Ma olen kogu aeg kartnud, et ükskord võib selline asi juhtuda. Eks ma olen ettevaatlik ka olnud, aga täna sahmisin ringi ja üksi kodus olles ei saa kogu aeg ta järgi luurata. Korraga käis üks küünteklõbin ja kadunud ta oligi. Ma pole iial sellisel kiirusel neid viit korrusevahet väisanud, alla jõudes oli üks plätu kadunud aga sellele polnud aega mõelda. Õnneks oli äsja meie majja korteri soetanud mees oma kahe lapsega rõdul kes andsid teada, et kass kukkus õnneks murule ja näitasid mulle kiiresti suuna kätte kuhupoole ta jooksu oli pistnud. Tormasin maja taha ja kutsusin Vanessat nimepidi, kahjuks jooksis selle peale vaid esimese trepikoja must kiisu minu juurde. Nessast polnud jälgegi. Meie maja on küll aiaga ümbritsetud, kuid metall-aiavarbade vahe on piisavalt lai, et üks sale kiisu sellest läbi mahuks pugema. Juba valgusidki mul silmad pisaraid täis ja peas keerlesid kujutluspildid minu vaesest kiisumiisust, kes üksi ja õnnetult kuskil tühermaal oma elu eest võitlema peab.
Kuid siis jooksis rõdul olnud tüdruk mind otsima ja hüüdis, et kass jooksis nende trepikotta kui nad mulle appi kiisut otsima tõttasid. Oligi keldrikorrusele kuskile plaatide vahele pugenud ja ühiste jõupingutuste tulemusel sikutasin ta tukkapidi sealt välja. Oi milline tolmuahv mulle siis sülle puges, südameke peksles metsikus tempos. Tänasin toredaid uusi majaelanikke ja suundusin oma, end lendoravaks pidava kassiga, koju. Ja esimene asi mis see elukas tegi, ta suundus joonelt akna juurde :) Igaljuhul aken läks kinni ja nüüd tuleb mingi turvaline nipp välja mõelda, kuidas me ka kevadõhku korterisse saaksime lasta.
Pätt ise vitsutas kõhu pasteeti täis ja magab nüüd õndsat und ning küllap unistab oma järgmistest vallatustest. Kusjuures plaan ta täna välja viia oli päris olemas, ostin talle eile roosa nahast popi jalutusrihma ning tahtsime hiljem ühe väikse koduümbrust tutvustava tiiru teha. Nüüd ei ole ma eelnevas kavatsuses enam kuigi kindel, üheks päevaks ehk küllalt seiklusi juba ;)
9 kommentaari:
Einohh:), nii tuttav tuleb ette!
Õnnelik õnnetus!
see viies korrus kõlab kuidagi ekstrajubedalt.
Pai pai Sulle ja Nessale! Kuigi meil on peaaegu kõik kassid korra aknast (II k) alla kukkunud, võttis 5 korrus ka mul seest kõhedaks.
küllap kevadine pehme märg maapind päästis hullemast, kuigi ma tean neid ka, kes 7ndalt ja 9ndalt alla kukkunud, ja ellu jäänud, viimaste hulka kuulub nt teatud kunstikallakuga kooli kahtlemata ka mingisuguse huvitava kallakuga direktor :D aga no ega 9. korrus pole ikka naljaasi.
OI-OI-OI Nessakene! Pole ilus oma perenaist nõnda paanikass ajada ja oma olemisega riskida.
Meie praeguseks 13-aastane kass on tervelt 5 korda lendamas käinud, nimelt oli tal komme (mida meil "väljajuurida" ei õnnestunud) hüpata rõdu kaudu teise tuppa, nii et vahele jäi tükk tühja maad. Kõrguseks 4 korrust.
Nüüdseks oleme kolinud ja kass oma nooruspölve ekstreemsporti meenutades vanaduspölve veetmas.
Selle jutuga tahtsin seda öelda, et kassid on tublid ja õnneks neil elusid rohkem kui meil. :)
Õnneks see "väike" õhulend Vanessale kuidagi halvasti ei ole mõjunud, sama pöörane nagu ennegi. Ilmselt esimese oma üheksast elust ta aga andis eile ära ;)
Täitsa jube lugu ikka! Õnneks on kassid head maandujad ja õnn, et kõik korras.
Hul lugu oleks olnud, kui poleks kassi üles leidnud. Mul kadus nii koer ära - remondimehed lasid välja ja kadunuks jäigi. Jube vastik mõelda, et kuidas ta hirmunult üksi eksles ja mis temast lõpuks sai. Oli selline pisike puudel. Vana juba, 13 aastane, aga ehk ikka mõni tädike võttis endale.
Anu - kas direktor ise kukkus või kass?
Mu loomakliinikus töötav sõber rääkis kord, et alates 5 korrusest pole kassidel kukkumine eriti hullude tagajärgedega kuna ta jõuab ned jalgadele keerata. Muidugi kui ikka väge kõrgelt lendu alustab ei lõpp kindlasti õnnelik.
Kass keti otsas on kindlasti lahe vaatepilt, peaks Mokkaga end vaatame sättima :P
Postita kommentaar