SKS

Eile õhtul kiirustasin veel enne Põlvasse sõitu postkontorisse, ootamas oli pakike Sõber Sala'lt :) Kui Allan üritas ääriveeri küsida, et ehk annaks esmaspäevani oodata, siis vaatasin teda vist sellise etteheitva näoga, et ta sõnagi lausumata suuna lasnamäe postkontori poole võttis.

Minu armas salasõber on teinud imeilusa salli, ma ei oska kohe öeldagi kui väga see mulle meeldib :) See lõng on fantastiliselt pehme ja sall nii mõnus ja soe, muudkui käin ja katsun seda. Ma võin üsna kindlalt väita, et heegeldatud, kuigi päris raske on selle lõnga puhul tehnikat tuvastada. Õhtul ei saanud ma kohe arugi, et beezika salli keskosas jooksevad ka roosakad triibud, mulle väga-väga meeldib :) Ja pakist tuli veel välja koguni kaks üllatust - korvike pähklitega (jammi) ja mu lemmiklõhnaline küünal (vanilje, mmmm). Küll on mul kahju, et ma paremaid pilte oma fotokast välja võluda ei oska, minu mitte aparaadi viga kahjuks.

Ja nüüd tuleb piinlik osa, ma ei tea kellele ma võlgnen tänu nii armsate kingituste eest. Kuna kingitegija võiks pakil oleva aadressi järgi elada Mustamäel, siis erinevatest allikatest pärineva info põhjal äkki Elku või Jutupaun või Asti või.... Igaljuhul tahaks sulle öelda, kallis salasõber, et oled hakkama saanud väga kauni salli ja üllatustega ning teinud ühe teise inimese väga õnnelikuks :) Suur, suur aitähh sulle!

5 aastat

Täpselt 5 astat tagasi oli see päev, kui mina ja Allan tee teineteise juurde leidsime. Tundsime küll juba mõned kuud varem, aga just sellel päeval saabus ootamatu pööre (minu poolt) ja oligi nii. Olin siis just Tallinnasse kolinud ja eelmise pikaajalise suhte vintsutustest pisut toibunud, viimane asi mida vajasin oli uus suhe, eriti veel distantsilt. Aga järjekindlus viib teinekord siiski sihile ja nii me sellel aastal juba viiendat kooseluaastat tähistame. Päriseks (loe abielluda) pole minuga veel tahetud :) aga seda vist puht materjaalsetel põhustel, ei suuda mina oma unistuste puhul allahindlust rakendada. Kui juba siis juba nii, nagu hinges ihkan.

Ja uskumatu sai tõeks, täna ootasid mind sekretäri juures lilled, tumepunased pikad roosid, ma lihtsalt sulasin. Ei ole just tema moodi kulleriga mulle lilli saata ja romantilisi kingitusi välja mõelda. Elu on mõnikord ikka lootusetult ilus, imetore õhtu ootab mind veel ees:)

Autolugu

Mul pole veel mitte kunagi varem olnud täiesti uut autot. Eelmine kolmapäev aga sain sellise kogemuse võrra rikkamaks. Nädal enne seda läksime salongi ja tegime mitu tiiru ümber väljasoleva mudeli ja vaatasime siitnurgast ja sealtnurgast ja istusime sisse jne. Pool tundi hiljem väljusime sobiva pakkumisega ja 6 päeva pärast istusin juba oma uude nunnusse ja andsin gaasi :) Vot nii lihtsalt käib tänapäeval sõiduki omandamine.

Tänase päeva urr aga on see kivi, mis Lasnamäe kanalis esiklaasi lendas. Täke pole küll suur ja ka mitte eriti nähtavas kohas aga homme tuleb siiski kasko kahjukäsitlejate poole pöörduda. Urr, ma ütlen...

