Juba veebruar või?

Juba teist aastat jääb mul jaanuari kuu blogimises vahele. Kuhu ma nii küll jõuan... Aga oleme siiski kõik kenasti elus ja terved ning kirjutamast ei takista küll miski muu kui laiskus.

Tegelikult oleks mul hädasti vaja fotograafi, sest mitte ühtegi kudutööd ei saa näidata kui keegi neid ei pildista:) Ikka tahaks ju omaniku (kelleks reeglina olen mina ise, loomulikult) seljas-peas-kaelas tehtud pildiga edvistada. Õhtud on veel liiga pimedad ja nädalavahetus möödub nagu poleks olnudki. Luisa ka ei ole minuga kuigivõrd ühte mõõtu, seega ei saa modelliks kasutada :)

Aga söögist tahtsin küll kirjutada. Eelkõige sellest, kuidas mu kallis tütar minu kokakunsti kuigivõrd kõrgelt ei hinda. Milline nöök mulle, kes ma suure suuga kuulutasin, kuidas purgitoidud minu lapse laual domineerima ei hakka. Viimaste nädalatega on tulnud taoline pööre, et ma võin ise oma kõrvitsa, brokoli ja mis iganes püreesid süüa, Luisa võtab mõned ampsud ja hakkab siis oma söögitoolis väänlema ja hädaldama. Muutes poosi ja asukohta saab veel mõne hädise suutäie söödud ja siis on kõik. Aga annan talle Gerberi küüliku või kalkuni rooga köögiviljadega või Ellas Kitcheni veiseliha kartuliga ja brokolit pirni ning hernega - no võikski sööma jääda. Ja ma olen ostnud ikka mahedat veiseliha ning seda siis pisikeste "frikadellidena" sügavkülma varunud. Täitsa kahju kohe. Loodetavasti see on vaid hetkeline tagasilöök ja preili minu toitu tulevikus siiski sööma soostub. Iga kuu minisünnipäeva tähistamiseks tehtud tordid pakuvad talle küll kord korralt aina rohkem huvi. Paraku neid me veel talle ei paku :)

Ahjaa, eelmisel nädalal saabus lõpuks palavalt igatsetud köök. Selle puhul kutsusime pühapäeva õhtuks lausa sõbrad külla, et ma saaks oma küpsetamistuhinat kellegi peale välja elada. Küll on ikka mõnus. Ja nõusid peseb nüüd masin ja ma ei pea enam vannitoas mustade kruuside ning taldrikutega möllama. Selle pildi taustal paistev "köök" on nüüd möödanik :)

Kiire aastalõpu kuduülevaade

Eile õhtul kirjutatud soov läkski täide :) Meil siin maa valge ja nii mõnus pehme oli hommikul vankri järel astuda, üksikud lumehelbed tiirlemas vaikselt krae vahele.

Paneks kirja ka mõned kudumi-pudinad, enne kui uus aasta saabub. Väga nõrgalt olen esinenud sellel aastal, see-eest aga sai rohkesti lõnga kokku ahnitsetud :) Et ikka tulevikus millest kududa oleks.

Lõng: Mirasol Yarn Sulka, ca 2,5 tokki

Vardad: 6 mm & 8 mm

Madlil oli sünnipäev augustis kuid ühe osa oma kingist, ehk mütsi, sai ta kätte nüüd detsembris. Vot nii produktiivne olen. Ma lasin tal oma rikkaliku mütsivalikut proovida ja valik langes Star Crossed Slouchy Bereti kasuks. Üldse tundub see üks tore müts olevat, sest mitmed teisedki on mu mütse proovides just selle oma lemmikuks tunnistanud. Ja see "suur poiss" nendel piltidel on seesama imearmas beebi, kes eelmise suve lõpul oma tekikesega mu blogi kaunistas :)

Põlvikud Luisale. Geniaalselt lihtsad ja samas nii lahedad, väga kantavad pealegi. Ühedki teised sokid pole seni veel nii palju kasutust leidnud kui need villased põlvikud. Originaalpildid Ravelrys olid sellised mittemidagiütlevad ja ma ise pole ka varem põlvikute peale tulnud, alles Vilma vahvad põvikud oma tulevasele beebile köitsid mu tähelepanu. Ja ma sain esimest korda kasutada ka oma 10cm pikkuseid KnitPro sukavardaid (mis mul küll ometi arus oli neid nukuvardaid soetades). Ja avastasin, et beebidele kudumiseks kuluvad täitsa ära sellised, hetkel on juba Luisa kampsuni varrukad nendel varrastel.

