Käidud, nähtud, tehtud.

Käidud - Nõmme turul. Kuigi jõudsime sinna täna võrdlemisi hilja, peale kella 3, oli parkimiskoha leidmisega raskusi. Turg ise aga mulle meeldis, väga mõnus. Ma ei ole muidugi väga agar turukülastaja olnud siiani, aga tänasest võib see muutuda. Igasugust värsket kraami rändas meie korvi, ostsin vist kõik erinevate müüjate käest, et saaks ikka võimalikult palju kaupa teha. Turul vahetab raha omanikku hõlpsasti, summad on ju eraldi arvestades väikesed ja pärast kokku lüües selgub, kas sai kui palju tegelikult kulutatud sai. Ja kuna ma teiste turgude hindadega võrrelda ei oska, jäin rahule. Väiketootjate piimatooteid ostaks ka hea meelega, hetkel ei leidnud miskit peale piima. Praegu on kõht karulauguga kartuliputru täis ja värsked maasikad magustoiduks ootamas.

Nähtud - Inglid & Deemonid. Eile oli meil väga meeleolukas kinoskäik. 1st saalist saadeti meid 6dasse, mis on kordades väiksem ja inimesed olid ikka oi kui pahased. Ma ostan ka reeglina piletid varem netist ära, et ikka keskele saaks. Nüüd siis pidime istuma kuhu mahub, ja me mahtusime täpselt äärmistele istmetele. Mingil hetkel, kui inimesi tõesti saali enam ei mahtunud, tuli kino töötaja meid 1sse saali tagasi kutsuma. Kõik said oma kohtadele ja rahu maa peal. Reklaamide ajal lülitus projektor jälle välja, saalis käis suur naer läbi, et siis hakkame jälle tromijooksu teise saali tegema. Õnneks kõik laabus, küll lõppes meie kinoskäik hilinemise tõttu peale südaööd. Film oli hea, kindlasti tunduks veel parem, kui raamat oleks enne lugemata.

Tehtud - minu esimene kossumängu külastus. Eneselegi suureks üllatuseks - mulle tohutult meeldis. Allanil on töökoha tõttu Kalev-Cramo kodumängudeks hooajakaart juba aastaid, ja no tõesti, ma ei ole kunagi avaldanud soovi kaasa minna. Nüüd aga tuli jutuks ja ta võttis mulle kutse kaasa, mõtlesin , et lähen käin siis ära. Esimene veerandaeg istusin vaoshoitult kõrval kui mu kallis mees tõmbles ja häälekalt arvamust avaldas. Neljandal veerandajal karjusin ja plaksutasin vist Allanist kõvemini :) Lahe, ma nüüd lähen järgmisele finaalmängule ka.

M - nagu meem

Kajaka soovil :)

Olin ka kaval ja lasin teistel pakkuda ühe tähe ja valituks osutus:

M

maasikadaiquiri - mauritius - musi - magustoit - muretu - magamine - meri - maalähedus - märts - murakas - meriino - minukodu - maias - miisu - minuinimesed

Võta ükskõik mis täht tähestikust ja kirjuta 15 selle algustähega algavat sõna, millest vähemalt 1 iseloomustab Sind, ning muud -mis sulle meeldib, on meelepärane, lemmik, armastad, unistad jne.
Kopeeri need wordle.net-i ja disaini enda ja teiste jaoks. (Võid ka niisama kirjutada, ei pea wordletama).
Anna teatepulk vähemalt kahele inimesele edasi ja teavita neid meemist.


Tullia ja Sircu - teie kord :)

Õdus õhtu

Kaja oli nii armas ja võõrustas meid Anuga eile oma hubases kodus, eesmärk oli üllas - fimotamine. Seekord me tõesti jõudsime ka selleni, mitte nagu Anu juures, kus kogu aur vaid söömise, joomise ja üksteisest ülekarjumise peale kulus :)

Laud oli meil muidugist taas lookas ja veinistki ei tulnud puudus, kuigi Kertu saadeti veel lisa hankima enne poodide sulgemist. Kaja vapustas meid oma keelt alla viiva pavlova ning soolase keeksiga, milles rikkalikult oliive, sinki ja juustu. Kertu nobedate näppude abil valmis suur kausitäis ahh-kui-head puuvilajasaltit, mina lükkasin Kaja juures kiiresti kitsejuustupirukad ahju. Sellistel puhkudel ma alati imestan kui palju toitu ühe inimese magu on võimlaik vastu võtma. Üsna palju igatahes. Eriti sellises toredas seltskonnas mõnusa jututamise kõrvale.