Fame ja Rahauputusest ka näpuotsaga

Seekord juhtus sedamoodi, et sattusin ühe nädala jooksul suisa kaks korda teatrisse. Tegelikult pole see väljend päris õige, ühel juhul oli tegemist Linnahalliga ;)

Teisipäeval käisime töökaaslastega Draamateatris Rahauputust vaatamas. Ükspäev tekkis meil selline tunne, et oleks vaja end oimetuks naerda ja etenduse valiku otsustas eelkõige sobiv õhtu leidmine. Mingit sügavat sisu ei oodanud meist keegi ja seatud eesmärgi täitis etendus 100%liselt. Ainuüksi Ain Lutseppa rollikehastus pani naerust vappuma. Lõbus ja tore oli. Pikemalt ei peatu, vana nali ka juba.

Neljapäeval käisin Allaniga Linnahallis Fame 'i vaatamas. Ma austan väga Jüri Naela ja tema tööd, aga... Iga kingsepp peaks vist siiski oma liistude juurde jääma. Kõik mis puudutas tantsu ja tantsimist oli lihtsalt suurepärane, aga muusikaline osa jättis minu jaoks küll soovida. Võibolla oli viga minus, aga ma ei saanud kahjuks aru mitte ühestki sõnast mis Tatjana Mihhailova e JZ Belle laulis. Sama lugu ka Danne Dahlin'i esitusega, arusaadaval põhjusel küll tema puhul, ta tantsunumbrid aga võtsid muidugi sõnatuks. Nele-Liis Vaiksoo on mulle varasemalt hästi positiivselt meelde jäänud, aga seekord nagu üritas kõva "karjumisega" tasa teha puudujääke hääle võimsuses. Positiivselt üllatas Kaido Põldma, ei oleks temalt nii head esitust oodatagi osanud. Minu kõrval istunud ca 11-12 a poisid läksid eriti änksi täis muidugi breikarite esituse peale, ise ka vaatasin imetlusega. Aga harva on minuga juhtunud, et ootan etenduse võimalikult peatset lõppemist, seekord nii oli. Lõpupopurii oli muusikalises mõttes parim. Kui ikka väga häid lauljaid (Kaire Vilgats ja Rolf Rooalu olid vinged) eriti võtta ei ola ja kõik näitlejad ka tantsima pannakse, siis välja kukkus just sedamoodi. Mina pettusin pisut, aga nagu öeldud, subjektiivne arvamus, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele. Kollase kiisu etteaste teenis ka korraliku aplausi:)

PS. Kellel Fame'i külastus veel ees, pange ennast soojalt riidesse. Meie etenduse vaheajal käis julgelt pool saali garderoobist omale mantleid ja jopesid toomas.

Õdus esmaspäev

Esmaspäeval kodus olla võrdub minu jaoks luksusega, mida vaid vahest väga harva endale lubada saan. Täna on see päev ja nii mõnus on. Nädalavehetusel oli ettevõtte üritus Rakveres, sealt koju sain alles pühapäeva lõunaks ja seetõttu maitseb üks lisa puhkepäev eriti magusalt:)

Hommikul tõmbasin ennast diivaninurka kerra ja sooja teki all, kohvitass käes algas minu päev. Minu suureks nõrkuseks on igasugused küünlad ja mida pimedam aeg meile jõuab, seda rohkem neid meie kodust leida võib. Ja juba hommikul süütan esimesed neist, pimeduse peletamiseks ei ole neid iialgi liiga palju. Kodus on nii õdus ja mahe vaniljearoom levib üle toa. Olen kudunud SKS projekti, imepehmet salli Novita Mammutist, vorminud Starsky valminud tükid ja õhtupoole kavatsen need kokku ka õmmelda. Ainult silmuste vardale korjamine kampsiku esiservade ja krae tarbeks ei pane mind vaimustusest kiljuma, selle töö võiks küll kellegile teisele teha jätta. No ja et mind siis päris luuserdamises süüdistada ei saaks, siis õhtusöögiks on Allanit midagi eriti maitsvat ootamas;)

Aga väljas sajab ja sajab, kahjuks mitte lund. Rakveres üllatas pühapäeva hommikul küll meid hotelli aknast avanev vaade lumise kirmega kaetud maapinnale. Eile õhtul olid mõned lumehelbekesed ka meie akna taha Tallinnasse jõudnud, tekitades minus juba lootust, aga ... Kodus on ikkagi mõnus:)

