Ostuhullu pihtimused - teenindusest Eestis

Viimaste päevade jooksul olen paljudelt tuttavatelt kuulda saanud kui kohutav on Eestis teeninduskultuur, tänase päeva kogemused panevad mind selle ümberlükkamiseks lausa blogima üle pika aja.

Alustasime puhkuse esimest päeva Simpsonite filmiga (väga lahe, soovitan kindlasti vaatama minna kui seriaal meeldib) ja ülejäänud päeva veetsime osteldes. Alustasime Foorumist. Timberlandi viisakas ja sõbralik teenindus küll ei üllatanud millegagi, kuid üldmulje oli meeldiv. Morganis ja Denim Dreamis olid juba lisaks eelnevale ka väga abivalmid ja asatundlikud müüjad, lugesid puha sõnad peale mis temperatuuril ja kuidas rõivaid pesta jne. Lush'is käis teenindaja meiega tervele sortimendile tiiru peale, näitas ja soovitas mida kuidas kasutada ja suutis isegi minu otsustusvõimetuse juures rahu säilitada. Otsisin kingitust sõbrannale ja vahetasin ikka mitu korda kogu valitud kauba välja enne kui ostmiseni jõudsin ;)

Kaubamaja - tavaline asjatundlik tenindus. Kui ühele särgile jäi turvaelemendi eemaldamisel väikene auk, juhtis müüja sellel kohe tähelepanu mitte ei pakkinud seda lihtsalt kotti ära. Olgem ausad, ma poleks seda ise ilmselt märganudki, võibolla peale esimest kandmist pesusse pannes, siis poleks seda aga enam tagasi viima läinud nagunii.

Ülemiste Your Face, kõige eelneva valguses tavaline. Kõigele pani punkti taas kord La Senza, selle poe eenindajate koolitamise pealt pole küll kokku hoitud, tuuakse vastavalt vajadusele teisi suuruseid ja püütakse abistada igal moel. Mulle meeldivad ka selle poe riietuskabiinid, nagu buduaar, pesupoele sobilik ja hubane. Ja ma naudin kuidas nad sinu valitud ostu siidpaberisse pakivad, tšekk eraldi pisikesse La Senza ümbrikusse ja elegantse liigutusega puistatakse veidi lõhnasoola kotikesse. Uhh, narr olen, aga mulle tõesti meeldivad sellised pisiasjad ning ilusasti pakitud ostud tekitavad hea tunde. Kodus oste lahti pakkides on tunne justkui oleks jõulud ;)

PS1! tegelikult ma ei ole ostuhull, lihtsalt täna kukkus välja nii, et peaaegu igast poes kus käisime, leidus midagi sobilikku.

PS2!Kõige vähem meeldib mulle pealetükkiv teenindus. Lee Cooperi poed on minu puhul näiteks välistatud. Seal ei tohi ühtegi asja pikemalt kui 3 sekundit vaadata kui juba müüja on platis ja üritab sind aitma hakata. Kui ütlen, et saan ise hakkama, on ta siiski juba minuti pärast jälle kohal. Kuidagi jube tüütu, kuna ma tunnen ise ka numbreid ja vajadusel pöördun ise teenindaja poole. Olen mitmel korral poest minema ka marssinud, kui müüja peale korduvatele kinnitustele et abi ma ei vaja, siiski rahu ei andnud. Ma arvan, et inimesele võiks ikka otsustamiseks ja valimiseks natuke aega ka anda, ei pea kogu aeg sabas jõlkuma ja aitama.

