Midagi suveks

Toppi oli vaja selle seeliku juurde ja kuna poest midagi asjalikku ei leidnud, siis tuli ise valmis nokitseda. Õiget tooni lõnga leidsin Katia Espiga valikust ja kulus seda kokku 4.5 tokki. Väga mõnus ja pehme lõng on, huvitav, miks ma seda varem märganud pole? Tegelikult plaanimisele kulus mul 2 x rohkem aega kui tegemisele.
Kuigi enamiku jaoks rohkem kui pool suve juba selja taga, siis minul on puhkus alles algamas ja augustis Horvaatia-Austria reis veel ees. Seega hiljapeale jäänud "topitegu" on veel minu graafikus ;)

Mis tehtud ja mis teoksil

Viimase nädala kokkuvõte:

1. Eelmisel teisipäeval käisime Rivo sünnipäeval Lohusalus. Tegelikult viis Madli ta lihtsalt sünnipäeva õhtusöögile, mainimata, et ka külalisi on oodata :) Kuna meie olime esimesed, siis üllatus tõepoolest paistis Rivo näost;) Teisi sõpru oskas ta juba oodata. Ilus õhtu oli ja Lohusalu sadam on ka päris armas koht. Teenindus on ainuke nõrk lüli, kuna üksainuke tüdruk neid tellimusi vastu võttis ja neid pidi ka sees ütlemas käima, siis võttis see suurema seltskonna puhul üüratu aja. Aga muidu oli väga tore õhtupoolik, loodetavasti ei olnud ka Rivo pettunud, et romantiline kahekesiolemine hoopis suuremaks ürituseks kujunes ;)

2. Neljapäeval käisime Gänksi juures oma reisi "koosolekut" pidamas, kuna hotellide broneerimisega hakkab juba kiireks minema ja plaan oli vaja paika panna. No suutsime enamvähem aktsepteeritava tulemuseni jõuda, kuigi Veneetsia meie plaanidest suure tõenäosusega välja jääb, aga ei ole mõtet ennast ka sodiks sõitma hakata. Ausalt öeldes peame õnnelikud olema, et meil on Merike, kelle sidemed ja tutvused meile nii toreda hotelli sellisel kõrghoojal suutsid tagada. Loodetavsti saan ma ka ikka oma passi kätte, tähtajaks on 4. august ja reisile peaksime minema 5. augusti hommikul... deem, 0len ikka neetud tuulepea, miks ma küll sellel varem ei mõelnud, aga no EL'is reisides on ju ID kaart asja ära ajanud ja pass sai lihtsalt nii ootamatult otsa ;))

3. Nädalavahetusel käisime Põlvas. Viimasel ajal on külaskäigud vanemate juurde järjest harvemaks jäänud ja seda peaks tegelikult parandama. Nii hea on hommikusöögilauas nädalavahetusel pikalt istuda ja ema-isaga lobiseda, minu armsa kiisu Ronjaga miilustada ja lihtsalt nautida aega, mida Tallinnas endale kohe kuidagi lubada ei raatsi.


4. Esmaspäeval läksime peale tööpäeva otse Andineemele, kus mu vanemad isa sõbra juures igal aastal puhamas käivad. Kohustuslikus korras kuuleb selle juurde petang ja "pulgamäng" (no vaatapildilt, ma tõesti ei tea selle mängu nime), grillimine ja merelkäik. Lained olid nii suured, et ujuda oli supper, ehki tegelikult me lihtsalt viskusime lainetesse, üritasime neist üle hüpata ja möllasime niisama ;) Vesi oli suppersoe ja välja tulla nagu ei tahtnud keegi, õhk oli üsna jahe ja tuul tugev. Mehed ei suutnud muidugi kiusatusele vastu panna ja viisid ikka võrgud ka õhtul sisse, kuigi sellise tuulega erilist lestasaaki loota pole. Hommikul kui meie Tallinnasse tööle tulema hakkasime, ei kostnud meremeestest küll kippu ei kõppu, uni oli na magus :)

EDIT:kuna tuul oli nii tugev, siis võrgud võeti välja alles 2 päeva hiljem ja seal oli ainult üks õnnetu kalake, kes selle aja peale ka juba otsa saanud...