Idee: Super Baby's Knee Highs

Lõng: Hjertegarn Mini Vital ja Steinbach Wolle Golden Baby

Vardad: 2,25 mm

Ja siis veel ühed pisikesed kindad, mis said mütsi-sokikeste komplekti täienduseks. Hetkel on kindad küll veel ainukesed, mis parajad, nii müts kui ka sokid juba lootusetult väikeseks jäänud. Kindad on hästi lihtsad, sooniku osasse lisasin kontrastiks teiste asjade puhul kasutatud punasekirjut Angels & Elephants villast lõnga.

Lõng: Steinbach Wolle Golden Baby

Vardad: 2,25 mm

Nii, nüüd võib uus aasta tulla.

Sellest aastast veel

Ei saa ikka minna uude aastasse nii, et selle aasta jutud veel jutustamata. 2011 jääb kõige tagasihoidlikumaks blogiaastaks mu ajaloos, kuigi ainest on rohkem kui iial varem.

Päevad mööduvad kiiresti ja õhtutega on nüüd selline lugu, et neid mul enam eriti ei ole :) Minu öine kuldmagaja on viimase 2-3 kuu jooksul teinud kannapöörde ja naudib nüüd õhtusi söömismaratone ja öösel vudib mööda voodit ringi ja lisab aegajalt ka mõned jututunnid meie uneaja sisse. Kui ma öised söötmised elan kenasti üle, siis igaõhtune magama saamine on küll pisut kurnav. Luisa uinub, kuid niipea kui olen kõrvalt läinud, annab märku, et tulgu ma nüüd ikka tagasi. Ja nii ma käin magamistoa vahet mitu korda ja lõpuks annan alla ja poen koos temaga teki alla tuttu. Õhtune "oma aeg" ongi midagi sellist, millest hetkel kõige enam puudust tunnen. Aga mis seal ikka, küll see jälle olema saab, kunagi :)

Alates novembri algusest elame me nüüd oma uues kodus ja vaatamata mõningastele ebamugavustele on ikka mõnus. Kõige enam ootan köögi saabumist. Eriti kurb on jõuludel ja aastavahetusel olla korraliku kokkamiseta, kuid vähem kui kuu on veel oodata jäänud. No ja kott-toole ei taha minu tagumik küll vist enam eales näha, kui ükskord diivanid meil taas olema saavad siin. Soolaleivani läheb igatahes veel üksjagu aega, enne peame oma vana korteri ka müüki panema, mis omakorda seisab mõningase remondi taga, mille jaoks meil aega napib. Kõige positiivsem on aga see, et Luisa magab nüüd kaks korda päevas väljas terrassil suurima mõnuga ning ma jõuan päeval nii mõndagi ära teha. Seetõttu ma väga karmi talve ei ootagi, sest toas magamine ei sobi minu preilile mitte.

Luisa esimesed jõulud möödusid Lõuna-Eestis, koos vanavanematega. Oli jõuluvana, palju armsaid inimesi, heldelt kinke ja ohtralt süüa. Esimese jõulupüha hommikul oli Põlvas isegi veidi lund maas. Sel aastal võtsime aja maha ja ei sõitnud ka nii palju ringi kui varem, seetõttu jäi aega ka lihtsalt olemiseks ja pühade nautimiseks.

Aasta viimase õhtu veedame koos oma pisikese perega omas kodus. Tort homseks on juba valmis ning võileivarull saab ka kohe hakkama pandud. Ainult natuke lund kuluks veel ära :)

Isevalmistatud kingitused on toredad

Mu ema on teinud paljude sõprade ja sugulaste beebidele lapitekid kingituseks, ka Luisa sai vanaemalt oma teki millel mängida ja lihtsalt pikutada. Seda viimast tegevust küll eriti sageli enam ei harrastata peale keeramise ja tõugu moodi roomamise oskuse omandamist. Tekk on nii usinas kasutuses, et jõudnud juba pesuski ära käia, kuna peale sööki on ilmtingimata vaja ju ennast kohe kõhuli keerata :)

