Üllatus

Mõnikord ta üllatab mind, aga seda juhtub piisavalt harva, nii et üllatus ikka täieliku üllatusena tuleb :)

Kui allan reede hommikul lõuna-eestisse sõitis, ei osanud ma eriti kurvastadagi, et naistepäeval üksi kodus olen. Mis seal ikka, on olulisemaid päevi aastas. Aga tänase päeva puhul lilled mulle toodi, lihtsalt toojaks polnud oma mees. Isegi hästi, et kuller paar tunnikest hiljaks jäi, kella 10 ajal oleks ma talle mitte enam oma esimeses nooruses hommikumantlis ja harakapesaga peas uksele vastu pidanud minema, kella 12'ks olin ennast juba inimese moodi olekusse jõudnud viia :)

Esimesed sokid

Muster: Monkey by Cookie A.

Lõng: Angels & Elephants Hand Dyed Knitting Wool - Sock/4ply ca 100g=360m

Vardad: sukavardad nr 2,75
Ravelry's

Seekord oli lõng enne kui idee, kuigi ma eelistan vastupidist varianti. Sokkideks pidi see saama, aga millisteks? Värviüleminekuga lõngad on vihtides alati palju kenamad kui kootuna, ma tean seda, aga ikkagi ei suuda nende ostmisele vastu panna. Monkey on aga selline hea sokimuster, kus kirju lõng minu arvates väga hästi töötab. Juhend oli super lihtne ja hästi jälgitav, isegi minusugune esmakordne sokkide kuduja sai kõigest koheselt aru. Välja arvatud see, et võtsin 2,25 varraste asemel hoopis 2,75 vardad ;) Sellest tulenevalt said sokid mulle pisut suured, ometi ei suudaks ma neid iialgi üles harutada, minu esimesed siiski. Muutus hoopiski sokkide tulevane omanik, lähevad emadepäeva kingituseks Allani emale.

Project Spectrum Veebruar-märts.

Jääle, jääle

Käisime eile uisutamas, Jeti Jäähallis. Lapsena kulutasin ära päris mitu paari uiske, kalli sõbraga sai mõned korrad ka veel ülikooli ajal Tartu Lauluväljaku jääl käidud, kuid ka sellest on juba päris mitu head aastat möödas. Esimesed sammud jääl olid seega pisut ebalevad, iga tõukega tuli tasakaalutunnetust juurde ja mõne minuti pärast oli kõik nagu vanasti :) Uisutamisoskus ei kao aastatega kuhugi! Allanil käest kinni hoides oli julgem alustada ka ;)

Mõnus oli jääl koos liuelda ja lobiseda. Vahepeal jäeti mind muidugi ka üksi, et paar kiiremat tiiru teha. Ma ilmselt pole maininud, et Allan nüüdseks ka hokit mängima on hakanud, eelmisel nädalavahetusel tuli Riiast tagasi küll lõhkise põlvega aga hambad on õnneks kõik veel tänaseni suus;) Kui ma muidu tema harrastusi (tennis, korv- ja jalgpall) ei jaga, siis uisutama olen nõus minema küll iga kell. Ma loomult mugav inimene aga uisutamine on lõbus ja ei nõua liigset pingutust ;) Ainult uisud peaks endale ostma, need laenutuse omad on ikka hirmsad juustud.

Tänahommikune sportlik tegevus nägi ette Piletilevis Linnateatri piletite jahtimist, kuid ma ebaõnnestusin taas.... Ma ei mõista mis valemiga õnnestuks küll soovitud etendustele neid hankida. Kui ma jaole sain, oli üks etendus välja müüdud ja teisel veel ühele kuupäevale 3 piletit erinevates ridades pakkumises :(

Kelm või pühak?

Just siis kui ma mõtlen, et mul on ikka maailma kõige nunnum kass, võtab see kätte ja teeb jälle mõne sigaduse ;) Ma parem ei räägi, kuidas see botaanikahuviline elukas mu lilledele järjest üks-null teeb ja kuidas ma oskan nüüdseks vaid pisaradada selle tegevuse kõrvaltvaataja olles. Veeprits on tore mänguasi aga Nessa peal kahjuks tulutu, ilmselt on mulle sattunud väike põrguline imearmsa triibiku nahas ;) Aga no ei saa salata, et pahalaseks-oleku välisel ajal on mul üks imearmas nunnukas, kes kurru-nurru sülle poeab ja hirmsasti miilutseda tahab.