5. Täna otsustasime Tallinnasse jääda, et pakiks neljapäevaks plaanitud parketipaigaldamiseks asjad ilusti ära - no ei maksa vist öelda, et ei jõudnud me sellega kuhugi. Homme läheme jälle Andineemele ja kogu pakkimine jääb ikkagi neljapäevaks. Täna õhtul siis tegelesin hoopis Amazonist raamatute tellimisega. Esimest korda võtsin asja ette ja siis arvutasin kõiki kulusid arvesse võttse välja kust oleks soodsam tellida. No Kriso jäsin kohe kõrvale, ja UK Amazon tuli ka kokkuvõtes ca 100 krooni kallim, isegi kui sealt tellides ei pea käibe- ja tollimakse maksma. USA omast tellisin siis kaks raamatut, tunnistan ausalt, et Krentu tänane postitus mind tugevalt mõjutas ühe raamatu kasuks otsustamast :) Minu valik siis :

SweaterBabe.com's Fabulous and Flirty Crochet

Stitch 'N Bitch Crochet: The Happy Hooker

Üks isemoodi maailm

Blogimaailm on kummaline. Mingit käänulist rada pidi jõuad ühel teatud päeval teatud blogini ja see hakkab sind paeluma. Külastad seda ikka aegajalt ja ühel päeval avastad, et see kuulub juba sinu igapäeva rutiini ja see inimene selle blogi taga oleks sulle juba nagu lähedane inimene, kelle tegemistega tuleb kursis olla. Hmm, nagu piiluksin kellegi teise maailma ja vahel on ka kerge piinlikustunne, et miks ma teiste elus sorin. Aga miks ma siis ise siia kirjutan? Ka vist mingi vujerismi vorm või ma ei saa enam endast aru.

Minu lemmikblogide omanikud, neil on vist ühel või teisel moel minuga midagi ühist, kas mingi soov või kogemus või maailmavaade või on nad mingis osas sellised nagu ise tahaksin olla... Ei tea ise ka täpselt mis mind köidab, küllap see ongi see tabamatu ilu, mis tekib aga alati ei oska nime anda. Tunned rõõmu teiste kordaminekute üle ja tahaks nii väga lohutada ja kallistada elu rasketel hetketel. Sõnades ei ole ma alati väga osav, kuigi öelda oleks nii palju. Mhh, kummaline see blogimaailm...

Entusiasmi hävimine

Mida ma siis viimase paar nädalat teinud olen? Mhh, värvinud seinu, värvinud seinu ja veel rohkem värvinud seinu. Tegelt ka, kõlab justkui elaksin 10 toaga häärberis mitte 36 ruutmeetrises korteris. Põhjus on ikka see va ajapuudus, töölt tulles viskad kontoririided seljast ja "remonditop" ( elukaaslase väljend minu värviplekisele napile topile:) asemele ning rull kätte ja kukkun aga nühkima. Issand, tänaseks juba 5 päeva samas rütmis, ikka paar seina korraga ja kuna seda tuleb korrata 2 X, siis just selline seis meil ongi. No ja ma veel ise nii innukalt kinnitasin Allanile, et no mis see siis ära ei ole, ei hakka mingeid töömehi palkama... Kange loomus ei luba nüüd ka alla anda, hambad ristis värvin need neetud seinad ära.

Eelmisel laupäeval "premeerisime" peale pikka rassimist sõpradel külaskäiguga nende uues kodus, kuna sisustamis-teema neil ka aktuaalne, siis jutt keerles ikka samas vallas. Mis mulle aga tõeliselt-tõeliselt Osten-Tor'i maja juures meeldib, on nende megalt suured rõdud ja 8 korruselt on see õneks tänavamelust piisavalt kaugel ka ja ei saagi nagu aru, et sellise liiklussõlme juures asuks. Ma vist ise elskski ainult sellel rõdul, nii mõõõnus.

Ülimalt lahe õhtu oli, vaatasime jalka veerandfinaale ja nautlesime head-paremat. Muidugi tuli mul õhtu edenedes oma lohutamatut kallimat veidi trööstida, uskumatu sai tõeks ja Inglismaa ( tema ülim lemmik Hispaania kõrval) kaotas Portugalile penaltite ringis. Ja no kui siis Brasiilia ka veel Prantsusmaalt 1:0 peksa sai, siis oli teisel tuju õige kehv ;( Tundub, et terve linn oli vaid mängu lõppu oodanud ja taksot saada peaaegu võimatu, ikka paarkümmed minutit tuli telefoni piinata enne kui õnnestus. Ja taksos tuli ka küsimus laiale ringile läbi nende kõnevahendite, kui üks juht küsis Brasiilia - Prantsusmaa mängu lõppseisu. Vaesed mehed, sellisel õhtul ole tööl, eks ole kurb saatus ;)

No ja homme läeme ka sünnipäevale, (uups, vaatan just kella ja siis vist pigem juba täna) tuleb väike paus meie töömehe ellu. Aga laupäeval juba uue hooga ...

