Tunnustus

Aitäh, kallis Triin! Olen liigutatud, Sinu sõnad tegid mu toreda päeva kohe eriti rõõmsaks, liiga ilusad:) Aga teeme ära - esmalt tuleb vastata viiele küsimusele ning seejärel tunnustus edasi anda viiele blogile-blogijale.

1. Millal alustasid oma blogiga?
Esimene postitus on tehtud 6. veebruaril 2006. Seega kuues aasta juba läheb.

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Kunagi klassifitseerusin pigem käsitööblogiks, nüüdseks on siin kõike mis meelel mõlgub ja hinge puudutab. Paraku on kirjatükid järjest harvemaks jäänud, kuigi kange soov ja tahtmine on olukorda parandada ning ennast taas pisut enam avada.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ei usu, et millegi poolest nii eriline, et võiks seetõttu silma torgata või eristuda. Kui, siis oma harvade postituste poolest :)

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Ma olen sellest vist varem ka kirjutanud, et minu blogi sai alguse suuresti tänu Krentule. Ma ilmselt vajutasin mingile lingile Isetegijates ja sattusin "sellele blogile" - ja olin tehtud. Inspiratsioon pani tegutsema ja nii saigi blogspot.com taas ühe päevaraamatu võrra rikkamaks. Kajaka blogi oli järgmine, mille vist algusest lõpuni läbi neelasin :) Ja nii nad tulid - kõik armsad ja toredad omal moel. Ilma on raske olla. Ja selle kõigega algust tehes, ei osanud ettegi näha, milliste nüüdseks kallite inimestga mind oma elu jagamine netis ka IRL kokku viib :) Olgugi, et esimest kommentaari oma blogis nähes võttis käe värisema :)

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Väga lihtne, ma tahaksin rohkem kirjutada ning osata paremini pildistada :) Sageli ootavad mõtted sobivat hetke või tegemised vajalikku fotot. Mida aga ei tule, ega tule. Kui ma jõuaks tagasi vähemalt aastasse 2008, kus postitusi jagus igasse nädalasse, võiks juba peaaegu rahulolevalt endale õlale patsutada :)

Edasi annan tiitli:
1. Krentu - midagi pole parata, kuigi kordan ennast ja paljusid teisi, kes on Krentule tunnustust avaldanud. See blogi toidab hinge!
2. Inga - mulle meeldib Inga pühendumus. Mitte lihtsalt hiigelhulgal imelisi kudumeid vaid ja stiilsed ning "oma looga" fotod.
3. Heleena - ta koob ja pildistab ja joonistab ja... mulle lihtsalt meeldib :) Hästi armas blogi, mille uusi postitusi alati ootan
4. Mari-Liis - tõeliselt lemmik toidublogi! Üha sagedamini satun ideid otsima Mari-Liisi juurest :) Põhjalik ning visuaalselt kaunis blogi!
5. Kaja - midgi pole teha. Ka Kaja ning tema blogi kuulub mu lemmikute hulka :) Ma imetlen tema loovat vaimu ning tohutut energiat. Mulle tundub, et tal on kogu aeg midagi põnevat pooleli ja ta oskab pidevalt üllatada millegi uuega ning panna ka karud tantsima (loe andetud maalima:) ).

Tõele näkku vaadates

Tõin üleelmisel nädalavahetusel Ikeast hästi lihtsad valged kardinad, et neid kodus pisut tuunida. Olin kunagi ostnud 10 m linast pitsi, mõttega see köögirätikute kaunistamiseks kasutada. Hiljem aga ei raatsinud enam rätikute peale kulutada. Kuid kardinate jaoks on mul seda just parasjagu ja sobiks imehästi. Piisavalt kodus pikutanud ja aega surnuks löönud, otsustasin täna kardinad lõpuks ette võtta ja koukisin pitsi tumba sisemusest välja. Ja nüüd jõuame teemani - seisin silmitsi erinevate kudutööde jääkidega.

