Sügisel uue hooga

Suvi on möödas ja blogi puhkus sai ka läbi. Saime natuke koos ka puhata, kuigi enamus suvest tuli meil Luisaga rohkem kahekesi hakkama saada ning end tegevuses hoida. Allan oli töö poolt nii hõivatud, et enamus nädalavahetustelgi nägime teda valikuliselt. Aga õnneks on taas rahulikumad ajad saabunud ja nüüd sööme ikka õhtusööki kolmekesi.

Luisa on ka suvega kuidagi suureks saanud. Juulis ma veel uskusin, et minu laps jääbki meie voodisse magama, aga augustis juhtus ime ja ta oli nõus oma voodis uinuma. Nii päeval kui õhtul. Ja kui see juba nii valutult läks, siis otsustasime ühe sammu veel edasi astuda ning proovida ka oma toas üksi magamist.  Alates septembrist ongi meie magamistuba vaid meie päralt. Hommikul hõikab hele hääleke, et keegi ta meie voodisse tooks ja siis püherdab veel mõnuga mul kaisus. Sellised hommikud on eriti armsad.

Ja armas on see ka, et minu marakratt hakkas suve lõpus nukkude vastu huvi tundma. See tähendab ühe nuku, sest rohkem meil neid siis polnud. Vedas seda pidevalt kaasa, kussutas, jootis oma topsist ja pani potile (ise ta muidugi sinna midagi ei tee ;) ). Ma ju nii ootasin seda aega, saaks oma lapsepõlve unistused ka välja elada lapse peal :) Aga esimese asjana ma heegeldasin talle hoopis ise ühe nuku lisaks - Sofia. Märkasin seda kohe, kui Lilleliis juhendi valmis sai, sest lisaks sellele, et nukk nii armas on, oli Sofia meil üks nimevariantidest Luisale. Heleni nukk vaid lisas indu juurde.

Juhend: Sofia
Lõngad: Debboe Bliss Cotton dk ja Rowan Handknit Cotton
Heegelnõel: 3,5

Juhend on põhjalik ja heegeldamine rõõm. Värvidest olen nii kinni oma harjumuspärastes toonides, ei suutnud nüüdki miskit targemat leiutada. Kollast Handknit Cottonit oli mul üle ühest Luisa mütsist. Ja lillega nööp oli ka kodus olemas. Peapaela pidin pea külge muidugi kinni õmblema, esimesena asjana hakkas see näppu :) Ja silmad on pärit Laura juurest.

Amigurumi on nii köitev, et kui juba sõrme annad, on käe endale hoidmisega raskusi. Ma tegin tutvust sellega juba enne Luisa sündi. Kuuest linnukesest pidi saama voodikarussell beebivoodile, kuid sobivat ümarat raami ei suutnud ma kusagilt välja võluda ja nii see jäi. Praegu on need lihtsalt niisama ilusad linnukesed.

Juhend: Amigurumi Love Birds
Heegelnõel: 2,5

Väike liblikas laval

Eile oli Luisa esimene lavaline ülesastumine, seekord küll turvaliselt minu kukil. Musamari kevadkontsertil esitasid putukateks riietatud beebid O.Ehala laulu "Kevad käes" saatel oma tantsu. Nagu juba mainitud, pisikesed putukad jälgisid mängu emade turjal ja emad pabistasid hoopis enne tantsu :)

Ma olin täitsa veendunud, et peale etteastet päeval vaid napi 1,5 tunnise une teinud pisike piduline väsib, kuid hüppas hoopis rõõmsalt minu või Allani süles ja plaksutas hoogsalt kõigile esinejatele. See oli õnneks ka selline pidu kus kaasaelajate kilked kedagi ei häirinud. Natuke enne lõppu hakkasime siiski tulema, kuna Luisa huvi eesistuva tädi patsi vastu ei kippunud raugema ja ma ei tahtnud, et ta sellest päriselt ka kinni jõuab haarata :) Väga vahva pidu oli ja tund aega teisi lapsi kuulata/vaadata ei kujunenud Luisale mingiks probleemiks. Meile suureks üllatuseks.