Mmm, jalgpall...

Ok, ma ei hakka rääkimagi, et olen tohutu vutifänn ja tõmban tabelisse riste iga mängu järel. See ei vastaks lihtsalt tõele. Aga mida ma võin väita, on see, et ühtegi Rootsi mängu ma vahele küll ei jäta. No jätan oma fanaatilisele jalkafännile kodus lihtsalt mulje, et ma olen niivõrd lahke ja armas tüdruk, vaatan koos temaga mänge ja ei kakle telekapuldi pärast ;)

Avaldan teile siis oma saladuse - no jalka selgeks plussiks on väga nunnud mehed (klishee, ma tean) ja ma ei mõtle siin metroseksuaalset Beckhami. Vaid ikka tõelisi mehiseid võitlejaid nagu Rootslaste ründaja Henrik Larsson. Naudin iga sekundit, mis ta platsil on ja tema supper tööd. Ja mul on tuliselt kahju, et ta koondises mängimisest peale selleaastast WM'i loobub. Õnneks ei loobu ta veel liigas mängimisest ja liigub hooaja lõpuks Barcelonast Helsingborgi veel vähemalt 18 kuuks.

No ja miks ta mulle niiväga meeldib, no lisaks sellele välisele, ta on lihtsalt niii armas ja too good to be true: Fellow Swedish international Tobias Hysen said: “He is a role model for everyone, not just footballers. I can look up to him as more than a football player. You never hear about Henrik getting in trouble off the field. He’s never in the bars or going out and causing problems.”

Dii-da-daaa - kodu valmis saa

Homme viimast päeva tööle ja siis saan nädala puhata. Ei maksa vist mainida, et ma selle üle üliväga rõõmustan ;) Pikem puhkus ootab ees augustis aga praegune minipuhkus kulub tõesti ära. Esiteks pole ma juba 11 kuud puhata saanud ja teiseks on meil seoses kodu sisustamisega jube palju tegemist, kõike ei saa nädalavahetusele ka ära nihutada ja igale poole lihtsalt peale tööd enam ei jõua.

Tundub, et koerast oleme juba üle saanud, jääb veel sabast üleukerdamise vaev. Kes oleks võinud arvata, et ühe tühipalja diivani tellimine võib võtta ligi 3 kuuda - mina mitte ja seetõttu lasimegi kõrvad lonti ja tasusime ettemakse kui peale arutuid otsinguid lõouks selle ainsa ja õige olime leidnud. Seetõttu ei üllata köögimööbli valmistajate kuni 14 nädalased tähtajad enam üldse ja kui meie mööbel peaks valmima ja saadud paigaldatud suisa 9 nädalaga, tundus, et vot eriti hästi saime :) Mööblivalikuga olen küll hetkel väga rahul, nii head toonid ja materjalid sai valitud, et vaevu suudan endas ootusärevust maha suruda.

Mis seinte värvimisse ja ühe lammutatud seina pahteldamisse puutub, siis oleme ise meistrimehed. Täis tahtmist ja tegutsemissoovi, kuigi vahepeal tuleb taluda ka tagasilööke. Nimelt ei taha meil köögis kraani torude ühendamine enam õnnestuda, loodetavasti suudab Allan endale kunagi lähitulevikus tunnistada, et ka mitte tema pole alati kõikvõimas ja kutsub kellegi appi neid ühendama. Muidu istume augusti lõpuni ilma köögikraani kasutamise võimaluseta ja käime agaralt vannitoas nõusid nühkimas. Aga jah, aega oleks samuti rohkem vaja! Parkett seisab ka nurgas ja ootab, kuna ta meie põrandaid ehtima võib hakata...

Aga kui keegi peaks mõtlema, miks minu blogis nii palju käsitööliste linke leidub, siis tuleb tunnistada, et ka see isetegemise vorm mind paelub. Kuigi hetkel rohkem teiste tegusid imetlen kui ise korda saata suudan. Aga ehk peatsel võin mõne tegemisega ka lagedale tulla, mine tea ;)

Mitu sõna minutis loed sina?

Kiirlugemise koolitus sadas mulle sülle selgest taevast. Tegelikult läks sinna registreerunud töökaaslane ootamatult reisile ja siis mina lihtsalt hõivasin tema koha. Mõelnud olen sellele juba tegelikult varem ka, aga näed tegudeni pole lihtsalt jõudnud.

