Hapuoblikasupp suitsukamaraga

Kui juba kord veab ja õnnestub korralik suitsuliha tükk hankida, siis see hea kraam tuleb viimse raasukeseni ära tarbida. Unustatud on ninakirtsutused liiga pekise liha teemal ja muud tütarlapselikud veidrused. Liha on hea musta leiva peale, killukese võib muna praadimisel kasutada ja ega meil teda muuks enam jagugi.

Väiksena tundus suitsuliha mulle vastik, nii tulisoolane ja valdavalt pekist koosnev. Ei tea kas on tänaseks päevaks mu maitseeelistused muutunud või hangib Allani isa meile lihtsalt nii suussulavad tükid, et midagi maitsvamat on raske ette kujutada. Kui lihaga ühele poole on saadud, jääb järgi hea suitsukamar, millest kevadel ja suve hakul saab maitsva supi.

suitsukamarat
korralik peotäis hapuoblikaid (kaalusin, ca 130 g oli mul)
6 keskmist kartulit

2 l vett
puljongikuubik (soovi korral)
5 keedumuna
soola, musta pipart

Pane suitsukamar veega potti keema. Keeda kuni kamar on pehme, nii umbes 30 minutit ehk. Seejärel võid lisada soovi korral puljongikuubiku ja tükeldatud kartuli. Kui kartul on pehme, lisa pestud ning tükeldatud hapuoblikad. Mõne minuti pärast lisa keedetud muna, mina surun poti kohal lihtsalt kahvliga peos puruks. Maitsesta soola ja pipraga, lõika kamar väiksemateks tükkideks ja serveeri. Igale portsule võid raputada veel natuke keedumuna tükikesi.

Väga hea supp on, ausalt :) Allani ema teeb seda suppi vahel ka noorte rabarbrilehtedega.

Aegnal

Täna oli "ideaalne" ilm Aegna külastuseks. Ausalt, hommikul ärgates oli null soovi kodust välja selle muutliku ilma meelevalda astuda. Kuid mis teha, oli antud lubadus tööüritusel kohal olla. Ja nagu kirsiks tordil, ei minul ega mu lähikonnas elavatel alalistel kopanjonidel polnud seekord kellelgi autot, mis omakorda tähendas kodust lauluväljaku juurde vantsimist. Sealt korjas üks kolleeg meid õnneks peale.

Rohuneeme sadamast transporditi meid kaatritega saarele, nii et vesi tuiskas igast ilmakaarest. Ja ega me enne sedagi enam kuivad olnud. Natuke töist juttu, lõuna söödud ja saadeti meid aardejahile. Täitsa põnev jaht oli, meie grupp sattus ka eriti lõbusatest inimestest koosnema, nii et ilmaolud väga ei muserdanudki. Eks esimesest punktist leitud Jägermaister aitas ka selle pisut kaasa :) Veel saime vett ja liiva tasakaalu seada, aardekirstude lukke lahti muukida, puzlet kokku panna, kookospähkleid aukudesse ajada jms. Ainult see vihmakeebi pidev selga ja seljast ära tirimine muutus ühel hetkel nii tüütuks, et lõin käega. Pealegi oli päike niipea väljas kui trukid eest kinni said ja vihm kohe kallal kui keebi töökaaslase seljakotti olin sokutanud. Õnneks mu jope on üsna ilmastikukindel. Viis punkti erinevate ülesannetega olid mööda saart niimoodi laiali paigutatud, et tänase päeva sammudeks tuli lõdvalt 17 tuhat, tore.

