Uus sõber

Selline ta on. Amatöörklassi kaamera, kuid siiski minu esimene peegelkaamera ja ma olen nii õnnelik. Lubasin endale, et enne fotokursuse läbimist Eesti Fotos ma peegelkaamerate poole ei vaata. No väga hea lubadus oli, eile sain tunnistuse ja täna kaamera :)

Ma valisin teda ikka mitu kuud, kaalusin nii üht kui teist varianti.. Pühapäeval pidin juba Pentax K200S ära ostma, kui jõudsin selgusele, et siiski Canon EOS 450D peab minu uueks sõbraks saama :) Kit objektiiv peab esimesed paar kuud asja ära ajama, eks ma siis vaata, millest kõige rohkem puudust tunnen. Ja kuna minu puhul on tegemist piiratud eelarvega tüübiga, siis sai sujuvalt vana kompaktkaamera (mis mind üliarmsasti on teeninud tegelikult) isale maha äritud. No et ilusamini kõlaks, nimetati seda meie peres lapse hobi toetamiseks :) Selle raha eest sai uus fotokas omale UV-läätse objektiivile, mälukaardi ja fotokott ootab ka veel ostmist. Laupäevasel Greete ristimisel saab kaamera ka oma esimesed ametlikud ristsed ja nädalasel puhkusel Põhja-Soomes loodan tema hingeelu veel põhjalikumalt tundma õppida. Ülehomsest algav puhkus on sisustatud :)

Ooo, Mamma Mia!

Ma nii ootasin seda filmi, loomulikult käsime siis esimesel võimalusel Mamma Miat ka vaatamas. Muusikal, mis mõned aastad tagasi meile näha toodi, oli super. Muidugi, see et Mann antud etendust Londonis on näinud, tegi mu ikka tohutult kadedaks :)

Piisas juba esimestest kaadritest, kus paat tasa ööpimeduses üle lainete liugleb ja saateks laulusõnad "I have a dream", kui mul juba silmad niiskeks kiskusid. Üliemotsionaalsus ei ole midagi uut minu puhul :)

Ahh, see oli nii ilus, armas, võluv ja kaasahaarav, et ma istusin ilmselt kogu filmi aja totakas rõõmuirve näol. Muidugi väljaarvatud kohad mis oma ilust mind pisaraid pühkima panid :) Meryl Streep on vaimustav, ma ei teadnudki, et ta nii hästi laulda võiks osata. Ja mu lemmikmehed, lausa kaks tükki ühes filmis! Pierce Brosnan on seda olnud juba igiammusest, kui ta veel Remington Steel seriaalis mängis ja ma lapsena tema poole õhkasin :)) Muhedad inglise härrasmehed Colin Firthiga mõlemad. Allani muidugi esmalt irvitas, kui Pierce oma laulu lahti lõi, et kuidas nüüd James Bond lembelaulikuks kehastus, aga minu arust oli päris usutav. Ok, võibolla ainult hetkeks tundus mulle ka naljakas, aga edasi oli ikka super. Selline mõnusalt rokilik tämber on tal.

Kui mul oli vaja wc'sse minna (mida mul on alati, täiesti masendav), siis ma ikka lükkasin seda minekut nii kaua edasi, kui tõesti enam ei suutnud. Ei raatsinud sellest lummusest kuidagi lahkuda.

Aga, nagu te aru olete saanud, siis mulle HIRMSASTI MEELDIS! Tõeline heatuju film.

Rullbiskviit ja maasikad

Kui kõik teevad, siis mina tahan ka :) Rullbiskviiti siis seekord. Ema ikka aegajalt küpsetas, aga liiga keeruline tundus see minu jaoks siis. Sest rullima pidi kiiresti, muidu hakkas lagunema ja kuum biskviit ju kõrvetas näppude alla. Ema pani vahele alti hapukat moosi ja nii hästi maitses, kui biskviidi külge jäänud pooleldi sulanud suhkruterad hamba all õrnalt krõmpsusid.

Minu versioon kakaosem ja maasikalisem. Hästi mahlane ja maitsev, kadus kiiresti meie kõhtu :) Ühtset retsepti ei olnudki, natuke siit ja natuke sealt. Aga umbes nii see valmis:

Biskviit:

4 muna

1 dl jahu

1,25 dl maisitärklist

4 sl suhkrut

4 sl kakaod

Täidis:

1 toru kohupiimapastat

2 dl vahukoort

4 dl maasikatoormoosi (sisaldas juba suhkrut ka)

2 sl suhkrut

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, lisa omavahel segatud kuivained. Kalla küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200 kraadi juures ca 10 minutit (pöördõhuga täiesti piisav aeg). Tõsta biskviit suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile ja eemalda küpsetamisel kasutatud paber. Keera rulli ja lase jahtuda.