In Memory - Kissa

Aasta oli siis..., igaljuhul olin 10. aastane kui Kissa meie juurde elama sattus. Tõin vanematelt luba küsimata kassipoja koju lootuses, et tagasi ikka ei käsi keegi seda pisikest nääpsukest viia. Isa muidugi üritas küll karmi häälega öelda: "Tore, et meile näidata tõid, aga nüüd ole palun nii kena ja vii see kassipoeg oma klassijuhatajale ilusasti tagasi". Õpetaja kiisud tõepoolest kooli tõi ja lubas soovijatel need endale võtta, tagantjärgi vaadates äärmiselt tobe käitumine, aga siis olin ma ju kümnene ja väga vahva ideena tundud toona. Nii see Kissa meie juurde jõudis.

Vahepeal on möödunud 17 aastat. Selle aja jooksul on temast saanud elu nii loomulik osa, pereliiga sõna otseses mõttes. Mäletan, kui kolisime korterist ridaelamusse 14 aastat tagasi. Viimane koormatäis meie elu saabus uude koju vastu südaööd ja mõtlesime, et ei hakka kassi koos poegadega selle öise kolimisega traumeerima ja jätame nad selleks ööks veel vanasse korterisse. Uues kodus aga vaatasime kõik nõutult üksteisele otsa ja tundsime, et midagi olulist on ikkagi puudu. Sõitiski isa meie puuduoleva pere järgi, et võiksime esimese öö kõik koos oma uues kodus veeta. Loomulikult on ta hakkama saanud ka lugematute pahandustega, aga need kõik on olnud andestatavad ja ammu unustatud. Meie pisut pirtsaks ja isepäine, aga peaaegu alati kaisutamisvalmis kiisu, sellina ta juba kord on.

Nüüdseks kahjuks oli, sest neljapäevast saadik teda enam ei ole - meie hulgas- . Kolm nädalat tagasi käis ema temaga arsti juures kuna kass praktiliselt midagi enam ei söönud. Röntgenpilt näitas kopsukasvajat, mida Kissa kõrge vanuse tõttu enam opereerida ei olnud võimalik. Arst kinnitas käsi südamel, et valu ta ei tunne ja vägisi toita teda mõtet enam ei ole. Eelmisel nädalavahetusel olin Põlvas ja ei mäletagi, millal enam nii palju nutnud olen... Kui valus on vaadata armastatud sõbra vaikset hääbumist, tema veel lohutamas sind peaga õrnalt poksates ja silmis pilk, et ära nuta, mul polegi ju nii valus.... Kahjuks oli selleks nädalaks olukord niivõrd halb, et enam ei pidanud ka mu vanemad vastu. Tundus, et ta siiski piinleb, ei saanud enam eriti hingata ja ei olnud mitu päeva suutäitki söönud. Raske otsus tuli läbi piinava valu, nutsid nii arst kui ema... Ja mina Tallinnas. Ja minu viimasel ajal Põlvas resideeruv Ronja-kiisu käib mööda maja ringi ja otsib, otsib taga sõpra ja mängukaaslast. Kahjuks peab ta pettuma ja ükspäev ta taipab, et ei näe teda enam iialgi...

Neljapäeva õhtul süütasime tema mälestuseks küünla, midagi enamat teha pole enam võimalik.

Vogue Knitting

Nii, ma ei pidanud enam vastu ja tellisin endale ära. Täna kohe tundsin, vot kauem ei suuda edasi lükata ja ma kohe väga hädasti vajan seda ajakirja omale. Isegi see ei suutnud panna mind ümber mõtlema, et detsembris pidi Stockmanni ka müügile tulema. Nüüd ootan, ootan ja ootan...

