Veel üks shrug

Retro Redux Shrug
Õpetus: Lace Style
Lõng: Titan Superwool, ca 230 g
Vardada: Addi bambus ringvardad nr 4,5 - 6

Ma olen enda jaoks avastanud ühe uue tõeliselt vajaliku rõivaeseme - shrug'i. Ma ei teagi kuidas oleks seda eesti keeles korrektne nimetada, varrukad pole minu arvates just kõige õigem variant, kuna see rõivas katab ka õlgu mitte vaid käsivarsi... Aga seni kui ma midagi välja mõelnud pole, jääb shrugiks.

Väga mugav kudumine. Alustades ühest varrukast kõige peenemate varrastega, teatud vahemaa tagant vardaid jämedamate vastu vahetades saavutatakse kudumi laienemine ja siis jälle vastupidi kuni teise varrukaservani välja. Lihtne! Ma vähendasin kõigi varraste jämedust ettenähtust ühe numbri võrra, kuna nii jäi soonik servas ilusam. See mustriosa venib üsna palju, nii et sellega peaks sobiva suuruse valimisel kindlasti arvestama, seetõttu õigustasid peenemad vardad minu töö puhul end igati.

Olen valmimisest saadik seda korduvalt kandnud ja mitmel korral on seda näppima tuldud. Reedel andsin ühele töökaaslasele ka Lace Style kaasa, uskumatu, et just need kõige tibimad tüdrukud meil kudumisese vastu huvi tunnevad ;) Tundub, et lõpuks ometi on jäänud minevikku suhtumine, et see vaid vanaemade pärusmaa. Loodetavasti ei hakka meil aga kõik tööl kuduma, muidu võib ühel päeval mitu Retro Redux Shrugi mulle kontoris vastu jalutada ;)

Kuidas me ilusaks saime

Kuidas motiveerida oma töötajaid? No näiteks saata kari naisi make up koolitusele, muidugi pidi meie osakonnajuhataja ettevõtte juhi paari kommiga selleks ära ostma, et ikka materiaalset toetust saada ;)

Eelmisel reedel vallutasime kell kuus õhtul Foorumi Make up Store poe ja mõned meist said järgneva kolme tunni jooksul päris kauniks. Kahe õnneliku peal näidati kuidas teha päeva- ja õhtumeiki, muidugi peale seda kui selgus, et profid piirdusid vaid näo ühe poolega, ei olnud need katsejänesed enam nii õnnelikud. Ehk siis teise poolega pidid nad ise samaväärselt hakkama saama. Meie käsutuses oli 13 inimese peale 4 meikarit kes jagasin usinalt näpunäiteid ja abistasid isehakanud jumestajaid igal sammul. Ma eksperimenteerisin julgelt roheliste värvidega, iga pintslitõmbega läks minu arust järjest jõledamaks aga jumestaja lisas veel läiget ja sära ... Mina isiklikult lahkusin kui kloun sealt aga enamus sai ikka ilusamaks. Igaljuhul vahva oli seal poes kõike näputada ja katsetada, valik on nii tohutult suur, et ostunimekiri täienes iga minutiga. Õnneks oli koolituse boonuseks 20 % hinnaalandus ostude pealt, mis omakorda stimuleeris kõiki hoopis suurema kotiga lahkuma. Õnneks suutsin ennast pisut talitseda ja päris kõike soovitavat koju ei vedanud aga neljakohalise summa (või pisut alla või üle selle) jättis praktiliselt iga kursusel osalenu sinna poodi. Kuigi nii mõnigi oli enne kindlameelselt väitnud, et ei kavatse mitte midagi osta, hahh ;)

Pärast seda siirdusid trendikad tibid Novelli (kõik kohad olid rahvast puupüsti täis ja ime, et me seal laua 10 inimesele leidsime) kokteilitama. Kokteile kulus ohtralt aga aru ma ei saa, miks seal alati peale esimest Mojito ringi mündilehed otsa saavad? Nädal tagasi juhtus sama asi samas kohas. Eks me siis läksime teistele kokteilidele üle, Coco Loco osutus parimaks avastuseks, proovige ;)

Vapramad meist lõpetasid hommikul kell 7, "vanainimesed" nagu mina, näiteks, jõudsid koju 1-2 paiku öösel ;)