Jüri Sööt on fantastiline koolitaja, oskas luua meie väikeses grupis kohe sõbraliku õhkkonna ja tänu temale olen nüüd kiirlugemisest vaimustuses. Kahepäevane koolitus tõestas, et peaaegu kõik meie grupist tõstsid oma lugemise kiirust ligi 3 korda. Esimese testi tulemuseks sain 900 sõna minutis, arvestades tekstist arusaamist. Selleks on peale teksti lugemist kontrollivad küsimused mis näitavad kuidas on tekstist aru saadud ja kas oluliseim on meelde jäetud. Teise päeva tulemuseks on 2650 sõna minutis - supperrahul olen endaga, kuigi Jüri arvates võiksin ma veelgi kiiremini lugeda. Nojah, Valge Maja kantseleisse ma ju veel tööle ei saaks, seal pidi Clintoni ajal lugemiskiirus olema vähemalt 4500 s/m :) Edasi kavatsen oma lugemise kiirust treenida kindlasti, iga päev saame nii palju infot, millest vajalik vaid välja sõeluda ja ebaoluline kõrvale heita. Kui palju tarbetut aega ma olen õppimisele kulutanud ja mõtetutest tekstidest end läbi närinud? Kahju hakkab kohe sellest ajast, oleksin ma vaid varem teadnud kuidas õppida ja milliseid vigu ma lugemisel teen.

Ja nagu Jürile sai lubatud- regressioonita lugemine saab olema mu esimene reegel :)

Purjetamas

Eile käisime oma osakonnaga jahiga sõitmas. Esialgu ei tõotanud trip midagi head - ilm oli jahe ja tuuline, põhiriietuseks suusajoped; kapten oli midagi sassi ajanud ja meie kell 14 väljuma pidava jahi pardale jõudis ta ca poole tunnise hilinemisega. Kuna tegemist aga väga muheda noormehega ja ta meid hilinemise tõttu märksa kauem sõidutada lubas, ei pannud keegi hilinemist eriti pahaks.

Neptun rummiga ära ostetud, läks ka meie sõit lahti. Kuna kellegil erilisi soove sihtkoha osas ei olnud, tiirutasime niisama Tallinna lahes. Kusjuures kaldal tuulisena tundunud ilm muutus merel olles eriti ilusaks. Päike säras ja jopid kooriti maha. Et meil siis ikka igav ei hakkaks, selle eest oli catering hoolt kandnud ning valge- ja vahuvein läks kuidagi eriti hästi isehakanud merekarudega kokku ;) Põhimõtteliselt oleks võinud purjetamisel ka ise rohkem käsi külge panna, seda võimalust kasutas ainult Eva, kes uljalt purjede langetamisel abiks oli. Teised nautisid pigem mõnusat päikest, mis meid helgelt kostitas. Tasase ilma tõttu meil roheliseks keegi näost ei läinu, kuigi mõned möösuvad suuremad laevad ohtralt laineid tekitasid.

Kapten ja tema abiline demonstreerisid meile oma ronimisoskusi, järgi tegema keegi õnneks ei hakanud, kõikumise tõttu tundus jub aparaja kunsttükina pardal ringi kõndiminegi. Kuna toitlustusfirma oli meie magustustoidu unustanud kaasa panna, toodi need sadamasse vastu, nii et kooke ja trühvleid saime nautida alles tagasi jõudes. Aga päev oli nii tore ja aeg möödus lennates, pisiasjad kellegi tuju rikkuma ei kippunud :) Lihtsalt väga, väga mõnus on vahel ka töövälisel ajal kokku saada inimestega kellega 8 tundi päevas ja 5 päeva nädalas koos veedad.

Mina ja kaardimaksed

Endise pangatöötajana peaks vist tegelikult asuma vastasleeri aga no ei saa mitte. Mõned põhjused siis:

Mõni aeg tagasi veetsime töökaaslastega igati mõnusa õhtu Novellis. Koht kuulub raudselt mu lemmikute hulka nii menüü, õhkkonna kui ka teeninduse poolest. Kõik oli supper ja oleks selleks ka jäänud, kui ma poleks nädal aega hiljem oma konto väljavõtet vaadanud. No asjale lisab vürtsi muidugi tõsiasi, et ma seda tõesti haruharva tegema satun. No näiteks, kui olen piisavalt uimane unustamaks kas mõni vajalik makse ikka tehtud või mitte. Mis põhjusel ma seekord seda tegin - ei mäleta, aga silma hakkas Novelli arve, mis kaks korda oli maha võetud. No mida värki?? Hakkasin juba pangale kaardimakse vaidlustamise avaldust täitma, kui vaatasin veelkord väljavõtte üle ja siis selgus, et topelt võetud raha oli hiljem siiski tagasi kantud. Aga ikkagi teeb tigedaks.

