Jõulupalavik, vaikselt hiilib ligi.

Juba teine advent läbi ja jõuludeni vaid 18 päeva jäänud. Lugedes Paranksi juures kuidas ostukeskused rahvast üle ajavad ja parkimiskohtagi keeruline leida, siis tundub, et olen oma kingijahiga juba hiljaks jäänud. Hetkel mind kohe üldse ei ahvatle ükski rahvast pungil kauplus. Äkki nädala sees on rahulikum? Peab katsetama.

Nädalavahetus möödus kudumise (jippii, kudusoon on üles leitud) ja kokkamise tähe all. Eile tegin piparkoogitaigna valmis, mida järgmine nädalavahetus loodetavasti koos sõpradega küpsetama saab hakata. Üks õnnetu kõrvits ootas ka kapi otsas, lõin noa sisse ja kõik sabast sarvedeni läks käiku. Kõigepealt meile kõrvitsa-juustu püreesupp. Siis sektorid ahju röstima (180 kraadi juures ca 45 minutit) ning hiljem püreeks ja sügavkülma. Mari-Liisi eeskujul nokkisin seemned ka välja, loputasin puhtaks, kuivatasin ja seejärel röstima. Õhtul torkasin veel kahe keeksi jagu mammusid ja natuke pähkleid tumeda rummi sisse likku. Eelmisest aastast oli meeles, et jube head on selle keeksi see kuivatatud pirni tükid, natuke teraline ja mõnus hamba all. Lisaks läks veel suuri rosinaid, kirsse, jõhvikaid, aprikoose, poolik pakk datleid ning veidi poolitatud sarapuupähkleid. Kuigi ma ei minesta ei vorsti ega ka poesaia peale, siis igasugu värvilist ja eksootilise maitsega kraami ma keeksi sisse ei kipu panema. Aga ainult mahedat kraami ma ka osta ei näe mõtet, võimaluse piires küll aga mitte nui neljaks.

Üle pika aja

Kaja vist oli see, kes ütles, et blogima peab järjepidevalt, muidu kaob harjumus. Minu harjumus on juba kadumas, sellest ülesaamiseks tuleb hakata jälle blogima. Vähe sellest, et ma pole jõudnud siia kirjutama, ei ole ma käsitöö vallas ka millegi märkimisväärsega hakkama saanud vahepeal. Poolikuid töid on mitmesse kotti peidetud, kuid seda kirge juskui hetkel pole. Nii et tuleb ennast ka kuduma taas harjutada :) Selleks nõustusin heade sõprade pojale jõuluks vesti kuduma, kolmapäeval läheme Madliga vastavatud Veimevakka lõnga valima. Et siis pisikesed sammud korraga.

Muinasjutuline talveilm aga tekitas minus vastupandamatu jõuluootuse. Istun siin diivanil, pastakas ja märkmik kõrval, ning nuputan mida jõululauale Põlvas ja uusaastalauale Tallinnas võiks pakkuda. Raamauhunnik kõrval muudkui kahaneb, kuid inspratsiooni ikka ei ole. Täna hakkan vist mööda blogsid ja toidulehekülgi ringi kolama. Kirjas on vaid vist eelmisest aastast Krentu blogist leitud idee Maru piparkoogi-vaarikajäätist teha. Ma loodan sellega ilma masinata Põlvas toime tulla. Triibiku jõulukeeks nagunii, seda teen seekord kaks, ühe võtan jõuluks Põlvasse ja teine jääb meile koju maiustamiseks. Natuke mammusid tuleb veel juurde varuda, siis sab need likku torgata.