Harjumusest torkan allesjäänud lõngatokid/kerad ümmarguse tumba sisemusse ja unustan. Kui nüüd kaas enam hästi kinni minna ei tahtnud, kallasin suures hädas sisu põrandale ning ohhooo. Ja ma käisin veel eelmisel nädalal beebi sokikeste ning mütsi jaoks üksikuid tokke lõnga ostmas... Ei ole vist väga mõistlik käitumine. Pildil on näha vaid erinevad villaste ja puuvillaste lõngade jäägid, ära jõudsin eelnevalt juba sorteerida erinevad mohääride ja siidisegu lõngad. Ning miks mul küll nii palju heegelniite on? Need on ka pildi tegemise ajaks juba ära pandud. Mõned terved tokid helesinist ja rohekashalli Novita Samost panin sõbranna lapse jaoks kõrvale. Kududa armastava inimesena meeldib talle kindlasti rohkem ise oma pojakesele midagi toredat kududa kui minult kingiks saada :) Aga ülejäänud kraamiga peaks küll midagi ette võtma. Kusjuures mitmete lõngade puhul ma isegi ei mäleta mille jaoks ma neid kasutasin või kasutada plaanisin. Jah, ja kaks kastitäit kudumiks saada tahtvaid "päris" lõngu ju ootavad ka veel oma järge :)

Kõrvitsakeeks

Mis sobiks lumesse mattunud hommikul paremini, kui lõiguke vürtsikat kõrvitsakeeksi õrnalt hapuka lumivalge toorjuustukreemiga. Seda siis loetud päevad enne kevade algust.

Revideerisin nädala alguses oma sügavkülmiku varusid ja mõistsin, et ise need seal ei kahane. Tuleb taas algatada aktsioon - sügavkülmik tühjaks. Lihasahtli sisu muutub meil pidevalt ja sellega muret pole, kuid teised sahtlid näitavad sisu kahanemist vähem, kui mulle meelepärane oleks. Sellest tulenevalt näeb siin nüüd ehk mõnda ega mitte just hooajalisi toidupostitusi :)

Aga kõrvitsakeeksi juurde taas. Kõige enam kasutan kõrvitsat püreesupiks, kuid alati jääb veidi üle ning selle olen ahjus pehmeks röstinud ja saadud püreed minigrip kottides sügavkülmas hoiustanud. Täpselt parajates portsudes näiteks selle keeksi tarvis. Mari-Liisi retsepti muutsin vaid niipalju, et ingveri asendas veidikese kardemoniga ja kattele lisasin pisut enam suhkrut. Tegu on tõeliselt mõnusa ja mahlase keeksiga.

Kõrvitsakeeks

3 muna
2 dl suhkrut
3 dl kõrvitsapüreed
95 g sulatatud võid
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
2 tl vaniljesuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
veidi kardemoni

Katteks:
150 g toorjuustu
3 spl tuhksuhkrut
1 laimi mahl ja riivitud koor

Vahusta munad suhkruga. Sega eraldi kausis omavahel kõrvitsapüree ja jahtunud sulavõi. Ja veel ühes eraldi kausis sega kõik ülejäänud kuivained. Lisa kuivainetele kõrvits ja või ning kõige lõpuks sega hulka muna-suhkruvaht.

Määri keeksivorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud ahjus kõige alumisel siinil 180 kraadi juures 40-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Tõsta vorm ahjust, lase jahtuda. Võta keeks vormist välja.

Katte tarvis sega kõik vajalikud ained omavahel. Määri kate jahtunud keeksile. Lase külmkapis tahedamaks minna.

Ja nüüd nii ongi

Eile oli viimane tööpäev. Mulle ei ole see veel päriselt kohale jõudnud, et nüüd nii ongi. Vähemalt paar aastat ei ole tarvis hommikul ärgates tööle tormata. Mõnus :)

Eilne päev oli tore. Natuke veel hommikul tegutsesin, siis hakkasin väikeseks peoks valmistuma. Meil on päris suur kollektiiv, nii 40 inimesega tuleb kindlasti arvestada. Seega peab tort ikka olema suur ja suupisteid palju :) Pühapäeval küpsetasin seetõttu usinasti. Valikus olid miniröstsaiad munavõiga, tuuletaskud tuunikala- ja lõhetäidisega, kookosbeseed ja sidruni-beseetort. Kahjuks ununes fotokas koju ja pilte ei saanudki. Eilset päeva jäävad mulle meenutama kaunid lilled ja armsad kingid.

Täna hommikune ärkamine oli hoopis teisiti. Võis rahulikult teki all varbaid sirutada ja voodist välja saamisega polnud kiiret. Kass magas ka õndsat und ja ei teinud draamat, et hommikueine tavapärasest hilisemaks jääb. Peaks endale ka nüüd ühe piparmündise kakao tegema ja mõne röstsaia punasesõstra zeleega kõrvale võtma. Ma üritan siis oma uue eluga vaikselt kohaneda. Õhtul ootab ees lähimate töökaaslastega õhtusöök Sfääris ja peale seda kinokülastus. Et üleminek oleks ikka sujuv ;)

Tekike

Järjekordne tekike. Samas eriline, sest see on nüüd mõeldud meie peresse jääma.

