Kuhu beebi kadus?

Igatahes meie majas küll enam ühtegi pole. Kuidas sa nimetad beebiks kedagi, kes oma kahel jalal toast tuppa tatsub, toimetab ja vahetpidamata nende toimingute juures midagi seletab. Hästi, sellest jutust me enamust veel ei mõista, vaid emme ja atähhhh on sagedamini korduvad arusaadavad sõnad. Möödunud 11 kuu jooksul on meie oma kodus ja meie endi silme all sirgunud üks pisikene tüdruk, kel omad soovid ja tahtmised ning tohutu huvi teda ümbritseva maailma vastu. Iga päev kätkeb endas omajagu rutiini, kuid samas jälle midagi uut ja esmakordset.

Nagu kõndima hakkamine. Kolm nädalat tagasi tegi ta oma esimesed kaks arglikku sammu, et jõuda suure lemmiku - puidust käruni. Ja siis ta harjutas neid sammukesi tasa ja targu, ikka iga päev mõned korrad, mõned sammud. Kaks nädalat harjutas ja siis eelmisel teisipäeval hakkas juba 10-20 sammu kaupa astuma. Häda oli selles, et lõpp kiskus väga kiireks ära ning siis tuli käed ette lükata ja esimesele ettejuhtuvale objektile naerdes viskuda. Nüüd pühapäeval otsustas ta, aeg on küps, hakkan kõndima. Ja nii ta kõnnibki meil siin, käpuli visatakse vaid siis kui mingi pättus silmapiiril terendab ja ta oma arvestuse kohaselt jõuab selle enne ära teha kui mina keelates jaole jõuan :) Aga täitsa kiiresti juba kõnnib, mitte aeglaselt ja ettevaatlikult nagu algajale oleks ehk kohasem. Eks see uljus eile ühele põsele sinise kriimu kokkupõrkes terava seinanurgaga ja lõuale punase kolmnurkse armi ühe sahtlinurgaga tekitas. Saan aru küll, et selliseid asju ilmselt juhtub veel, aga ikkagi oli nii kole paha tunne, et emana ei suuda neid komistamisi ja vigastusi ära hoida.

Vastu ööd nostalgitsema pani Luisa ühe sõbranna homne (nüüdseks kellaajaks juba tänane) 1. sünnipäev. Täitsa lõpp, kuidas see nüüd nii läks. Alles need pätud ju sündisid ja juba saavad aastaseks. Nii armas ja samas natuke kuidagi kurb ka. Et kus see minu beebi siis nüüd jäi? Õnneks meil 1 kuu veel aega tähtsa sünnipäevani ja seni annab kaissu pugev nohisev pisike piiga nendel hetkedel veel täitsa beebi mõõdu välja ;)

Soe kampsun Luisale

Talv hakkab oma kohta kevadele loovutama ja mina sain Luisa alpakavillase kampsuni valmis. Milline ajastus :) Õnneks ma oskasin taolist asjade käiku ette aimata ja kampsuni suuruse valikul sellega arvestada. Vähemalt sügisel peaks veel kindlasti paras olema, ilmselt järgmisel talvelgi.

Ma ei ole eriti mitmevärvilisi pindu kudunud ja see pahemal poolel õige lõngajooksu pikkuse jätmine oli täitsa harjutamist nõudev. Eriti kui sattusid ette read, kus iga 10 silma järel alles tooni vahetada tuli. Esimese katsetuse pididn üles harutama, liigselt kiskuma kippus jääma. Teisel katsel tegin keeru iga kolme silmuse järel ja selle tulemusel nägi nii pealmine kui ka tagumine pool hoopis viisakam välja. Aga nii ma siiski kududa ei suuda, et üks lõng jookseb ühel ja teine teisel sõrmel. Seega suurt pinda ma mitme värviga kuduma ei hakka. Lapse kampsun aga on täitsa paras näpuharjutus.