Kasvatasin talle, lootuses lillede probleemi lahendada, kassimuru. No kõigepealt ta üritas seda ka killida, siis aga otsustas selle poti oma hoole alla võtta ja truult selle kõrval valvata. Ja endiselt eelistab ta keelatud vilju oma murule ;)

Lõppu üks video (fotokaga filmitud, kehvakene) kuidas meie koer-kass palli-ära-toomise-mängu mängib ;) Siin on näha ka minu siiani ainus heidest vannutamise katsetus, millest pidi käekott saama. Nüüd lõikasin sangad küljest ja voltisin ääred kahekorra, ning sellest sai Vanessa pesa hoopiski.

Üks talvine komplekt

Natuke käsitööst ka üle pika aja. Talv on meist selle aastal küll mööda läinud, kuid neid kudumeid alustades ma seda ju veel ei teadnud. Suvel tõin Helsingi Menitast kaasa Garnstudio silke-alpaca lõnga, mõtlesin kohe salli-mütsi komplektile kuid ei süvenenud poes sellesse kui vähe meetreid ühes tokis on. Peale mütsi valmimist olingi sunnitud tõdema, et 3 tokist (50 g= 59m) ühtegi asjalikku salli siiski ei saa. Garnstudio lehelt leidsin ka nende edasimüüja netipoe, kes Eestisse kaupa saadab. Soovitan soojalt Scandinavian Knitting Design'i, kaup oli nädalaga kohal ja hinnad päris mõistlikud.

Juhend: Frivoli by Debi Tuttle

Lõng: Garnstudio Silke-Alpaca 100 g=119m

Vardad: nr 5

Ei olegi midagi lisada juhendile, järgisin seda 100% ja päris armas müts sai. Kaalusin küll kas kududa nuppe või mitte, kuid ilma tundus müts iiga tavalisena. Kudumise käigus jõudsin seda otsust küll pisut kahetseda, nii tüütu on tööd käes muudkui keerutada ja neid nuppe kasvatada aga no kõik see ikka tulemuse nimel.

Juhend: Vintage Velvet Scarf from Scarf Style

Lõng: Garnstudio Silke-Alpaca 250 g=298 m

Vardad: nr 5

Mütsi juurde sobival sallil pidid olema palmikud ja ka pahupoolelt kena vaadata ;) Proovisin nii ja naa kuid ükski variant ei sobinud, lõpuks sukeldusin ikkagi ravelry mustrite varamusse ja leidsin mida otsisin. See sall on täpselt ühesugune mõlemalt poolt, äärtes võltspatentkude ja palmikuosa on 1x1 soonikkoes. Nüüd jääb üle vaid lund oodata, et oleks ka põhjus müts pähe ja sall kaela siduda!

Sõbrapäev

Kuna olen kodus ja täna toast välja minna kavatsust polnud, siis jäin suuremast möllust kõrvale, kui see ka toimus. Üksteisele mingeid kingitusi me ei teinud, lilled mulle muidugi toodi ja Baileys liköör ka tegelikult ;) Samas hästi süüa võiks ju ikka.

Küpsetasin varemalt heaks kiidetud Juustu-Sibulapirukat, mis sai ahju läkatud hetkel kui mees lilledega siis astus ;) Ma paneks sinihallitusjuustu siiski topelt, selle maitse läheb sibula kõrval muidu liialt kaduma. Ja kaneel pole teps mitte kirjaviga, nagu mu mees esmapilgul arvas. Mulle tohutult meeldib see sibulapirukas ja ei olnud kindlasti viimane kord seda valmistada.

Ja mis pidupäev see ikka ilma tordita on, eks! Ma ei tea kuidas võib inimene elada nii vanaks nagu mina, ilma et ta kordagi oleks teinud vahukooretorti. Täna oli siis see päev ja pärit La Dolce Vita tort oli just see õige. Ma usun, et see pole just tingimata kõige ilusam tort mis ma elus teinud olen, kuid kahtlemata üks maitsvamaid. Ja lihtsamaid ;) Kõrvale vahuveini ja superlux! Muidugi kui mu ema helistas ja kuulis meie tänasest menüü st, pidas mind pisut veidraks. No meile tundus ok ja jube hea oli :)

Kuigi ma ei mõista, miks ma üldse veel kokaraamatuid ostan, 9 juhul 10'st leian vajaliku just tänu Pillele tema retseptikogust.