7 fakti minust

Tõeline faktimaania on blogimaailma on võimusesse haaranud, mind haaras kaasa Maarja ;)

Niisiis kirjuta endast 7 fakti ja anna samasugune kutse edasi 7-le blogijale.(Üks fakt võiks olla kutse saatjalt ja enda jaoks õigeks kohandatud)

1. Ma pean saama magada alati voodi paremal poolel (Maarjaga ühine fakt)

2. Mulle ei meeldi käia metsas seenel ja marju korjamas, sest ma kardan usse ja puuke

3. Ma ei jõua reeglina kodus hommikust süüa, võtan midagi kaasa ning joon kohvi alles tööjuures


4. Ma ei ole mitte kunagi haiglas olnud ja veeniverd võeti mul esimest korda alles 2 aastat tagasi (olen 28 ja sinnamaani oli see mu üks suurimaid hirme:)

5. Ma armastan kohutavalt raamatuid ja ostan neid palju. Raamatukogudes käin ka sageli, kuna kõike ei suuda ma ka parima tahtmise korral endale muretseda. Ja amazon.com on mu suur-suur sõber

6. Ma võin olla äärmiselt sentimentaalne ja piseimgi meeleliigutus võib pisara silmanurka tuua, kõigile ma oma seda külge ei presenteeri.

7. Ma suudan veeta tunde Kaubamaja või Stockmanni koduosakonnas, mul ei ole kunagi kahju kulutada raha kodu puudutavate asjade peale aga samas olen piisavalt mõistlik saamaks aru, et enne ei ole mõtet hakata muretsema kaunist serviisi 12'le kui mul pole isegi korralikku söögilaudagi, diivanilaud ei lähe arvesse ja meie väikesesse korterisse kahjuks suur söögilaud ei mahu

Fakte oma elust võiks välja tuua veel: Anniki, Muhv, Kajakas (korduvkutse ;)), Asja, Jaanika, Tiina ja Ampsak.

Kiiks-kääks

Et siis kiiksud jah? Anniki viskas kinda ja ega ma siis seda maha kukkuda ei lase ;) Mulle endale küll tundub, et ma suht kiiksuvaba inimene aga siiski, midagi ikka leiame.

1) kokkamises - kui ma süüa teen, siis pesen kõik nõud kohe ära. Et lusikaga segasin, siis kohe puhtaks; hakkisin noaga, kohe puhtaks; segasin kausis midagi, jälle ruttu pessu jne. No loomulikult kui kiire ja kõike kohe ei jõua, siis enne sööma hakkamist peab plats raudselt puhas olema. Muidugi võivad sellist kiiksu lubada endale vaid sellised üksikud isendid, kelle nõudepesumasinat kodus pole ;) Ja ma armastan sibulat ning juustu, need ei tohi iialgi mu köögist puududa.

2) majapidamises - ma vahetan iga päev köögirätikut, ei talu kui need jätavad kuivatades udemeid; kasutan vaid öko-kodukeemiat, osaliselt vist ka seetõttu, et mulle meeldivad ökopoed ja nendes müüdavad tooted ja neid aegajalt näppimas käia meeldib mulle ka; mind ärritab kui asju ei panna tagasi õigele kohale, ma ei viitsi igakord mööda maja taga otsida nt küüneviili vms.

3) muu vaba teema - ma kuulun ka sirgete voodilinede klubisse, alati kui Allan enne mind magama läheb, tuletab talle meelde, et voodilina olgu sirgu tõmmatud, muidu ma ei saa lihtsalt uinuda; kummuti jm sahtlid tuleb absoluutselt korralikult kinni lükata, kõige väiksemgi ebakõla segab mind ja ma pean minema seda kohendama.

Polegi nii kiiksuvaba aga päris Monk ka veel ei ole. Aga oma kiiksudest võiks pajatada Tiina, Jaanika ja Evelyn.

Jaanipäev

Seekord ei teadnud me kuni 22. juuni hommikuni mida Jaanipäeva õhtul ette võtta. Kuna meelierutavad pakkumised jäidki tulemata ja ise ka midagi käigupealt enam välja mõelda ei suutnud, otsustasime vaiksete perekondlike pühade kasuks. Sõitsime Räpinasse Allani vanemate juurde. Tuleb välja, et sellel aastal otsustasid päris mitmed meie sõbrad samalaadse ürituse kasuks.