Kampsun on tänu lõngavalikule piisavalt õhuke, et jope alla mahtuda ja samas soe. Sobib teksadega ja kleidiga, ning on roosa :) Mul lihtsalt oli seda tooni lõng kunagisest ajast kodus ootamas ja ülejäänud sobivad toonid tõin poest juurde, et natuke nagu lõngavarusid vähendav projekt.

Juhend: Drops

Lõng: Filcolana Indiecita 4142 (roosa), 243 (tumepunane), 100 (valge), 401 (hall)

Vardad: 2,5mm

Nööbid: Käsitööjaam

Nüüd on viimane aeg suviste kudumite juurde asuda!

Roosa, nii roosa

Ma olen juba mitu head aastat piilunud Malabrigo lõngu ja õhanud nende järele. Kunagi sügisel sattusin aga lugema ühte blogipostitust, kus koostellimisega neid toredaid lõngu soetama asuti ning ei suutnud sugugi võimalust kasutamata jätta. Valiku protsess oli aeganõudev ja keeruline, oi kui keeruline. Tahaks ju kõike aga peab piirduma vähesega. Tellimuse sain siiski tehtud ja milline rahulolu mind valdas, kui kotitäis varandust minu valdusesse jõudis. Oi kui imelised, pehmed ja siidised lõngade vihid need olid. Esmalt ainult vaatasin ja silitasin teisi :)

Idee: Just Enough Ruffles, Laura Chau

Lõng: Malabrigo Yarns Merino Worsted, Pink Frost ca 150g

Vardad: 5mm

Merino Worsted sai tellitud eesmärgiga saada salliks minu kaela ümber. Parim valik tundus olevat Laura Chau satsiline sall, disaini lihtsuse tõttu ma mustrit siiski ostma ei kippunud. Vabandused disaineri ees! Aga asi millega ma ei arvestanud, et ripskoes äär hakkab alla keerduma. Ei aidanud viimistlemine ega nõelte all venitamine, rullub alla nii mis kole. Ja mu suur rõõm sallist on puhta kadunud. Nii head lõnga aga ei saa ju ometi kulutada millelegi, mis 100% rõõmu ei valmista. Kuigi veel kahtlen pisut, saab suure tõenäosusega see sallike üles harutatud ja ülejäänud 1,5 vihiga millekski hoopis toredamaks kootud.

Juhend: Starflower, Eveli Kaur

Lõng: Drops Polaris, powder pink, ca 150g

Vardad: 9mm ja 10mm

Nööp: Käsitööjaamast

Aga enne kui ma sallis pettuda jõudsin, sai see omale seltsiks heleroosa bareti. Soetasin eelmisel kevadel 2 tokki puuderroosat Drops Polarist, millest pidi Krentu Starflower müts saama. Eks neid milleksi saama pidavaid lõngu on mul mitu kastitäit, kuid hilissügisel ilmunud Eveli südantsoojendav raamat lihtsalt ei lasknud mind oma lummusest enam lahti ja müts sai valmis. Mul tuli õnneks kahest tokist ilusti välja, kuigi ehmatusega avastasin, et raamatus oli sama lõnga ette nätud pool tokki enam. Müts mulle meeldib kohe väga! Kodutänavatele lapsega jalutama minnes panen küll midagi palmikulist pähe, kuid "linna" minnes langeb valik kõige sagedamini õrnroosa bareti kasuks.

Diivanidilemma

Kui eelmisel korral leidsime Allaniga õige kiiresi ühise meele, siis seekord ei tea kumbki mida ta õieti soovib aga teise pakutud variant ka kindlasti ei sobi :) Ehk me peame tuliseid arutelusid teemal diivan(id).

Allan soovib kahte ja mina jälle ühte suure lahtise nurgaga. Allan soovib paigutada neid vastamisi, mina oleks äärmisel juhul nõus paigutama neid (kui üldse kahega nõustun) nurga all. Ja nii edasi. Ühisel nõul olema selles, et materjaliks on kangas.