Mu täditütre tütar õmbles Luisale karu :) Mõmmik on pehmest flanellist ja täpselt sama pikk kui Luisa sündides. Karu kleit on minu ema kunagise kleidi kangast. Luisa absoluutsed lemmikud on looma kõrvad, need on alalõpmata märjaks lutsutatud, ning karu nägu paneb lapse naeru lagistama :)

Ja nädalavahetusel sai Luisa omale väga vahva linnuperekonna. Kellelt muult kui Kajalt :) Linnukestel on erinevast materjalist sabatutid ja vildist tiivad ning nokad erinevate tekstuuride katsumiseks. Linnukesed haaratakse hoobilt pihku ja topitakse suhu, nagu eranditult kõik mis kätte satub :)

Kaksi kodus

Tänasest jääme neljaks päevaks Luisaga kahekesi. Allan on Saaremaa Rallil tööasjus ja meie nüüd puhta omapead linnas. Pole seni veel nii pikalt ise pidanud hakkama saama :) Ikka on hea kui keegi teine pakiruumist turvahälli rattad välja sikutab või õhtul vannitada aitab. Või poes üks last ja teine ostukäru lükkab. Ei tea kas teistel ka selliseid hakkama saamise kahtlusi on olnud, või olen selline hädine eksemplar :) Nii hea on õhtul teise täiskasvanuga päeva muljeid jagada ning mõneks ajaks laps isale sülle torgata ja ise hetkeks hinge tõmmata. Tegelikult ma ei kahtle, tuleme toime kenasti. Päevad peavad olema vaid sisustatud, kui kodus kõik need päevad passida, siis vist veniks aeg väga aeglaselt.

Pealegi igav meil ei hakka. Nüüd kui Luisa ennast seljalt kõhule on hakanud pöörama, tuleb teda järjepidevalt nõudliku pahandamise peale tagasi selili pöörata :) Ja need hääleharjutused, omg, sellised detsibellid, et võtab kurdiks hoobilt. Väidetavalt on nüüd selge, mis laps minult pärinud on :)

Ma pean nüüd valgemat päeva ootama ja mõned kudumi-pudinad pildile jäädvustama. Midagi märkimisväärset mul teha ei õnnestu, aga natuke juba hakkab looma. Kui nüüd kõik hästi läheb, siis ehk lähitulevikus saab lapse ka õue magama jätta ning mulle eraldub sellega seoses pisut rohkem aega. Väljas on meie preili nimelt nõus juba mitmetunniseid unesid tegema, ei jaksa enam ära jalutada. Aga kõndimise ja käru lükkamise ajal ma paraku kududa veel ei oska, ning siia välja magama jätta last ka kuhugi pole :)

Mitte ei raatsi magama minna...

...mõnikord kui Luisa juba nohiseb ja Allan on ka voodisse ära läinud. Need üürikesed hetked, kui ma ainsana veel üleval olen, kodu on vaikne ja ma lihtsalt olen. Oi,oi kui harvaks need on jäänud. Ma ei teadnudki varem, et emaks olemine sedavõrd isetuks võib muuta, kuid rõõm selle pisikese tegelase olemasolu üle on kõike korvav :) Need pehmed ja soojad käekesed ning siidine musitama kutsuv pealagi, ahh... midagi mõnusamat pole olemas.

Nii palju oleks kirjutada, kui vaid raatsiks neid üksikuid hetki siin veeta. Me üritasime äsja meenutada, kuidas see esimene kuu meil välja nägi, kuid juba hakkab kõik unustustesse hõlma vajuma ning üha raskem on meenutada mõne kuu tagust aegagi. Peab kiiresti tegutsema ja olulise üles täheldama. Ühte sõbrannalt kingiks saadud beebiraamatut ma üritan ikka täita, kuid piltidega on küll viletsad lood. Peab korrastama ja photoshopist läbi laskma, muidu ühel hetkel ei käi jõud enam üldse üle.