Õhtu edenedes me siis jõudisme ka fimotamiseni. Tuleb tunnistada, et ega ma ei uskunud ennast sellest vaimustusse sattuvat. Lõikusin oma kolme värvi savitükikeselt igast jupi ära ja keerutasin neid näes nii ja naapidid. Kaja oli aga oma ameti kõrgusel ja võttis vaevaks ka saamatuid aidata, ning nii need pärlikesed käte vahel vormuma hakkasid. Jube nakatav tegevus, hiljem oli raske lõpetada. Nüüd ma hoian ennast tagasi, et mitte kohe uute värvide järele poodi tormata vaid enne tähtsamad asjad ära lõpetada. Lahedaid prosse valmis nii Kajal kui Anul, ma nii kreatiivne esialgu ei ole. Ja lapsed oli usinad fimotajad, Egle-Riin sai vinge kompositsiooniga hakkama ja Suusi nokitses terve õhtu usinalt oma fimo kallal. Ma lakkisin kodus öösel oma fimopallikesed ära ka :)

No ja siis sai Kajaga väikest äri aetud ja üks armas kanake omandatud. Ja õhtul (või oli see juba öösel) tõi Kertu mind veel koju ka, kuigi hoopis teise linna serva pidi ta minu pärast sõitma. Suur aitäh talle! Ja Kajale, kes nii meid vastu võttis :)

Sõir

Mõned mälestused on lapsepõlvest nii ehedad, et neid taaselustada tundub võimatu. Kui mõelda maitsete keeles, siis on kaks rooga, mille maitset ma iialgi ei unustad. Üks neist on vanavanaema äsja ahjust tulnud ja imeliselt lõhnav karask, mille pärast tasus ahjukütmise perioodi oodata, sest see lükati ahju küpsema peale tuha väljavõtmist. Teiseks selliseks maitseks on sõir, tumekollane ja köömnene, mõnusalt tihke ja natuke juustuse mekiga.

Kui miski mälestus on nii ilus, siis seda rikkuda tundub kerge. Seetõttu ei ole ma kunagi isegi mõelnud, et võiks sõira tegemist proovida. Kuid kui Anu juures sain proovida Triinu tehtud varianti ja Triin selle valmistamist kui imelihtsat kirjeldas, hakkasi idanema idee ka ise katsetada. Retsept on nami-namist, ilma eriliste mugandusteta. Kuna ma köömneid eriti ei armasta tegelikult, siis Manni basiilikuga sõirast inspiratsiooni saades lisasin ka värsket maitserohelist, seekord murulauku siis.

500 g kohupiima
1 l piima
2-3 sl võid
1-2 muna (panin 1 muna + 1 munakollase)
1 tl soola
2 tl köömneid (panin selle asemel 3 tl hakitud murulauku)

Kuumuta rõõsk piim keemiseni, lisa kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak (ehk valge piima asemel on potis valkjaskollane läbikumav vedelik). Kalla sõelale nõrguma (ära raskust peale pane, lase rahulikult nõrguda 10-15 minutit).Sulata potis või, lisa nõrgunud kohupiimamass ja kuumuta pidevalt segades, kuni moodustub ühtlane mass. Sega juurde soolaga lahtiklopitud munad ja köömned. Kuumuta pidevalt segades veel 3-5 minutit keskmisel kuumusel, aga ära keeda! Pane külma veega kastetud vormi hanguma.

Ütleme nii, et kui ma nii selgelt ei mäletaks vanavanaema sõira maitset, siis võiks öelda, et tuli välja päris söödav. Aga minu oma sai oluliselt õhulisem ja pudedam, samuti ei ole sellel imelist kollast värvi, mille võin ilmselt tavaliste poemunade kasutamise kraesse kirjutada. Kuna ma aga laupäeval pean minema nagunii Tartusse bakatöö seminarile, siis pärast seda on kohustuslik käik vanavanaema juurde, tema sõiravalmistamise nippe uurima. Kuigi ma kahtlen, kas poekraamiga sellst audentset maitset on võimalik taasluua.