Õpin - ei õpi - õpin - ei õpi

Ma olen oma uurimistöö kirjutamisega täiesti jännis, töö ei taha mitte kuidagi edeneda. Päris raske on töö kõrvalt õhtuti selleks aega näpistada, nädalavahetusel tahaks ka hoopis puhata tegelikult. Ma ei saa aru kuidas ma suutsin 4 aastat niimoodi koolis käia, et õppisin ja kirjutasin kõik valmis töö kõrvalt, müstika. Ilmselt see, et eelmise aasta vahele jätsin ning uurimis- ja bakatöö sellesse õppeaastasse lükkasin, annab tunda, õppimisharjumus on kadunud ja rütmi ei suuda kuidagi uuesti sisse elada. Esialgse variandi oleks pidanud esitama juba 1.novembril aga käkki ei tahtnud saata ja seega olen juba hiljaks jäänud. Näis kas jõuan nädalavahetusega miskit valmis.

Aga kuna sellistel hetketel on kõik muud tegevused teretulnud, siis eile surfasin natuke netis ja leidsin ning loomulikult kohe ka ostsin eelarve programmi. Ma kunagi oma eelmisesse arvutisse tõmbasin ka ühe taolise demoversiooni aga enam seda programmi ei leidnud, hoopis uue otsa komistasin. Teate kui põnev see on ;) Kontod, rahavood, püsimaksed, aruanded - kogu mu õhtu oli sisustatud. Kraamisin sama päeva ostutsekid ning pangaväljavõtted netist välja ja muudkui kandsin vastavatele kulukontodele, kamandasin Allanit ka internetipanka väljavõtet tegema, et saaks ikka kõik tulud kulud kirja;) Äge, nüüd ma saan kuu lõpus ette kanda kui palju ta näiteks tennisele kulutab või ... oh õudust, kui palju ma lõngadele/käsitööraamatutele kulutanud olen. Tea, kas oligi nii hea mõte see programm soetada ;) Kusjuures dollari neetult madal kurss on pannud juba jälle amazoni kiikama, peaks vist midagi tellima, kuigi alles eelmine nädal sain viimase paki kätte.

Lotohullus

Kui töökaaslane võidab Eesti Loto kraapimisloteriiga 10 tuhat krooni, siis mida teen mina - eelkõige kargan koos temaga rõõmust mööda tuba ringi ja siis hakkan mõtlema, miks ma küll ise iialgi neid lotopileteid ostnud ei ole? Ja siis ei jõua tööpäeva lõppu ära oodata, et saaks ka Selverisse pileteid ostma minna. Selle tulemusel oli meie eilne õhtu sisustatud, laud kraapimisel tekkivat puru täis, näpud hallid ja tulemus - ümmargune null ;) Isegi mitte 25 krooni ei võitnud. Aga põnev oli sellegipoolest, enam ei ole ainult sellised piletid, et kraabi kolm ühesugust summat välja - ei palju ägedamad süsteemid on ikka. Reisilotost käib jutt muidu ja mingi vinge pilet pidi olema ka Talveloos vms, igaljuhul suur-suur pilet ja palju kraapimist. Uhh...

Aga ma ei anna alla! Nüüd kui esimene inimene nähtud, kes reaalselt selle lotopileti majandusega midagi võitnud on. Huvitav kauaks mul seda indu jätkub?

Soome Hobune

Meil on tööl vahva seltskond ja seetõttu ei piirdu meie omavaheline suhtlemine sugugi ainult argipäeva 8 tunniga. Lähiajal on mitmed huvitavad tegemised plaanis, sellest aga edaspidi.

Eile käisime oma toa inimestega teatris. Nimelt Draamateatri uut etendust "Soome Hobune" vaatamas. Põhimõtteliselt olen ma nõus Ita Everit telefoniraamatut ettelugemas ka tundide kaupa ennastunustavalt kuulama aga etendus oli hea. Näitlejad üldse fantastilised - Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Viire Valdma... ja nende poolt kehastatud karakterid vaimukad. Tegemist on Soome maakohas elutseva perekonnaga, mis koosneb - külamehest pereisast, pisut elule allavandunud pereemast, pereisa uuest kultuurilembesest ja ontlikust elukaaslasest, pereema koomikseid armastavast ja teravmeelsest emast, ühiskonnas oma kohta otsivast puberteetikust peretütrest ja luuserist perepojast.