Ja teine suur dilemma on hind. Eelmisesse korterisse ostsime suhteliselt hinnalise diivani, mille meie armas kass ribadeks tõmbas. Väga kahju oli tegelikult ning vihaseks ajas ka. Aga mis me nüüd teeme. Hing ihkab nt Belluse suletäidisega suurt, mugavat ja pehmet diivanit ... aga kui see elukas jälle oma vanad kombed käiku laseb? Vaagime siin nii- ja naapidi ning oleme jõudmas kokkuleppele, et mõtleme viisaastaku plaanis ja ostaks seekord järgnevateks aastateks mingi soodsama variandi. Ehk muutub vananedes kass ka pisut mõistlikumaks ja mõne aasta pärast soetaks uue. Igatahes läks mõte kohe Ikeale. Ja nüüd küsimus laiemale ringile, on kellegil kogemusi Ikea diivanitega?

Ma ei hakka kokku lugema, mitu korda selles postituses on kasutatud sõna diivan, aga ma näen juba unes neid mõnusaid istumisaluseid. Kott-tooli maitse on lihtsalt nii tugevalt istmiku küljes kinni :)

Juba veebruar või?

Juba teist aastat jääb mul jaanuari kuu blogimises vahele. Kuhu ma nii küll jõuan... Aga oleme siiski kõik kenasti elus ja terved ning kirjutamast ei takista küll miski muu kui laiskus.

Tegelikult oleks mul hädasti vaja fotograafi, sest mitte ühtegi kudutööd ei saa näidata kui keegi neid ei pildista:) Ikka tahaks ju omaniku (kelleks reeglina olen mina ise, loomulikult) seljas-peas-kaelas tehtud pildiga edvistada. Õhtud on veel liiga pimedad ja nädalavahetus möödub nagu poleks olnudki. Luisa ka ei ole minuga kuigivõrd ühte mõõtu, seega ei saa modelliks kasutada :)

Aga söögist tahtsin küll kirjutada. Eelkõige sellest, kuidas mu kallis tütar minu kokakunsti kuigivõrd kõrgelt ei hinda. Milline nöök mulle, kes ma suure suuga kuulutasin, kuidas purgitoidud minu lapse laual domineerima ei hakka. Viimaste nädalatega on tulnud taoline pööre, et ma võin ise oma kõrvitsa, brokoli ja mis iganes püreesid süüa, Luisa võtab mõned ampsud ja hakkab siis oma söögitoolis väänlema ja hädaldama. Muutes poosi ja asukohta saab veel mõne hädise suutäie söödud ja siis on kõik. Aga annan talle Gerberi küüliku või kalkuni rooga köögiviljadega või Ellas Kitcheni veiseliha kartuliga ja brokolit pirni ning hernega - no võikski sööma jääda. Ja ma olen ostnud ikka mahedat veiseliha ning seda siis pisikeste "frikadellidena" sügavkülma varunud. Täitsa kahju kohe. Loodetavasti see on vaid hetkeline tagasilöök ja preili minu toitu tulevikus siiski sööma soostub. Iga kuu minisünnipäeva tähistamiseks tehtud tordid pakuvad talle küll kord korralt aina rohkem huvi. Paraku neid me veel talle ei paku :)

Ahjaa, eelmisel nädalal saabus lõpuks palavalt igatsetud köök. Selle puhul kutsusime pühapäeva õhtuks lausa sõbrad külla, et ma saaks oma küpsetamistuhinat kellegi peale välja elada. Küll on ikka mõnus. Ja nõusid peseb nüüd masin ja ma ei pea enam vannitoas mustade kruuside ning taldrikutega möllama. Selle pildi taustal paistev "köök" on nüüd möödanik :)

Kiire aastalõpu kuduülevaade

Eile õhtul kirjutatud soov läkski täide :) Meil siin maa valge ja nii mõnus pehme oli hommikul vankri järel astuda, üksikud lumehelbed tiirlemas vaikselt krae vahele.

Paneks kirja ka mõned kudumi-pudinad, enne kui uus aasta saabub. Väga nõrgalt olen esinenud sellel aastal, see-eest aga sai rohkesti lõnga kokku ahnitsetud :) Et ikka tulevikus millest kududa oleks.

