Tekike

Järjekordne tekike. Samas eriline, sest see on nüüd mõeldud meie peresse jääma.

Heegeldatud ruut: Sunburst Granny Squeres, esimesed 4 rida

Heegelnõel: 3

Lõngad: Schachenmayr Cotton Eco valge, heleroosa, tumeroosa, hallikasroheline; Novita Tennessee roosa; Steinbach Volle Capri tumelilla ja kärtslilla; Titan Wool Egitto lilla.

Mul oli detsembris õnn võita FB mänguga Käsitööjaama (end Veimevakk) kinkekaart. Plaanisin kohe selle jõuluajal kulutamata jätta ja oodata ära jaanuari alguse, kui on teada, mis värvi lõngadesse võiks panustada. Ja veel sel samal jaanuari päeval ma sättisin ennast Liina juurde kinkekaarti kätte saama ja seda koheselt ka kulutama :) Lisaks tekikese lõngadele ma varusin veel üht-teist, endale ka muidugi natuke. Ja ma ostsin ikka rohkem, nii et esimene sularaha euro-ost läks ka kirja.

Õiget heegeldatud ruudukese mustrit polnud üldse lihtne leida, eelmiste tekkida willow meeldis mulle lihtsalt kõige enam. Lõpuks otsustasin ennast ületada ja veidi kirjuma tekikese teha. Ma nimelt veidi pelgan seda värvidega mängimist. Korjasin siis veel mõned sobivas toonis üksikud tokid puuvillaseid lõngu oma varudest välja ja selline see meie tulevase beebi tekike saigi. Kokku 56 ruutu ja vot seekord sai isegi minul nendest lõngaotste peitmisest tõsiselt villand.

Ehk kunagi saab teha toredamad pildid tekikese omanikuga ka :)

Uued tuuled

Eelmise aasta kokkuvõtteks võib vaid öelda - suurepärane. Käesolev tõoatab aga tulla veelgi imelisem. Nimelt ootame suure õhinaga meie esimese lapse sündi, pisitüdruku sünnitähtajaks täpsemalt on 26.mai. Seni on lapseootus olnud vaid puhas rõõm ja beebiga ka kõik korras. Eks on siin blogis seetõttu ka tavapärasest vaiksem olnud, minu meeled on vallanud meie pikalt igatsetud beebi ootus. Ja ta otsustas tulla just siis, kui mina olin juba lootust kaotamas ja täieliku üllatusena meile mõlemale.

Nüüdseks on aeg juba sealmaal, et jäänud on veel viimased kolm nädalat tööl ja võingi pühenduda hoopis uuele elule. Seda, et mul järgneva kolme kuu jooksul igav hakkaks, ma küll ei usu. Terved kuhjad raamatuid ootavad lugemist, lademes lõngad kudumist ning bookmark on katsetamist ootavatest retseptidest pikaks veninud. Eelkõige aga võtan seda aega kui väikest puhkust uue elurütmiga kohanemiseks.

Natuke muidugi muretsen ka, et kuidas me oma pisikeses korteris edaspidi hakkame saame, sest hetkel ei raatsi jäänud aega uue eluaseme otsimesele kulutada. Sügisest hakkame edasi vaatama. Samuti peame nüüd usinasti veel teatreid ja kino külastama, mai kuust ei pruugi see enam nii lihtne olla. Lapsehoidjaid vanemate või õdede-vendade näol pole meil paraku siin Eesti nurgas võtta. Kuid kirjeldamatu rõõm tulevase ilmakodaniku üle korvab kõik :)

Öökullid Karelile

Karelile oli vaja vesti, kuid tema ema ei läinud seda kohe poest otsima vaid rääkis sellest minule. Ja mina haarasin kohe mõttest kinni ning saatsin mõned näidispildid valimiseks, ise lootes, et palun valige need öökullid. Õnneks meeldis Kareli emale ka kõige enam just öökullidega vesti idee. Plaanisime lõnga koos Veimevakka ehk nüüdsesse Käsitööjaama ostma minna, kuid ei õnnestunud, seega valisin ise sellise hallikas-sinaka peruu villase. Mõnus pehme jäi, ei torgi, kuid hoiab viisakalt vormi ning ei ole "lörts". Meriinot ma seetõttu ei tahtnud kasutada, kuigi oleks veel pehmem saanud.