Heegeldatud ruut: Sunburst Granny Squeres, esimesed 4 rida

Heegelnõel: 3

Lõngad: Schachenmayr Cotton Eco valge, heleroosa, tumeroosa, hallikasroheline; Novita Tennessee roosa; Steinbach Volle Capri tumelilla ja kärtslilla; Titan Wool Egitto lilla.

Mul oli detsembris õnn võita FB mänguga Käsitööjaama (end Veimevakk) kinkekaart. Plaanisin kohe selle jõuluajal kulutamata jätta ja oodata ära jaanuari alguse, kui on teada, mis värvi lõngadesse võiks panustada. Ja veel sel samal jaanuari päeval ma sättisin ennast Liina juurde kinkekaarti kätte saama ja seda koheselt ka kulutama :) Lisaks tekikese lõngadele ma varusin veel üht-teist, endale ka muidugi natuke. Ja ma ostsin ikka rohkem, nii et esimene sularaha euro-ost läks ka kirja.

Õiget heegeldatud ruudukese mustrit polnud üldse lihtne leida, eelmiste tekkida willow meeldis mulle lihtsalt kõige enam. Lõpuks otsustasin ennast ületada ja veidi kirjuma tekikese teha. Ma nimelt veidi pelgan seda värvidega mängimist. Korjasin siis veel mõned sobivas toonis üksikud tokid puuvillaseid lõngu oma varudest välja ja selline see meie tulevase beebi tekike saigi. Kokku 56 ruutu ja vot seekord sai isegi minul nendest lõngaotste peitmisest tõsiselt villand.

Ehk kunagi saab teha toredamad pildid tekikese omanikuga ka :)

Uued tuuled

Eelmise aasta kokkuvõtteks võib vaid öelda - suurepärane. Käesolev tõoatab aga tulla veelgi imelisem. Nimelt ootame suure õhinaga meie esimese lapse sündi, pisitüdruku sünnitähtajaks täpsemalt on 26.mai. Seni on lapseootus olnud vaid puhas rõõm ja beebiga ka kõik korras. Eks on siin blogis seetõttu ka tavapärasest vaiksem olnud, minu meeled on vallanud meie pikalt igatsetud beebi ootus. Ja ta otsustas tulla just siis, kui mina olin juba lootust kaotamas ja täieliku üllatusena meile mõlemale.

Nüüdseks on aeg juba sealmaal, et jäänud on veel viimased kolm nädalat tööl ja võingi pühenduda hoopis uuele elule. Seda, et mul järgneva kolme kuu jooksul igav hakkaks, ma küll ei usu. Terved kuhjad raamatuid ootavad lugemist, lademes lõngad kudumist ning bookmark on katsetamist ootavatest retseptidest pikaks veninud. Eelkõige aga võtan seda aega kui väikest puhkust uue elurütmiga kohanemiseks.

Natuke muidugi muretsen ka, et kuidas me oma pisikeses korteris edaspidi hakkame saame, sest hetkel ei raatsi jäänud aega uue eluaseme otsimesele kulutada. Sügisest hakkame edasi vaatama. Samuti peame nüüd usinasti veel teatreid ja kino külastama, mai kuust ei pruugi see enam nii lihtne olla. Lapsehoidjaid vanemate või õdede-vendade näol pole meil paraku siin Eesti nurgas võtta. Kuid kirjeldamatu rõõm tulevase ilmakodaniku üle korvab kõik :)

Öökullid Karelile

Karelile oli vaja vesti, kuid tema ema ei läinud seda kohe poest otsima vaid rääkis sellest minule. Ja mina haarasin kohe mõttest kinni ning saatsin mõned näidispildid valimiseks, ise lootes, et palun valige need öökullid. Õnneks meeldis Kareli emale ka kõige enam just öökullidega vesti idee. Plaanisime lõnga koos Veimevakka ehk nüüdsesse Käsitööjaama ostma minna, kuid ei õnnestunud, seega valisin ise sellise hallikas-sinaka peruu villase. Mõnus pehme jäi, ei torgi, kuid hoiab viisakalt vormi ning ei ole "lörts". Meriinot ma seetõttu ei tahtnud kasutada, kuigi oleks veel pehmem saanud.

Juhend: Owl baby vest - kasutasin vaid öökullide mustrit, muidu kootud vastavalt mõõtudele.

Lõng: Hjertegarn Lima, 2176, ca 150 g

Vardad: 3,5 ja 4 mm

Eelmisel pühapäeval tegime väikese proovi ka ja siis tundus, et oleks võnud isegi suurem olla pisut. Harutasin õhtul kodus õlad uuesti lahti ja lisasin paar cm pikkust seeläbi. Aga eks näeb, kui nüüd Karelile tõesti väikseks jääb, siis pisike venna on kasvamas ja saab temale. Kuigi ma siiski loodan, et sellel talvel saab õige omanik ka seda edukalt kanda.