Täidiseks vahusta koor suhkruga, lisa kohupiim ja toormoos. Jaota segu jahtunud biskviidile ja keera rulli. Hoia külmkapis kuni söömiseni.

Ja nii kui mina oma eelmise hooaja maasikavarudest lahti saama hakkasin, varustas emps mind selle aasta maasikatega. Saatis meile Tallinnasse "natukene", me Allaniga saime ikka pool õhtut neid puhastada :) Vaarikatega pidin juba üksi hakkama saama, siis abiline väsis. Purustasin saumikseriga toormoosiks ja 6 liitrit sai. Kodus mul säilituskarpe ei olnud aga suur oli mu üllatus, kui järgmisel päeval ka poeriiulitel vaid tühjus vastu vaatas. Meile kahele oleks 1,5 liitrisest karbist pheks korraks pisut palju. Siis aga sattusin Jyski hoopis midagi muud otsima aga leidsin vaid 7 eeku maksvad 0.5 l karbid. Võtsin kohe hulgim neid, mine tea mida kõike head sinna veel mahutada tuleb :)

Midagi pisikest ja roosat

Pisikesi sõpru ja sugulasi tekib meil viimastel aastatel nagu seeni pärast vihma ja iga kord peale järjekordset uudist selles vallas ma mõtlen, et vot nüüd valmistan ise pisikesele kingituse. Aga ei ole teinud, siiani. Mõnikord ma kahtlen, kas sellest osatakse rõõmu tunda, teinekord on ema ise tubli käsitööline või ei ole lihtsalt midagi vahvat ideed olnud.

Muster: Trellis - Knitty spring 2005, autor Britta Stolfus Rueschhoff
Lõng: Schachenmayr nomotta Punto ca 170 g , ostetud Veimevakast
Vardad: 4,5 mm

Onupoja tütar Lisandra oli esimene, kellele ma midagi valmis suutsin meisterdada. Sest see kampsik on nii armas ja tundus ka põnev teha. Oligi mõnus, ei olnud liigselt igav, samas ei olnud vaja ka päris kogu aeg näpuga mustrist järge ajama. Pisut nuputamist nõudis ka. Just kraeosa, mida mitu korda harutasin, sest ei saanud aru kas oleks võimalik seda ka külge kududa või peaks ikkagi õmblema. Lõpuks sai nii, et kasvatamise osa kudusin ja ülejäänu õmblesin. Ainus millega ma rahul ei ole, on kaeluse kahte osa ühendav õmblus. Kui parempidine Kitchener stitch (ma ei tea kuidas see eesti keeles kõlada võiks) on köki-möki, siis pärlkude sellisel moel ühendada, et ka õmblusjoon jääks pärlkoes, on raketiteadus - minu jaoks. Nööbid leidsin päris viimasel hetkel Abakhamist, tahtsin midagi naturaalset ja pisut vanamoelist. Ma ei tea küll, kuidas need pesule vastu peavad, aga eks see hiljem näha ole ;)

Kuna meie katsikulkäimine lükkus pidevalt edasi, siis sai juba kohe 6 kuuse kampsik kootud, et saaks natuke pikemaks ajaks seda :) Kuigi vapper 1 kuu vanune Liisu käis juba minu sünnipäeval, siis meie va luuserid, jõudsime temale ametlikult külla alles napilt enn 4 kuu täitumist.

Loll aga järjekindel

Mina noh. Kui juba teist korda paari nädala jooksul unustad pesumasina äravoolu vooliku kraanikaussi tõsta, siis mis see minu kohta ütlema peaks? Et pole nagu eriti õppimisvõimeline, või mis...

Loomulikult sai Allan oma osa, sest tema on ju süüdi, et see neetud masin meil ajutiselt ( ma ei tea kui kaua veel see periood kesta võib) keset vannituba seisab, sest õigesse kohta on torud ikka veel vedamata. No kui kõik oleks nii kuis peab, ei juhtuks ju taolist kräppi. Kes on siis süüdi :)))

Tähtis päev

Täna hommikul kell 10 Kaarli Kiriku ukse taga pikas rivis seistes... nii pidulik ja ärev tunne oli sees. Uskumatult kaunis vaatepilt avanes meile: lühtritesäras kirik, küünlad kuldselt helkimas ja tänase päeva pidulikkust rõhutamas. Vahekäikupidi õpetaja Jaak Ausi järel altari poole astudes tõusis korraks küll klomp kurku, vaadates kui paljud lähedased teistel seda päeva nendega jagama olid tulnud, meil ei olnud mitte kedagi . Mitte et asja mõte oleks sellest olnud... aga siiski. Tädipoeg oma perega pidid saabuma hiljem, et pisike Greete ära ei väsiks.