Isetehtud kinkidega on seekord nigelasti, kuid mõned mõtted siiski on. Seekord pärlikastist ja köögist, kudumisega ei jõuaks ma enam kuhugi. Üldse mõtlen, et peaks seda ringi pisut koomale tõmbama, meil on jõuluajal niipalju käimist, et igaühele lihtsalt ei jaksa midagi välja mõelda. Eelmisel aastal nimekiri oli juba hullumeelne, seekord jäävad ilmselt vanemad, minu vanaema, tädi, ristiemad ning siis Allani vennalapsed (3) ja minu tädipoegade tütred (2, minu ristitütar sealhulgas). Kuigi ka seda kõike polegi nii vähe. Me Allaniga mõtleme, kas seekord teeme üksteisele kingitusi või läheks hoopis selle eest kusagile spasse vms. Samas on kinke ju nii tore saada :)

Aga et see ei oleks järjekordne piltideta postitus, siis panen kirja kaks oma viimase aja lemmikut, lumisesse talveõhtusse sobivad mõlemad.

Tomatisupp kitsejuustuga (minu bossi retsept)

Poti põhjas praadida klaasjaks üks sibul.

Lisada 2 (suurt) purki purustatud tomateid (ma olen ka tomatihoojal värskeid sisse hakkinud).

Tomatipastat suuremast pakist ca pool.

0,5 puljongikuubikut (aga saab edukalt ka ilma selleta).

1-2 tükeldatud küüslauguküünt.

natuke tüümiani

Kui see kõik on korralikult segi keenud, ca 5-7 minutit, võta pott tulelt ja viiluta sisse pool pakki kitsejuustu. Siis saumikseriga veidi töödelda ja serveerimiseks veidi tüümiani või basiilikut peale, ning valmis ongi.

Ja siis pärmitaignast kaneelisaiad. Mu suhe pärmitaignaga on selline kehvema poolne, enamasti ei ole saiad saanud nii pehmed kui ma eeldaks ja eriti järgmisel päeval neid enam ei tahaks. Kuid sõbranna juhatas Liilia blogis oleva pärmitaigna retseptini, ning see toimis tõesti täitsa edukalt. Saiad said pehmed ja järgmiseks päevaks neid kahjuks enam ei jätkunudki :)

Kaneelisaid

25 g pärmi
2 dl piima
0,5 dl (40g) suhkrut
veidi soola
jahvatatud kardemoni
1 väike muna
6 dl (400 g) nisujahu
50 g võid

Vahele:
50 g võid (sulatada)
suhkrut
kaneeli

Pudenda pärm kaussi, lisa veidi käesooja piima ja lahusta selles pärm. Kalla juurde ülejäänud piim, sool, suhkur, kardemon ja pool jahukogusest ning sega korralikut läbi. Lisa muna ja järk-järgult teine pool jahust ja sõtku. Viimaks lisa ka tükkhaaval toasoe või ning sõtku seni kuni taigen ei jää kausi ja käte külge kinni. Kata kauss rätikuga ja tõsta sooja kohta umbes 1 tunniks kerkima.

Kerkinud taigen rulli jahusel laual lahti, ristkülikukujuliseks. Määri peale sulatatud jahtunud või ja puista korralikult üle suhkru ning kaneeliga.Keera rulli, alustades laiemast servast. Lõika rull 2-3 cm paksusteks viiludeks ja aseta saiad ahjuplaadile ning lase 10 minutit kerkida. Määri pealt lahtiklopitud munaga ja küpseta 210 kraadises ahjus 10-15 minutit.

Harutamisest

Üldiselt mul harutamisega probleemi ei ole, külma kõhuga tõmban kasvõi valmis viimistletud töö üles ja hakkan otsast peale. Sest kudumid mis nukralt garderoobinurgas lebavad, teeksid mulle oluliselt suuremat meelehärmi. Seekord aga, ma ju tahtsin nii väga seda kardigani kanda sügisilmadega :( Õige pea on juba liiga külm ning tuleb tõhusamad rõivad selga panna. Lõng on mul ka imeline, Cascade Yarns Ecological Wool, mis mul sagedases kasutuses oleks kui selle kätte saamine pisut lihtsam oleks.