Käsitööst nii palju, et liblika tiivad on minu poolt maalitud. Poes oli ju ainult mesimummude ja haldjate tiibu, tegin ühed haldjate omad veidi rohkem liblika tiibade sarnaseks. 

Aastane Luisa

25.mail sai Luisa aastaseks. Uskumatu, kui kiiresti meie esimene aasta koos on möödunud. Tillukesest beebist on kasvanud vahva väike tüdruk.

Aastane Luisa on enamasti rõõmsameelne kavalusi täis tüdruk. Nagu igiliikur vudib ta ringi ja ei püsi sekunditki paigal, peatudes hetkeks vaid järjekordse huvipakkuva mänguasja/eseme juures ja kiirustades siis taas edasi. Ma imestan, kellelt ta selle energia on pärinud, tema vanemad on küll rahumeelsemad ja mugavad inimesed :) Mänguasjadest eelistab puidust käru/nukuvankriga oma kraami vedada, sünnipäevaks saadud nukunõudest mind toita ja ka ksülofoni taob hea meelega. Kõik pallid on üleüldised lemmikud! Turnimine on ka üks tore tegevus. Seda saab harrastada oma piskesel toolil laua taga mängides või söögitoolis. Vahet pole, igal vähegi kõrgemal esemel saab seista, kükitada, kõõluda, ronida. Ahjaa, kiikuda võiks ka lõputult!

Luisale on jagunud ka kangust ning kärsitust. Kui ikka ei õnnestu näiteks kõvakaanelise raamatu lehti ilusti ükshaaval keerata siis võib selle vihaga minema lennutada. Või kui tal millestki kõrini saab, siis oskab kõva häält teha ning oma vastumeelsust selgelt välja näidata. Kui meel kurvaks läheb, siis tuleb poeb mulle sülle ja otsib lohutust. Need hetked on nii armsad.

Söömisega on nii ja naa. Kord läheb paremini ja siis jälle mitte nii hästi. Üldiselt liha ja kala armastab ning  aedviljadest on brokoli suur lemmik. Kartulipuder ja pasta on meie toidulaualt kõige meelepärasemad palad. Lõunaks saab sageli veel Hippi purgitoite, hommikul ja õhtul sööb erinevaid putrusid, eelistab piimaga keedetuid ja õunamoos käib asja juurde. Maitsestamata jogurt, keefir ja puuviljad lähevad ka alati väga hästi. Alates 11. kuuseks saamisest saab rinda vaid enne ööund ja vahel ka hommikul 5-6 paiku. Ärkab 7-8 ajal ja magama läheb 9-9.30 paiku. Meile kõigile nii sobib, vahepelne periood äratusega 5.30 tahtis küll enneaegu halliks mind ajada. Magab endiselt veel meie juures, Põlvas esimese osa ööst reisivoodis ja kusagil poole öö ajal kolib kaissu. Päeval magab veel 2 korda, 1-2 tundi korraga.

Sõnadest on kasutusel "emme", "aitäh", "palun", "pall" ja "pai". Kahjuks enamust tema jutust me ei mõista aga väga palju tuleb seda juttu küll. Kui ta muidu on suur rahmeldis ja seletaja, siis võõras keskkonnas on algul pigem vaikne. Käime veebruarist alates Musamaris muusikatunnis ja seal on Luisa alati viks ja korralik, ei julge ise kastist marakat või kuljustki võtta. Aga kohaneb kiiresti. Muusika paneb lapse põlvi nõksutama ja käsi plaksutama, kodus kuulame kõige sagedamini Väikese Lapse Laulud ja Entel-Tenteli plaate.

Aastane Luisa on vanemate eeskujul pikka kasvu - 80 cm pikk, kaalu on tal 9,85 kg jagu. Meie armas Mammu, suur rõõm igas meie päevas, palju, palju õnne sulle!

Sünnipäevapidu 25.mail koos sõbrannadega.

Sünnipäevapidu 26.mail koos suuremate ja pisemate sõpradega.

