõnades ei ole ma alati väga osav, kuigi öelda oleks nii palju. Mhh, kummaline see blogimaailm...
1 kommentaar:
Ja ongi nii. Järgmine samasugune tunne tuleb, kui veel saad kokku mõnega neist ja avastad, et oh kuskohas on küll olnud mu silmad, et neid varem märganud ei ole.
Postita kommentaar