Kõigi nende kuude jooksul on kolmapäevaõhtused leeritunnid nii omaseks saanud, et hakkan sellest ilmselgelt puudust tundma. Igal õhtul sealt lahkudes tundsin, et tahaks olla parem. Tänane kulminatsioon oli hingematvalt kaunis. Meie päev, oleme Allaniga mõlemad õnnelikud, et Greete ristimine meid sellele teele juhatas.

Kirikust väljudes nägin vilksamisi ühte tuttavat nägu, ja ei olnud silmapete, täitsa meie sõbrad olid, kes lilled peos meile vargsi lehvitasid :) Hästi armas üllatus neist. Peale pildistamisi ja õnnitlusi suundusime 6 suurema ja 3 pisema külalisega Kadrioru Park Cafe'sse kohvi ja kooke nautima. Hilisem jalutuskäik päikeselises pargis ja tõdemus, kui vahvad sõbrad/sugulased meil ikka on, kes tänase tähtsa päeva meie jaoks veel kaunimaks aitasid muuta.

Linnuväljaheide (pehmelt väljendudes :)), mis Allan kohviku toolilt oma pintsakule organiseeris, peaks ju ka vaid õnne tooma ;)

Enamus meie suurtest sõpradest sellel päeval

Pisikese sõbragaGreetega leeritunnistuse pärast võitlemas :)

Väiksed sõbrad tundsid ennast täna ka väga mõnusasti Õnnelikud

Oh elu-elukest

Eile koju jõudes, mõnusatest jaaniaja muljetest tulvil, tuli kiire langemine. Ma kohe kindlasti soovitaks kõigil korteriostjatel vältida viimase korruse kortereid. Milline rõõm on omada armast pisikest katusekorterit, kaunis merevaade pealekauba. Jah, kuid nüüd koju jõudes koridor ujus ja magamistoa lagi oli ka päris mõnusalt kannatada saanud. Suuremast jamast päästis alles hiljuti esikusse maha pandud plaadid, parkett oleks kindlasti kuni elutoani üles punsunud. Voodi vist õnneks kannatada ei ole saanud, kuid remonti nõuab (vähemalt lagi) mõlemas ruumis kindlasti.

Lubati täna kohe spetsialistid katusele saata, tutkit. Oh, ma tahan ära maale, kus oma pea kohal kõrguva katuse eest vastutan vaid mina ise. Nädalavahetuseks plaanitud lääne-eesti suvekodu otsingud jätkuvad igaljuhul kiirendatud tempos.

Tegelikult tahtsin oma taasleitud kudusoonest ka natuke kirjutadada. Tädi Liili sai suht suure hilinemisega oma kingituse kätte. Tahtsin sellist lihtsat ja armast salli, mis sobiks võtta õlgadele aga ka talvel kaelasallina kanda. Mulle endale igaljuhul lõpptulemus hirmsasti meeldib. Tädi õlgadel nägi ka superluks välja, just selline para väike.

Muster: Little Arrowhead Shawl by Pam Allen

Lõng: Schachenmayr nomotta Regia Silk 4-ply Mammi lõngapoest ca 1,7 tokki e. 340 m

Vardad: Addi ringvardad 4 mm

Ravelrys

Ma ei tea miks, aga ei õnnestu mul enam nende teravate tippude välja venitamine, esimese pääsusabaga seda probleemi küll ei olnud. Kudusin ikka kohe ekstra lõdvalt viimase rea maha aga ei miskit. Lõng tundus kududes pisvalt jäme, kuid venitamise tulemusel muutus sall väga pitsiliseks ja peeneks, siidiselt mõnus. Ravelrys on öeldud, et muutub kergelt topiliseks, ei oska hetkel kommenteerida, salli puhul loodetavasti nii ruttu seda ei juhtu.

Viis küsimust

Ega ole sobilik nihverdada, kui juba Muhv, Kuduv Koeraomanik ja Kayl mängu kaasa tõmbasid :)

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Esimene aasta ülikoolis oli läbi saamas. Maamõõdu praktikat tegime vist sellel ajal, maalilaager Otepääl oli veel ees. Esimene "kooseluaasta" Tulliaga oli meil Tartus möödas ja neid lisandus veel nii mõnigi :) Tolleaegse poiss-sõbraga oli veel kõik suht roosiline, kuigi esimesi kiiva kiskumise märke juba ilmnes, mida ma kahjuks ei osanud siis veel ära tunda.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?