Koju toodi õnneks ära. Autost välja ronides tunsin küll, et kaunis külm ja niiske on olla. Jopp, teksad ja jalanõud olid suht läbivettinud. Aga soojas kodus sooja dušši all sai tõdeda, märg aga õnnelik. Jah, loodame et see ekstreem meil esmaspäeval kontorit päris tühjaks ei jäta :)

Kuidas karulauk mu nädalavahetuse plaanid sassi lõi

Tegelikult oli mul plaanis nädalavahetusel logeleda ja kududa ja lugeda. Sest esiteks - terve see aasta on mul erakordselt tihedad ja seejuures imetoredad nädalavahetused olnud; teiseks - hirmammu ei ole siin ühtegi valmistööd näidata olnud; kolmandaks - esmaspäeval pean raamatukokku hunniku raamatuid tagastama millest üks ikka veel pooleli. Ja läks ikka nagu alati.

Reede õhtu veetsime sõpradega Tallinna lahel jahiga seilates. Imeline ilm, kallid sõbrad ning võimalik, et merelt tuleva maheda briisi mõjul oivaliselt maitsenud söök-jook. Täiuslikult alanud nädalavahetud.

Ja siis kirjutab Vernanda nii toredasti karulaugu sügavkülma pistmisest, et ma veedan enamuse laupäeva pärastlõunast karulaku pestes, kuivatades, hakkides, kotikestesse toppides. Sest muidugi ma pidin ju keskturult 5 punti endale koju tooma. Et jätkuks ikka kohe söömiseks ja tallele panemiseks. Minu enne ja pärast pildid järgnevad nüüd :)

Sügavkülma läks 8 väikest minigrip kotikest. Natukeseks ikka jagub, ma loodan.

Kohe söömisek valmis purgike karulaugupestot. Alles eelmisel nädalavahetusel sai Kaja juures söödud seda hooajalist lemmikut, kuid sellest ei saa kunagi küllalt. Läheb tuleval nädalal nii pastale kastmeks kui risoto sisse.

Retsept on tegelikult tunde järgi

100 g karulauku (mina panen koos vartega)
50 g piiniaseemneid
1 dl oliiviõli
50 g parmesani
soola

Töötle saumikseriga pestud ja kuivatatud karulauk koos pähklitega peeneks. Lisa vähehaaval oliiviõli niipalju kuni sulle sobiv konsistents tekib. Sega juurde riivitud parmesan ja maitsesta soolaga. Voilaa, valmis.

Karulauguvõi

100 g võid
15 lehte karulauku
poole sidruni koor
soola

Haki karulauk peeneks, sega toasooja või, riivitud sidruni koore ja soolaga ühtlaseks. Taas, imelihtne.

Tänaseks õhtusöögiks on ahjukartulid karulaugu-kurgi-kodujuustusalatiga.

75 g karulauku
pool pikka kurki
250 g kodujuustu
150 g hapukoort
soola
pipart

Haki karulauk peeneks, lõika kurk kuubikuteks, sega kodujuustu ja hapukoorega. Maitsesta soolaga.

Kuna karulaugu hooaeg nädala-paari pärast lõppema hakkab, siis viimane aeg proovida. Retseptideks saab ideid Nami-namist.

Jänes roolis

Kuidas tunda ära bussis jänest sõitev reisija? Eks ikka pikkade kõrvade järgi. Aga kuidas tunda ära juba 9 kuud kehtivate juhilubadeta autot rooliv juht? Vot see on küsimus.

Aga kui te mind tunnete siis võite tunnuste üle pikemalt juurelda :) Sest reedel võtsin nagu muuseas juhiload üle piiiika aja rahakoti vahelt välja ja mis ma seal näen.... kehtiv kuni 06.08.2009. Ma pidin krambid saama. Mõelda vaid kui midagi juhtunud oleks, kasko poleks isegi mitte hüvitanud, sest juhiluba on kehtetu. Täitsa pekkis. Aga mis sest oleks-poleksist enam. Nüüd ma enne rooli lihtsalt enam ei istu kui asi korras. Teisipäev saan arstitõendi ja siis kähku Maanteeametisse. Ja reedeks broneerisin Allani endale autojuhuiks. Mul on päeval Tartusse tööasjus vaja minna ja mõelda vaid kui tore, saan auto koos juhiga oma käsutusse.