Etendus on liigitatud küll komöödia valdkonda, siiski pisut traagiline ja vürtsitatud musta huumoriga. Üldiselt olen ma valmis uskuma, et kajastab Soome, kuid miks mitte ka Eesti, külaelu üsnagi audentselt ja karakterid on ka nagu elust enesest, pisut liialdustega loomulikult. Nii naljakas mul küll ei olnud, et lausa pisarad oleks silma tükkinud, nagu etenduse tutvustuses lubati, aga lõbus oli küll. Humoorikalt pilati Euroopa Liidu norme ja seda, kuidas need naeruväärselt tobedaks on timmitud ja mida kõik nendega normeerida on võimalik. Etenduse lõppedes jõudsin juba mõelda, et ega ometi jälle üks õnnelik lõpp, aga ei ;)

Ahjaa - vanaema õpetab peretütrele hip-hop-mütsi heegeldama ja seda tegevust saatis peretütre pidev vandumine, mille peale Ita Everi kehastatud vanaema käratab "Jäta kuradid ära kui minuga heegeldad!" :D

Nüüd hakkan (kodu)kokaks

Hirmus aeglane olen, pakk käes ja pilt tehtud juba eelmisel neljapäeval aga kirjutama ei jõua ma kuidagi. Aga tänu Maarjale on mul nüüd selline lahe põll, et ma võiks oma miniatuurses köögis rõivaid rikkumata mässata. Linane ja suur-suurte taskutega, esialgu käskisin mehel käed eemale hoida, kuigi ta arvas, et sellise võiks isegi tema endale ette siduda ;) Ma muidugi lasin uue aksessuaari kohe käiku ja täitsin plaaditäe paprikaid.

Tänx Mann!

Rogue saaga

Pühapäeva hommikul oli mul veel selline Rogue, õhtuks jäi sellest vähem kui pool alles ja hunnik lõnga tekkis juurde. Põhjus - liiga lühike, kohe häirivalt lühike. Ma ei tea mis värk mul nende proovitükkide ja mõõtmisega on, igakord muudkui arvutan ja mõõdan põhjalikult ja ikka läheb puusse. Kõrgem matemaatika mulle küll sellist raskust ei valmista ;) No natuke ikka kahju oli ka, aga ma ei vaja veel ühte kampsikut (märksõna Starsky) karderoobi seisma, seega kui ma seda kohe üles tõmmanud ei oleks, jääkski see oma aega sinna ootama (taas kord märksõna Starsky). Koon kehaosale veel 4 väikest palmikuosapikkust juurde ja võimalik, et ka varrukatele mõned cm'd. Nii armas asi on see Rogue, et peab ikka perfektselt istuma, et sellest täit rõõmu tunda. Pealegi mulle tõeliselt meeldis seda kududa.

Toidujuttu

Õppepuhkus, mõeldud juskui uurimustöö kirjutamiseks. Mitte minul. Ma ei ole 3 kodusoldud päevaga peaaegu mitte midagi jõudnud teha, kooliks vajalikku ma mõtlen. Kõike muud küll.

Mul on tunne, et varsti seon põlle ette ja hakkan mehele mitmekäigulisi lõunasööke ka valmistama, peaasi et kirjutama ei peaks. Aga enda väljavabandamiseks, siis meil on tõesti palju igasuguseid aedvilju, kuna kumbki meie vanematest ei anna alla ja Lõuna-Eestis käies pannakse mõlemalt poolt kaasa suur-suur kastitäis igasugu kraami. Seega on mul iga päev nuputamist mida nendest valmistada, no ja sööma ju inimene peab, eks?

Kolmapäeva õhtul sõime juba korduvalt järgi proovitud ja palavalt armastatud Peekoniga ja seentega täidetud kanafileed ahjukõrvitsaga, aitäh Thredahlia;) Ma arvan, et olen seda toitu juba üle 5 korra küll valmistanud. Esimestel kordadel ilma kõrvitsateta aga korra proovisin ja nüüd enam muudmoodi ei taha.