Juhend: Owl baby vest - kasutasin vaid öökullide mustrit, muidu kootud vastavalt mõõtudele.

Lõng: Hjertegarn Lima, 2176, ca 150 g

Vardad: 3,5 ja 4 mm

Eelmisel pühapäeval tegime väikese proovi ka ja siis tundus, et oleks võnud isegi suurem olla pisut. Harutasin õhtul kodus õlad uuesti lahti ja lisasin paar cm pikkust seeläbi. Aga eks näeb, kui nüüd Karelile tõesti väikseks jääb, siis pisike venna on kasvamas ja saab temale. Kuigi ma siiski loodan, et sellel talvel saab õige omanik ka seda edukalt kanda.

Täna hommikul tegin natuke tikkimistööd ka, kuigi selles vallas ei ole ma just eriti osav. Sai kah :) Silmadesse lisasin veel mustad pisikesed pärlikesed, et oleks toredam.

Jõulupalavik, vaikselt hiilib ligi.

Juba teine advent läbi ja jõuludeni vaid 18 päeva jäänud. Lugedes Paranksi juures kuidas ostukeskused rahvast üle ajavad ja parkimiskohtagi keeruline leida, siis tundub, et olen oma kingijahiga juba hiljaks jäänud. Hetkel mind kohe üldse ei ahvatle ükski rahvast pungil kauplus. Äkki nädala sees on rahulikum? Peab katsetama.

Nädalavahetus möödus kudumise (jippii, kudusoon on üles leitud) ja kokkamise tähe all. Eile tegin piparkoogitaigna valmis, mida järgmine nädalavahetus loodetavasti koos sõpradega küpsetama saab hakata. Üks õnnetu kõrvits ootas ka kapi otsas, lõin noa sisse ja kõik sabast sarvedeni läks käiku. Kõigepealt meile kõrvitsa-juustu püreesupp. Siis sektorid ahju röstima (180 kraadi juures ca 45 minutit) ning hiljem püreeks ja sügavkülma. Mari-Liisi eeskujul nokkisin seemned ka välja, loputasin puhtaks, kuivatasin ja seejärel röstima. Õhtul torkasin veel kahe keeksi jagu mammusid ja natuke pähkleid tumeda rummi sisse likku. Eelmisest aastast oli meeles, et jube head on selle keeksi see kuivatatud pirni tükid, natuke teraline ja mõnus hamba all. Lisaks läks veel suuri rosinaid, kirsse, jõhvikaid, aprikoose, poolik pakk datleid ning veidi poolitatud sarapuupähkleid. Kuigi ma ei minesta ei vorsti ega ka poesaia peale, siis igasugu värvilist ja eksootilise maitsega kraami ma keeksi sisse ei kipu panema. Aga ainult mahedat kraami ma ka osta ei näe mõtet, võimaluse piires küll aga mitte nui neljaks.

Üle pika aja

Kaja vist oli see, kes ütles, et blogima peab järjepidevalt, muidu kaob harjumus. Minu harjumus on juba kadumas, sellest ülesaamiseks tuleb hakata jälle blogima. Vähe sellest, et ma pole jõudnud siia kirjutama, ei ole ma käsitöö vallas ka millegi märkimisväärsega hakkama saanud vahepeal. Poolikuid töid on mitmesse kotti peidetud, kuid seda kirge juskui hetkel pole. Nii et tuleb ennast ka kuduma taas harjutada :) Selleks nõustusin heade sõprade pojale jõuluks vesti kuduma, kolmapäeval läheme Madliga vastavatud Veimevakka lõnga valima. Et siis pisikesed sammud korraga.

Muinasjutuline talveilm aga tekitas minus vastupandamatu jõuluootuse. Istun siin diivanil, pastakas ja märkmik kõrval, ning nuputan mida jõululauale Põlvas ja uusaastalauale Tallinnas võiks pakkuda. Raamauhunnik kõrval muudkui kahaneb, kuid inspratsiooni ikka ei ole. Täna hakkan vist mööda blogsid ja toidulehekülgi ringi kolama. Kirjas on vaid vist eelmisest aastast Krentu blogist leitud idee Maru piparkoogi-vaarikajäätist teha. Ma loodan sellega ilma masinata Põlvas toime tulla. Triibiku jõulukeeks nagunii, seda teen seekord kaks, ühe võtan jõuluks Põlvasse ja teine jääb meile koju maiustamiseks. Natuke mammusid tuleb veel juurde varuda, siis sab need likku torgata.

Isetehtud kinkidega on seekord nigelasti, kuid mõned mõtted siiski on. Seekord pärlikastist ja köögist, kudumisega ei jõuaks ma enam kuhugi. Üldse mõtlen, et peaks seda ringi pisut koomale tõmbama, meil on jõuluajal niipalju käimist, et igaühele lihtsalt ei jaksa midagi välja mõelda. Eelmisel aastal nimekiri oli juba hullumeelne, seekord jäävad ilmselt vanemad, minu vanaema, tädi, ristiemad ning siis Allani vennalapsed (3) ja minu tädipoegade tütred (2, minu ristitütar sealhulgas). Kuigi ka seda kõike polegi nii vähe. Me Allaniga mõtleme, kas seekord teeme üksteisele kingitusi või läheks hoopis selle eest kusagile spasse vms. Samas on kinke ju nii tore saada :)

Aga et see ei oleks järjekordne piltideta postitus, siis panen kirja kaks oma viimase aja lemmikut, lumisesse talveõhtusse sobivad mõlemad.

Tomatisupp kitsejuustuga (minu bossi retsept)

Poti põhjas praadida klaasjaks üks sibul.

Lisada 2 (suurt) purki purustatud tomateid (ma olen ka tomatihoojal värskeid sisse hakkinud).

Tomatipastat suuremast pakist ca pool.

0,5 puljongikuubikut (aga saab edukalt ka ilma selleta).

1-2 tükeldatud küüslauguküünt.

natuke tüümiani

Kui see kõik on korralikult segi keenud, ca 5-7 minutit, võta pott tulelt ja viiluta sisse pool pakki kitsejuustu. Siis saumikseriga veidi töödelda ja serveerimiseks veidi tüümiani või basiilikut peale, ning valmis ongi.

Ja siis pärmitaignast kaneelisaiad. Mu suhe pärmitaignaga on selline kehvema poolne, enamasti ei ole saiad saanud nii pehmed kui ma eeldaks ja eriti järgmisel päeval neid enam ei tahaks. Kuid sõbranna juhatas Liilia blogis oleva pärmitaigna retseptini, ning see toimis tõesti täitsa edukalt. Saiad said pehmed ja järgmiseks päevaks neid kahjuks enam ei jätkunudki :)

Kaneelisaid

25 g pärmi
2 dl piima
0,5 dl (40g) suhkrut
veidi soola
jahvatatud kardemoni
1 väike muna
6 dl (400 g) nisujahu
50 g võid

Vahele:
50 g võid (sulatada)
suhkrut
kaneeli

Pudenda pärm kaussi, lisa veidi käesooja piima ja lahusta selles pärm. Kalla juurde ülejäänud piim, sool, suhkur, kardemon ja pool jahukogusest ning sega korralikut läbi. Lisa muna ja järk-järgult teine pool jahust ja sõtku. Viimaks lisa ka tükkhaaval toasoe või ning sõtku seni kuni taigen ei jää kausi ja käte külge kinni. Kata kauss rätikuga ja tõsta sooja kohta umbes 1 tunniks kerkima.