Hetkel on tähtsaim päevakorra punkt leida uus kodu. Väga kitsaks hakkab siin jääma. Pealegi on Luisa ööune algus nihkunud juba ca 20.30 peale ja nii vara hämaras korteris kikivarvul ringi hiilida pole kuigi mõnus. Meie avatud planeering uksi magamistoale ette pole näinud, seega isegi teleka vaatamine on talle häiriv. Algselt oli plaan oma korter enne maha müüa ja siis edasi vaadata. Kuid kuna meie nõudmistele vastavat ja hinnalt sobivat uut kodu pole sugugi lihtne leida, siis peame esmalt hoopis uue soetamisega tegelema. Õnneks on mul armsad vanemad, kes omavastutuse osas nõus seniks õla alla panema ja meid heal meelel aitavad. Muidu läheks keeruliseks. Eks see suur eneseületus oli, täiskasvanud inimestena oma vanematelt abi paluda ja tore kui abi osatakse anda küsijaid roomama panemata ja oma heategu igal sammul meelde tuletamata. Me loodame, et suudame Luisale ise samasugust kindlat seljatagust kord pakkuda, et ta julgeks alati oma ema ja isa poole pöörduda, teades, et me iial talle selga ei pööra. Hetkel on muidugi lihtne, tema heakskiidu ja maailma armsaima hambutu naeratuse ära teenimiseks piisab vaid talle otsa vaatamisest :)

Et mitte seni siin nelja seina vahel lapsega kodus mitte liialt ära manduda, käime temaga õhtuti massažis ja ujumas. Ujub küll Allan lapsega, sest õhtuti pääsevad Pelgus vaid isad basseini, päevaseks ajaks puudub mul jällegi auto. Järgmisest nädalast tahaks Ema ja Lapse keskuses beebide võimlemises käima hakata. Ning muidugi on tore külas käia ja ka ise külalisi vastu võtta :) Ka vankristreik on meil ka õnneks unustatud, ning võib pikki tiire väljas teha, mida me meelsasti ära kasutame.

Ja kuna seni pole veel ikka päris selge isegi linnaosa, kus me tulevikus elama võiksime hakata, siis pole meie laps veel ühegi lasteaia järjekorras. Tea, kas enne kooli on enam lootustki nüüd :) Reedel ootavad meid taas kaks korterit Nõmmel. Esialgu oli plaan vaid kesklinna või Kalamaja kandiga piirduda, kuid ühel nädalavahetusel leidsime ennast isegi Jüris ühte ridaelamut vaatamas :)

Suvekleit

Ajast, kui ma eelmisel kevadel Lõngamaania avastasin, on tekkinud mul vastupandamatu vajadus iga nende koostellimisega ka oma tagavarasid täiendada. Täpselt selline tunne, et ei saa ju head võimalust raisku lasta minna, mine tea kuna jälle saab. Siis ma olen lehitsenud sadu ja sadu mustreid ning teiste tehtud töid Ravelry ning otsinud inspiratsiooni, mille tarvis mul lõnga taas vaja oleks. Et oleks ikka enda jaoks põhjendatud tellimus. Ma ei pea vist mainima, et lõnga ja ideid nende tarbimiseks on mul oi-oi-oi-kui-palju enam, kui realiseerunud projekte :)

Aga ühe sellise tellimise käigus soetasin puuvillast lõnga Muskat konkreetse kleidi kudumiseks/heegeldamiseks. Peale aastast varjusurma poolikute tööde kastis, sai see kevadel, napilt enne Luisa sündi, ka valmis. Ma ei teagi miks ta mul eelmine aasta pooleli jäi, vist tuli sügis peale ja enam ei viitsinud. Kuna ma kudusin seda ise lõpurasedana, siis proovida ei saanud ning juhendijärgselt kootuna on see nüüd veidikese pettumusena mulle rindade alt liiga lai. Ma küll võtsin seda ettenähtust pisut enam kokku, kuid oleks proovida saanud, oleks rohkem kehasse kudunud. Kuid ometi meeldib see mulle piisavalt, et olen kleiti korduvalt kandnud. Ka palaval suvepäeval on see seljas mõnusalt jahe. Muskatit kududa ei ole muidugi miskine nauding, kuna vardad kipuvad lõimede vahele jääma ning peab hoolikalt jälgima, et mõnda lõimeniiti kudumata ei jäta. Muidugi nüüd võin öelda, et mu selle suve kardiganiks saama pidanud Millefiori Cardigan'i kududa Cotton Viscose'st on tõeline pain, Muskat on täitsa nohu selle kõrval.