Viimased paar aastat olen alati hoolikalt proovilappe kudunud ja kalkuleerinud, nii ka seekord. Aga jäin uskuma Ravelrys mitmel puhul mainitud kitsaid varrukaid ja noh, tegin liiga laiaks need hoopis ja sellega seoses ka kehaosas lai mis lai. Eile Midsommeri mõrvalugude ajal kudusin veel viimaseid ridu suures lootuses kardigani juba sellel nädalal kandma hakata. Kurb-kurb. Tuleb vist täna süda külmaks teha ja õhtul kohe harutama hakata, ja kohe uuesti kuduma. Muidu juhtub nagu mu palju mainitud Starskyga, see on mul garderoobis lebav patt millega eile suveriideid ära pakkides taas silmitsi seisin :)

Ja mul oli juba välja otsitud lilla Gedifra Shetland deluxe, et hakata Krentu vesti viimasest EN kuduma. Ootele siis.

Tšillimoos

Magus, terav, tuline ja oi kui hea! Mulle hirmsasti meeldib eelnimetatud maitsekooslus, mistõttu käin tööl lõunaks Mamos nende ahjuliha wrappi tšillimoosiga aegajalt söömas. Selleks pole õnneks kaugele vaja minna, 5 korrust trepist alla ja kohal :)

Kuna see moos mul juba hinge peal oli, siis vaatasin netis sobiva retsepti järgi ringi. Otsustasin Good Foodi Sweet chilli jam'i kasuks, kuna see tundus olevat just see õige. Retsept lubab, et on piisavalt terav kuid pead õlgadelt ei lennuta ja nii ka on. Tegin prooviks 1/4 kogusest ja sellest sai täpselt 0,25 l. Küpsetasime eile ahjus sea kaelakarbonaadigi selleks, et moosi proovida :) Mina määrisin lihatüki ikka särav oranzi-punase kihiga kokku, Allan andis tagasihoidlikumalt oma lihalõigule värvi. Ma olen igatahes väga rahul selle tšillimoosiga ja plaanin mõned purgid veel teha, eriti kui oma (loe A. ema) kasvuhoones ilusaid punaseid paprikaid on veel rohkesti.

Magus tšillimoos

8 punast paprikat, seemnetest puhastatud ja suurteks tükkideks lõigatuna

10 tšillipipart, suurteks tükkideks hakituna koos seemnetega

näpusuurune tükk kooritud ja jämedalt tükeldatud ingverit

8 kooritud küüslauguküünt

400 g purk kirsstomateid

750 g valget peensuhkrut (Billingtoni golden caster sugar't, kui raatsid)

250 ml punase veini äädikat

Pane tšilli, paprika, inver ja küüslauk köögikombaini ja töötle kuni saad täiesti ühtlase segu. Kalla paksupõhjalisse potti, lisa tomatid, suhkur ja äädikas ja lase keema tõusta. Koori vaht ning seejärel lase madalal tulel keeda ca 50 minutit, aegajalt segades.

Kui moos on paksenenud, keeda veel 10-15 minutit aegajalt segades, et moos põhja ei kõrbeks. Moos on valmis kui see näeb välja nagu paks ja mullitav laava (otsetõlge :)). Lase hetk jahtuda ja pane steriliseeritud purkidesse ja kaaneta koheselt. Säilib ca 3 kuud jahedas ja pimedas kohas.

Kaks tekikest

Meil on palju toredaid sõpru ja nendel sõpradel on viimase aasta jooksul üksjagu pisiperet juurde tekkinud. Kõigile kahjuks ei jõua ja ega kõik ilmselt ootagi midagi isetehtut kingiks. Mõned sõbrad on aga ise soovi avaldanud, et neile meeldiks miskit minu varrastelt või heegelnõelalt. Siis ma suurima hea meelega nende soovidele vastu ka tulen.