Täna hommikul tegin natuke tikkimistööd ka, kuigi selles vallas ei ole ma just eriti osav. Sai kah :) Silmadesse lisasin veel mustad pisikesed pärlikesed, et oleks toredam.

Jõulupalavik, vaikselt hiilib ligi.

Juba teine advent läbi ja jõuludeni vaid 18 päeva jäänud. Lugedes Paranksi juures kuidas ostukeskused rahvast üle ajavad ja parkimiskohtagi keeruline leida, siis tundub, et olen oma kingijahiga juba hiljaks jäänud. Hetkel mind kohe üldse ei ahvatle ükski rahvast pungil kauplus. Äkki nädala sees on rahulikum? Peab katsetama.

Nädalavahetus möödus kudumise (jippii, kudusoon on üles leitud) ja kokkamise tähe all. Eile tegin piparkoogitaigna valmis, mida järgmine nädalavahetus loodetavasti koos sõpradega küpsetama saab hakata. Üks õnnetu kõrvits ootas ka kapi otsas, lõin noa sisse ja kõik sabast sarvedeni läks käiku. Kõigepealt meile kõrvitsa-juustu püreesupp. Siis sektorid ahju röstima (180 kraadi juures ca 45 minutit) ning hiljem püreeks ja sügavkülma. Mari-Liisi eeskujul nokkisin seemned ka välja, loputasin puhtaks, kuivatasin ja seejärel röstima. Õhtul torkasin veel kahe keeksi jagu mammusid ja natuke pähkleid tumeda rummi sisse likku. Eelmisest aastast oli meeles, et jube head on selle keeksi see kuivatatud pirni tükid, natuke teraline ja mõnus hamba all. Lisaks läks veel suuri rosinaid, kirsse, jõhvikaid, aprikoose, poolik pakk datleid ning veidi poolitatud sarapuupähkleid. Kuigi ma ei minesta ei vorsti ega ka poesaia peale, siis igasugu värvilist ja eksootilise maitsega kraami ma keeksi sisse ei kipu panema. Aga ainult mahedat kraami ma ka osta ei näe mõtet, võimaluse piires küll aga mitte nui neljaks.

Üle pika aja

Kaja vist oli see, kes ütles, et blogima peab järjepidevalt, muidu kaob harjumus. Minu harjumus on juba kadumas, sellest ülesaamiseks tuleb hakata jälle blogima. Vähe sellest, et ma pole jõudnud siia kirjutama, ei ole ma käsitöö vallas ka millegi märkimisväärsega hakkama saanud vahepeal. Poolikuid töid on mitmesse kotti peidetud, kuid seda kirge juskui hetkel pole. Nii et tuleb ennast ka kuduma taas harjutada :) Selleks nõustusin heade sõprade pojale jõuluks vesti kuduma, kolmapäeval läheme Madliga vastavatud Veimevakka lõnga valima. Et siis pisikesed sammud korraga.

Muinasjutuline talveilm aga tekitas minus vastupandamatu jõuluootuse. Istun siin diivanil, pastakas ja märkmik kõrval, ning nuputan mida jõululauale Põlvas ja uusaastalauale Tallinnas võiks pakkuda. Raamauhunnik kõrval muudkui kahaneb, kuid inspratsiooni ikka ei ole. Täna hakkan vist mööda blogsid ja toidulehekülgi ringi kolama. Kirjas on vaid vist eelmisest aastast Krentu blogist leitud idee Maru piparkoogi-vaarikajäätist teha. Ma loodan sellega ilma masinata Põlvas toime tulla. Triibiku jõulukeeks nagunii, seda teen seekord kaks, ühe võtan jõuluks Põlvasse ja teine jääb meile koju maiustamiseks. Natuke mammusid tuleb veel juurde varuda, siis sab need likku torgata.

Isetehtud kinkidega on seekord nigelasti, kuid mõned mõtted siiski on. Seekord pärlikastist ja köögist, kudumisega ei jõuaks ma enam kuhugi. Üldse mõtlen, et peaks seda ringi pisut koomale tõmbama, meil on jõuluajal niipalju käimist, et igaühele lihtsalt ei jaksa midagi välja mõelda. Eelmisel aastal nimekiri oli juba hullumeelne, seekord jäävad ilmselt vanemad, minu vanaema, tädi, ristiemad ning siis Allani vennalapsed (3) ja minu tädipoegade tütred (2, minu ristitütar sealhulgas). Kuigi ka seda kõike polegi nii vähe. Me Allaniga mõtleme, kas seekord teeme üksteisele kingitusi või läheks hoopis selle eest kusagile spasse vms. Samas on kinke ju nii tore saada :)

Aga et see ei oleks järjekordne piltideta postitus, siis panen kirja kaks oma viimase aja lemmikut, lumisesse talveõhtusse sobivad mõlemad.