Juhtub vahel ka nii

Mu töökaaslane käis täna sõidueksamit ARK'is tegemas. Sinna saamiseks tellis takso. Sõitiski vahva vene onu taksoga letti ja küsis töökaaslaselt, et kuhu minek. No tüdruk siis palus ARK'i sõidutada, et läheb eksamit tegema jne. Onu polnud ka papist poiss, ütles, et tal tütar käib ka parasjagu autokoolis ja tal dokumendid olemas mis lubavad õppival juhil kõrval istuda. Küsiski, kas tüdruk tahab ise rooli istuda ja veel natuke enne harjutada :) Töökaaslane vahtis lõug ripakil otsa ja täpsustas, kas ikka päriselt? Ja onu pani takso tuled kustu ning koukis õppesõidu märgid välja ning tüdruk istus rooli :D Töökaaslane võttis seda kui tasuta sõidutundi, kuigi 70 eeki ikka pidi sõidu eest maksma. Aga no see oleks ka kõrvalistmel sõites läinud ju ;)

Pildi ei ole antud juhtumiga midagi ühist, vaid see on meie osakonna sügisest räätsamatkast Kõnnu suursoosse. Aga vot selliste lahedate inimestega ma päev päevalt kontorivaipa kulutan :)

Pasha ja ei muud

Plaanis oli tänahommikusest pidulauast pikemalt kirjutada, Allan vaeseke ei saanud söömagi hakata enne kui mul fotokaga mitu tiiru ümber laua tehtud :) Aga tulemuseks ainult üks õhtuhämaruses saadaud pasha pilt. Ei muud. Sest fotoka mälukaart otsustas just täna lolliks minna ja ainus mis aitas oli formaatimine, mille käigus tänastest piltidest ilma jäin. Õnneks olime hommikul keskendunud rohkem munade koksimisele ning kiluleibade ja fetajuustupirukate mugimisele, seega õige nurga all tehtud pilt ei reeda mõningate tükkide puudumist pashast ;)

Retsept on Krentu blogist, kes nii armsalt oma pasha saamisloost kirjutas, et mul ei tekkinud hetkekski kahtlust selle headuses. Kui ikka põlvkondade kaupa on mõnda rooga aastast aastasse valmistatud, siis peab millegi oivalisega tegu olema. Maitsestamiseks kasutasin sukaadi ja hakitud sarapuupähkleid ning ei tulnud pettuda. Kuna pasha sattus meie lauale üldse esmakordselt, siis kiitsime juba reedest lahjamat kakaopashat. See kuumutamata variant maitses meile mõlemale natuke enam ja nüüd hääd kraami maitsta saanuna ei möödu meil ilmselt ühedki ülestõusmispühad enam pashata.

Vaadake ka nami-nami kooskokkamisse, nii ilusaid ja ahvatlevaid pilte ning retsepte pashadest leiab sealt ;)

Peaproov lihavõtteks

Lihavõtted on küll alles pühapäeval, aga esimene katsetus sai ajastatud suurele reedele. Tegelikult ei tohiks siis veel muna süüa aga me nii tõsiselt asja ei võta ja seetõttu sai valmistatud eile pasha Eva ja Elina uuelt ühiselt kodulehelt perenaine. Pühapäevaks on mul plaanis veidi rammusam variant ühe armsa blogija varamust ja seetõttu sobis see lahjem kakaopasha tänasesse päeva ideaalselt. Hommikul pashat taldrikule asetades olin päris elevil, see on minu päris esimene :) Oi kui hästi see maitses, mul tõsiseid raskusi lusika käest ära panemisega. Praeguseks hetkeks on see oma lõpu leidnud, valdav enamus minu kõhus muidgi ;) Nii hea, ma nüüd ootan kuidas pühapaevaks plaanitav pasha õnnestub.

Kakaopasha

500 g kohupiima
2 muna
1,5 dl suhkrut
175 g hapukoort
30 g võid
50 g rosinaid
50 g metsapähkleid (mina kasutasin mandleid)
1 tl vaniljesuhkrut
1,5 sl kakaod

Haki pähklid. Vahusta suuremat sorti potis munad suhkruga. Kalla juurde ülejäänud ained, sega ja kuumuta segamist jätkates keemiseni. Võta pott tulelt ja kalla kohupiimamass märja marliga vooderdatud pashavormi või sõelale. Lase külmkapis vajutise all nõrguda järgmise päevani. Kaunista rosinatega.