Juhend: Drops 113-1

Lõng: Drops Muskat helepruuni 9,2 tokki, roosat ning lillat kumbagi vähem kui 2 tokki

Vardad: 4mm

Heegelnõel: 3,5

Karelile öökullidega vesti kududes hakkasid need pisikesed tegelased mulle meeldima, nii sai Luisa omale ka ühe puuvillase öökullimütsi. Kuigi kui ilmad piisavalt jahedaks muutusid selle kandmiseks, siis selgus, et müts ise on juba kohe väikseks jäämas :) Kui ma tubli olen, siis harutan selle üles ning koon järgmiseks suveks juba uue ning suurema, sama lõnga on mul veel piisavalt. Selle mütsi kudumine võttis vaid paar tundi, jõudsin selle valmis ühel varasel pühapäevahommikul. Kui lõpetasin, siis tõstis Allan just viimast pannkooki pannilt taldrikule :)

Juhend: Owl Tuque, Barbara Prime

Lõng: Rowan Handknit Cotton, vähem kui tokk

Vardad: 4,5mm

Viie põlvkonna jagu naisi

Meie pere naised. Nüüd on meid juba viie generatsiooni jagu, noorimat ja vanimat lahutamas 98,5 aastat. Kuigi viis põlvkonda on meie suguvõsas tegelikult juba 17 aastat, täditütre esimese lapse sünnist alates.

Õnneks on mu vanavanaema aprillis toimunud insuldist kensti toibunud ning loodame, et meie pere saab üksteisest rõõmu tunda veel aastaid. Vanavanaema oli lapsepõlves minu põhiline hoidja, kes alati mu soove silmist luges ning ükskõik mis pahanduse puhul minu kaitseks välja astus. Luisa sai ka aru, et vanavanavanaema on tore ning õnnistas teda laia naeratusega :)

Kohaneme üksteisega

Luisa on märkamatult juba 1,5 kuuseks saanud ning sisustab kenasti kõik minu päevad. Öösel ta õnneks magab, siiani :) Kui ma varem mõtlesin, et ehk jõuan nii mõnegi raamatu lapse magamise ajal läbi lugeda ning kudulisti aina uusi pisikesi esemeid lisasin, siis tuleb tunnistada oma naiivsust ja tõdeda - beebid siiski vaid ei söö ega maga :) Luisa nimelt ei pea päevasest unest sugugi lugu, seega olen kõik oma soovid tagaplaanile lükanud ja tegelen meie pisikese preili imetamise, lõbustamise, lohutamise, mähkmete vahetamise ning magama kussutamisega. Õhtul ja nädalavahetusel on mul õnneks nii hea abiline, et minu osaks jääb enamasti nendest viiest vaid esimene tegevus :)

Iga päevaga läheb meil kodus aga lõbusamaks. Naeratab ta juba paar nädalat laialt meile oma hambutu suukesega ja nüüd juba ka jutustab nii emme-issi, oma tegelusputuka kui ka värviliste raamatuselgadega, mis mähkimislaua kõrval tähelepanu köidavad. Ma oleks kohe väga rahul kui ka vanker alati sõber oleks, kahjuks on 50:50 võimalus ühel hetkel siiski lohutamatult nutva lapsega tänavat mööda kodu poole liduda. Rõngaslina ei oska ma nii pisikesega kasutada ning eile Linalapsest ostetud pikas linas ei paista talle ka väga meeldivat. Kuid ma ei anna alla, tahaks ikka veidi rohkem liikuma pääseda. Oleme ise külalisi juba võõrustanud, samuti ise külas käinud. Kuigi viimase variandi puhul - ütleme nii, et ma olen juba mitmete sõprade magamistubadega põhjalikult tutvunud :) Aga ta on veel pisi ja liialt me teda ei taha traumeerida, kuigi temaga on külas üsna lihtne. Uudistab ja vaatab ringi, sööb ning teeb mõne uinaku.

Aga enne Luisa sündi ma siiski natuke kudusin ka. Üks tuunika ootab veel nööpe ja mõned asjad viimistlemist, kuid üks kampsun on meil juba kasutusel.