Tomatisupp kitsejuustuga (minu bossi retsept)

Poti põhjas praadida klaasjaks üks sibul.

Lisada 2 (suurt) purki purustatud tomateid (ma olen ka tomatihoojal värskeid sisse hakkinud).

Tomatipastat suuremast pakist ca pool.

0,5 puljongikuubikut (aga saab edukalt ka ilma selleta).

1-2 tükeldatud küüslauguküünt.

natuke tüümiani

Kui see kõik on korralikult segi keenud, ca 5-7 minutit, võta pott tulelt ja viiluta sisse pool pakki kitsejuustu. Siis saumikseriga veidi töödelda ja serveerimiseks veidi tüümiani või basiilikut peale, ning valmis ongi.

Ja siis pärmitaignast kaneelisaiad. Mu suhe pärmitaignaga on selline kehvema poolne, enamasti ei ole saiad saanud nii pehmed kui ma eeldaks ja eriti järgmisel päeval neid enam ei tahaks. Kuid sõbranna juhatas Liilia blogis oleva pärmitaigna retseptini, ning see toimis tõesti täitsa edukalt. Saiad said pehmed ja järgmiseks päevaks neid kahjuks enam ei jätkunudki :)

Kaneelisaid

25 g pärmi
2 dl piima
0,5 dl (40g) suhkrut
veidi soola
jahvatatud kardemoni
1 väike muna
6 dl (400 g) nisujahu
50 g võid

Vahele:
50 g võid (sulatada)
suhkrut
kaneeli

Pudenda pärm kaussi, lisa veidi käesooja piima ja lahusta selles pärm. Kalla juurde ülejäänud piim, sool, suhkur, kardemon ja pool jahukogusest ning sega korralikut läbi. Lisa muna ja järk-järgult teine pool jahust ja sõtku. Viimaks lisa ka tükkhaaval toasoe või ning sõtku seni kuni taigen ei jää kausi ja käte külge kinni. Kata kauss rätikuga ja tõsta sooja kohta umbes 1 tunniks kerkima.

Kerkinud taigen rulli jahusel laual lahti, ristkülikukujuliseks. Määri peale sulatatud jahtunud või ja puista korralikult üle suhkru ning kaneeliga.Keera rulli, alustades laiemast servast. Lõika rull 2-3 cm paksusteks viiludeks ja aseta saiad ahjuplaadile ning lase 10 minutit kerkida. Määri pealt lahtiklopitud munaga ja küpseta 210 kraadises ahjus 10-15 minutit.

Harutamisest

Üldiselt mul harutamisega probleemi ei ole, külma kõhuga tõmban kasvõi valmis viimistletud töö üles ja hakkan otsast peale. Sest kudumid mis nukralt garderoobinurgas lebavad, teeksid mulle oluliselt suuremat meelehärmi. Seekord aga, ma ju tahtsin nii väga seda kardigani kanda sügisilmadega :( Õige pea on juba liiga külm ning tuleb tõhusamad rõivad selga panna. Lõng on mul ka imeline, Cascade Yarns Ecological Wool, mis mul sagedases kasutuses oleks kui selle kätte saamine pisut lihtsam oleks.

Viimased paar aastat olen alati hoolikalt proovilappe kudunud ja kalkuleerinud, nii ka seekord. Aga jäin uskuma Ravelrys mitmel puhul mainitud kitsaid varrukaid ja noh, tegin liiga laiaks need hoopis ja sellega seoses ka kehaosas lai mis lai. Eile Midsommeri mõrvalugude ajal kudusin veel viimaseid ridu suures lootuses kardigani juba sellel nädalal kandma hakata. Kurb-kurb. Tuleb vist täna süda külmaks teha ja õhtul kohe harutama hakata, ja kohe uuesti kuduma. Muidu juhtub nagu mu palju mainitud Starskyga, see on mul garderoobis lebav patt millega eile suveriideid ära pakkides taas silmitsi seisin :)

Ja mul oli juba välja otsitud lilla Gedifra Shetland deluxe, et hakata Krentu vesti viimasest EN kuduma. Ootele siis.