Ruudu muster: willow, raamatust 200 heegeldatud ruutu

Lõng: sinine (110g valget, 150g sinist ja 100g rohelist) roosa (200g valget, 200g roosat, 150g beezi)

Heegelnõel: 3,5

Piskesele Jakobile oli sinise-rohelisega tekike valmis tükk aega enne tema sündi. Seda juhtus külas olles nägema siis mõnekuuse Gertrudi emme ja arvas kindlalt, et just sellist oleks G'le ka vaja :) Gertrud sai oma roosa-beeziga tekikese enda pooleaastaseks sünnipäevaks. Olgu öeldud, et ma eelnevalt ei osanud arvatagi, et G emmele meeldiks midagi käsitöö vallast kingiks saada. Üks mu parimaid sõpru ja nii palju ma teda siis tunnengi :) Sininise teki jaoks on heegeldatud 4x4 ruutu, roosa sai pisut suurem ehk 5x5 ruutu.

Ruudukesi oli mõnus heegeldad diivaninurgas ja Novita Luxus Cotton on ka üks tore puuvillane, mida sooviks veel kasutada. Beebisid silmas pidades oli eriti oluline, et heedeldatud pind jääks pehme ja kerge, mitte libe ja raske, nagu paljud teised puuvillased lõngad tekitavad. Pealegi võib neid tekke ka masinas pesta, mis peaks hooldamise kergemaks muutma.

Üks tore koht Räpinas

Kui te Tartu poolt Räpinasse sisse sõidate ja seda maja näete, siis pöörake aga parklasse ja astuge sisse. Tegemist on armsa hotelli ja restoraniga, ning just sellest viimasest tahaks pisut muljetada.

On üsna tavatu, et üks Lõuna-Eestis väikelinnas asuv restoran kõrgemale tavapärasest friikartul-šnitsel-küpsetatud lõheflee küündib, seetõttu ei olnud meie lootused just ülisuured. Eelneva päeva olime veetnud sõpradega Peipsil paadi järel lauaga uhkeid poognaid tõmmates (mina olin paadis :) ) ja õhtul otsustasime veidi sõbra sünnipäeva tähistada. Tegemist on tõeliselt armsa ja hubase kohaga, kus teenindaja sõbralik naeratus väga oodatud tunde tekitab. Veel aasta tagasi oli maja suht räämas ja kokkuvarisemise äärel, nüüd on see sajandialguse piltide alusel renoveeritud ja nii hotelli kui ka restorani mööbel on eritellimusel ühe säilinud komplekti alusel valmistatud nagu muiste.

Menüü on lühike ja mahub kenasti ühele leheküljele. Mõistagi on see trükitud kohaliku Räpina Paberivabriku vanapaberist valmistatud lehtedele. Menüüst aga leiab nii kergemat vahepala kui ka toekamat kehakinnitust. Minu valitud võis praetud kohafilee metsiku riisi ja meeporganditega viis jalad suust, tsiteerides klassikuid a'la Mann :) Lihtne ja samas kui hõrk. Lõpuks ometi oli võimalik süüa kala oma parimal moel, kus maitset ei ole üritatud tappa kõikvõimalike maitseainete kokkukuhjamisega. Sünnipäevalapse valitud toormarineeritud lõhefilee salat kooreta keedetud põldvutimundega põldkapsasaltil nägi samuti väga isuäratav välja. Mehed sõid mõlemad tallekooti orsoto ja röstitud mesiste küüslaukudega. Seda ma sain Allani taldrikult pisut nokkida ka ja maitses super hea. Liha langes kondi küljest pelgalt puudutuse peale ja need küüslaugud... kui poleks teadnud millega tegu siis oleks pakkunud miskit kuivatatud ploomi-aprikoosi sarnast, nii mesised ja head. Ja kõik need road maksid igaüks alla 100 krooni :) Magustoiduks valisin oma armastatud brüleekreemi ja ei pidanud petuma. Siidine kreem ja lusikaga toksates purunev karamelline suhkrukiht koduste punaste ja valgete sõstardega. Üks parimaid, mida olen söönud. Ja söönud olen ma seda ometi palju, palju. Ja hinnaks 40 kr, ma nägin unes ka veel seda magustoitu :)