Aga pole halba ilma heata. Hästi et selle enne augustit avastasin, eksamit ma poleks vist küll enam võimeline sooritama :)

Isetegemised toidu vallas

Ma klassifitseerun kindlasti suureks pasteedisõbraks. Parematel päevadel on mul kodus A. ema tehtud variant, mitte nii headel aegadel sobib Selveri oma kah. Aga... nüüd kui mul köögikombain olemas on, otsustasin hoopis ise teha. Ma muidugi tean, et õiget pasteeti läbi hakklihamasina aetakse, kuid mulle sobib minu variant ka väga hästi :)

Eelmise nädalavahetuse esimene katsetus sai veid liiga tihke ja kõva. Seekord timmisin omale sobivamaks ja väga mõnus saiakate on mul nüüd külmikus ootamas. Pildil on küll eelise nädalavahetuse katsetus.

Konjakimekine kanamaksapasteet

500 g broilerimaksa (külmutatud variant oli minul)

125 g võid

1 peeneks hakitud sibul

1 peeneks hakitud porgand

1 dl kanapuljongit

sortsuke konjakit

soola, pipart, muskaatpähklit

Hauta võis (1/3 kogusest) sibul ja porgand madalamal kuumusel pehmeks. Lisa tükeldatud kanamaks ja hauta ilusati läbi, kuid ära pruunista. Maks ei tohiks olla enam roosa. Mul kulus selleks oma 20 minutit. Maitsesta soola, pipra ja muskaatpähkliga. Lase jahtuda.

Peenesta veid jahtunud maks köögikombainis pehmeks ja lisa ülejäänud või tükikestena, puljong ning konjak. Lase masinal veel natuke käia ning vala valmis pasteet kausikestesse. Lase jahtuda. Imehea sai.

Teine isetegemine jäi eelmisse nädalavahetusse. Suures tuhinas otsustasin ka paljude teiste eeskujul jogurti tegemise ette võtta. Lasin liitri piima (3,5%) peaaegu keema tõusta ning veidikese jahutamise järel (näppu enam piim ei kõrvetanud) lisasin Farmi maitsestamata jogurtit nii 1 dl jagu. Seejärel segasin läbi ning tõstsin potiga suurde saunalinasse mähituna põrandaküttega vannitoa põrandale järele mõtlema. Ca 10 tunni pärast segasin läbi ning lisasin ristiema tehtud vaarikamoosi.

Ma nüüd ei tea mis valesti läks, aga pisut tükiline jäi see asi mul. Maitsel polnud viga, päris hea oli, aga soovitud kreemist tekstuuri ei saavutanud. Hetkel otsustasin mitte uuesti proovida. Seedin natuke seda teemat ja kui keegi oskab soovitada mida paremini teha, siis ootan tagasisidet.

Kui ma Allanile mainisin plaani ka müslit tegema hakata, sain laia muige osaliseks. Et nüüd teeme kõik ise, poodi asja enam varsti ei olegi :) Ma siis tõmbasin piduri peale korraks, kuid täna tõin ikka pähklite segu müsli jaoks ära ja homme hakkan kaerahelbeid röstima.

Vanessa omas elemendis ja uus mänguasi mulle

Et siis köögikombaini ostsin lõpuks ära omale. Küll ma valisin ja mõtlesin nende kahe Kenwoodi vahel, lõpuks FP270 ma koju tõin omale. Ja olen rahul. Klaasist blender on väga oluline, hea tsitrusepress, mahlapress, vürtside purustaja ja võimsust ka parasjagu. Ja muideks munavalgeid vahustab ka super hästi, seda ei osanud oodatagi. Ruumisäästlik on ka.

