Eile käisime oma toa inimestega teatris. Nimelt Draamateatri uut etendust "Soome Hobune" vaatamas. Põhimõtteliselt olen ma nõus Ita Everit telefoniraamatut ettelugemas ka tundide kaupa ennastunustavalt kuulama aga etendus oli hea. Näitlejad üldse fantastilised - Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Viire Valdma... ja nende poolt kehastatud karakterid vaimukad. Tegemist on Soome maakohas elutseva perekonnaga, mis koosneb - külamehest pereisast, pisut elule allavandunud pereemast, pereisa uuest kultuurilembesest ja ontlikust elukaaslasest, pereema koomikseid armastavast ja teravmeelsest emast, ühiskonnas oma kohta otsivast puberteetikust peretütrest ja luuserist perepojast.
Etendus on liigitatud küll komöödia valdkonda, siiski pisut traagiline ja vürtsitatud musta huumoriga. Üldiselt olen ma valmis uskuma, et kajastab Soome, kuid miks mitte ka Eesti, külaelu üsnagi audentselt ja karakterid on ka nagu elust enesest, pisut liialdustega loomulikult. Nii naljakas mul küll ei olnud, et lausa pisarad oleks silma tükkinud, nagu etenduse tutvustuses lubati, aga lõbus oli küll. Humoorikalt pilati Euroopa Liidu norme ja seda, kuidas need naeruväärselt tobedaks on timmitud ja mida kõik nendega normeerida on võimalik. Etenduse lõppedes jõudsin juba mõelda, et ega ometi jälle üks õnnelik lõpp, aga ei ;)
Ahjaa - vanaema õpetab peretütrele hip-hop-mütsi heegeldama ja seda tegevust saatis peretütre pidev vandumine, mille peale Ita Everi kehastatud vanaema käratab "Jäta kuradid ära kui minuga heegeldad!" :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar