Lastetu 27. aastase töötava ja õppiva naise mõtted Krista blogis oleva teema jätkuks.
Sarnaselt paljudele teistele, tunnen pidevalt oma turjal ühiskondliku survet anda tööl endast maksimum, õppida järjepidevalt, olla ilus ja kena ja tubli ja mitte iial kurta... Kaanestaaride edulood tekitavad sageli sellise alaväärsustunde, et olen ikka üks saamatu olend, ei suuda mägesid liigutada ega midagi ;) Aga mõeldes sellele, millega ma juba olen hakkama saanud, siis see pole ju ka ometi nii tühine.
Miks surutakse meile pidevalt “arvamusliidrite” poolt peale võrdlemisvajadust, miks peaks üks tegus ja elus hästi toime tulev inimene üldse hakkama end kõrvutama täiesti kõrvaliste isikutega? Viimaselt enesearengu koolituselt jäi kõrvu üks imelihtne ja samas väga vajalik mõttetera “MA EI PEA MITTE KELLELEGI MEELDIMA”. Kõigile meeldimine ei saa olla eesmärk, mille poole püüelda. Kui ma ise olen rahul, siis peaks mind huvitama mida keegi tädi kuskil ajakirjas seletab, lihtne öelda aga äärmislt keeruline ellu viia, tunnustusvajadus on sügaval sees.
Ma ei ole juba paari aasta vältel ostnud ühtegi ilupiltidega naisteajakirja, see etapp on elus läbitud. Mulle ei ole vaja võõraste wannabe’de mõtteid kuidas toimida. Ma tean ise kõige paremini mida ma elult tahan ja mis on minu jaoks oluline. Ma ei nõustu küll päriselt teema kommentaarides kirjutatuga, et kogu elu mis jääb väljaspool kodu tuleks justkui laste arvelt. Kui ma väike olin, käisid kõik emad tööl. Ma isegi ei tea kui kaua 80’ndatel said naised lastega kodus olla, ilmselt vist mitte üle aasta. Aga minu ema oli alati minu jaoks olemas. Ei tahaks küll kuidagi väita, et tema töölkäimine mind emotsionaalselt küündimatuks oleks teinud. Mäletan hoopis seda kuidas minuga palju tegeleti, võeti enamasti kaas sõprade juurde, spordiüritustele (isa oli mul tollal spordimetoodik suurettevõttes) ja reisidele. Pühendunud vanemad olid ja on ka praegu mul.
Kuid ma tean ka seda, et ise plaanin küll kindlasti vähemalt 2 aastat lapsega kodus olla, kui see aega ükskord kätte jõuab. Eks ma tunnen viimasel ajal juba üha sagedamini, et varsti juba võiks. Samas praktilise inimesena mõtlen ka sellele, et mul oleks pärast võimalikult turvaline tööle tagasi tulla. Hetkel pakutavad võimalused ja väljavaated panevad mind veel pisut pingutama, tahaks korralikult käima saada peatselt töösse mineva projekti, et meeskond töötaks superhästi ning võiks rahuliku südamega koju jääda. Elus on kõik valikute küsimus, mina ei laida maha vaid kodule elavate naiste mõtteid, samas ei kujuta ma hästi ette elu ilma tööta. Sealt saadav positiivne energia paneb mind hästi toimima ja ei saa salata, et ka töö eest saadav tasu mulle suurema vabaduse annab. Ei unista ma suurettevõtte juhtimisest ega miljonikäivetega oma firmast – tavaline eesti naine olen, kes soovib turvalist elu endale ja lähedastele ja omab ka pisut eneseteostuse vajadust ;)
Sarnaselt paljudele teistele, tunnen pidevalt oma turjal ühiskondliku survet anda tööl endast maksimum, õppida järjepidevalt, olla ilus ja kena ja tubli ja mitte iial kurta... Kaanestaaride edulood tekitavad sageli sellise alaväärsustunde, et olen ikka üks saamatu olend, ei suuda mägesid liigutada ega midagi ;) Aga mõeldes sellele, millega ma juba olen hakkama saanud, siis see pole ju ka ometi nii tühine.
Miks surutakse meile pidevalt “arvamusliidrite” poolt peale võrdlemisvajadust, miks peaks üks tegus ja elus hästi toime tulev inimene üldse hakkama end kõrvutama täiesti kõrvaliste isikutega? Viimaselt enesearengu koolituselt jäi kõrvu üks imelihtne ja samas väga vajalik mõttetera “MA EI PEA MITTE KELLELEGI MEELDIMA”. Kõigile meeldimine ei saa olla eesmärk, mille poole püüelda. Kui ma ise olen rahul, siis peaks mind huvitama mida keegi tädi kuskil ajakirjas seletab, lihtne öelda aga äärmislt keeruline ellu viia, tunnustusvajadus on sügaval sees.
Ma ei ole juba paari aasta vältel ostnud ühtegi ilupiltidega naisteajakirja, see etapp on elus läbitud. Mulle ei ole vaja võõraste wannabe’de mõtteid kuidas toimida. Ma tean ise kõige paremini mida ma elult tahan ja mis on minu jaoks oluline. Ma ei nõustu küll päriselt teema kommentaarides kirjutatuga, et kogu elu mis jääb väljaspool kodu tuleks justkui laste arvelt. Kui ma väike olin, käisid kõik emad tööl. Ma isegi ei tea kui kaua 80’ndatel said naised lastega kodus olla, ilmselt vist mitte üle aasta. Aga minu ema oli alati minu jaoks olemas. Ei tahaks küll kuidagi väita, et tema töölkäimine mind emotsionaalselt küündimatuks oleks teinud. Mäletan hoopis seda kuidas minuga palju tegeleti, võeti enamasti kaas sõprade juurde, spordiüritustele (isa oli mul tollal spordimetoodik suurettevõttes) ja reisidele. Pühendunud vanemad olid ja on ka praegu mul.
Kuid ma tean ka seda, et ise plaanin küll kindlasti vähemalt 2 aastat lapsega kodus olla, kui see aega ükskord kätte jõuab. Eks ma tunnen viimasel ajal juba üha sagedamini, et varsti juba võiks. Samas praktilise inimesena mõtlen ka sellele, et mul oleks pärast võimalikult turvaline tööle tagasi tulla. Hetkel pakutavad võimalused ja väljavaated panevad mind veel pisut pingutama, tahaks korralikult käima saada peatselt töösse mineva projekti, et meeskond töötaks superhästi ning võiks rahuliku südamega koju jääda. Elus on kõik valikute küsimus, mina ei laida maha vaid kodule elavate naiste mõtteid, samas ei kujuta ma hästi ette elu ilma tööta. Sealt saadav positiivne energia paneb mind hästi toimima ja ei saa salata, et ka töö eest saadav tasu mulle suurema vabaduse annab. Ei unista ma suurettevõtte juhtimisest ega miljonikäivetega oma firmast – tavaline eesti naine olen, kes soovib turvalist elu endale ja lähedastele ja omab ka pisut eneseteostuse vajadust ;)