Sünnipäevapidu 02.juunil Põlvas sugulastega

Roostes kuduja

Kohe täitsa roostes olen. Vaevlen juba nädalaid ühe aasta tagasi alustatud kardigani kallal. Alguses kõik sujus ja lootsin juba eelmisel suvel seda kanda, kuid enne jõudis Luisa sündida ja mu käsitööline tegevus jäi tahaplaanile. Nüüd võtsin pooliku kampsiku uuesti ette  ja no ma ei suuda kuidagi saavutada eelnevat ilusalt ühtlast koepinda. Vähemalt 4-5 korda olen kootud osa üles harutanud ja uuesti üritanud. Viimane katse tundus juba päris hea, kuid kui esihõlm täiesti valmis sai, ei suutnud ma siiski sellega rahule jääda. Harutasin jälle. Täitsa närvi ajab juba. Ja et mind ikka täiesti tigedaks ajada, tuli mu nr 3 KnitPro vardal tamiil ka lahti. Ja täiesti juhuslikult ei leidu mul sellise nr ringvardaid ka varuvariantide ehk bambusvarraste seas. Õnneks oli Allan korvpalli vaatama minemas ja käis Käsitööjaamast läbi ning ostis uued, kuid need jõuavad koos temaga alles pärast mängu lõppu. Aga et kellelegi ei jääks muljet, juskui oleks mu mees suuteline ise poodi minema ja mulle soovitud firma toodete hulgast õige nr ja tamiili pikkusega vardad  välja valima, siis meil käib see nii, et Allan jõuab poodi ning annab toru Liinale. Liina tunneb mu mehe juba ära ei pea isegi enam küsima, kelle nimel sooduskaart on :))) 

Aga kuna see eelmainitud kardigan mind tõeliselt muserdab, siis vahepeal valmisid mitu-mitu mütsi Luisale ja tema pisikestele sõbrannadele. Mütsidele on veel lisa tulemas, sest heegeldamise teraapilisest mõjust endale olen juba eelnevalt kirjutanud :) Ja mõned sõbrannad on veel mütsideta ka.

Kingituseks Luisa pisikestele sõbrannadele. Isutekitajaks Pitsikuduja mütsikesed.

Lõng: Love Soft 8/4 ja Love Bomuld 8/4 merceriseret

Heegelnõel: nr 2,5 

Idee: Olivia's Butterfly 

Lõng: Katia Pima Cotton

Heegelnõel: nr 3

Juhendist ma kasutasin vaid liblika ideed. Üksik tokike maailma kõige pehmemat puuvillast ahvatles lihtsalt heegeldama, ei midagi keerulist. Katia Pima Cotton on tõeliselt imetore lõng ja mul on nii kahju, et mu Luisale kootud pisike tuunika eelmise kuuma suve tõttu täiesti kandmata jäi. 

Kuhu beebi kadus?

Igatahes meie majas küll enam ühtegi pole. Kuidas sa nimetad beebiks kedagi, kes oma kahel jalal toast tuppa tatsub, toimetab ja vahetpidamata nende toimingute juures midagi seletab. Hästi, sellest jutust me enamust veel ei mõista, vaid emme ja atähhhh on sagedamini korduvad arusaadavad sõnad. Möödunud 11 kuu jooksul on meie oma kodus ja meie endi silme all sirgunud üks pisikene tüdruk, kel omad soovid ja tahtmised ning tohutu huvi teda ümbritseva maailma vastu. Iga päev kätkeb endas omajagu rutiini, kuid samas jälle midagi uut ja esmakordset.

Nagu kõndima hakkamine. Kolm nädalat tagasi tegi ta oma esimesed kaks arglikku sammu, et jõuda suure lemmiku - puidust käruni. Ja siis ta harjutas neid sammukesi tasa ja targu, ikka iga päev mõned korrad, mõned sammud. Kaks nädalat harjutas ja siis eelmisel teisipäeval hakkas juba 10-20 sammu kaupa astuma. Häda oli selles, et lõpp kiskus väga kiireks ära ning siis tuli käed ette lükata ja esimesele ettejuhtuvale objektile naerdes viskuda. Nüüd pühapäeval otsustas ta, aeg on küps, hakkan kõndima. Ja nii ta kõnnibki meil siin, käpuli visatakse vaid siis kui mingi pättus silmapiiril terendab ja ta oma arvestuse kohaselt jõuab selle enne ära teha kui mina keelates jaole jõuan :) Aga täitsa kiiresti juba kõnnib, mitte aeglaselt ja ettevaatlikult nagu algajale oleks ehk kohasem. Eks see uljus eile ühele põsele sinise kriimu kokkupõrkes terava seinanurgaga ja lõuale punase kolmnurkse armi ühe sahtlinurgaga tekitas. Saan aru küll, et selliseid asju ilmselt juhtub veel, aga ikkagi oli nii kole paha tunne, et emana ei suuda neid komistamisi ja vigastusi ära hoida.