Nii, sellel nädalal käisime taas töökaaslastega (ei, mul ausõna on ikka sõpru ka:)) African Kitchenis söömas. Toit ja vein oli muidugi väga meeldiv aga kui asi maksmiseni jõudis, nojah... Teised veel naersid, et mina peaks oma kogemustele toetudes küll sularahas maksma aga mulle ei meeldi seda endaga kaasas kanda, pealegi ei tea iialgi kui palju sul seda just vaja läheb. Teatud põhjusel saame me seal 10% soodustust, arve toodigi mulle vastava summa peale aga kaardimakse kviitung allkirjastamiseks juba täissummaga. Nu palusin siis ettekandjal see viga parandada aga nad väitsid, et see pole võimalik ja andsid teistele suurem soodustuse, et me siis oma vahel klapiks , mhh.... Ok, tedsin küll, et makseid saab tühistada ja üks meie seast oleks võinud seda isegi ette näidata aga mõtetu pilli lõhki ajamine. Oleks nagunii Helenile selle raha parkimise eest andnud, aga minul lihtsalt ei vea kaardimaksetega;(

Järgmine kord kui nendega välja lähen, võtan ausalt sulara, et ennetada tekkida võivaid probleeme. Vot sellised naljakad kogemused mul seoses kaardimaksete ja töökaaslastega väljaskäimisega.

Aega juba maast ei leia

Hmm, kuhu kaob minu aeg? Just nimelt minu aeg, sest teistel paistab seda küll märksa rohkem olevat :) Kas minu päev on lühem kui 24 h või on teiste päev pikem kui need nirused 24 h'd?Aga noh, kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis vist on see aja kulg küll midagi sellist mis läheb ikka omasoodu, mis me sellega teema on aga meie endi kätes (kuigi mulle ei meeldi seda tunnistada). Kui töölt koju tulles diivanile vajuda ja ainukeseks füüsiliseks tegevuseks teleka puldil nuppude vajutamist lugeda, siis aeg kulgeb. Samas rütmis kusjuures nagu ka sellel, kes peale tööd trenni, kinno, teatrisse või sõpradega kohtuma ruttab. Shame on me, tuleb ajal lihtsalt sabast kinni saada.

Piinlik oli ühel hommikul taas sõbrannale öelda, et kuule mul vist pole sellel nädalal jälle aega sinuga kokku saada. Pilk kalendrisse ja selgub, et tegelikult on kõik enda tahtmises kinni. Kui paar aastat tagasi olime Riinuga suht lähedased, siis nüüdseks trehvame vaid peamiselt sünnipäevadekl ja vahel harva niisama ka. Aga süüa sushit ja kõik oma pikka aega rääkimata jutud üles võtta oli ütlemata mõnus. Jõudsime veel samal õhtul Heka kutsel ehteid uudistama, mille müügiga nad tegelevad. Kuigi Riin ehetest suuremat ei hoolinud sai trehvas ta seal ometi kokku tuttavatega "ammustest aegadest".

Eelmisel nädalal täitus 4,5 aastat minu ja allani tutvumisest (me käime tõepoolest iga kuu 10. kuupäeval väljas söömas). Pidime sõpradega õhtul Babyback'is kohtuma, kuid just teel sinna õnnestus ühel tüübil meie autole tagant sisse sõita. Õnneks midagi väga katastroofilist ei juhtunud (meie autol) ja saime pärast mõningaid sekeldusi siiski Tabasallu sõidetud. Ameerika külluslik toit on mulle muidugi väga meelepärane, kahjuks ei ole mind õnnistatud figuuriga mis sellisest söömaajast ennast kõigutada ei laseks. Seega ei ole soovitav niisuguseid retki eriti sageli ette võtta ;) Aga õhtu ise oli mõnus, isegi see, et ma vahetult enne koju jõudmist avastasin, et olin oma uued päikeseprillid sinna maha unustanud, ei rikkunud seda. Aga eks pöörasime siis otsa ümber ja sõitsime tagasi. Allan nimelt ei lase tühistest asjadest ennast kunagu häirida, einevalt minust muidugi:)

Nüüd on meil veel vaja leida kuskilt aega, et mööda Tallinna köögisalonge kolama hakata ja pakkumisi võtta. Kuna see ei tõota nii mõnus tegevus tulla, siis ilmselt me sellega väga ruttu ühele poole ei saa ;)