Lõng: Mirasol Yarn Sulka, ca 2,5 tokki

Vardad: 6 mm & 8 mm

Madlil oli sünnipäev augustis kuid ühe osa oma kingist, ehk mütsi, sai ta kätte nüüd detsembris. Vot nii produktiivne olen. Ma lasin tal oma rikkaliku mütsivalikut proovida ja valik langes Star Crossed Slouchy Bereti kasuks. Üldse tundub see üks tore müts olevat, sest mitmed teisedki on mu mütse proovides just selle oma lemmikuks tunnistanud. Ja see "suur poiss" nendel piltidel on seesama imearmas beebi, kes eelmise suve lõpul oma tekikesega mu blogi kaunistas :)

Põlvikud Luisale. Geniaalselt lihtsad ja samas nii lahedad, väga kantavad pealegi. Ühedki teised sokid pole seni veel nii palju kasutust leidnud kui need villased põlvikud. Originaalpildid Ravelrys olid sellised mittemidagiütlevad ja ma ise pole ka varem põlvikute peale tulnud, alles Vilma vahvad põvikud oma tulevasele beebile köitsid mu tähelepanu. Ja ma sain esimest korda kasutada ka oma 10cm pikkuseid KnitPro sukavardaid (mis mul küll ometi arus oli neid nukuvardaid soetades). Ja avastasin, et beebidele kudumiseks kuluvad täitsa ära sellised, hetkel on juba Luisa kampsuni varrukad nendel varrastel.

Idee: Super Baby's Knee Highs

Lõng: Hjertegarn Mini Vital ja Steinbach Wolle Golden Baby

Vardad: 2,25 mm

Ja siis veel ühed pisikesed kindad, mis said mütsi-sokikeste komplekti täienduseks. Hetkel on kindad küll veel ainukesed, mis parajad, nii müts kui ka sokid juba lootusetult väikeseks jäänud. Kindad on hästi lihtsad, sooniku osasse lisasin kontrastiks teiste asjade puhul kasutatud punasekirjut Angels & Elephants villast lõnga.

Lõng: Steinbach Wolle Golden Baby

Vardad: 2,25 mm

Nii, nüüd võib uus aasta tulla.

Sellest aastast veel

Ei saa ikka minna uude aastasse nii, et selle aasta jutud veel jutustamata. 2011 jääb kõige tagasihoidlikumaks blogiaastaks mu ajaloos, kuigi ainest on rohkem kui iial varem.

Päevad mööduvad kiiresti ja õhtutega on nüüd selline lugu, et neid mul enam eriti ei ole :) Minu öine kuldmagaja on viimase 2-3 kuu jooksul teinud kannapöörde ja naudib nüüd õhtusi söömismaratone ja öösel vudib mööda voodit ringi ja lisab aegajalt ka mõned jututunnid meie uneaja sisse. Kui ma öised söötmised elan kenasti üle, siis igaõhtune magama saamine on küll pisut kurnav. Luisa uinub, kuid niipea kui olen kõrvalt läinud, annab märku, et tulgu ma nüüd ikka tagasi. Ja nii ma käin magamistoa vahet mitu korda ja lõpuks annan alla ja poen koos temaga teki alla tuttu. Õhtune "oma aeg" ongi midagi sellist, millest hetkel kõige enam puudust tunnen. Aga mis seal ikka, küll see jälle olema saab, kunagi :)

Alates novembri algusest elame me nüüd oma uues kodus ja vaatamata mõningastele ebamugavustele on ikka mõnus. Kõige enam ootan köögi saabumist. Eriti kurb on jõuludel ja aastavahetusel olla korraliku kokkamiseta, kuid vähem kui kuu on veel oodata jäänud. No ja kott-toole ei taha minu tagumik küll vist enam eales näha, kui ükskord diivanid meil taas olema saavad siin. Soolaleivani läheb igatahes veel üksjagu aega, enne peame oma vana korteri ka müüki panema, mis omakorda seisab mõningase remondi taga, mille jaoks meil aega napib. Kõige positiivsem on aga see, et Luisa magab nüüd kaks korda päevas väljas terrassil suurima mõnuga ning ma jõuan päeval nii mõndagi ära teha. Seetõttu ma väga karmi talve ei ootagi, sest toas magamine ei sobi minu preilile mitte.

Luisa esimesed jõulud möödusid Lõuna-Eestis, koos vanavanematega. Oli jõuluvana, palju armsaid inimesi, heldelt kinke ja ohtralt süüa. Esimese jõulupüha hommikul oli Põlvas isegi veidi lund maas. Sel aastal võtsime aja maha ja ei sõitnud ka nii palju ringi kui varem, seetõttu jäi aega ka lihtsalt olemiseks ja pühade nautimiseks.

Aasta viimase õhtu veedame koos oma pisikese perega omas kodus. Tort homseks on juba valmis ning võileivarull saab ka kohe hakkama pandud. Ainult natuke lund kuluks veel ära :)

Isevalmistatud kingitused on toredad

Mu ema on teinud paljude sõprade ja sugulaste beebidele lapitekid kingituseks, ka Luisa sai vanaemalt oma teki millel mängida ja lihtsalt pikutada. Seda viimast tegevust küll eriti sageli enam ei harrastata peale keeramise ja tõugu moodi roomamise oskuse omandamist. Tekk on nii usinas kasutuses, et jõudnud juba pesuski ära käia, kuna peale sööki on ilmtingimata vaja ju ennast kohe kõhuli keerata :)

Mu täditütre tütar õmbles Luisale karu :) Mõmmik on pehmest flanellist ja täpselt sama pikk kui Luisa sündides. Karu kleit on minu ema kunagise kleidi kangast. Luisa absoluutsed lemmikud on looma kõrvad, need on alalõpmata märjaks lutsutatud, ning karu nägu paneb lapse naeru lagistama :)

Ja nädalavahetusel sai Luisa omale väga vahva linnuperekonna. Kellelt muult kui Kajalt :) Linnukestel on erinevast materjalist sabatutid ja vildist tiivad ning nokad erinevate tekstuuride katsumiseks. Linnukesed haaratakse hoobilt pihku ja topitakse suhu, nagu eranditult kõik mis kätte satub :)

Kaksi kodus

Tänasest jääme neljaks päevaks Luisaga kahekesi. Allan on Saaremaa Rallil tööasjus ja meie nüüd puhta omapead linnas. Pole seni veel nii pikalt ise pidanud hakkama saama :) Ikka on hea kui keegi teine pakiruumist turvahälli rattad välja sikutab või õhtul vannitada aitab. Või poes üks last ja teine ostukäru lükkab. Ei tea kas teistel ka selliseid hakkama saamise kahtlusi on olnud, või olen selline hädine eksemplar :) Nii hea on õhtul teise täiskasvanuga päeva muljeid jagada ning mõneks ajaks laps isale sülle torgata ja ise hetkeks hinge tõmmata. Tegelikult ma ei kahtle, tuleme toime kenasti. Päevad peavad olema vaid sisustatud, kui kodus kõik need päevad passida, siis vist veniks aeg väga aeglaselt.

Pealegi igav meil ei hakka. Nüüd kui Luisa ennast seljalt kõhule on hakanud pöörama, tuleb teda järjepidevalt nõudliku pahandamise peale tagasi selili pöörata :) Ja need hääleharjutused, omg, sellised detsibellid, et võtab kurdiks hoobilt. Väidetavalt on nüüd selge, mis laps minult pärinud on :)

Ma pean nüüd valgemat päeva ootama ja mõned kudumi-pudinad pildile jäädvustama. Midagi märkimisväärset mul teha ei õnnestu, aga natuke juba hakkab looma. Kui nüüd kõik hästi läheb, siis ehk lähitulevikus saab lapse ka õue magama jätta ning mulle eraldub sellega seoses pisut rohkem aega. Väljas on meie preili nimelt nõus juba mitmetunniseid unesid tegema, ei jaksa enam ära jalutada. Aga kõndimise ja käru lükkamise ajal ma paraku kududa veel ei oska, ning siia välja magama jätta last ka kuhugi pole :)

Mitte ei raatsi magama minna...

...mõnikord kui Luisa juba nohiseb ja Allan on ka voodisse ära läinud. Need üürikesed hetked, kui ma ainsana veel üleval olen, kodu on vaikne ja ma lihtsalt olen. Oi,oi kui harvaks need on jäänud. Ma ei teadnudki varem, et emaks olemine sedavõrd isetuks võib muuta, kuid rõõm selle pisikese tegelase olemasolu üle on kõike korvav :) Need pehmed ja soojad käekesed ning siidine musitama kutsuv pealagi, ahh... midagi mõnusamat pole olemas.

Nii palju oleks kirjutada, kui vaid raatsiks neid üksikuid hetki siin veeta. Me üritasime äsja meenutada, kuidas see esimene kuu meil välja nägi, kuid juba hakkab kõik unustustesse hõlma vajuma ning üha raskem on meenutada mõne kuu tagust aegagi. Peab kiiresti tegutsema ja olulise üles täheldama. Ühte sõbrannalt kingiks saadud beebiraamatut ma üritan ikka täita, kuid piltidega on küll viletsad lood. Peab korrastama ja photoshopist läbi laskma, muidu ühel hetkel ei käi jõud enam üldse üle.

Hetkel on tähtsaim päevakorra punkt leida uus kodu. Väga kitsaks hakkab siin jääma. Pealegi on Luisa ööune algus nihkunud juba ca 20.30 peale ja nii vara hämaras korteris kikivarvul ringi hiilida pole kuigi mõnus. Meie avatud planeering uksi magamistoale ette pole näinud, seega isegi teleka vaatamine on talle häiriv. Algselt oli plaan oma korter enne maha müüa ja siis edasi vaadata. Kuid kuna meie nõudmistele vastavat ja hinnalt sobivat uut kodu pole sugugi lihtne leida, siis peame esmalt hoopis uue soetamisega tegelema. Õnneks on mul armsad vanemad, kes omavastutuse osas nõus seniks õla alla panema ja meid heal meelel aitavad. Muidu läheks keeruliseks. Eks see suur eneseületus oli, täiskasvanud inimestena oma vanematelt abi paluda ja tore kui abi osatakse anda küsijaid roomama panemata ja oma heategu igal sammul meelde tuletamata. Me loodame, et suudame Luisale ise samasugust kindlat seljatagust kord pakkuda, et ta julgeks alati oma ema ja isa poole pöörduda, teades, et me iial talle selga ei pööra. Hetkel on muidugi lihtne, tema heakskiidu ja maailma armsaima hambutu naeratuse ära teenimiseks piisab vaid talle otsa vaatamisest :)

Et mitte seni siin nelja seina vahel lapsega kodus mitte liialt ära manduda, käime temaga õhtuti massažis ja ujumas. Ujub küll Allan lapsega, sest õhtuti pääsevad Pelgus vaid isad basseini, päevaseks ajaks puudub mul jällegi auto. Järgmisest nädalast tahaks Ema ja Lapse keskuses beebide võimlemises käima hakata. Ning muidugi on tore külas käia ja ka ise külalisi vastu võtta :) Ka vankristreik on meil ka õnneks unustatud, ning võib pikki tiire väljas teha, mida me meelsasti ära kasutame.

Ja kuna seni pole veel ikka päris selge isegi linnaosa, kus me tulevikus elama võiksime hakata, siis pole meie laps veel ühegi lasteaia järjekorras. Tea, kas enne kooli on enam lootustki nüüd :) Reedel ootavad meid taas kaks korterit Nõmmel. Esialgu oli plaan vaid kesklinna või Kalamaja kandiga piirduda, kuid ühel nädalavahetusel leidsime ennast isegi Jüris ühte ridaelamut vaatamas :)