Õuna-toscakook

Kuna meile maalt alati õunu kaasa antakse, peab nendega ka midagi ette võtma. Seda kooki ei ole ma millegipärast sellel sügisel veel teinud, kuigi eelnevatel aastatel on just see täielik lemmik olnud. Retsepti päritolu kohta ei oska kahjuks midagi tarka kosta, ilmselt kuskilt internetiavarustest on see minuni jõudnud. Aga õpetus on siis siin:

Õuna-toscakook

2 muna
1,5 dl suhkrut
50g võid
1/2 dl piima
2
dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g hapukaid õunu
1 tl kaneeli

Toscakate:

75 g võid

1 dl suhkrut

2 sl jahu

100 g mandlilaaste

Vahusta munad ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa sulatatud või, piim ning jahu-küpsetuspulbri segu. Sega ühtlaseks taignaks. Kuumuta ahi 200 kraadini. Laota tainas võitatud, 24 cm läbimõõduga koogivormi. Koori ja viiluta õunad, sega kaneeliga ning vala tainale. Kata vorm fooliumiga ja küpseta ahjus 20 min. Katte jaoks sulata kastrulis või, lisa suhkur, jahu ja mandlilaastud. Lase pidevalt segades korraks keema tõusta.Vala koogile ja küpseta veel 10-15 min, kuni kook on pealt kuldpruun.

Starsky ja muidujutud

Siin on minu väike lõngasaak sellest nädalast. Ehk siis on siin pildid kaks tulevast salli (üritan esimest korda akrüülist midagi teha, aga Mammut on nii ahvatlevate värvidega), rotisokid Allanile ja kingitus salasõbrale. Kaugemale pole ma kahjuks veel jõudnud, olemas lõng ja välja mõeldud tehtav kingitus, isegi muster on olemas :) Jõuludeks on kindlasti valmis, ma luban.

Hetkel on pooleli Starsky kampsun, praeguseks olen varrukate juures. Hoogu võttis oluliselt maha see, et pidin paremat esitükki kaks korda üles harutama. Ükskord Knitty süül, kuna ei olnud arvestatud mustriga ja seetõttu tuli palmikutega osa liiga ühte äärde. Ise ka ma ei märganud enne, kui käeaukude tegemisega olin lõpule jõudnud ja tundus kuidagi erinev vasakust esitükist. Olin õpetuse välja printinud mõni aeg tagasi ja nüüd vaatasin uuesti Knittyst järele ja seal on parandused praeguseks hetkeks sisse viidud. Teisel korral õnnestus mul kududa kuidagi tugevamalt, nii, et parem külg tuli vasakust esitükist ca 4.5 cm lühem. Urr, tõmbasin veelkord soonikuni üles. Lõngaks ostsin Alvita Incat 11 tokki, (a 100g=120m, 75% villa ja 25% polüamiidi). Loodetavasti tuleb välja.... Ostsin Tartu ja Tallinna Liannist kõik valge lõnga ära ja laos ka polnud neil rohkem, õpetuse järgi võib üks tokk puudu tulla. Samas oli peale esi- ja tagatüki lõetamist veel 5 tervet tokki, lets keep our fingers crossed:)

Ja juba kevadel alustasin Novita kevadnumbrist pärit soonikkardiganiga Novita Samos hallikasrohelisest lõngast. Lõpuks olen selle küll valmis saanud ja kokkugi õmmelnud, vaid lukk on veel puudu. Tegelikult on see mul juba vähemalt kuu aega tagasi ära ostetud, kahjuks pole ma seda ette suutnud õmmelda :( Ja ometi pidi sellest tulema suvekampsun, mida jahedamatel õhtutel hea peale võtta. Võibolla siis järgmiseks suveks :D

Iseendaga kuri

Ma ei mõista, miks mul on rumal harjumus iga kord poest midagi magusat kaasa haarata. Kuigi ma eriti shokolaadi ei söögi, kõidab see mind ometigi poeriiulitel. Eriliti siis, kui on tegemist mõne uue tootega. No nagu eile, korvi lendas Kalevi uus ploomi- ja küpsisetükkidega shoks. Nüüd seisab kapis (no vähemalt kümne omataolisega) ja ma eriti nagu ei tahagi, aga ometi pidin selle eile ostma. Issver, on mulle ikka kiikse antud. Pigem varuksin lõnga koju, kahjuks nõuab see suuremat hoiuruumi ja seda paraku eriti laialt käes ei ole.