Ja kuna Anu mõni päev tagasi nii isuäratavalt meritinte reklaamis, siis saatsin Allani jahile. Ta üritas kaks päeva meritinti saada ka Lasnamäe turult, kuid mõlemal päeval jäi hiljaks, eile siis Männiku putkas õnnestus. Kusjuures kui Anu kirjutas, kuidas üks tädi tuli lähemalt uurima, mis kalaga tegu, siis Allanilt tuli ka eile üks vahva vanapapi küsima, et mis kavatsused poisil selle kalaga ka on. Kuna ma Anu käest harivat materjali juba saanud olin ja selle ka mehele edastanud, siis Allan ka kirjeldas kui maitsvat rooga meritindist paneerimise ja praadimise tulemusena valmistada annab. Papi oli ka kohe kilo võtnud ;) Suust suhu leviv reklaam toimib!

Rõõm toredatest raamatutest

Sünnipäev tõi mulle mõningad väga toredad raamatud. Väiksed vihjed olid ka teele läkitatud aga nii mõnusat saaki ei osanud kohe oodatagi. Ulve Kangro "Setu pitsi" raamatuga oli nii, et selle ilmumise järel ma kohe seda ostma ei tõtanud ja hiljem oli juba otsas. Õnneks ma väga ei muretsenud, kuna väikest viisi käpp sees selles perekonnas ning jäin sellele lootma. Seekord ma siis ilusasti palusin sõber Allanit (mitte segi ajada elukaaslane Allaniga :)), et mulle väga meeldiks tema ema raamatut kingiks saada. Ja toodigi, muuhulgas :) Armas ja väärikas raamat, mis ühe käsitöölise kogus võiks olemas olla. Eelinfona, sügisel on uus setu pitsi kursus Tallinnas toimumas!

Ja sõbranna käest sain kingiks tervelt kaks raamatut! Ma olin täitsa keeletu neid nähes. Olen tõeliselt vaimustuses Giorgio Locatelli "Made in Italy: food and stories"st! Olin küll kuulnud ja lugenud selle kohta eelnevalt palju kiitvat, aga enda raamatut sirvida ja mõnuga lugeda on hoopis midagi muud. Ma usun, et uppun teadmistesse, sest kui palju põnevat on üldse võimalik pasta ja riisi kohta kirjutada, ma küll ei osanud aimata. Ja samas kui lihtne kõik tegelikult olla võib. Jamie Oliveri "Jamie Itaalia" on juba naguii vist igaühel olemas, minu agooniad selle ingliskeelse originaali ja eesti humoorika tõlkeraamatu vahel lõpetas armas kinkija :) Kui asjale huumoriga läheneda, siis on need "räpased võdisevaid rupskid" ja "hämmastavalt lödiseks minema pidav risoto" ju suht koomilised ja lõbus võiks üks toidutegu ikka olla :)

Kuna ma maadlen juba teist nädalat järjest kodus bakatööga, siis nende mõnusate kinkide sisusse hetkel sügavamalt aega tungida ei ole, enne töö ja siis lõbu, teadagi. Blogisse saan ka vaid seetõttu rahus kirjutada, kuna kubjas-Allan parajasti jalka trennis viibib :D

30

Tavaliselt ma ootan oma sünnipäevi. Mõnusat olemist ja vahvat pidu sõpradega ning hubases õhkonnas õhtusööki sugulaste seltsis vanemate juures. Seekord oli kõik kuidagi teisiti. Mingi imelik ärevus oli hinges ja eks see uus number vanuse ees tundus ka hirmutav :) Ikka ju olen mõelnud, et mis minust on saanud ja millist elu ma elan kui olen näiteks ... aastane. Oma unistustest lähtudes oleks nii mõndagi teisiti, kui hetkel on. Mitte ilmtingimata halvasti ei ole praegu midagi, aga teisiti. Seekord piisas juba ühestainsast taolisest mõttest, et mind sünnipäeva eel kurvameelseks muuta.

Aga ei juhtunudki midagi plahvatauslikku, kui 30 ette lõi. Oli hoopis Allani hommikune äratus lillede ja kingitusega ja armas pidu töökaaslastega (selle suure šokolaadist luige, nüüdseks küll juba pea ja kaelate, kinkis ka üks imearmas töökaaslane). Kuna pidime samal õhtul Põlvasse sõitma, siis õhtusöögiks mõnes õdusas restoranis aega ei jäänud, hoopis oma elu esimese kabanossi ostis Allan mulle :)