Meie neljane (plus 1 kuune beebi kes veel midagi peale emme ei soovinud) seltskond tundis Kiudoski restoranis väga mõnusasti ja kiidab sealset kokka (noor Põlva poiss) ja toitu väga! Ma väga-väga soovin, et neile jätkuks kliente ka pimedateks sügis- ja tavekuudeks, et meil oleks neid võimalik veel palju kordi külastada. Ja kui te imestate, et miks ühtegi pilti pole toidust, siis.. nautimise kõrval ei tulnud meelde enne magustoiudga lõpule jõudmist aparaadi järele haarata.

Sitsid ja satsid ja suvi

Juhend: Purity, Rowan 43

Lõng: Rowan Kidsilk Haze, ca 1,5 tokki

Vardad: 4,5 ja 5

Üks lihtne sallike sumedatel suveõhtutel satsilise kleidi peale õlgadele heita. Lõngaks vana hea Rowan Kidsilk Haze, kuigi suvel oleks midagi siidist ja "libedat" eelistanud. Imelihtne kudumine muidu, enamus valmis autos ja isegi nii ei õnnestunud ühtegi apsakat sisse teha. Kudusin selle Allani venna pulmadeks, kuid juhtus nii, et eelmine laupäev sattus üks kuumimaid päevi sel suvel olema. Ununes isegi mõte sallist, oli nii-nii palav, et oli tegu väärika ilme säilitamisega sitsilises kleidiski. Pulmad ise olid toredad, ka järjekordne pruudipärg tuli meile. Me oleme varsti väga proff "uus pruutpaar" :)

Üldse on väga tore suvi olnud, oleme avastanud pisut Eestimaad ning sõpradega palju aega veetnud. Lihtsalt mõnuletud ja aktiivselt puhatud, mitmeid häid söögikohti avastatud. Isegi kena hulk moose-marmelaade ja muid hoidiseid on purki saanud. Ning üks nädal puhkust on veel ees.

Ahjaa, ma üritan harjuda ka oma uue Maciga :) Üksjagu erievusi on millega tuleb kohaneda. Piltidega on ka hetkel jama, sest eelmine photshop oli mul PCle. Olen mõnda aega ainult raw faile pildistanud ja seetõttu on väike järeltöötlus hädavajalik. Aga see probleem saab loodetavasti ka peatselt lahendatud.

Elu ilma arvutita

Kuu aega juba olen internetimaailmast juskui ära lõigatud. Ühel päeval ekraan lihtsalt viskas pildi mustaks ja kõik. Ekraani saaks vahetada aga kui mõtekas see enam on... Nüüd anti lootust, ehk lihtsalt ühenduse viga aga samas ei ole siiani olnud kellelgi lõpliku diagnoosi andmisega tegeleda. Iga päev lasen Allanil helistada, et kas nüüd on korras, siiani ei ole olnud.

Muidugi saab tööl kõige hädapärasemaga tegeleda ja kodus jääb rohkem aega lugemiseks ning muuks meelepäraseks. Kuid kurb on ikka olla, harjumuse jõud on suur. Lisaks on mul kohustus ühtede fotode osas, kuid muidugi on kõik pildid raws ja photoshopi ei ole ka sõprade arvutis.

Ja iga päevaga muutub soov uue sõbrakese soetamiseks järjest tugevamaks. Tänaseks on tekkinud tugev tunne, et üks MacBook kolib veel sellel nädalal sisse meie juurde :)

Hoidistamishooaja avapauk ehk maasikamoosid rabarbriga

Ajal, mil Põhja-Eestis leiab ehk peenralt esimesi rohelisi maasikaid, on mul esimene ports koduaia maasikatest moosi juba purgis :) Jaanipäeval tõid sõbrad kaasa suure kastitäie marju, millest ohtra muu söögi kõrval enamus puutumata jäid. Nii ei jäänudki mul ilusal jaanipühal muud üle kui selle aasta hoidistamishooaeg avatuks kuulutada.