Juhend: Krentult, EN 01/2011

Lõng: Schachenmayr Nomotta Cotton Eco

Vardad: 3mm

Puuvillane kampsun jahedateks suveõhtuteks. Kui valmides tundus see nii tilluke, siis hetkel on see 1,5 kuusele Luisale veel õige pisut suur :) Aga talle on alles nüüd ka 56 nr riided parajaks hakanud saama. Kasutasin siin tekist üle jäänud Cotton Eco 3 tooni lõnga, kahjuks otsa ei saanud neist veel ükski. Kuigi võib tunduda, et tegemist on nii lihtsa kampsuniga, siis minul oli Krentu juhendist palju abi. E. Zimmermanni passe kudumise meetodit olen varem kasutanud Coraline kardigani kududes (pilte ei ole veel teinud, sest ei lähe hetkel rinnust kinni :) ), ja seetõttu mulle tundub, et villase lõnga puhul jääb tulemus parem. Puuvillast on raskem märkamatult seal varrukate all ilusasti kokku õmmelda külgedel kus venivad silmused veidi välja.

Ilmselt kõik teavad seda ringselt ühtlaste triipude kudumise nippi, aga panen siinjuures kirja igaks juhuks. Selleks, et saada nn jõnksuta üleminek triipudel:

* vaheta lõng ja koo esimene rida tavapäraselt

* tõsta teisel real esimene silmus ilma kudumata pahempidisel moel vardale ja koo rea ülejäänud silmused tavapäraselt läbi

* koo ülejäänud real tavapäraselt

Sellisel juhul jääb esimese silmuse veergu 1 silmus vähem kuid jõnksu ei teki (peenema lõnga või laiema triibu puhul) või on see vähem aimatav.

Aga selle tõestuseks, et me tasapisi üksteist oma igapäeva ellu integreerida püüame, lihtne liblikaga heegeldatud mütsike ja osa selle tööprotsessist :)

Lõng: Love Soft 8/4

Heegelnõel: 2,5

Luisa

25. mail kell 16.34 sai minust ema, meie pistütreke Luisa oli sündinud. Võimatu on neid tundeid sõnadesse panna mis mind valdasid, kui asetati rinnale see pisike 3180 kaaluv ja 52 cm pikk tüdrukuke.

Kuigi sünnituse pikkuseks läks kirja hirmuäratavad 23 tundi ja 55 minutit, ei jätnud see sündmus mulle ühtegi negatiivset emotsiooni. 24. mai õhtul kell 21.30 olime ITK vastuvõtus, valude vahega 4 minutit ei julgenud kauem kodus olla. Õige pea jõudis kohale ka minu ämmaemand Kadri Vinkel, kelle kohta mul ei jätku kiidusõnu, ta on lihtsalt parim. Nii toetava ja rahuliku inimesega olin vaid võimeline selle kõik üle elama nii, et mälestus on pigem helge. Kui kogu pika valutamise tulemus oli kell 14.00 ikka veel väga kesine, nõustusin Kadri soovitatud epiduraaliga ja san isegi 1 tunni magada. Õigel ajal tehtud epiduraali ja stimuleeriva tilga tilga tulemusel oli meie tütar vähem kui kahe tunniga sündinud :)

Koju saime alles laupäeval, kuna kahtlustatud kollasuse tõttu võetud põletiku proov oli pisut kõrgem. Õnneks laupävaks oli see alanenud, ninge meid lasti koju. Täna käisime veel kordusanalüüsi andmas, ning nüüdseks on see näitaja täielikult normis. Meiel on väike probleem ka kaaluga, kuna tänaseks näitas kaal lastearsti juures 2974 g, mis peaks nüüdseks olema juba kõrgem. Imetamisnõustaja juures selgus, et meie laps ei saa piisavalt piima kätte ja peame kuni neljapäevani veel lisatoitu juurde andma. Nüüd järgime hästi kindlat rutiini ja stimuleerime igati piimateket, loodetavasti saab väikseke piisvalt turgutust ja suudab siis ise paremini süüa. Lisatoidu andmise õpetas imetamisnõustaja selgeks vaid Allanile, kes on üldse nii suureks abiks ja toeks, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ilma temata toime tuleksin.

Aga kõik maailma probleemid tunduvad nii tühised, kui su kõrval või süles nohiseb üks imehästi lõhnav armas beebi. Vaatame teda, suutmata uskuda, et tõesti on tegu meie tütrekesega. Maailmas pole ühtegi võimsamat tunnet!