Vanessa meie uuest massinast suurt ei hoolinud, küll aga köitis tema jäägitu tähelepanu suur kast. Mõelda vaid, saab sisse ronida, närida, tuustida ning keegi ei keela. Cool. Kass kasutas võimalust ja tegi kõigepealt ühe uinaku, siis aeles niisama, vaatas kas me ka jälgime tema tegemisi ning hetkeks tüdis. Aga öösel leidis oma armastuse taas. See päädis kasti öösel trepikotta heitmisega, et pererahvas ikka und ka saaks :)

Karulauk

Tänasel tuulisel pühapäeval avasime selle aasta karulauguhooaja. Allan tõi keskturult 13 krooni eest kaks pisikest punti.

Nüüdseks juba teine aasta kui ma selle taime tärkamist pinevil ootan. Mäletan veel kahe aasta tagust kepikõndi Pille ja Kajaga, kes omavahel karulaugu imelistest omadustest vestlesid ja Pille aina uutest roogadest rääkis millesse see küüslaugumaitset meenutav rohttaim passib. Pesto, tzatziki, sõir, või - nee on nüüdseks kõik mu äraproovitud lemmikud. Valiku karulauguretsepte leiab nami-namist.

Meie lauale jõudis täna karulauguga kartulipuder. Retsepti järgi putru ei keeda aga need kaks punti panin mõlemad sisse. Maitsev! Võiks muidugi veel peenemaks hakkida karulaugu aga ma seekord ei raatsinud, tahtsin hamba all esimesi taimekesi tunda :) Juurde valmis Thredahlia ainetel metskits malmpotis. Täheldan siia ka tänase retsepti üles:

metskitse liha korralik tükk

2 sibulat

küüslauku

2 pommut

1 purk purustatud tomateid

pärlsibulaid (pool väikest purki oli jäänud külmikusse)

soola, pipart, vürtsköömnepulbrit, tšillihelbeid

õli, mul viinamarjaseemne, sest oliiviõlist oli vaid extra virgin mis kuumutamiseks ei sobi

Lõika liha suurteks kuubikuteks, maitsesta üsna tugevalt soolaga ja jäta kaussi ootele. Koori sibul ja küüslauk ning haki mitte väga väikeseks. Lõika ka pommu kuubikuteks.

Kuumuta malmpoti põhjas õli tuliseks ja pruunista lihatükid mõlemalt poolt. Tõsta liha potti tagasi, lisa sibul, küüslauk, veidi jahvatatud vürtsköömet, tšillihelbeid ja kuumuta pisut. Lisa pommutükid, purk konserveeritud tomateid, pärlsibulad ning veidi vett. Jäta (paokil) kaane alla vaikselt umbes kolmeks tunniks podisema. Aeg-ajalt kontrolli, et vedelikku jätkuks ja sega veidi.

Seda retsepti olen peale malmpoti omanikuks saamist mitmeid ja mitmeid kordi kasutanud, siiani üks lemmikuid. Pommu laguneb mõnusaks kastmeks ja lihtsa vaevaga valmib suurepärane hautis.

7 head asja igas päevas

Aitäh Krentu, selle meemi saamise üle on mul täitsa hea meel! Mind igapäevaselt rõõmustavat on nii palju, et siia meemi ma peret ja sõpru ei hakka mahutama, nemad on kogu elu kalleim vara nagunii.

Vanessa, minu hommikune ärataja ja koju saabumise puhul tervitaja. Minu väike nurrumootor ja pisike süleloom. Sinuta oleks päev hulga hallim.

Väike pahe igas päevas. Isegi kui olen otsustanud mõnel päeval mitte maiustada, käib Allan mööda kappe ja sahtleid ringi tuulamas ja meelepärast mitte leides moosib mind seni, kuni ma ikka küpsetama hakkan :) Ja ise ei suuda ma ka siis enam kindlameelseks jääda.