Haarasin Allani ema aiast natuke rabarbit ka kaasa, puhas maasikamoos on minu jaoks liiga magus ja igav. Kokku sain 4 purki (ca 1,5 l) rabarbri-maasikamoosi vaniljega ja 4 purki (2 l) maasika-rabarbrimoosi. Esimeses variandis on rabarber ülekaalus ja teine variant pigem maasikane. Ma nüüd pean veel natuke kaaluma, kumb neist moosidest mulle enam maitseb, Allan otsustas hoobilt maasikasema variandi kasuks. Aga meie väikese pere juures ehk rohkem maasikamoosi polegi tarvis, suur hulk teisi marju ja puuvilju tahab ju ka sügiseks purki panemist. Vaatame veel.

Rabarbri-maasikamoos vaniljega (nami-namist)

750 g rabarbri
500 g maasikaid
1 dl vett
500 g moosisuhkrut
1 vaniljekaun (Põlva Selverist ei leidnud ja kaugemale ei viitsinud poodi minna, lisasin pakikese vene päritolu vaniljet)

Keeda puhastatud ja tükeldatud rabarbri vees kaane all 5 minutit. Lisa maasikad koos moosihkru ja pikuti poolitatud vaniljekaunaga ning keeda veel 10 minutit. Eemalda vaht ja lase pisut jahtuda, eemalda vanillikaun ning pane steriliseeritud purkidesse ja kaaneta. Mina püreestasin ka selle moosi enne purkidesse panekut.

Maasika-rabarbrimoos (Thredahlialt)

1600 g maasikaid
500 g rabarbrit
1 kg suhkrut

Püreesta marjad ja rabarber, sega suhkruga ja lase 15 minutit seista, aegajalt segades. Siis lase moos keema tõusta, keeda 10 minutit ja eemalda vaht. Lase õige pisut jahtuda ning tõsta steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

Purkide all olevad rätikud on taaskasutus minu ema moodi, ehk jõuluteemalisest laudlinast, mis oma pisut kulunud välimuse tõttu ei sünni enam lauale katteks, saavad hoopis köögirätikud :) Aga eks peale jaanipäeva tulebki nüüd jõule ootama hakata, mis seal enam.

Jalgpallurite naised

Vähe on neid inimesi kes ei ole kuulnud, et eilsest algas jalpalli MM 2010 Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ja vist on vähe neid nais, kellele lähimate nädalate jooksul telekapulti usaldatakse. Mina igatahes olen leppinud olukorraga ja vaatan ka ise suht huviga. Eile käis Allan mulle niikaua ajudele, kuni nõustusin temaga ennustustabeli täitma. Ütleme nii, et esimese mänguga (LAV-Mehhiko jäi meil välja kuna see oli juba lõppenud kui meil ennustamiseks läks) läksin temast kohe kolme punktiga ette. Meil on siis nii, et õige tulemus annab 1 punkti ja õige skoor sealjuures veel 2 punkti lisaks. Ja arvake ära kes Prantsusmaa-Uruguai viiki 0:0 ennustas :) Järgnevad 2 mängu tõid kummagile mõlemas mängus 1 punkti juurde. Et siis seni läheb mul päris hästi.

Ja ma laenasin Liinalt ideed tarbida ühe mänguriigi veini sellel õhtul. Ma ilmselt piirdun vaid nädalavahetustega, igapäevaselt läheb paljuks. Eile oli meil LAV punane vein ja täna tõi Allan mulle ühe Argentiina veini. Mõlemad on väga huvitavad olnud, ma muidugi üritan tarbida selle ürituse raames kuni 150 kr veine.

Homme tuleb tasakaaluks tüdrukutega SATC õhtu koos kinokülastuse ja sellele järgneva hea söömaajaga. Et mitte oma naiselikku poolt minetada :)