• homseks leerieksamiks vaja veel lugeda
• pooleliolevad kudumid (Trellis, wren- ja pitskardigan) lõpetada
• jaanipäeva nädalavahetus ära planeerida, sünnipäevad 3. eri linnas ja teatrietendus Võõpsus peavad 4 päeva sisse kuidagi ära mahtuma
• maale ära viidava kummuti sisu karderoobi kuidagi ära mahutada
• kepikõnnile iga päev jõuda

3. Lemmiksnäkid?
šokolaad, kihilised, kummikommid, lagrits, jaapani-mix segu, india pähklid, melon, maasikad, kirsstomatid

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
loobuksin oma praegusest tööst ja teeksin teos oma unistuse iseenda peremeheks hakata, koliksin tagasi Tartusse või sinna lähedale, ehitaks endale suvekodu Nõvale, reisiks ja ostaks palju, palju raamatuid ja süümepiinadeta hirmkalleid lõngu :)

5. Kohad, kus oled elanud?

• Põlva
• Tartu
• Tallinn

Nii pajud on juba kaasatud aga ma ei tee väljagi ja kutsun ikka: Tullia, Kajakas, puhkajad tüdrukud Mann ja Anu.

Risotto esimest korda ja mustikamuffinid hmm... kümnendat korda?

Nami-nami kooskokkamine vol4 - risoto. Taas kord midagi täiesti uut minu jaoks, tuleb tunnistada, et ka maitsenud ei ole ma seda rooga varem. Vähemalt ei tule hetkel meelde, et oleks kunagi kuskil tellinud, ise valmistanud ei ole ma risotot kindlasti mitte.

Herne-mündirisoto tundus juba esimesest pilgust nii ahvatlev, et rohkem retsepte otsima ei hakanudki. Loomulikult jätsin ma täna poes mündi ostmata ja seega sai herne-mündirisotost lihtsalt herne-krevetirisoto :)

Herne-krevetirisotto minu moodi

25 g võid; 1 väike hakitud sibul; 8.5 dl vett; 1 aedvilja-puljongikuubik; 200 g arborio riisi; 100 g sügavkülmutatud rohelisi herneid; 150 g puhastatud krevette; 25 g riivitud parmesani; soola ja purustatud musta pipart

Sulata või praepannil mõõdukal kuumusel. Lisa sibul ning prae 7-8 minutit, kuni sibul on pehme ja klaasjas.Samal ajal kuumuta vesi keemiseni, lisa puljongikuubik ja lase tasakesi keeda.Kui sibul on küpsenud, lisa riis ning sega, nii et riis oleks võiga kaetud. Lisa kulbikaupa kuuma puljongit riisile, iga kord senikaua segades, kuni puljong on riisi sisse imendunud. Siis lisa järgmine kulbitäis puljongit jne jne, kuni kogu puljong on riisile lisatud (selleks kulub umbes veerand tundi). Nüüd lisa herned ja krevetid ning kuumuta veel 2 minutit. Maitsesta hoolega. Sega juurde parmesani juust, sega läbi ja serveeri.

Oleks ma varem teadnud, et risoto nii maitsev võib olla... Allan ka ainult sõi ja mõmises :) Kõik õnnestus, nagu Nami-Namis öeldud, et riis peab olema pealt pehme, aga seest veel 'al dente' ning risoto pehme ja vedelapoolne. Herned jäid ka sellised "värsked" ja mõnusad. Ühesõnaga - soovitan!

Magustoiduks muffinid, seekord mustika omad. Retsept raamatust "Muffinid" 100 rooga sarjast. Ma olen selle (ja Muffin 2) raamatu küll vist otsast lõpuni läbi küpsetanud, no lihtsalt nii head raamatud on mõlemad ja muffineid meil armastatakse. Seekord ajendas tegema puht praktiline vajadus oma sügavkülmiust marjade hulka pisut vähendada.

Mustikamuffinid

2,5 dl jahu; 1,5 tl küpsetuspulbrit; 2 sl kiirkaerahelbeid (minul olid neljaviljahelbed); 2 dl suhkrut; 2 muna; 100 g võid; 1 dl piima; 3dl mustikaid

Sega kuivained ühes kausis, teises klopi kokku munad, leige sulavõi ja toasoe piim. Sega kuivainete hulka marjad ja ühenda kahe anuma sisu võimalikult vähese töötlemisega. Küpseta 225 kraadi juures ca 15 minutit.

Roosa kingitus

Kas pole tore veel 2 kuud hiljem sünnipäevakingitusi saada? Mulle küll meeldib :)

Ühel ilusal päeval sain ma väga lühikese telefonikõne oma kallilt sõbrannalt, kes käskis kiiresti ühe värvi nimetada. Pikemalt mõtlemata kõlas vastuseks "roosa" - minu igihaljas favoriit. Ja ca nädal hiljem leidsin oma postkastist pakiteate. Mitte just päris roosa, aga nii kaunis ja kirgastes toonides, et mulle kohe väga-väga-väga meeldib! AItäh sulle J.

Veel ilusaid salle ja nende valmimislugu näeb siin.