Grillimisega tegime algust juba päeval, ilm oli lihtsalt nii ilus, et kõik tahtsid väljas olla ja miks siis oodata õhtuni pidutsemisega. Menüü oli meil vägev nagu alati sealses majapidamises. Alustuseks grillribid Allani isa specialmarinaadis, suitsutatud latikas ja angerjas värske omaaia salati ja kurkidega. Vahepeal värsked maasikad ja õhtul järgnes grill vol 2, seekord lõhefilee lõigud ja tofukuubikud prantsusepärases marinaadis, magustoiduks Allani ema tehtud rullbiskviit värskete maasikate ja kohupiimakreemiga. Ja õhtu jooksul tarbisin veel peaaegi terve pudeli VanaTallinna Shokolaadi kreemlikööri. Ei maksa siis imestada, et kaalunumber visalt allapoole liikumast keeldub.

Vahepeal jalutasime natuke ringi ka, ja palusime naabrite kaks kassi lahkesti meie peost osa saama, kuna nende pere sõitis jaaniõhtuks ka vanemate juurde. Olid teised nii üksi ja kurvad seal. Ja mingil ajal võtsid mehed nõuks vanaaja adraga Allani ema paar varajase kartuli vagu ära künda ;) Et siis natuke kasulikku sai ka tehtud.


Lõke oli meil ka, tegelikult paar Lapi pakku põletasime õhtu jooksul ära. Hästi ilus. Minu isa varub alati mõne paku ka jõuluks, siis lume taustal pimeduses lõõmavad need hoopis teisiti. Aga sobivad ka mahedasse suveöösse imehästi.


Ja täna käisme veel Põlvas minu vanemate juures ka natuke tähistamas, kuna igasugustel pühadel ja nädalavahetustel on mu helitehnikust isa alati tööl. Tegelikult on tal ka mitu muud ametit aga see on ainuke mis paneb meie peret pühi ja sünnipäevi pisut omamoodi tähistama. Aga selline kodune ja tore Jaanipäev oli meil kokkuvõttes.

Tasakaalustatud elu

Elus on kõik tasakaalus, hea ja halb ma mõtlen. Kui ikka pikka aega läheb aina hästi, siis loomulikult peab midagi juhtuma.

No ja täna Lasnamäe Postkontori juures sõitis Allan ühele piirdekivile lihtsalt otsa. Need sunnikud on sinna alles hiljaaegu tekkinud, eelmine kord igatahes veel polnud. Ja kuna sinna siis parkida ei saanud, lasi ta mu autost välja ja ise pani klõmaki ühest poolkerakujukisest kivist üle, nii, et see taolise manöövri tulemusel ilusasti masina "kõhu alla" jäi. Ma vaatasin tükk aega lolli näoga seda pilti, pöörasin selja ning astusin Postkontorisse, nii totter tegevus võtab lihtsalt tummaks, ei viitsi näägutada ka mitte. Kusjuures ei maksa arvata, et mees mingi autopede või rullnoks on, lihtsalt sujuva liigutusega tegi selle triki ära. Pärast kommenteeris ise ka, et ei saa aru mis tegi. No ja kaskol on see neetud omavastutus teatavasti, urr.

Juba varem päeval pani mind urisema inimeste absoluutne suutmatus tegevusi organiseerida. Kui ettevõtte kolimine on mitu kuud väldanud planeerimise tulemusel kavandatud kogu nädala peale ära jaotada ja siis enamus meie osakonnast täna juba Pärnu mnt'le ära kolitakse, siis loomulikult ei saadud seal serverid tööle ja inimesed läksid juba kella 13'st koju ära. Ja mina, kes ma alles homme pidin kolima, rabasin seetõttu täna koos ühe teise "õnnetuga" viie inimese tööd teha. Päeva nael tuli veel õhtul, et homme pole mingit lootust kolima hakata enne, kui telefonid-arvutid oma funktsionaalsuse on tagasi saanud, mille juhtumises ma eelnevale põhinedes üldsegi kindel enam ei ole. Seega minu kolimiselevus ja rõõm uue ilusa office üle on asendunud sujuvalt masendusega, veel üks päev meeletut tõmblemist ilma, et lõunalegi jõuaks.

