Mina üksi kodus ning kaks Allanit ja tita

On harukordne nädalavahetus, mitte ühtegi kohustust ja üksi linnas. Allan sõitis eile lõunasse (loe Lõuna-Eestisse, selle mõiste alla lähevad meil Tartu-Räpina-Põlva) oma lõputöö tõttu, mis peaks kõigi eelduste kohaselt 21.maiks valmima ;)

Minu nädalavahetuse plaanid nägid ette: kudumine, kokkamine, lugemine, internet ja TV. Ja sellest kavast on ka kinni peetud, ei ole tõepoolest mitte millegi asjalikumaga tegelenud. Clapotise loodan järgneva nädala jooksul valmis saada, hirmus tüütu on seda kududa, vaid lõpptulemuse ootus kannustab mind motoorselt seda tegevust jätkama. Et jõud ei raugeks, valmistasin õhtusöögiks päikesekuivatatud tomatitega spagette ja hommikuköögis nähtud lehttaignasse peidetud viigimarja martsipani täidisega, kõrvale punane vein (Vina Albali Reserva 2001). Mõnus! Vaatasin kuidas sakslased superstaari otsivad ja lugesin blogisid, tellisin Amazon.com'st uue laari raamatuid (jälle!), kudusin ja enne magama jäämist (kuskil kella 2 paiku) lugesin ühe loo Hercule Poirot lühijuttude kogumikust. Mõnus ruudus!

Hommikul kuulsin Allanilt, et temal päris nii mõnus ei olnud. Sõber oli ka koos tütrega Räpinas ja siis nad kahekesi, mõlemad Allanid, kantseldasid ühte 2,5 aastast Kerttut, kuna emme Merike on tööreisil Türgis. Nende plaanid nägid ette ka pisut rummi selle toimingu kõrvale tarbida, eks vanavanemate juures on ikka hoopis parem lapsehoidmisega tegeleda. Õnnetuseks tõusis Kerttul palavik, tõusis ja tõusis kuni läks juba üle 39. Kiirabisse helistades said vastuseks, et ega nemad küll midagi teha ei saa ja välja sõitma selle pärast keegi ei hakka. Kästi keha soojas hoida, meie arstist sugulane vastupidi maha jahutada, võta siis kinni, eksole. Vanavanemate abiga igaljuhul ära nad ta kantseldasid ja täna pidi juba parem olema.

Jutt on siis sellest pisikesest marakratist. NB! vaata mis tal jalas on ;)