Kerkinud taigen rulli jahusel laual lahti, ristkülikukujuliseks. Määri peale sulatatud jahtunud või ja puista korralikult üle suhkru ning kaneeliga.Keera rulli, alustades laiemast servast. Lõika rull 2-3 cm paksusteks viiludeks ja aseta saiad ahjuplaadile ning lase 10 minutit kerkida. Määri pealt lahtiklopitud munaga ja küpseta 210 kraadises ahjus 10-15 minutit.

Harutamisest

Üldiselt mul harutamisega probleemi ei ole, külma kõhuga tõmban kasvõi valmis viimistletud töö üles ja hakkan otsast peale. Sest kudumid mis nukralt garderoobinurgas lebavad, teeksid mulle oluliselt suuremat meelehärmi. Seekord aga, ma ju tahtsin nii väga seda kardigani kanda sügisilmadega :( Õige pea on juba liiga külm ning tuleb tõhusamad rõivad selga panna. Lõng on mul ka imeline, Cascade Yarns Ecological Wool, mis mul sagedases kasutuses oleks kui selle kätte saamine pisut lihtsam oleks.

Viimased paar aastat olen alati hoolikalt proovilappe kudunud ja kalkuleerinud, nii ka seekord. Aga jäin uskuma Ravelrys mitmel puhul mainitud kitsaid varrukaid ja noh, tegin liiga laiaks need hoopis ja sellega seoses ka kehaosas lai mis lai. Eile Midsommeri mõrvalugude ajal kudusin veel viimaseid ridu suures lootuses kardigani juba sellel nädalal kandma hakata. Kurb-kurb. Tuleb vist täna süda külmaks teha ja õhtul kohe harutama hakata, ja kohe uuesti kuduma. Muidu juhtub nagu mu palju mainitud Starskyga, see on mul garderoobis lebav patt millega eile suveriideid ära pakkides taas silmitsi seisin :)

Ja mul oli juba välja otsitud lilla Gedifra Shetland deluxe, et hakata Krentu vesti viimasest EN kuduma. Ootele siis.

Tšillimoos

Magus, terav, tuline ja oi kui hea! Mulle hirmsasti meeldib eelnimetatud maitsekooslus, mistõttu käin tööl lõunaks Mamos nende ahjuliha wrappi tšillimoosiga aegajalt söömas. Selleks pole õnneks kaugele vaja minna, 5 korrust trepist alla ja kohal :)

Kuna see moos mul juba hinge peal oli, siis vaatasin netis sobiva retsepti järgi ringi. Otsustasin Good Foodi Sweet chilli jam'i kasuks, kuna see tundus olevat just see õige. Retsept lubab, et on piisavalt terav kuid pead õlgadelt ei lennuta ja nii ka on. Tegin prooviks 1/4 kogusest ja sellest sai täpselt 0,25 l. Küpsetasime eile ahjus sea kaelakarbonaadigi selleks, et moosi proovida :) Mina määrisin lihatüki ikka särav oranzi-punase kihiga kokku, Allan andis tagasihoidlikumalt oma lihalõigule värvi. Ma olen igatahes väga rahul selle tšillimoosiga ja plaanin mõned purgid veel teha, eriti kui oma (loe A. ema) kasvuhoones ilusaid punaseid paprikaid on veel rohkesti.

Magus tšillimoos

8 punast paprikat, seemnetest puhastatud ja suurteks tükkideks lõigatuna

10 tšillipipart, suurteks tükkideks hakituna koos seemnetega

näpusuurune tükk kooritud ja jämedalt tükeldatud ingverit

8 kooritud küüslauguküünt

400 g purk kirsstomateid

750 g valget peensuhkrut (Billingtoni golden caster sugar't, kui raatsid)

250 ml punase veini äädikat

Pane tšilli, paprika, inver ja küüslauk köögikombaini ja töötle kuni saad täiesti ühtlase segu. Kalla paksupõhjalisse potti, lisa tomatid, suhkur ja äädikas ja lase keema tõusta. Koori vaht ning seejärel lase madalal tulel keeda ca 50 minutit, aegajalt segades.

