Pühapäev

Hommikukohvi joodud, haarasin kepid kaasa ja sõitsime Piritale kõndima. Mulle see 8 km rada on täitsa paras, rohkem ei viitsi ja vähemast pole tolku. Kahju ainult, et radade märgistus kohati nõnda nigel on, vahepeal tuleb pisut ekselda ka. Samas ilus männimets, päike paistab ja sillerdab jõeveest vastu, ritsikad siristasid - mis seal ikka nuriseda. Pirita rajad meeldivad mulle pisut enam kui Harku terviserajad, maastik on vaheldusrikkam, Pirita jõgi ja mõni tõus võtab ikka suht võhmale. Vahva oli ka, kuidas mitmed välismaalastest jalgratturid meile vastu sõites rõõmsal häälel "tere" ja "hello" hõikasid. Tõi kohe naeratuse näole ja pani vastu tervitama :)

Selle nädala jooksul on Allan lausa kahest foobiast vabaneda suutnud. Neljapäeval käisime koos kassiga jalutamas, kuigi ta siiani seda äärmiselt veidraks on pidanud. Aga näed, ellu jäi! Pärast ajasime ühe majaelanikuga väljas juttu, kes ise ka kasse armastab ja meid sugugi napakateks ei pidanud. Tuli hoopis Nessat paitama. Ja siis täna, kepikõnd :) Ei esitanud ühtegi vastuväidet kui kõndima hakkasime minem, tõi ise mulle hoopis kepid kätte, et maha ei unustaks. Vahva!