Aga vaja nüüd vaid neljapäeva õhtuni vastu pida, siis saab Tallinnast jalga lasta. Reedel on meil selline tore sündmus nagu Allani ülikooli lõpetamine, vahepeal lõputöö tõttu lootusetuna tundunud etapp saab oma lõpplahenduse ja mul on selle üle äärmiselt hea meel ;)

Clapotis

õpetus: Knitty
lõng: Novita Cocos toon 807, kulus 370g
vardad: nr 5 ringvardad

Kõik need ilusad clapotised, mida lugematute blogide vahendusel nägema olen juhtunud, ei andnud mulle rahu. Nüüd on minul ka selline ;) Ilmselt oleks mul see sall juba palju varem olemas olnud, lõngavlik osutus hoopis kõige keerulisemaks ülesandeks. Sellel kevadel aga kui novita oma Cocos lõngaga lagedale tuli, vaatasin poes kohe, et vot sellest saab minu Clapotise-lõng. Üldiselt ma paellõngasid ei fänn ei ole aga see on natuke teistsugune. Aga kui veel ühe kuduma peaks, siis ilmselt valiks siiski mingi teise lõnga, et oleks pisut pehmem ja mõnusam.

Tegin seekord täpselt õpetuse järgi, nii laius kui pikkus on samad mis originaalil. Hirmus kaua aega kulus, natuke igav oli ka ja vahepeal ei viitsinud üldse edasi kududa. Aga valmis ta sai ja selle üle on mul küll hea meel. Kandnud olen wrapina, jahedama ilma korral hea ümber võtta.

Mina üksi kodus ning kaks Allanit ja tita

On harukordne nädalavahetus, mitte ühtegi kohustust ja üksi linnas. Allan sõitis eile lõunasse (loe Lõuna-Eestisse, selle mõiste alla lähevad meil Tartu-Räpina-Põlva) oma lõputöö tõttu, mis peaks kõigi eelduste kohaselt 21.maiks valmima ;)

Minu nädalavahetuse plaanid nägid ette: kudumine, kokkamine, lugemine, internet ja TV. Ja sellest kavast on ka kinni peetud, ei ole tõepoolest mitte millegi asjalikumaga tegelenud. Clapotise loodan järgneva nädala jooksul valmis saada, hirmus tüütu on seda kududa, vaid lõpptulemuse ootus kannustab mind motoorselt seda tegevust jätkama. Et jõud ei raugeks, valmistasin õhtusöögiks päikesekuivatatud tomatitega spagette ja hommikuköögis nähtud lehttaignasse peidetud viigimarja martsipani täidisega, kõrvale punane vein (Vina Albali Reserva 2001). Mõnus! Vaatasin kuidas sakslased superstaari otsivad ja lugesin blogisid, tellisin Amazon.com'st uue laari raamatuid (jälle!), kudusin ja enne magama jäämist (kuskil kella 2 paiku) lugesin ühe loo Hercule Poirot lühijuttude kogumikust. Mõnus ruudus!

Hommikul kuulsin Allanilt, et temal päris nii mõnus ei olnud. Sõber oli ka koos tütrega Räpinas ja siis nad kahekesi, mõlemad Allanid, kantseldasid ühte 2,5 aastast Kerttut, kuna emme Merike on tööreisil Türgis. Nende plaanid nägid ette ka pisut rummi selle toimingu kõrvale tarbida, eks vanavanemate juures on ikka hoopis parem lapsehoidmisega tegeleda. Õnnetuseks tõusis Kerttul palavik, tõusis ja tõusis kuni läks juba üle 39. Kiirabisse helistades said vastuseks, et ega nemad küll midagi teha ei saa ja välja sõitma selle pärast keegi ei hakka. Kästi keha soojas hoida, meie arstist sugulane vastupidi maha jahutada, võta siis kinni, eksole. Vanavanemate abiga igaljuhul ära nad ta kantseldasid ja täna pidi juba parem olema.