Vastu ööd nostalgitsema pani Luisa ühe sõbranna homne (nüüdseks kellaajaks juba tänane) 1. sünnipäev. Täitsa lõpp, kuidas see nüüd nii läks. Alles need pätud ju sündisid ja juba saavad aastaseks. Nii armas ja samas natuke kuidagi kurb ka. Et kus see minu beebi siis nüüd jäi? Õnneks meil 1 kuu veel aega tähtsa sünnipäevani ja seni annab kaissu pugev nohisev pisike piiga nendel hetkedel veel täitsa beebi mõõdu välja ;)

Soe kampsun Luisale

Talv hakkab oma kohta kevadele loovutama ja mina sain Luisa alpakavillase kampsuni valmis. Milline ajastus :) Õnneks ma oskasin taolist asjade käiku ette aimata ja kampsuni suuruse valikul sellega arvestada. Vähemalt sügisel peaks veel kindlasti paras olema, ilmselt järgmisel talvelgi.

Ma ei ole eriti mitmevärvilisi pindu kudunud ja see pahemal poolel õige lõngajooksu pikkuse jätmine oli täitsa harjutamist nõudev. Eriti kui sattusid ette read, kus iga 10 silma järel alles tooni vahetada tuli. Esimese katsetuse pididn üles harutama, liigselt kiskuma kippus jääma. Teisel katsel tegin keeru iga kolme silmuse järel ja selle tulemusel nägi nii pealmine kui ka tagumine pool hoopis viisakam välja. Aga nii ma siiski kududa ei suuda, et üks lõng jookseb ühel ja teine teisel sõrmel. Seega suurt pinda ma mitme värviga kuduma ei hakka. Lapse kampsun aga on täitsa paras näpuharjutus.

Kampsun on tänu lõngavalikule piisavalt õhuke, et jope alla mahtuda ja samas soe. Sobib teksadega ja kleidiga, ning on roosa :) Mul lihtsalt oli seda tooni lõng kunagisest ajast kodus ootamas ja ülejäänud sobivad toonid tõin poest juurde, et natuke nagu lõngavarusid vähendav projekt.

Juhend: Drops

Lõng: Filcolana Indiecita 4142 (roosa), 243 (tumepunane), 100 (valge), 401 (hall)

Vardad: 2,5mm

Nööbid: Käsitööjaam

Nüüd on viimane aeg suviste kudumite juurde asuda!

Roosa, nii roosa

Ma olen juba mitu head aastat piilunud Malabrigo lõngu ja õhanud nende järele. Kunagi sügisel sattusin aga lugema ühte blogipostitust, kus koostellimisega neid toredaid lõngu soetama asuti ning ei suutnud sugugi võimalust kasutamata jätta. Valiku protsess oli aeganõudev ja keeruline, oi kui keeruline. Tahaks ju kõike aga peab piirduma vähesega. Tellimuse sain siiski tehtud ja milline rahulolu mind valdas, kui kotitäis varandust minu valdusesse jõudis. Oi kui imelised, pehmed ja siidised lõngade vihid need olid. Esmalt ainult vaatasin ja silitasin teisi :)

Idee: Just Enough Ruffles, Laura Chau

Lõng: Malabrigo Yarns Merino Worsted, Pink Frost ca 150g

Vardad: 5mm

Merino Worsted sai tellitud eesmärgiga saada salliks minu kaela ümber. Parim valik tundus olevat Laura Chau satsiline sall, disaini lihtsuse tõttu ma mustrit siiski ostma ei kippunud. Vabandused disaineri ees! Aga asi millega ma ei arvestanud, et ripskoes äär hakkab alla keerduma. Ei aidanud viimistlemine ega nõelte all venitamine, rullub alla nii mis kole. Ja mu suur rõõm sallist on puhta kadunud. Nii head lõnga aga ei saa ju ometi kulutada millelegi, mis 100% rõõmu ei valmista. Kuigi veel kahtlen pisut, saab suure tõenäosusega see sallike üles harutatud ja ülejäänud 1,5 vihiga millekski hoopis toredamaks kootud.