Ilma selle hõbehalli sõbrata ma ei oska. Käib minuga igal pool kaasas, reisid ja SPAd ei ole erand :)

Kududa, kududa ja veelkord kududa - seda pean mina iga päev saama. Ja kuigi selle pildi peale on püütud vaid osa minu lõngavarudest, siis praktiliselt iga uue projekti jaoks on mul alati vaja veel lõnga juurde tuua. Hull lugu.

Ma armastan lugeda ja armastan raamatuid. Kui ma hommikuti vahel bussiga-trammiga tööle lähen, on raamat alati kaasas. Õhtuti ei oska ma ka ilma lugemata kuidagi olla. Raamatukogus ei suuda ma iialgi piiri pidada, seetõttu on mul järjekorras alati mitu raamatut ootel kui ühte loen.

Ma ei ole suurem asi telekavaataja, aga mulle meeldib armsaid filme vaadata just siis kui mul isu tuleb. Seega ostan ma palju dvdsid, võin lemmikuid vaadata mitmeid-mitmeid-mitmeid kordi ja ei tüdine.

Minu inspiratsioon. Ajakirjad ja raamatud mis lubavad mul unistada elust millist elada sooviksin. Ja aitavad jääda kogu selle pealesurutud oled-edukas-kui teed-palju-palju-tööd-ühiskonnas iseendaks, vähemalt nendel loetud õhtutundidel ja nädalavahetustel. Olen ju imelik inimene kes armastab oma kodu ja naudib kokkamist ja jumaldab kudumist.

Ma paluks enda päeva väikestest rõõmudest kirjutada Mannil, Kajakal, Tullial, Sircul ja Karumammil.

Kinu-kinu

Mul on Solarise keskuse avamise üle väga hea meel. Mitte et ma seal üle paari korra käinud oleks, vaid ikka seetõttu, et nüüd saan ma CCP-s 50 krooni eest kinos käia. Kui ma varem üritasin sättida oma kinoskäigud nädalavahetusele, siis nüüd, voilaa... saab õhtul ka soodsamalt kui varasemalt päeval. Ja selle raha eest võib juba igasugust kraami vaadata. Ei ole harv juhus, kui ma nädalas 2-3 korda kinno satun. Naistekaid naistega, õudukaid ühe töökaaslasest kinohuvilisega ja Allaniga ikka ka, ta lihtsalt valib rohkem.

Näiteks Morganid, treiler oli selline nii ja naa, kuid film ise päris tore. Vähemalt meie töökaaslaste seltskonnale, kes pika päeva lõpetuseks nii mõnedki korrad südamest naerda said. No see Manni poolt mainitud lõpp lihtsalt peab ju ameeriklastele olema.

Ja täna käisime Valenitine's Day'd vaatamas, mis ilmselt 120 kr pileti puhul ei oleks mu valikute hulka kuulunud. Ei tea kas ainult mulle tundub, et ameeriklased tahtsid oma versiooni Love Actually'st teha? Hästi sarnane loo ülesehitus ja kuidas need liinid siis lõpetuseks kõik kokku saavad viidud. Einoh, võib ikka vaadata, lihtne film mis tuntud näitlejaid täis topitud ja igav küll ei hakanud. Muidugi on rohkesti roosamannat ja klišeesid. Love Actually (mida ma väga-väga armastan) rafineeritusele ligilähedale ei pääse.

Aga Inglourious Basterds ja Sherlock Holmse oleks ma igal juhul vaadanud, need on mu viimase aja parimad elamused. Tarantino fänn olen pikka aega olnud ja tõbraste film oli täielik õnnestumine. Ja Holms oli üllatus, jube hea kaameratöö ja põnevad võtteplaanid ning muusika. Guy Ritchie käekiri on samamoodi ära tuntav nagu Tarantinolgi. Geniaalne film, mulle tohutult meeldis. Ja mul on paganama kahju, et Avatar oma uudsete tehnoloogiliste lahenduste tõttu need kaks filmi Oscarite jagamaisel raudselt ilma võimaluseta jätab.

Welcome to Estonia

Teeme Eestimaa ilusaks!