Kui moos on paksenenud, keeda veel 10-15 minutit aegajalt segades, et moos põhja ei kõrbeks. Moos on valmis kui see näeb välja nagu paks ja mullitav laava (otsetõlge :)). Lase hetk jahtuda ja pane steriliseeritud purkidesse ja kaaneta koheselt. Säilib ca 3 kuud jahedas ja pimedas kohas.

Kaks tekikest

Meil on palju toredaid sõpru ja nendel sõpradel on viimase aasta jooksul üksjagu pisiperet juurde tekkinud. Kõigile kahjuks ei jõua ja ega kõik ilmselt ootagi midagi isetehtut kingiks. Mõned sõbrad on aga ise soovi avaldanud, et neile meeldiks miskit minu varrastelt või heegelnõelalt. Siis ma suurima hea meelega nende soovidele vastu ka tulen.

Ruudu muster: willow, raamatust 200 heegeldatud ruutu

Lõng: sinine (110g valget, 150g sinist ja 100g rohelist) roosa (200g valget, 200g roosat, 150g beezi)

Heegelnõel: 3,5

Piskesele Jakobile oli sinise-rohelisega tekike valmis tükk aega enne tema sündi. Seda juhtus külas olles nägema siis mõnekuuse Gertrudi emme ja arvas kindlalt, et just sellist oleks G'le ka vaja :) Gertrud sai oma roosa-beeziga tekikese enda pooleaastaseks sünnipäevaks. Olgu öeldud, et ma eelnevalt ei osanud arvatagi, et G emmele meeldiks midagi käsitöö vallast kingiks saada. Üks mu parimaid sõpru ja nii palju ma teda siis tunnengi :) Sininise teki jaoks on heegeldatud 4x4 ruutu, roosa sai pisut suurem ehk 5x5 ruutu.

Ruudukesi oli mõnus heegeldad diivaninurgas ja Novita Luxus Cotton on ka üks tore puuvillane, mida sooviks veel kasutada. Beebisid silmas pidades oli eriti oluline, et heedeldatud pind jääks pehme ja kerge, mitte libe ja raske, nagu paljud teised puuvillased lõngad tekitavad. Pealegi võib neid tekke ka masinas pesta, mis peaks hooldamise kergemaks muutma.

Üks tore koht Räpinas

Kui te Tartu poolt Räpinasse sisse sõidate ja seda maja näete, siis pöörake aga parklasse ja astuge sisse. Tegemist on armsa hotelli ja restoraniga, ning just sellest viimasest tahaks pisut muljetada.

On üsna tavatu, et üks Lõuna-Eestis väikelinnas asuv restoran kõrgemale tavapärasest friikartul-šnitsel-küpsetatud lõheflee küündib, seetõttu ei olnud meie lootused just ülisuured. Eelneva päeva olime veetnud sõpradega Peipsil paadi järel lauaga uhkeid poognaid tõmmates (mina olin paadis :) ) ja õhtul otsustasime veidi sõbra sünnipäeva tähistada. Tegemist on tõeliselt armsa ja hubase kohaga, kus teenindaja sõbralik naeratus väga oodatud tunde tekitab. Veel aasta tagasi oli maja suht räämas ja kokkuvarisemise äärel, nüüd on see sajandialguse piltide alusel renoveeritud ja nii hotelli kui ka restorani mööbel on eritellimusel ühe säilinud komplekti alusel valmistatud nagu muiste.