Juhend: Starflower, Eveli Kaur

Lõng: Drops Polaris, powder pink, ca 150g

Vardad: 9mm ja 10mm

Nööp: Käsitööjaamast

Aga enne kui ma sallis pettuda jõudsin, sai see omale seltsiks heleroosa bareti. Soetasin eelmisel kevadel 2 tokki puuderroosat Drops Polarist, millest pidi Krentu Starflower müts saama. Eks neid milleksi saama pidavaid lõngu on mul mitu kastitäit, kuid hilissügisel ilmunud Eveli südantsoojendav raamat lihtsalt ei lasknud mind oma lummusest enam lahti ja müts sai valmis. Mul tuli õnneks kahest tokist ilusti välja, kuigi ehmatusega avastasin, et raamatus oli sama lõnga ette nätud pool tokki enam. Müts mulle meeldib kohe väga! Kodutänavatele lapsega jalutama minnes panen küll midagi palmikulist pähe, kuid "linna" minnes langeb valik kõige sagedamini õrnroosa bareti kasuks.

Diivanidilemma

Kui eelmisel korral leidsime Allaniga õige kiiresi ühise meele, siis seekord ei tea kumbki mida ta õieti soovib aga teise pakutud variant ka kindlasti ei sobi :) Ehk me peame tuliseid arutelusid teemal diivan(id).

Allan soovib kahte ja mina jälle ühte suure lahtise nurgaga. Allan soovib paigutada neid vastamisi, mina oleks äärmisel juhul nõus paigutama neid (kui üldse kahega nõustun) nurga all. Ja nii edasi. Ühisel nõul olema selles, et materjaliks on kangas.

Ja teine suur dilemma on hind. Eelmisesse korterisse ostsime suhteliselt hinnalise diivani, mille meie armas kass ribadeks tõmbas. Väga kahju oli tegelikult ning vihaseks ajas ka. Aga mis me nüüd teeme. Hing ihkab nt Belluse suletäidisega suurt, mugavat ja pehmet diivanit ... aga kui see elukas jälle oma vanad kombed käiku laseb? Vaagime siin nii- ja naapidi ning oleme jõudmas kokkuleppele, et mõtleme viisaastaku plaanis ja ostaks seekord järgnevateks aastateks mingi soodsama variandi. Ehk muutub vananedes kass ka pisut mõistlikumaks ja mõne aasta pärast soetaks uue. Igatahes läks mõte kohe Ikeale. Ja nüüd küsimus laiemale ringile, on kellegil kogemusi Ikea diivanitega?

Ma ei hakka kokku lugema, mitu korda selles postituses on kasutatud sõna diivan, aga ma näen juba unes neid mõnusaid istumisaluseid. Kott-tooli maitse on lihtsalt nii tugevalt istmiku küljes kinni :)

Juba veebruar või?

Juba teist aastat jääb mul jaanuari kuu blogimises vahele. Kuhu ma nii küll jõuan... Aga oleme siiski kõik kenasti elus ja terved ning kirjutamast ei takista küll miski muu kui laiskus.

Tegelikult oleks mul hädasti vaja fotograafi, sest mitte ühtegi kudutööd ei saa näidata kui keegi neid ei pildista:) Ikka tahaks ju omaniku (kelleks reeglina olen mina ise, loomulikult) seljas-peas-kaelas tehtud pildiga edvistada. Õhtud on veel liiga pimedad ja nädalavahetus möödub nagu poleks olnudki. Luisa ka ei ole minuga kuigivõrd ühte mõõtu, seega ei saa modelliks kasutada :)

