Elus on kõik tasakaalus, hea ja halb ma mõtlen. Kui ikka pikka aega läheb aina hästi, siis loomulikult peab midagi juhtuma.
No ja täna Lasnamäe Postkontori juures sõitis Allan ühele piirdekivile lihtsalt otsa. Need sunnikud on sinna alles hiljaaegu tekkinud, eelmine kord igatahes veel polnud. Ja kuna sinna siis parkida ei saanud, lasi ta mu autost välja ja ise pani klõmaki ühest poolkerakujukisest kivist üle, nii, et see taolise manöövri tulemusel ilusasti masina "kõhu alla" jäi. Ma vaatasin tükk aega lolli näoga seda pilti, pöörasin selja ning astusin Postkontorisse, nii totter tegevus võtab lihtsalt tummaks, ei viitsi näägutada ka mitte. Kusjuures ei maksa arvata, et mees mingi autopede või rullnoks on, lihtsalt sujuva liigutusega tegi selle triki ära. Pärast kommenteeris ise ka, et ei saa aru mis tegi. No ja kaskol on see neetud omavastutus teatavasti, urr.
Juba varem päeval pani mind urisema inimeste absoluutne suutmatus tegevusi organiseerida. Kui ettevõtte kolimine on mitu kuud väldanud planeerimise tulemusel kavandatud kogu nädala peale ära jaotada ja siis enamus meie osakonnast täna juba Pärnu mnt'le ära kolitakse, siis loomulikult ei saadud seal serverid tööle ja inimesed läksid juba kella 13'st koju ära. Ja mina, kes ma alles homme pidin kolima, rabasin seetõttu täna koos ühe teise "õnnetuga" viie inimese tööd teha. Päeva nael tuli veel õhtul, et homme pole mingit lootust kolima hakata enne, kui telefonid-arvutid oma funktsionaalsuse on tagasi saanud, mille juhtumises ma eelnevale põhinedes üldsegi kindel enam ei ole. Seega minu kolimiselevus ja rõõm uue ilusa office üle on asendunud sujuvalt masendusega, veel üks päev meeletut tõmblemist ilma, et lõunalegi jõuaks.
Aga vaja nüüd vaid neljapäeva õhtuni vastu pida, siis saab Tallinnast jalga lasta. Reedel on meil selline tore sündmus nagu Allani ülikooli lõpetamine, vahepeal lõputöö tõttu lootusetuna tundunud etapp saab oma lõpplahenduse ja mul on selle üle äärmiselt hea meel ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar