Viimase sessi eel

Kui ma 2001 EPMÜ'd lõpetasin, mõtlesin, et tuleb pikem vahe koolis käimisele. Lõpp oli lihtsalt nii kaootiline, et enne lõputöö tähtaega olin kolm ööpäeva järjest magamata ja tööd köitma minnes täiesti zombi valmis.

Aga kõik halb ununeb! Nii, et juba aasta pärast oli hirmus isu midagi veel õppida. Magistratuuri oma eriala õppima minna ei olnud mõtet, kuna päevagi selles valdkonnas töötanud ma ei ole. Töö on olnud seotud ikka vaid finantsvaldkonnaga ja selles vallas end pisut harida ma otsustasingi. Ja taas kord hakkas Tallinn - Tartu marsruudil hõõrumine pihta, seekord sihiks TÜ.
Vahepeal olen ennast ikka päris mitu korda mõttes neednud selle otsuse eest - oli siis vaja jälle enda kiusamisega pihta hakata? Lõpuks ometi oli ju koolitamine läbi ja vabadus oma aja üle ise otsustada ja nüüd olen jälle kooli ori, urrr...

Aga hetkel, kui viimane sess ukse ees, tekivad juba ka esimesed heldinud mõtted. Tagasi vaadates on ju päris tore aeg olnud ja tarkust ka vast ikka natuke juurde tulnud ;) Aga jah, kaks eksamit ja üks kursusetöö veel lahutavad mind sellest õndsast ajast, mil kõigi ainetega lõplikult ühele poole on saadud. Lõputöö jääb küll järgmisesse kevadesse aga selle võin vabalt töökohavahetuse kraesse kirjutada, kahel rindel ei oleks jõudnud lihtsalt rabada, ilma, et kumbki pool kannatanud poleks. Õnneks leidub veel teisigi kes järgmisel kevadel minuga lõpedada plaanivad, õigupoolest ca 50 tudengist vist nii 10 sellel kevadel lõpetavad. Tublid on, ei ole midagi öelda :D

Aga nüüd õppima (kuigi eks Suurel Reedel see vist väikene pühaduse teotus on). Veel viimane pingutus ja võin minagi vabalt kevadet nautima hakata ...

ja lõppu veel ei paista .... või siiski

Sellel aastal on mul sünnpäevatamine küll õige pikale veninud. Esimene pidu sai peetud juba 17.märtsil vanemate juures koos sugulastega ja nüüd viimane peaks toimuma 6.aprillil koos endiste töökaaslastega. Siia vahele on mahtunud üks eriti raju kodune pidu sõpradega ja päris mõnus pubitamine koos Allani sõpradega vanalinnas.

Mulle tohutult meeldib külalisi vastu võtta, loodetavasti saan ma kunagi endale suure ja avara maja kus igal nädalavahetusel keegi läbi astub. Hetkel on meie pool käivate sõprade jaoks argumendiks saun kuigi ruumi just palju (36 ruutmeetrit) pole - aga häid lambaid mahub ju palju ühte lauta ;) Ja mis me siis tavaliselt teeme meie juures? Saunas käime, lobiseme maast ja ilmast, vaatame mõnda lahedat filmi, mängime mänge.... jne. Sünnipäevaks sain Riinu ja Priidu käest uue mängu kah, Maailma Imed, üsna raske aga panebki ajusid ragistama. Peame nüüd Allaniga vist õhtuti harjutama hakkama, et R & P mängides jänni ei jääks.

Tänu sünnipäevale on ka raamatukogu pisut täienenud, osa kingiks saades, osa kinkekaarte realiseerides ;) Mõned neist siin ära tuues :

Capote

Mulle see film meeldib, väga. Philip Seymour Hoffman on Truman Capote'ina lihtsalt imeline, minu jaoks kadus filmi vaadates piir näitlemise ja tegelikkuse vahel, nii tõetruu oli see kehastus.

Nii umbes aasta tagasi lugesin "Külmavereliselt ", õudne ja kaasahaarav. Nii imelik kui see ka pole valdas mind raamatut lugedes kaastunne Perry Smith' vastu, imestasin ise ka kuidas Capote teda kujutanud oli, et sellise teo korda saatnud inimene nii sümpaatne võis tunduda. Film selgitas nii mõndagi, tema lähedus Trumaniga... eks selle mõju on aimatav ka raamatus kuigi kindlaid tõendeid sellele seni ei olnud minu jaoks.

Huvitaval kombel ei avaldanud tema Hommikueine Tiffanys minule nii sügavat mõju, kuigi viimast just tema tähtteoseks peetakse. Filmina samas väga nauditav, kindlasti ka tänu Audrey Hepburnile. Olen endale soetanud ka tema romaani Rohukannel mis alles ootab oma aega riiulis. Hetkel ei taha ma aga midagi Capote'ilt lugeda, naudin veel filmi lummust kuni seda jätkub.

Minu muffinitegu

Ei saa just väita, et ma eriti usin küpsetaja oleksin. Õigupoolest mulle küll meeldib toiduga mässata kuid mitte argipäevadel kui töölt koju jõudes on kõht nii tühi, et suuremal kokkamisel poleks mõtet - selle ajaga kui midagi valmis saame on näksimine juba oma töö teinud.

Sellel nädalavahetusel aga võtsin asja käsile ja otsustasin muffinite küpsetamise ette võtta. Reedel käisime Allaniga veel muffinipanni ostmas, et ikka kõik õnnestuks. Laupäeva hommikul hakkasin pihta, esmalt valmisid vaarikamuffinid ja nende küpsemise ajal segasin kokku singi-juustumuffinite taina. Huvitav on see, et kõigis retseptides on küpsemise ajaks antud nii 15-20 minutit, mina aga lasin julgelt vähemalt topelt nii kaua ahjus olla sest ettenähtud aja möödudes ei paistnud need küll veel kuigi küpsed välja.

Igaljuhul tulemus oli tegu väärt - jube head said nimelt. Õudusega vaatasin vaid kuidas päris kena kuhi muffikuid kahanes, jubedad söödikud nagu me kord oleme. Samas poleks ju mõtet midagi küpsetada kui keegi tehtud asju ei sööks, eks ole?

16.jaanuar

Nädalavahetus oli suhteliselt töörohke, õnnestus mul esimest korda ka laupäeval tööl olla. Jube kõhe on siseneda laupäevahommikul Liivalaia 12 hoonesse, kõik on pime ja vaikne. Ei ühtegi inimhinge, liftist ei välju kedagi kes sulle head päeva soovib ja ka ise võib sõnatult seekord väljuda. BIB'i kontoriruumid on kõik pimedad ja kerge kõhedustundega lähen oma kabinetti ja süütan tuled. Raadio mängima ja juba veidi "kodusem" tunne. Tegelt peakski vist laupäeviti tööl käima hakkam, aeg läheb lennates ja töö ka, kuna äripäevadel pidevalt helisev telefon võib su vahel lausa marru ajada. Laupäeval eksis kontorisse vaid kaks kõnet mille armulikult vastu võtsin.
Tegelt on see ka lahe, et kohviautomaat on vaid minu päralt, igahommikune järjekord ja sebimine selle ümber jääb ära ja võin rahulikult valida millist jooki toredal masinal lasen endale valmistada. Nõme vaid, et kakao eest peab plekki välja käima, mul nimelt pole kunagi siis vajalikku kolme münti kui silmanägemistäravõttev kakao isu peale tuleb.
Aga jah, plaanitud äriettevõtte rahanduse kodutööni ma kahjuks ei jõuagi sest kell saab enne pool kolm ja mul aeg koju minna.
Koduteel saan veel ühest putkast pikka aega otsitud heegeldamise ajakirja ja minu päev on seega korda läinud;)

Pühapäeval tegelesin oma kodutööga ja siis tulid Ganx ja Merike Kerttuga külla. Ausalt öeldes polegi viimasel ajal olnud eriti nädalat kui neid ei näe, kui õhtul tahtmine midagi mõnusat teha siis tavaliselt kõne ja jällegi õhtu sisustatud. Seekord siis oli saun meie juures, pühapäev möödus sellises mõnusas äraolemises. Naljakas on seegi, et söögieelistused on meil ka kuidagi sarnaseks selle ajaga läinud, eelnevalt kokku leppimata õnnestub praktiliselt samu asju mõlemal kaasa osta. Aga pole hullu, sinihallitusjuust ja jäätis kulub ju alati ära, eks ole?
Ahjaa, põhjus miks me sulanud jäätist pidime sööma peitus selles, et külmkapp oli ennast juba välja lülitanud. Kui Allan õhtu asja uurima hakkas ja avastas, et kork on välja lülitatud, laksas ta selle uuesti sisse ja siis käis üks igavene susin ja vusin ja särin ning suur pauk ning kogu korter oli pime. Laksas pealüliti kuskilt keldrist välja ja kuna me selle ruumi võtit pole ikka veel suutnud üles leida siis tuli Allanil naabrite heatahtlikusele loota ja seda jälle laenama minna. Koukisime siis asjad välja ja panime akna taha, nagu mingid vene pensionärid meil Mustamäe korteri aegu ümberringi tegid :)

Täna siis minu tubli mees mässas nende juhtmetega ja vahetas juhtme otsiku ja stepsli välja ja vähemalt esialgi asi töötab... Jääme lootma parimale