Laupäevane esimene pidu pidi algama päris varakult ja ilmselt sellest tingitud kiirustamise käigus lõi Allan grilli jaoks puid peenemaks nüsides kirvega kätte, mis päädis tema jaoks 5 õmblusega Põlva kiirabis, ilma tuimestuseta kusjuures. Aga ülejäänu õnnestus nii nagu lootsin ja pühapäeval heade sõpradega koos olla oli veel eriti tore. Nädalavahetuse lõppedes tuli tõdeda, et sünnipäevad on endiselt nauditavad ja minu kummalised meeleolukõikumised lihtsalt seekordse numbriga kaasnenud paratamatud kõrvalnähud. Nii, et laupäevast kodust pidu sõpradega meie Tallinna kodus ootan juba suure õhinaga :)

Aga et vanusega osavust juurde ei tule, on küll selgemast selge. Koju jõudes õnnestus mul kingitud orhidee kõige kaunimate õitega vars vastu köögi õhupuhastajat koksata, nii et see murdus. Küll mul oli kahju, pisarad tõi silma lausa. Aga kass andis täna vaesel lillele veel oma osa, ajades kapi pealt maha, nii et mu ilusaim lillepott täpselt pooleks löödud sai. Lill ise jäi terveks, niivõrd-kuivõrd.

Karmavõlga vähendamas

Mõned sõbrad on pärit lapsepõlvest, mõnega satud kokku koolis ja ülikoolis või tööl. Mõned tulevad sinu juurde üldse hoopis omamoodi. Hekaga seob mind tutvus sellest ajast, kui kunagi keskas olid meil sõpradest poisid, aga sellel ajal me erilist tõmmet üksteise suhtes ei tundnud. Olime küll ühes seltskonnas kuid eriti ei suhelnud. Ometi kestis see periood päris mitu aastat. Aga siis, kui tegin lõpuks tollase poisiga lõpparve, Heka oli oma sõbra juba ammu ära unustanud, siis ühel hetkel said hoopis meist sõbrad. Tema ettevõttlikusega ei suuda vist keegi võistelda, ta on valmis alati ja igast ideest kinni hakkama ja selle ka vajadusel ellu viima. Ja Hekaga on lõbus, absoluutselt alati. Vahet pole, kas peol või kepikõnnil.

Sellel neljapäeval sai vähendatud mõlemapoolselt karmavõlga, sest viimasest kohtumisest on tubli pool aastat möödas. Pealegi ei olnud tema uude koju veel jõudnud, ja nüüd käisime siis ühtlasi ka Pootsmani katsikul :) Mulle on küll kassid alati meeldinud, kuid Possu on ikka ekstraklass, selline mõnus pisike karvakera kes sekundiga ennast sulle sülle veab ja kerra tõmmates nurru lööma hakkab.

Jõime veini, rääkisime maast ja ilmast, mängisime Jengat. Vahepeal kiikasime Muusikaauhindade üleandmist ka, kuigi viimane oli üsna mannetu, seetõttu erilist tähelepanu ei pälvinud.

Meie sõpruskonda on eriti palju kokandushuvilisi häid inimesi sattunud. Ise külla minnes või külalisi vastu võttes ei ole ammu olnud juhust, kus laual kartulikrõpsud ja muud näksid, ikka püütakse midagi omavalmistatud maitsvat pakkuda. Heka oli valmistanud täidetud pastat ja oivalisi küpsetatud aedvilju. Pasta täidiseks, kui ma õigesti mäletan, oli hakkliha, päikesekuivatatud tomatid, juust ja basiilik. Mmm!

Minu panuseks oli laimipirukas nami-namist. See Key Lime Pie on võrratu, ma olen juba kahel eelneval üritusel sellega laineid löönud, kui nad vaid teaksid, kui lihtne seda valmistada on :)

Key Lime Pie

Pirukapõhi:
15 tk Digestive küpsiseid
125 g sulatatud võid

Laimitäidis:
5 munakollast
400 g suhkruga kondentspiima
1 dl laimi mahla

Valmistamine:
Tambi küpsised peeneks, sega sulavõiga. Suru saadud segu 24 cm lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele. Küpseta 175kraadise ahju keskosas umbes 8 minutit.Klopi kausis munakollased lahti, sega juurde kondenspiim ja laimimahl. Kalla saadud segu pirukapõhjale. Küpseta 175kraadises ahjus veel 15 minutit.Lase jahtuda, siis pane vähemalt 3 tunniks külmkappi või lausa sügavkülma (viimasel juhul tõsta pirukas 20 minutit enne serveerimis toatemperatuurile sulama).Enne serveerimist sõelu koogile tuhksuhkrut ning kaunista vahukoore ja laimiviiludega.