Aga söögist tahtsin küll kirjutada. Eelkõige sellest, kuidas mu kallis tütar minu kokakunsti kuigivõrd kõrgelt ei hinda. Milline nöök mulle, kes ma suure suuga kuulutasin, kuidas purgitoidud minu lapse laual domineerima ei hakka. Viimaste nädalatega on tulnud taoline pööre, et ma võin ise oma kõrvitsa, brokoli ja mis iganes püreesid süüa, Luisa võtab mõned ampsud ja hakkab siis oma söögitoolis väänlema ja hädaldama. Muutes poosi ja asukohta saab veel mõne hädise suutäie söödud ja siis on kõik. Aga annan talle Gerberi küüliku või kalkuni rooga köögiviljadega või Ellas Kitcheni veiseliha kartuliga ja brokolit pirni ning hernega - no võikski sööma jääda. Ja ma olen ostnud ikka mahedat veiseliha ning seda siis pisikeste "frikadellidena" sügavkülma varunud. Täitsa kahju kohe. Loodetavasti see on vaid hetkeline tagasilöök ja preili minu toitu tulevikus siiski sööma soostub. Iga kuu minisünnipäeva tähistamiseks tehtud tordid pakuvad talle küll kord korralt aina rohkem huvi. Paraku neid me veel talle ei paku :)

Ahjaa, eelmisel nädalal saabus lõpuks palavalt igatsetud köök. Selle puhul kutsusime pühapäeva õhtuks lausa sõbrad külla, et ma saaks oma küpsetamistuhinat kellegi peale välja elada. Küll on ikka mõnus. Ja nõusid peseb nüüd masin ja ma ei pea enam vannitoas mustade kruuside ning taldrikutega möllama. Selle pildi taustal paistev "köök" on nüüd möödanik :)

Kiire aastalõpu kuduülevaade

Eile õhtul kirjutatud soov läkski täide :) Meil siin maa valge ja nii mõnus pehme oli hommikul vankri järel astuda, üksikud lumehelbed tiirlemas vaikselt krae vahele.

Paneks kirja ka mõned kudumi-pudinad, enne kui uus aasta saabub. Väga nõrgalt olen esinenud sellel aastal, see-eest aga sai rohkesti lõnga kokku ahnitsetud :) Et ikka tulevikus millest kududa oleks.

Lõng: Mirasol Yarn Sulka, ca 2,5 tokki

Vardad: 6 mm & 8 mm

Madlil oli sünnipäev augustis kuid ühe osa oma kingist, ehk mütsi, sai ta kätte nüüd detsembris. Vot nii produktiivne olen. Ma lasin tal oma rikkaliku mütsivalikut proovida ja valik langes Star Crossed Slouchy Bereti kasuks. Üldse tundub see üks tore müts olevat, sest mitmed teisedki on mu mütse proovides just selle oma lemmikuks tunnistanud. Ja see "suur poiss" nendel piltidel on seesama imearmas beebi, kes eelmise suve lõpul oma tekikesega mu blogi kaunistas :)

Põlvikud Luisale. Geniaalselt lihtsad ja samas nii lahedad, väga kantavad pealegi. Ühedki teised sokid pole seni veel nii palju kasutust leidnud kui need villased põlvikud. Originaalpildid Ravelrys olid sellised mittemidagiütlevad ja ma ise pole ka varem põlvikute peale tulnud, alles Vilma vahvad põvikud oma tulevasele beebile köitsid mu tähelepanu. Ja ma sain esimest korda kasutada ka oma 10cm pikkuseid KnitPro sukavardaid (mis mul küll ometi arus oli neid nukuvardaid soetades). Ja avastasin, et beebidele kudumiseks kuluvad täitsa ära sellised, hetkel on juba Luisa kampsuni varrukad nendel varrastel.

Idee: Super Baby's Knee Highs

Lõng: Hjertegarn Mini Vital ja Steinbach Wolle Golden Baby

Vardad: 2,25 mm

Ja siis veel ühed pisikesed kindad, mis said mütsi-sokikeste komplekti täienduseks. Hetkel on kindad küll veel ainukesed, mis parajad, nii müts kui ka sokid juba lootusetult väikeseks jäänud. Kindad on hästi lihtsad, sooniku osasse lisasin kontrastiks teiste asjade puhul kasutatud punasekirjut Angels & Elephants villast lõnga.

Lõng: Steinbach Wolle Golden Baby

Vardad: 2,25 mm

Nii, nüüd võib uus aasta tulla.