Jutt on siis sellest pisikesest marakratist. NB! vaata mis tal jalas on ;)

Minu Molly Ringwald

Molly Ringwalt
õpetus: Knitscene Fall 2006
lõng: Novita Tennessee toon 550
vardada: nr 3,5
heegelnõel: nr 2

Niipea kui ma seda toppi Knitscene's nägin, nii ma ka sellest võlutud olin. Mõnda aega seisis asi idee tasandil ja ma vahaetevahel ikka vaatasin seda pilti, kuid paar nädalat tagasi lihtsalt läksin ja ostsin lõnga ära ja valmis ta saigi, 2 nädalaga. Siin on veel üks pilt ja lähemalt ka.

Tegelikult olid mul suured eelarvamused puuvillase lõnga suhtes. Kartsin, et kude ei jää ühtlane ja valmis kudum kipub vormist välja venima. Viimase kohta ei julge veel vastuväiteid esitada, kuna olen ainult ühe korra kandnud oma Molly't, aga kududa oli teda igaljuhul päris mõnus. Villane lõng ei tulnud minu jaoks kõneallagi, kuna tahtsin seda kindlasti ka suvel kanda. Tööl kavatsen seda kanda vestina, särk/pluus alla ja voilaa. See on vist üks väheseid ise tehtud asju mille olen praktiliselt ilma harutamata valmis saanud, seekordne mõõtmine ja arvutamine läks õnneks. Hirmus rahul olen ise ;)

Käisin juuksuris

Käisin juuksuris, ei nutnud ;)

Juuksed on tänuväärne materjal eksperimenteerimiseks, kasvavad ca 1,5 cm iga kuuga pikemaks ju (minu puhul). Ainus mida ma enam iial ette võtta ei kavatse on juuste ise värvimine, vot sellest vallast on mul küll nii mõnigi õudusjutt varuks.

Oma lemmikjuuksurit usaldan aga jäägitult. Asja traagika on aga selles, et tema salong asub Põlvas ja ta ie ei tööta just sageli laupäeviti. Kui mul aga tekib vastupandamatu soov oma juustega midagi põhjalikumat ette võtta kui lihtsalt otste lõikamine ja värvimine, siis sätin oma käigud Lõuna-Eestisse tema graafiku järgi. Eks aastatepikkusest tutvusest on kasu ka, ta ikka kutsub mu kasvõi hommikul varem või õhtul hiljem, kui ka päev juba töid täis kipub olema. Tallinnas ei ole ma leidnud seda õiget juukurit, küll ei jää värv selline nagu tahan või ei tehta soengut minu soove arvestades või läheb ilgeks omaloominguks ja ma ei saa enne jaole kui ühel poolel peast juba jäädavad kahjustused on tekitatud. Aga Külli toolist olen lahkunud nii peaaegu mustade, punaste, heleblondide kui ka kõiksugu nende vahepeale jäävates toonides kiharatega; lühikese ja pika, sirge ja viltuse tukaga; triipudega, salkudega ja tont teab mis moodi juustega veel. Lihtsalt nii hea juuksur on, vot. Täna ka läksin mõttega natuke pehmem tukk lõigata, mis on mul ka eelnevalt olnud, kuid tema soovitust arvesse võttes jäin ka sellise sirge variandiga päris rahule. Koju jõudes ei suutnud küll mu isa kommenteerimata jätta, et näe milline korralik koolilaps astus uksest sisse:D

IK Uus number

Üleval on juba Interweave Knits suvenumbri ülevaade, mida aga pole, on ajakirja kevadnumber minu postkastis. Kuna ka paljudel teistel on olnud probleemiks esimese tellitud numbri üüratu pikk kättetoimetamise aeg, siis pole lootus minus veel täielikult kustunud.


Suvenumberist meeldivad mulle enim alljärgnevad asjakesed. Kuigi ma pole elu sees veel mitte sokipoega ka kudunud, pakkuvad need mulle jätkuvalt huvi ja ilmselt pole enam mägede taga aeg kui ma ka ühe paari valmis teen. Need põlvikud on kuidagi eriti armsad ;)