Nejapäeval oli õhtusöögiks Hakkliha-Tomativormi raamatust Kiirelt ja tervislikult, imehea sai. Minul selle valmistamine just kiirelt ei õnnestunud aga selleeest sain suure hulga köögivilju sinna sisse sokutada. Kuigi retsept on neljale, jäi meil küll vaid õige veidi järgi, mis Allan järgmise päeva lõunaks otsustas kaasa võtta (ei juhtu just sageli ;)) Pilti ei ole, kuna söömisega läks kiireks ;)

Reede õhtuks valmistasin Tomatisuppi pasta ja basiilikuga, kõrvale röstitud saiad, retsept pärit Köögiviljaraamatust. Meeldivalt mahe sai, viimati tehtud tomatisupp mingi teise retsepti järgi sai liiga vänge ja suutsinme mõlemad süüa vaid minikoguse sellest. Aga see supp sai küll otsa ;)


-------------------------------------------------------------------------------------
Hakkliha-tomativorm
1 suurem suvikõrvits
4 tomatit
400 g veisehakkliha
1 sl õli praadimiseks
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 sl tomatipastat
0,25 tl must pipart
0,5 tl soola
1 tl kuivatatud punet

Kaste:
2 sl õli
5 dl piima
2 sl jahu
2 dl riivjuustu
soola
valget pipart
jahvatatud muskaatpähklit

Lõika suvikõrvits ja tomatid viiludeks. Pruunista hakkliha pannil õlis 4-5 minutit, kuni vedelik on aurustunud. Koori ja haki pannil sibulad, purusta küüslauguküüned. Lisa hakklihale sibul, küüslauk, maitseained ja tomatipasta, hauta 2 minutit. Kastme jaoks kuumuta kastrulis õli, sega hulka jahu ja seejärel piim. Kuumuta segades, kuni kaste pakseneb (u 5 minutit). Maitsesta soola, pipra ja muskaatpähkiga. Pane pool suvikõrvitsa ja tomaiviiludest ahjuvormi põhja. Laota peale hakkliha ning kata ülejäänud tomati- ja suvikõrvitaviiludega. Kalla vormi kaste ja raputa riivitud juust. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 45 minutit.

Tomatisupp pasta ja basiilikuga

1 suurem
800 g tomateid
2 sl oliiviõli
1 hakitud sibul
1-2 küüslauguküünt
1 väike paprika
1 l köögiviljapuljongit
2 sl tomatipüreed
1 tl suhkrut
0,5 dl värskeid basiiliulehti
2,5 dl teokarbipastat

Keeda pasta al dente. Kuumuta peenestatud sibulat, küüslauku ja paprikat paksupõhjalises kastrulis õlis. Lisa purustatud tomatid ja püree, kuubikutest valmistatud puljong ning suhkur. Keeda 5-10 minutit kaane all, vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Rebi hulka basiilikulehed (mõned jäta kaunistamiseks). Soovi korral püreesta supp saumikseriga. Nõruta pasta ja sega ülejäänud supi hulka. Kuumuta kõik koos veelkord läbi ja serveeri kohe. Kaunista värskete basiilikulehtedega.

Viinamarjad (ei ole hapud)

Vastukaaluks eelmisele jõuludest unistavale postitusele, laekus Allan pühapäeval Räpinast sellise üllatusega. Kasvatatud tema ema poolt, päikesepaistelisel kohal küll aga täiesti avamaal. Maitselt meenutavad natuke kišš-mišš'e, hästi magusad ja mahlased, ülihead lihtsalt. Selle aasta saak jagati sõbralikult omavahel, Allan oli oma kobara juba Räpinas ära söönud ja minu oma ei puutunud, sest ta ema saatis ju selle ainult mulle ;)

Omamoodi

Millega normaalsed inimesed nädalavahetusel tegelevad? Mina näiteks kuhjasin enda ümber kõik mu kallid kuduraamatud ja ajakirjad, süütasin terve armee küünlaid (eile õhtul jäi väheks, käisin täna spetsiaalselt Stockmannist "neid õigeid" juurde toomas), täitsin pokaali punase veiniga (OK veega pooleks, eesmärk pole napsutada), tõmbasin vaagnatäie brownie'sid ligi ja kuulasin netist jõulumuusikat :D

Totakas, eks ole? Tea kas minusugustele mingi teraapiavorm on välja mõeldud. Tegelikult muutuvad õhtud juba liiga vara pimedaks, mis põhjustab minus aga meeletu igatsuse küünlvalguse (ja aroomi) järele, mis omakorda äratab minus vastupandamatu soovi veeta aega lähedastega ja nautida head toitu ja ... ühesõnaga mingil hetkel ma mõistan, et jõuludeni ei ole enam 3 kuudki ;) Ja siis selgub, et mul pole õiget muusikat nende tunnete toitmiseks ja ma surfan läbi amazoni ja yuotube, et leida seda õiget. Ma teen lühidalt, tellisin selle plaadi endale.

NB! Jaanuarist septembrini olen ma muidu reeglina üsna normaalne :P