Raamatuahel

Tuli Anult ja Mannilt.
Võta endale kõige lähedal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Tegelikult on praegu põhilektüüriks Janno Lahe Kindlustusõigus, aga kuna ma hetkel voodi peal pikutades blogisid loen, siis on kaks öökapiraamtut on ligemal ;)

Minu õhtulektüür hetkel Marilynne Robinsoni Majapidamine (ei ole käsiraamat vaid ilukirjandus ikka ;):
1. Minu nimi on Ruth.
2. Vaadates, kuidas see naine nimetissõrmega oma initsiaalid higistavale veeklaasile maalib või kajakatele jagamiseks tsellofaankotitäite viisi austrikreekereid käekotti libistab, ei või keegi teada ei seda, kuidas meie kadumine tema mõtteid täidab, ega seda, millise pingutusega ta vaatamast, kuulamast, ootamast ja lootmast hoidub - ikka ainult minu ja Sylvie pärast. (Uuuh, oli see vast mammutlause).
3. Sest vajadusest võib tärgata kõik, mida selle rahuldamiseks tarvis on.

Teine õhtune lugemisvara ei kuulu mulle aga on teisena käeulatuses. John & Ljubica Ericson Idarinne fotodel 1941-1945. Allani kommentaaride kohaselt tekst ja kommentaarid pisut liiga nõukameelsed aga pidada huvitav siiski olema.
1. Pühapäeva, 22.juuni hommikul 1941 käivitas Adolf Hitler maailma ajaloo suurima maismaasõjaretke - operatsiooni Barbarossa, sissetungi Nõukogude Liitu.
2. Carlton Books Limited palub vabandust, kui miski on kogemata viltu läinud või välja jäänud, ja lubab need vead parandada raamatu järgmistes trükkides.
3. Terve Saksa põhjatiib sattus 1944.aasta sügisel ohtu.

Ma tunneks huvi, mis raamatuid hoiavad enda ligi Krentu ja Tullia.

Vanessa

Meil on juba üle nädala uus pereliige, Kasside Turvakodust pärit pisike triibuline tiiger Vanessa. Nn ametlikule nimele on nende kooselatud päevade jooksul lisandunud veel variandid Nessa, Kräu ja Bätt. Kräu on tingitud kiisu ülimast jutustamiskirest, iga asja kohta on tal vaja arvamust avaldada, vaatab otsa ja muudkui seletab omas keeles ;) Bätt nime olemust ei ole vist tarvidust lahti seletada, igaljuhul olen ma viimase nädala jooksul pooled lilles ümber jõudnud istutada kuna muld õhtuks kenasti mööda korterit laiali on laotatud, üks orhidee sai ka viimsele teekonnale saadetud. Jube uudishimulik on ta ka nagu alumisel pildil näha ;)

Vanessa on üldiselt armas ja sõbralik kiisu kes hirmsasti hellust tahab ja seda ka ise meelsati jagab. Me oleme lahke pererahvas ja kuna magamistoal ust nagunii ei ole, siis kass poeb ööseks enamasti meie voodisse magama. Ronib kuhugi patjade vahele ja laiutab seal, mitte mingil juhul ei tohi talle aga öösel pai teha, sest siis läheb meie traktor käima ja see nurr ei vaibu niipea. Veearmastaja on see kass ka, katsu vaid korteris mõnda kraani lahti keerata ilma, et Vanessa mõne sekundi jooksul juba kraanikausis ei oleks. Juua meeldib talle kas otse kraanist voolavat vett või siis kastab käpa vette ja siis limpsib selle kuivaks, viimast võtet kasutab ka pasteedi söömisel ;)

Kuna juba esimeste päevadega sai selgeks, et kui vähegi soov oma diivanit olemasoleval kujul säilitada soovime, siis tuleb kiiremas korras talle ronimispuu muretseda. Lisaks sellele sai ka küünetangid soetatud ja ütleme nii, et palju parem sai kohe ;)

Midagi head ka selle aasta algusesse

Aasta on seekord minu jaoks erakordselt näruselt alanud, lisaks tehnikaalasele ebaõnnele on see mind ka muudes eluvaldkondades kimbutamas. Ei mäletagi, et kunagi nii palju halba oleks ühte eluperioodi kokku kuhjunud, minu positiivne ellusuhtumine on saanud tõsise tagasilöögi. Eks näis mis ülejäänud aastal minu jaoks varuks on.

Esimesed arglikud sammud paranemise poole - uurimistöö sai neljapäeval kaitstud, üks samm lähemal kooli lõpetamisele kevadel ;) Naljakal kombel oli meie komisjoni kaitsmisele valitud nii erinevad tööd, kuidas küll võrrelda omavahel mingi ettevõtte põhjal koostatud finantsanalüüsi ja pangandus/investeerimisalaseid analüüse või laiemate teemade käsitlusi? Kohati tekkis kartus, nagu oleks mu töö kuidagi liiga lakooniline või pealiskaudne nende süvaanalüüside kõrva, kuigi minu uurimisvaldkond oli lihtsalt väga laiaulatuslik... Aga õnneks suutsid õppejõud hindamisel seda arvestada ja ma võisin oma hindega igati rahule jääda ;)

Minu kassiotsingud on suure tõenäosusega lõpule jõudnud, peagi saan meie uut pereliiget avalikkusele tutvustada ;) Kuna kiisu hetkel veel turvakodus, ei julge veel väga kuulutada, ebausk, mis muud. Ja läks siiski nii, et tõukassi seljatas üks imearmas ja esimesest pilgust mu südame võitnud kurva saatusega "kodukassi" tõugu kiisupoeg ;) Mu õhtuid täidab nüüd vajaliku soetamine meie nupsikule, issand, nagu lapseootel oleks kohe :D

Kuidas mõõta taluvuspiiri

Eile käis Allan mu telefonil Elisas järgi. Koju laekus tühjade kätega. Esinduses ulatati talle mu telefon endisel kujul, ehk siis logiseva klapiga. Põhjus - ekspert oli otsustanud, et viga jääb taluvuse piiridess :D Selle peale palus Allan talle lahkesti lepingust näidata kuskohas täpsemalt see taluvuspiir määratletud on ja mis imemasinaga lugupeetud ekspert seda küll mõõtnud on.

Õnneks oli teenindaja seekord eelmisest asjalikum, tõi tagaruumist uue samasuguse telefoni ja võrdlesid seal Allaniga kahekesi seda klappi ning loomulikult selgus, et ega see ikka ei loksu uuel telefonil küll. Tütarlaps märkis seekord ka rohkem kui ühe lausega esineva probleemi garantiilehele ja saatis tagasi härra ekperdile, meie taluvusepiirid nimelt ei ühti lugupeetud eksperdi omaga. Lisaks loksumisele avab ta sinna loksuvale nurgale vajutada ka kohe kiirvaliku menüü ja see on ikka äärmiselt tüütu kui sul näiteks sõnumi kirjutamise ajal see ühtelugu ette lööb. Igaljuhul kui nad kavatsevad selle veelkord ilma parandamata mulle tagasi anda, siis hakkan lamenti lööma ja esitan kaebuse ka selle telefonita veedetud jõulupühade kohta. Pagan küll, miks minuga alati kõik asjad juhtuma peavad?

EDIT 23.01.2008: Käisime siis taas telefonil järel ja uskuge või mitte, meile anti taas logiseva klapiga telefon tagasi, endiselt on kõik Sony-Ericsoni hoolduskeskuse eksperdi arvates taluvusepiirides.... Ma ei tea, Allan kirjutas küll pretensiooni aga nagunii tõmmatakse meile kott pähe ja ka kolmandal korral ei muutu miski. Igaljuhul õppetund mulle, ei ühtegi S-E telefoni enam, annavad küll asjale 2 aastase garantii aga tegelikkuses ei soostu seda isegi mitte parandama ega ka tagasi võtma. Praegu tahan raha tagasi ja võtku oma telefon ja müügu siis järgmisele, pisut kõrgema taluvuspiiriga kliendile. Krt, ma ei või, uus telefon on olnud 1,5 kuud aga kasutada olen seda 1,5 nädalat saanud.