Menüü on lühike ja mahub kenasti ühele leheküljele. Mõistagi on see trükitud kohaliku Räpina Paberivabriku vanapaberist valmistatud lehtedele. Menüüst aga leiab nii kergemat vahepala kui ka toekamat kehakinnitust. Minu valitud võis praetud kohafilee metsiku riisi ja meeporganditega viis jalad suust, tsiteerides klassikuid a'la Mann :) Lihtne ja samas kui hõrk. Lõpuks ometi oli võimalik süüa kala oma parimal moel, kus maitset ei ole üritatud tappa kõikvõimalike maitseainete kokkukuhjamisega. Sünnipäevalapse valitud toormarineeritud lõhefilee salat kooreta keedetud põldvutimundega põldkapsasaltil nägi samuti väga isuäratav välja. Mehed sõid mõlemad tallekooti orsoto ja röstitud mesiste küüslaukudega. Seda ma sain Allani taldrikult pisut nokkida ka ja maitses super hea. Liha langes kondi küljest pelgalt puudutuse peale ja need küüslaugud... kui poleks teadnud millega tegu siis oleks pakkunud miskit kuivatatud ploomi-aprikoosi sarnast, nii mesised ja head. Ja kõik need road maksid igaüks alla 100 krooni :) Magustoiduks valisin oma armastatud brüleekreemi ja ei pidanud petuma. Siidine kreem ja lusikaga toksates purunev karamelline suhkrukiht koduste punaste ja valgete sõstardega. Üks parimaid, mida olen söönud. Ja söönud olen ma seda ometi palju, palju. Ja hinnaks 40 kr, ma nägin unes ka veel seda magustoitu :)

Meie neljane (plus 1 kuune beebi kes veel midagi peale emme ei soovinud) seltskond tundis Kiudoski restoranis väga mõnusasti ja kiidab sealset kokka (noor Põlva poiss) ja toitu väga! Ma väga-väga soovin, et neile jätkuks kliente ka pimedateks sügis- ja tavekuudeks, et meil oleks neid võimalik veel palju kordi külastada. Ja kui te imestate, et miks ühtegi pilti pole toidust, siis.. nautimise kõrval ei tulnud meelde enne magustoiudga lõpule jõudmist aparaadi järele haarata.

Sitsid ja satsid ja suvi

Juhend: Purity, Rowan 43

Lõng: Rowan Kidsilk Haze, ca 1,5 tokki

Vardad: 4,5 ja 5

Üks lihtne sallike sumedatel suveõhtutel satsilise kleidi peale õlgadele heita. Lõngaks vana hea Rowan Kidsilk Haze, kuigi suvel oleks midagi siidist ja "libedat" eelistanud. Imelihtne kudumine muidu, enamus valmis autos ja isegi nii ei õnnestunud ühtegi apsakat sisse teha. Kudusin selle Allani venna pulmadeks, kuid juhtus nii, et eelmine laupäev sattus üks kuumimaid päevi sel suvel olema. Ununes isegi mõte sallist, oli nii-nii palav, et oli tegu väärika ilme säilitamisega sitsilises kleidiski. Pulmad ise olid toredad, ka järjekordne pruudipärg tuli meile. Me oleme varsti väga proff "uus pruutpaar" :)

Üldse on väga tore suvi olnud, oleme avastanud pisut Eestimaad ning sõpradega palju aega veetnud. Lihtsalt mõnuletud ja aktiivselt puhatud, mitmeid häid söögikohti avastatud. Isegi kena hulk moose-marmelaade ja muid hoidiseid on purki saanud. Ning üks nädal puhkust on veel ees.

Ahjaa, ma üritan harjuda ka oma uue Maciga :) Üksjagu erievusi on millega tuleb kohaneda. Piltidega on ka hetkel jama, sest eelmine photshop oli mul PCle. Olen mõnda aega ainult raw faile pildistanud ja seetõttu on väike järeltöötlus hädavajalik. Aga see probleem saab loodetavasti ka peatselt lahendatud.